Kogusin ennast paar päeva, et mõelda, miks see koht oli selline, nagu ta oli. Ega väga põhjapanevale avastusele ei olegi tulnud. Lihtsalt arvan, et unistasin hea tulemuse tegemisest liialt palju ja kaotasin kontrolli laskmistegevuse üle. Mitte, et oleksin plaaninud sõita 15-ne sisse, vaid oleksin väga rahul olnud kohaga 50 piirimail. Eelmise stardi 64. koht ju andis lootust.

Võistlus ise toimus siis pealelõunat ja nagu Murphy seaduse kohaselt suure sula ja pehme rajaga - eriti veel tagumistel startinutel. Samas polnud ka kõige hullem - rajal oli ainult üks tõsiselt järsk nukk ja seal sumpamisega sain kuidagi hakkama. Minu ainuke mure oli, et temperatuur oli 11 kraadi plussis ja sellise ilma puhul vaja nö. isesõitvaid sulasuuski ja kõvasti tõugata, millega aga on kitsas käes ja väsimus kipub peale esimest lennukat ringi peale. 

 Võistluse suusasõidul ei olnudki väga viga. Enesetunne oli üllatavalt hea ja sõita jõudsin enda kohta hästi. Ei olnud selline võistlus, et tagant tulijad ütlevad "heia" ja juba nad eest läinud ongi. Lätaka Bricisega (kes hiljem viimane punktisaaja oli) sain ilusti sõidetud kuni laskumiseni, kus ta otseses mõttes eest libises. Kokkuvõtteks suusasõiduga jään rahule ja jään ootama endale soodsamaid suusailmi. Aga asi millega rahule ei saa jääda on laskmine ja tegutsemine tiirus!!!! See viibki selle võistluse aktsiad alla. Püssi sain ilusti kahe seeriaga peale - sinnamaani kõik tõotas head võistlust. Võistlusel aga rabistasin endale mitteharjumuspäraselt. Ju olin ennast liialt üles kütnud soovist head võistlust teha. Enne tiiru võtsin ilusti hoo maha ja püssi palgesse pannes oli kõik väga hästi. Pulss ei seganud ega tuul ei häirinud. Siis aga panin näpu nii lohakalt päästikule, et esimene pauk käis otseses mõttes mitte oodatult ja väljasihitult ära. 1 trahv kirjas! Mis siis ikka ... mõtlesin, et nüüd pole midagi kaotada ja hakkasin kiiresti ülejäänusid järgi täristama. 4 lasu juures aga tegin suurest kiirustamisest ja soovist juba 5 lasku teha jõnksaka  - 2 trahvi. Nii jäigi. Hea võistlus oli läinud. 2 ringi suusasõit oli hea. Tiiru sai jälle rahulikult tuldud ja sooviga teha hea laskmine. Panin püssi palge ja üsna heas tempos tabasin esimese märgi. Siis aga ümberlaadimisel tõrge ja kaks padrunit korraga padrunipesas. Nii kaduski hea lõdvestunud asend ja hea rütmiga laskmine. Pidin püssi õlast võtma ja kassetti ning padruneid kohendama, kuhu arvan, et oma 20 sekundit kadus. Uuesti palge pannes tegin sama vea, mis lamades. Hakkasin kiire laskmisega kaotatud aega tagasi tegema. Ilma, et oleks asendit ja lõdvestumist kontrollinud. 2 ja 5 lask mööda ning 51 sekundiline tiir ja jälle 2 trahviringi. Täielik kaos. Selge oli see, et minu trahvid ei tulnud tuule süül, vaid ma ise ei olnud tollel päeval lihtsalt nii hea. 83. koht lõppprotokollis ei oma minu vaatevinklis mitte mingisugust tähtsust. Proovin järgine kord uuesti ja loodan,et saan emotsioonide taltsutamisega paremini hakkama. Vorm iseesesest on lootustandev. 

