Ruhpoldingu MM on minu jaoks läbi saanud – põhimõtteliselt täna hommikul hakkas ja õhtul lõppes. Siia sisse mahtus 20 km tammumist suuskadel ja umbes 4 sekundi jagu ohkeid (2 sekundit kummagi mustaks jäänud täpi jaoks, mis ma dioptrist lasule järgi vaadates nägema pidin). Lõpuprotokollil leidsin enda nime 57. realt.

Rahuldav. Aga rahuldava selle hooaja limiit on juba ammu täis saanud. Kui aus olla olen väga – väga - väga pettunud. Mitte selle pärast, et mu lasketabavus 90% oli, vaid selle pärast, et suusakiirus on mu totaalselt see aasta maha jätnud. Olen kaotanud tavapärasest võistluse maksimumpulsist 10 lööki ehk umbes 6%. Ma usun siiralt, et tavapärast pulsi pendeldamis-võimekust omades oleks ma päris kõva käbi. Paraku on terve see talv olnud mul suuri probleeme maksimumiga pingutamisest. Tõenäoliselt sama põhjus, mis pärsib minu maksimumpulsi kerkimist tavapärasele tasemele, on ka mu keha kuidagi lodevaks muutnud. Lodevuse all mõtlen, et mul puudub igasugune teravus ja võimsus, mis muidu minu plussideks on olnud. Eks asjaga hästi kursis olevad inimesed teavad, et kammaijaad minu hooajaks ettevalmistumisel on terve see aasta olnud meeletult ja et üksi patarei pole igavesti täis.

 

Tegelikult leian ma grammike ka õnnestumist tänases päevas – laskmine. Jah, ma olen hetkel treeningutel lasknud nii hästi, et ma võiks 2 trahvi 20st vabalt pettumuseks lugeda, aga samas ma tean ka, et võistlussituatsioon on eriline ja tegin oma sooritused tulejoonel igati hästi ära. Jäi puudu pisut sportlikust õnnest – ei muud. Tänud Askole nõuannete ja silmaringi avardamise eest.

 

Võistluste täpset analüüsi te kõik peaksite oskama teha – seda õpetas teile Eveli eelmises postituses. Ärge ainult minu puhta murdmaa aegadest šokeeritud saage.

 

Obertilliachi laagri lõpp läks nii nagu Murphy seadus ütleb – lähed hooaja tähtsama võistluse eel parematesse tingimustesse laagrisse ja ..... sa jääd sel haigeks. Just nii minuga juhtus. Viimased päevad kärisesin kuskilt bronhide piirkonnast kõvasti. Aga ega midagi teha polnud – aeg surus peale ja tuli riske võtta. Rumala ettekäändega - küll mul on hiljem kevadel aega enda tervist putitada.

 

Päris viimaste päevade eel enne Ruhpoldingusse sõitu käisin võistluskiirust otsimas Bruggenis Schwarzachlaufil. Maha sai sõidetud 25km ühisstardist. Tore on mainida, et läbi ajaloo leiab nüüd Schwarzachlaufii võitjate hulgast Cristian Hoffmani ja Roland Clara kõrvalt ka Priit Viksi nime.

 

Homme aga hoian Efkale pöialt – hoidke teiegi. Sellest on palju abi.

 

 

 

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida