Paari kodusveedetud päevaga ei tundugi kogu see asi enam nii hull. Hea on rahulikult omaette omi asju nokitseda. Hantõ segateade läks täpselt nii nagu ta läks, Kats tegi ainsana normaalse võistluse, ülejäänud pidid ikkagi trahviringi ära kontrollima ja vedas, et soomlased ka ikka starti tulid ning me päris viimaseks ei jäänud...

 

Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. 

 

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

Tavaliselt pesitseme me Itaalias "Süd-Tirol"-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla - Saksa, Austria, Itaalia - üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia.

 

Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt edasi on ainult vormistamine.