 Järgmisel päeva pidin närvide rahustuseks tiiru minema ja rahuikult mõned paugud tegema - perfektne! Järelikult pean treeningutel ennast võistlussituatsiooni viima, et harjutada ka seal täpne olema. Rahulikult ju saan laskmisega hakkama.

Mis siin ikka - järgine start MM-l. ja jälle üks suur ootusärevus  . Enne aga  Ridnauni laarisse vormi kruttima.

Paar asja, mis mul viimati kirjutades meelest ära läks. Meie sõidu ajal läks ameeriklaste määrdeboks põlema. Rada oli musta suitsu täis ja leeke oli ka näha. Õnneks keegi viga ei saanud, varustust neil vast ikka läks, aga mitte väga palju, vähemalt pole eriti kuulda olnud. Teine asi oli see, mis Jaan (meie määrdemees) mulle viimasel ringil suurel tõusul ütles. Põhimõtteliselt "anna alla". Ei, siiski mitte. Ta ütles midagi taolist: "Ei anna järgi, edasi on ainult (mäest) alla", aga põhimõtteliselt võib sellest "anna alla" välja lugeda küll. Laskesuusatajate naljad. "Kõik lasevad palju trahve", "kõigil on raske", "läheb hästi, oled 27". Esimest lauset öeldakse pärast 3 või 4 trahvi, teist siis, kui kaotad ringiga minuti ja kolmandat siis, kui stardinumber on 26. Omad naljad.

Homme siis Ridnauni. Ridnaun on väga kaunis koht. Seal olid minu esimesed noorte maailmameistrivõistlused. Kuues, kaheksas ja kahekümne kuues koht. Üsna hästi esimese aasta kohta. Kõrgust on seal umbes 1300, hotell on kohe tiiru kõrval, kui lund on, siis on ilusad pikad matkarajad ka sees. Saksa naised on ka tavaliselt samas kohas laagris olnud. Ja hotell on ka viimase peal. Söök, elamine, kõik. Isegi oma väike spa on, basseinid, saunad. Väga uhke. Loodetavasti tuleb tore ja tulemuslik laager.

Samal ajal on Martellis aga noorte ja juuniorite MM. Vaadake biathlon.ee lehelt, kes väljas on. Tundub, et väga suuri lootusi ei ole, kui eilseid Euroopa karika tulemusi vaadata. Muidugi, mine tea, üllatusi võib tulla, aga juuniorite tase on kõva. Tüdrukutest on vähemalt 6 juuniori, kes on sellel aastal MK tasemel punkte võtnud. Iseasi, kas kõik ka sinna võistlema lähevad, Neuner keskendub pigem juba "päris" MMile. Poiste seisu ma ei tea, aga noh, Emil Svendsen oli veel eelmine aasta juunior... Põhimõtteliselt, et meesjuunioritest medalit võtta, peab meie mehi küll kõiki võitma. Noortel on asi pisut lootustandvam, aga mitte ka eriti. Elame näeme, vähemalt on koondis väljas ja sinna on isegi konkurents.

Ka täiskasvanute koondisesse on konkurents. Ridnaunis peaks tulema katsevõistlused. Nii palju kui mina tean, pannakse MMil välja 4 või 5 meest ja 3 naist. Meestest konkureerivad Priit, Indrek, Roland, Kauri, Matu (Martin Maasik) ja Alari (Remmelg), võibolla ka mõni juunioritest. Naistest mina, Sirli, Taku, Triin (Peips) ja Kadri (Lehtla). Vaata ka Euroopa karika tulemusi data.biathlonworld.com. Nende katsevõistlustega on see asi, et räägitakse, et peaks tulema, aga keegi ei tea, kes neid korraldab, millal on ja mis üleüldse toimub. Üks nendest asjadest, mis on lihtsalt kuskil õhust tulnud. Müstika. Mina tunnen ennast üsna kindlalt koondises sees:)

