Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks... Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida.

 

 

Üleeile tegin ühe pisut kiirema treeningu, mitte küll päris võistlustempo, lihtsalt selline tempokam. EV2, kui see kellelegi midagi ütleb. Ja kuus nii umbes 2km lõiku pidasin väga ilusti vastu, isegi tõusvas tempos. Selles mõttes on see rada ka siin Ruhpoldinguga võrreldes pisut inimlikum, saab sõita ja libistada. Aga kõrgus (1600 ümp) teeb asja salakavalaks. Väga kerge on siin ennast juba esimese ringiga sodiks sõita, kusjuures enda arvates ei pruugigi teab mis kiiresti sõita, ja sellest august enam naljalt välja ei tule. Selsamal põhjusel on ka laskmine siin selline kahtlane. Naiste individuaalist oli näha, et olud oli üsna ideaalsed, aga eriti viimastes tiirudes hakati vaikselt trahve võtma. Väsimus tuleb siin ootamatult ja tugevalt ning võtab jalad kõvasti värisema. Kes on mägedes vähem võistelnud, sellel on siin väga raske. 

Praegu sajab õues kerget lund. Üldiselt ilma üle kurta ei saa, päeval tuleb päike ikka mäe tagant välja ja siis on mõnus soe. Eile hommikul ei saanud aga alguses arugi, miks varjus varbad-sõrmed külmetama kipuvad, kuni staadionil temperatuuri nägin: -12. Mägede asi, eks ta ole. Pildil mäetagune päike ja selle taustal väike Priit. 

Praegu vaatame meeste sõitu. Stardivad Roland, Kauri ja Priit. Hoiame kõigile pöialt, mina muidugi Priidule kõige rohkem;) Homme siis hoidke minule.