Ülehomme lendame Vancouverisse ära ja homme on see kuupäev, millest kõik olümpiareeglid kehtima hakkavad. Vähemalt ajutiselt ma panen selle poe kinni, eks mul on reisi peal aega mõelda, kas ja kuidas siin infoedastamine olümpia ajal toimima hakkab. Praegu aga meenutame hoopis eelmist olümpiat.

 

 

Oi, küll me olime noored! Mina olin 21/22, Priit 24. Siis tundusin endale muidugi päris suur ja tugev ja tark, aga nüüd tagasi vaadates olin ma ikka paras udu küll. Praegu tundub mulle taas, et olen päris suur ja tugev ja tark, aga eks näis, mis ma sellest 4 aasta pärast arvan.

Võistlustulemused jäid meil mõlemal üsna tagasihoidlikuks. Individuaalis lasi kogu koondis nagu üks mees 5 trahvi ja sõita ka ei jõudnud. Kuuekümne sisse ei saanud keegi, mina olin 73 ja Priit 75. See oli olümpia esimene start ja mina olin küll paras närvipundar. Pealelaskmisel oli keerutav tuul, sellega ei osanud midagi teha ja esimeses tiirus sain oma 3 trahvi juba kätte. Lisaks olin ka suuski valides piisavalt ähmi täis, et teha 100% vale valik. Nii tuligi sellest üks kohutav võistlus. Sõita eriti ei osanud, suusad ei libisenud üldse ja pihta ka ei saanud. Jube. Ja see oli veel mu sünnipäev...

Sprindiks olin ennast juba kogunud ja tegin enda kohta igati korraliku võistluse 1+0 ja sõidus päris poolt päeva ei kaotanud. Koht tuli 47, ise ja ka kõik teised olid väga rahul, patsutati ja puha. See sprint oli iseenesest selline võistlus, kus kriitiliseks osutus stardigrupi valik. Võistluse alguses sadas lund, siis lõppes lumesadu ja rada läks läikima ning kiireks, ning võistluse lõpuks läks nii soojaks, et rada läks vesiseks ning libisemine kadus taas. Esikümnes oli minu mäletamist mööda 1 naine, kes ei olnud stardinumbriga vahemikust 40-60 ja see oli Kati Wilhelm, kes oli tegelikult übervormis. Mina olin nr.21 ja viimane ring trehvas sellele kõige kiiremale ajale, aga näiteks sakslased olid enamuses enne mind startimas ning said sellega kõva dünamo.

Jälitus oli taaskord legendaarne võistlus - ülitihe lumesadu, ülisuured vahed. Läksin panema ja panin hulgem trahviringe. Niivõrd palju, et enne viimast tiiru sõitis Kati Wilhelm (vt. eelmist lõiku) minust mööda. Tiirus sain ära lasta, aga viimasele ringile ei lastud. Muidugi olin ma solvunud, aga ega mul mingit õigust protestida polnud - kui ringiga, siis ringiga. Aga viimasele ringile ei lastud ka tervet hulka naisi, kellest Kati ei jõudnud mööda sõita ja nemad olid küll kohtuniku peale üsna kurjad. Finishisse jõudis napilt üle 40 naise... 

Sellega olid minu võistlused lõppenud, aga Priit sõitis veel teadet ja oli aus viimane vahetus. Olümpia parim koht - 15;) Mina täitsin peamiselt turisti ja fotograafi ülesandeid.

Peamine, millega ma tookord silma paistsin, oli muidugi avatseremoonia lipukandmine. Ütleme nii, et vabatahtlikult ma seda teinud ei oleks. Au ja tore jne, aga no kuulge, mina kandsin lippu peamiselt seetõttu, et kedagi teist polnud võtta. Avatseremooniast võttis osa vist 2 või 3 sportlast, enam ei mäletagi. Aga mis seal ikka, ajalukku olen oma nime jäädvustanud.

Ülejäänud aja võtsime viimast, et õigustada oma olümpiaturisti nimetust. Külastasime Torino olümpiaküla ja vaatasime ka linnas ringi. Oma pisikeses olümpiakülas Bardonecchias (kõige väiksem küla, seal elasid laskesuusatajad, lumelaudurid ja vigursuusatajad) mängisime ohtralt kõiksugu mänge. Lõpetamisel käisime Priiduga ka ja ausalt öeldes oli see isegi avamisest toredam, sest nüüd sai tribüünil istuda ja siis oli isegi midagi toimuvast näha. 

 

 

 

Kui võistlustulemused kõrvale jätta, oli tore üritus. Võistlustulemuste suhtes on sellest ajast saati jätkuvalt käibel fraasi "hullemaks saab alati minna" ja "tippvormi täpne ajastamine", viimane neist iroonisliselt võttes, sest tippvormist oli kogu laskesuusakoondis sama kaugel kui kuu maast - esineljakümnesse polnud asja kellelgi.

Loodetavasti läheb sellel aastal paremini. Koguni laskesuusanaiskond on väljas - seda pole juba ammu juhtunud. Indrekul on Vancouver juba 4 olümpia, Rolandil 3, minul ja Priidul 2, ülejäänud on debütandid. Whistler on iseenesest tore koht, mulle eelmisel aastal väga meeldis. Kuigi üldiselt prooviks sellel aastal kuidagi olümpiaturisti nimetust mitte õigustada;)

Vormi kohta ei tea jätkuvalt midagi. Enesetunne läheb vaikselt paremaks, aga kahjuks või õnneks võistlustel enesetunde järgi paremusjärjestust paika ei panda. Jalg käitus tänastel kiirendustel üsna viisakalt, tavaliselt on trenni lõpuks valusam olnud. Eks ta ikka tasapisi areneb. Lasketiirus saan ka enam-vähem hakkama, aga see ei tähenda veel, et võistlustel ei oleks võimalik kolme trahvi lasta. Ilmselgelt on minu ettevalmistus olnud ideaalsest väga kaugel, seega tuleb võtta maksimum hetkeseisust. Sõidan nii kiiresti kui jõuan, lasen nii täpselt kui suudan ja naudin võistlemist - seda on sellel talvel vähe saanud.

Soovige meile head reisi, lugege meie kohta ajalehtedest (aga ärge kõike uskuge) ja võib-olla ma ikka annan siia mingeid teateid. 

Ahjaa, Kanadasse pole mulle mõtet helistada, mu telefon seal ei tööta. Priidul töötab, aga telefoniarve huvides eelistame internetti.

Kui ma midagi blogi suhtes ära otsustan või teen, siis ma panen esilehele teksti.