Eile tehti Sirlile suurt ülekohut. Ei lastud lõpuni sõita. Eksole, pursuidi reeglites on sees, et ringiga mahajääjad tuleb maha võtta. Sirli pääses aga täpselt Kati Wilhelmi eest ära, isegi telekas oli näha. Aga laskma teda enam ei lastud. Rajalt tuli signaal, et võtke nr.36 maha, sai ringiga, aga tiiru kohtunikud võtsid esimese ettejuhtuva, kelleks oli Sirli (nr. 54 muide). Kusjuures tema ees oleval venelasel lasti lasta. Sohk ja vahetegemine. Sirts oleks olnud 49, kui mitte 48. Tema elu parim koht. Kujuta pilti, sõidad 8 pikka kilomeetrit selles märjas pudrus ära, teed veel normaalse sõidu ja siis sind lihtsalt ei lasta lõpuni tulla. Ma tean seda tunnet. Olümpia jälitus. Oeh. Selle vastu on ainult üks rohi - tuleb lihtsalt kiiremini sõita, et kellegil ei oleks kunagi tahtmist sind rajalt maha võtta.

Natuke ka Pokljukast ja Bledist. Bled on see linn, kus me elame. Üles mäe otsa, Pokljukasse on nii pool tundi autosõitu. Bled on Sloveenia üks suurimaid linnu ja iseenesest üsna kena. Keset linna, kohe meie hotelli lähedal on järv, mille keskel on saar, kus on kirik. Väga kaunis järv on. Ja väga kaunis ümber järve ring on. Minul võttis nii 40 minutit kergelt sörkides ümber järve joosta. Kaotasin ühe kinda ära, aga muidu oli esteetiliselt väga nauditav jooks. Siis on järve ääres veel üks väga kõrge kalju, mille otsas on ka loss või kindlus. Nii et see on tore koht. Hotell on ka tore, söögid on väga maitsvad. Oleks nett ka, oleks kõik väga hästi.

Tänaseks siis kõik.

Tegelikult oli sellest võistlusest üsna ükskõik (võib-olla sellepärast ei saanudki ennast alguses käima), teada oli, et pursuiti niikuinii ei lähe ja punktidele erilist lootust ei ole. Ehk võtsin asja väga rahulikult. Suuskade valikul läksin ka riskile välja, võtsin uue paari, mis oli ka testis üsna hea, niisama, proovimiseks ja sissesõitmiseks. Ilmselt oleks vanem paar natuke parem olnud. Aga ei ole ju suurt vahet, kas olla 38 või 31.

Kui nädal tagasi oli Ruhpoldingus sprindi keskmine pulss 181 ja maksimum 190, siis täna olid vastavalt... 167 ja 183. Need numbrid on isegi minu kohta kummaliselt väiksed, aga pisut saab kirjutada vähese erutuse ja pisut eilse rahuliku treeningu kaela. Novembris Olose võistlusel nägin veel madalamaid numbreid. Ma arvan, et kõik on siiski kontrolli all, päris lootusetult kinni oleku tunnet ei ole (ja seda olen ma tundnud küll ja veel). Kusjuures ma pingutasin kõik ringid. Ei oleks eriti suutnud esimest ringi kiiremini sõita, ma ei tea, kuidas ma nii palju kaotasin. Naljakas. Ilmselt hakkab vastupidavus vaikselt tagasi tulema, aga jõud ja kiirus veel mitte. Eks nendega ole aega ka.

Ja tegelikult ei sõitnud ma üldse nii viletsasti. Võitsin täitsa paljusid tugevaid (eriti viimasel ringil). Hea küll, kaotasin ka paljudele, keda võiks võita... Suusad polnud ka just kõige libedamad, aga igal juhul paremad kui poolakatel;) Muidu olid minu kanti sõitjad lausa kohtadel 18-19, küll 0 trahvi ja hästi kiire laskmisega, aga võimalust on. Pursuidis ja massis ma ei stardi, treenin edasi ja järgmine start on juba MMi sprint. Uhke värk.

Laskmine läks ka üsna hästi. Lamades oli neljas lask napilt ääre peal (kes käsib mööda lasta!), püsti kõik väga ilus. Lamades üsna suurt aega, 37 sekundit, seletab see, et tegin tuulele vastu parandusi. Kaks vasakule. Mõtlesin, kas ikka tasus teha ja enne esimest lasku ka viivitasin pisut, et ega tuul ei muutu. Kui esimene kukkus, oli kõik hästi. Ega iga päev ei saa 0+0 lasta:)

Et kõik teaks, siis Sirli sai täna elu parima koha. 54. Hakkab vaikselt tulema. Esimese ringi sõitsime võrdselt, pärast tiiru oli ta minust natuke ees. Viimasel ringil väsis, aga küll ta selle ka ajapikku ära kannatab. Seebitame teda, et ta ikka jälitusse läheks, saaks hea kogemuse. Aga tänase päeva suurim üllatus oli leedulanna Racimoviciute 11. koht. Kahe trahviga! Ruhpoldingus sõitis minust nii 10-20 sek kiiremini, täna mõtles, et vahet pole, sõidaks üheteistkümnenda sõiduaja. Võitis mind umbes 1.15. Ta on puhtalt suurvõistluste tüdruk, kohe näha, et MM on tulemas. Eelmisel aastal ei olnud teda enne olümpiat kusagil ja olümpial oli 18. Vot selline tüdruk. Üleüldse on näha, et MM tuleb, paljud pole siia üldse tulnud ja paljud hakkavad vormi minema. Täna oli üllatuslikke punktivõtjaid küll ja veel.

Egas midagi, homme on Priit number 74. Mina hakkan treenima. Homme-ülehomme läheme Ridnauni laagrisse. See on väga ilus koht ja ka saksa naised on seal vormi kogumas. Pakume neile konkurentsi, loodetavasti ka MMil;)

Esimene ring oli huvitav. Start oli rahulik, hoidsin ennast tagumiste, omasuguste hulka. 100 m pärast starti oli esimene kukkumine. Tora Berger selili maas, vaatasin kuidas mööda saaks. Järgmine ummik oli esimesel tõusul. Keegi vist kukkus, üritasin ka mööda saada, aga suusad läksid Michaela Ponzaga risti, harutasime neid mõni aeg lahti. Edasi oli üsna rahulik, punt oli kogu aeg ilusti koos. Rivi oli küll pikk, nii et esimeste ja viimaste vahe oli nii umbes 20-30 sekundit. Siis tuli viimane laskumine. Võtsin rahulikult, aga seesama Ponza kukkus ees. Tegelikult oleks ma ilusti mööda mahtunud, aga ehmatasin lihtsalt ära ja käisin ise ka kõhuli. Ma loodan, et saan selle kukkumisega ikka Eurospordi Watts Zappingusse. Midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt sain külje peale kerge sinika ja jalanumber oli ka ribadeks. Igal juhul minu tiiru jõudes oli mõnel juba lastud... Ja siis muidugi 3 ringi. Vaatasin küll nagu tuult, aga ju siis mitte piisavalt, kõik viis lasku kaunilt vasakult. Ja ülejäänud tagumine ots lasi puhtalt. Lähim konkurent oli Bailly, poolteist trahviringi ees. Ikaldus.

Üritasin ikka sõita, Helena Jonsson tundus ees üsna väsinud olevat, teda võis püüda. Aga minu suureks kurvastuseks otsustas ta keset teist ringi lihtsalt kõrvale astuda. Kahju. Teine tiir lasin 0, aga sellegi poolest olid kõik eest läinud, ainult Bailly selg kumas kaugustes. Enam eriti ei viitsinud sõita. Pärast kolmandat tiiru (2) oli pilt selge - pikalt viimane. Siis sõitsin juba rahulikult, viimases tiirus pingevabalt kiire null ja viimasel ringil kuulasid juba huviga kommentaatorit, kes esimese otsa hetkeseisust pasundas. Iseenesest oli sõita ka põnev, et ma sellises uhkes üksinduses sõitsin, siis elati mulle kaasa niisama palju kui liidritele. Lärm oli ikka tõsiselt valju. Tiirus samamoodi - igale lasule elati kaasa. Ka kogemus. Kusjuures see kaasaelamine ei teinudki laskmist raskemaks, pigem vastupidi.
Eelmisel aastal enne olümpiat sõitsime Prantsuse meistivõistlustel massi. Lasin samamoodi 3+0+2+0. Omapärane. Esimeses tiirus ei tohi trahve lasta, kogu punt läheb eest ära ja sõidadki omas maailma. Oleks ma oma trahvid saanud kahes viimases tiirus, oleks pilt hoopis teine olnud. Aga oleks on paha poiss, tase ei ole järelikult veel piisav, et halva vormiga massi sõita. Helena Jonsson jõudis ilmselt samale järeldusele. Tema on ka vist haige olnud, sest see oli tema esimene võistlus pärast detsembrit ja eriti hoos ta ei olnud. Eks me kosume.

Kas keegi oleks hooaja alguses pakkunud, et üleüldse keegi eestlastest massi sõidab? Ainult eriline optimist oleks mind massi pakkunud. Mina ise küll ei oleks. Isegi Ruhpoldingu kommentaator ütles lohutuseks, kui ma finishisse tulin, et vahet pole, et ta viimane on, aga ta ikkagi on MK üldarvestuses 30 hulgas ja tegelikult siiski tubli tüdruk. Praegu ongi kaks vastandlikku tunnet. Ühelt poolt mulle üldse ei meeldi viimane olla, eriti nii pikalt. 7 minutit! Samas asja mõistusega võttes ma saan aru küll, et ma ei ole eriti treeninud ja haigus on oma jälje jätnud ja ma olen väga tubli olnud, et üldse massi sain. Nii et natuke on sisemas halb tunne, aga mõistus ütleb, et pole katki midagi. 

Nüüd oleme Pokljukas. Homme on sprint. Olen kolmas grupp, anname Sirtsule teise grupi, tema on nagu tõsisem võistleja. Mina lähen niisama vaatama, mis sealt tuleb, kui juba algusest paistab, et väga ei tule, siis ei ole mõtet ennast väsitada. Kui ma ka jälitusse saan, siis tõenäoliselt sinna ei lähe. Massi ilmselt enam ei saa, praegu olen 32 ja kindlasti läheb mõni veel mööda. Muidugi oleneb sellest, kes siin üldse kohal on. Minul on vaja aga igal juhul treenida, MM tuleb vaikselt lähemale ja praegu on tagumine aeg veel natuke tugevamaks saada.

Homme siis number 55, kokku 77 võistlejat - ei olegi nagu kedagi. 

Polnud mingi saladus, et mul sõiduvormi pole. Mingi loogika järgi ei oleks tohtinud olla ja kolmapäevane kiirustrenn näitas sedasama. Tahes-tahtmata jätab ka kerge külmetus oma jälje, mitte niivõrd haigus ise, kui just haiguse tõttu vahele jäänud või muudetud treeningud. Viimane pikem kiirendus oli 17.detsember (30.koht), vahepeal tegin 2 korda lühikesi lõike (kuni 15 sek), nii et arvata võis, et tuleb raske sõit.

a tuligi. Maksimaalne pulss 194, keskmine 181. Ma ei mäletagi, millal ma viimati suusa peal nii kõrget maksimumi nägin. Jooksus vahel juhtub, aga harva. Keskmisega sama lugu, jooksus võib-olla on nii kõrge, aga pigem mitte. Suusas on mul keskmine tavaliselt nii 176-177. Võib öelda, et pingutus oli kõva. Tulemus - 1.50 sõidu parimale - on üsna see, mis prognoositud. Pisut palju, aga samas Östersundis novembri lõpus kaotasin niisama palju. Nii et lootust on MMiks vormi jõuda. Aga veel eilsest sõidust. Alustasin rahulikult, kuid rajal selgus, et ei olegi kiiremat käiku varuks. Üritasin siis vähemalt mitte päris seisma jääda, sõitsin täielikult omas maailmas. Viimase ringi teine pool oli üks suur kannatus. Oleks ma mäletanud, et see viimane tõus nii järsk on, ma oleks pikemalt enne starti minekut mõelnud... Finiðis olin täitsa läbi, ainult esimene Hochfilzeni sprint (17.koht) oli hullem. Ja võistlusjärgsele kõhuvalule annaks nii kestvuse kui tugevuse poolest 8 punkti 10st.

Laskmine õnnestus ideaalselt - kiire ja täpne. Uskumatu. Tõenäoliselt oli asi selles, et kuna ma olin rajal ennast täitsa ära väsitanud, siis tiirus ei olnud mul seda jõudu, et üleliigseid liigutusi teha ja üleliia palju mõelda. Kõik toimus automaatselt. Seda on varemgi olnud. Ükskord ammu suvel oli meil jooksu kiirenduste pealt laskmine. Tundsin ennast üsna halvasti, aga tegin ikka kaasa ja lasin lamades 15 lasku praktiliselt ühte auku. Kiirenduse pealt. Pärast selgus, et mul oli ligi 39 palavikku. Nii et füüsiline vorm ja lasketulemus ei pruugi käsikäes käia. Ja tegelikult on siin üsna lihtne tiir, kohe pärast pikka laskumist, ja mul oli omajagu õnne ka - kui muidu oli ilm üsna tuuline, siis minu mõlemad laskmised olid põhimõtteliselt tuulevaiksed. Aga 0 on 0, tehke järgi.

ühapäevases massis on nüüd koht kindel - MK arvestuses olen jätkuvalt 30. Lähen taas kord rada läbima, võtan ühe ringi kaupa, eks võistluse ajal paistab, kuidas sõidu- ja laskevorm on. Kui lõpuni tulen, saan punkte:) Uhke tunne on ässadega koos stardis olla. Täna teen kerge päeva, jalutan suuskadega (ilmselt klassikat) ja võibolla sörgin pool tunnikest.

Ilmast, rajast ja elamisest. Öösel oli siin orkaan. Või vähemalt tugev tuul. Meil oli üks aken toas pisut praokil ja raamatud ees, et lahti ei vajuks. Öösel lõi mõlemad aknapooled pauguga lahti, raamatud lendasid kus see ja teine. Ma nägin just parajasti sõda ja tagaajamist ka unes. Muidu on siin ilus kevadilm, ainult vahepeal sajab vihma, mis ei ole nii ilus. Elame muuseas omaette ühes väikeses külalistemajas. Peremees, perenaine ja nende kaks last on suured fännid ja muidu ka väga vastutulelikud ja sõbralikud. Lisaks on siin õues tünni sees kalad, suur must koer nimega Paula, kes järjest kõigil ennast sügada laseb ja eriti paks kass, kes võiks vabalt olla Garfieldi prototüüp, kui ta oranþi värvi ka oleks. Lumega on siin lood muidugi kehvad nagu kõikjal, aga võistlused saavad peatud. Rajale lastakse ainult võistlustel ja ametlikel treeningutel, hommikul enne võistlust võivad sõita ainult määrdemehed. Ja ka treeningutel on raja kõige hullemad osad kinni, nii et viimaseid tõuse ja laskumisi katsetasin allest võistluse ajal - õnneks selgus, et võib neid kurve täie hooga võtta küll, keerab ilusti välja.

Priit täna ei startinud. Nüüd, kui mina terve olen, korjas tema endale mingi viiruse külge. Kurk valus, vilets enesetunne, kerge palavik. Ei midagi hullu, aga võistlemisega ei maksa riskida. Eesti lippu hoiavad kõrgel Kauri ja Indrek. Minul on start homme eesti aja järgi 12.00.

Eile oli juba treening. Tegime tüdrukutega kiirendusi, 4*1,5km, laskmised ka L(amades)P(üsti)LP. Ringide ajad koos laskmisega: 5.45 (0), 5.51 (3), 6.01 (0), 5.48 (0). Pärast esimest kahte kiirendust olin omadega täitsa läbi. Teise ringi ma muidugi lahmisin ka vägagi maksimaalse tempoga, üritasin Sirlit ja Taku maha raputada. Üritus kukkus selles mõttes läbi, et Sirts kukkus üleüldse, nii et temaga ennast võrrelda ei saanud. Muuseas kukkus ta väga korralikult, külg oli tõsiselt sinine. Tagne jäi pisut maha, aga mitte palju. Minul oli jalg nii pehme, et lasin kohe 3 trahvi. Ühesõnaga oli seis päris kehva. Otsustasin siiski ka kaks ülejäänud sutsu kaasa teha, aga mitte väga tempot teha, vaid teiste taga tiksuda, kaua jõuan. Ja see osutus otsustavalt kergeks. Eks tempo langes ka järjest, aga siiski. Viimasel ringil sai Tagne oma mootori käima ja sõitsime Sirlil eest ära, kuigi ma kahtlustan, et Sirtsu tempot aeglustas see kukkumine.

Minu jaoks oli see üsna oluline treening. Kõigepealt oma vormi (saiavormi? vormituse?) kerge proovimine. Midagi väga head ei ole, aga võiks ka hullem olla. Vähemalt olin võimeline teiste tüdrukutega koos sõitma, Sirts tegi Oberhofis üsna kena sõidu (3 trahvi ja 61, mina olin hooaja alguses Östersundis kolmega 59 ehk üsna sama koha peal). Teiseks oli see kontroll - kui organism pingutusele vastu ei pea ja ma järgmisel hommikul selgelt haige olen, siis on aega rahulikult taastuda. Kui peab vastu, siis on võistlusel kindlasti kergem. Täna hommikul oli seis tavaline - lamades pulss 49, palavikku pole, köha ka mitte. Normaalne.

Salapärasest haigusest ka. Tavainimese mõistes ei ole ma haige. Mul on natuke köha, mis algas 26.detsembril. Praeguseks on sellest järel niipalju, et hommikult köhin kurgu ja kopsu puhtaks, päeval köhatan mõned korrad ja öösel ka pisut. Palavikku praeguseks pole. Enesetunne pole ka just väga kiita, hommikune pulss ei taha eriti alla 50 minna. Tavapärane oleks pigem 45 - kui viimati perearsti juures käisin, siis ehmatasin õe ära oma 43 pulsiga. Normaalne inimene saadetakse südamestimulaatorit panema. Vereproov oli ka enam-vähem korras, immuunsüsteem oli pisut nõrgem, mis vihjab viirusele. Hemoglobiin stabiilselt 131. Huvitav, kas sellel aastal saab 140 piir ületatud? Sportlaste haigused kipuvadki olema sellised, mille kohta vanasti oleks öeldud "laiskuus kontiides". Nagu oleks midagi, aga nagu pole ka. Siis hoiad ennast nagu s...a pilpa peal. Kui üldse treenid, siis üliettevaatlikult, üliaeglaselt, ravid hoolega ja jälgid igat vähematki märki paremaks või halvemaks muutumisest.

Aga kas ma siis starti lähen? Praeguse seisuga küll. Kui seis läheb hullemaks, siis starti ei lähe. Kui jääb samaks, siis lähen. Tulemuse suhtes ei ole ma küll eriti optimistlikult meelestatud. Ma ei ole õieti treeninudki, ainult astunud ja sedagi küllalt vähe. Pulsi pealt lasknud ka järelikult ei ole (kui hoogu üles ei aja, ei saa ka kõrge pulsiga lasta). Viimane võistlus oli 17.detsember, peaaegu kuu aega tagasi. Kui suudan rajal ellu jääda, sõidus alla kahe minuti kaotada ja normaalselt lasta (3 või vähem), on kõik kontrolli all. Kahe minuti kaotus on võibolla optimistlik prognoos, arvestades Neuneri hetkevormi. Võtame siis kaotus alla kahe minuti lihtinimestele - Wilhelm, Bailly, venelased. Sellise prognoosiga väga kõrgeid kohti püüdma ei lähe, aga see pole ka eesmärk omaette, antud hetkel on kõik tegevused suunaga Anterselva MMi poole. võistlen selleks, et MMiks vormi saada.

Üks väga oluline asi veel - mass! Mitte minu mass, vaid pühapäevane mass-start. Praeguse seisuga olen MK üldarvestuses 30. kohal. 30 esimest saavad massi. Tõenäoliselt möödub minust homme Becaert ja võibolla veel keegi (Denkinger, Mäkäräinen, Semerenko). Teoorias peaksin jääma 31-35 kohale. Ja need on just need kriitilised kohad, kes võivad massi saada. Reeglina on alati 1-2-3 võistlejat, kes mingil põhjusel ei stardi ja nende kohad saavad siis järgmised. Nii et lootus massi saada on üsna suur. Ning miks on see nii suur asi? Sest massis saavad kõik punkte! Kujuta pilti, ma võin jääda kasvõi viimaseks, aga 30. koht ja punkt on kirjas! Punktid! See on igal juhul suur asi. Mass! Massi saavad ainult kõvad ja kui ma ka massi saan, siis olen ju mina ka kõva, eksju? Ma olen Hochfilzenist saati sellest mõelnud. Kas saan Ruhpoldingus massi? Käte värisedes vaatasin Oberhofi tulemusi - palju ma kukun.

Laskesuusatamises on 3 suurt piiri. Kõigepealt 60. 60 saavad pursuiti. On suur asi esimest korda pursuiti saada. 60 piir kehtib isegi siis, kui pursuiti otseselt ees ei ole. 60 hulgas olek näitab, et võib asja saada. Järgmine piir on punkt. Kui 60 piir on ületatud, siis järgmine siht on 30. Punkte saades läheb nimi MK aasta kokkuvõttesse. Punktid ületavad uudiskünnise. Punktid näitavad juba head taset. Kolmas tase on siis mass. See ei ole enam üksikute punktide võtmine. Mass näitab, et oled sõitnud kogu eelneva hooaja hästi. Et oled stabiilselt punkte võtnud või teinud mõne väga hea sõidu. Mass näitab maailmaklassi! Edasi tuleb mulle tundmatu maastik. Võibolla on ka piirid nimega "raha" (25 parima mehe ja naise elamiskulud tasub IBU), võibolla "poodium", "võit", "MK-üldvõit". Need on esialgu piirid, mille ületamist ma lähiaja ei prognoosi ja seetõttu pole ma ennast lähemalt kurssi viinud.

Homme saan startida esimeses grupis. Arvestades, et rada on üsna pehme ja mõningate põnevate kurvidega - naiste teates oli esimese vahetuse esimesel ringil 3 kukkumist! - võib see üsna suur pluss olla. Nii et kui asjalood ei muutu, siis homme 15.15 stardis näeme.

Mul on praegu halamise tuju. Koolis oli raske päev. Tervis tahab käest ära minna. Normaalselt treenida ei saa. Ja Priit on ka välismaal, nii et pole kedagi, kes lohutaks. Niu-niu-niu... Räägin südamelt ära, ehk hakkab kergem.

Kõigepealt koolist. Tänase päeva kava oli üks test ja kaks kontrolltööd. Ei läinud päris nii, nagu mõeldud. Esimesed kaks veel enam-vähem, aga viimase ajaks enam mõte üldse ei jooksnud. Tulemused vastavalt 7.6, 8 ja 5 punkti kümnest võimalikust. Mis omakorda tähendab, et mul semestri jooksul kogutud 37 punkti ja kuna A piir on 84 punkti, siis tuleb mul esmaspäevasel eksamil koguda 47 punkti 50st. See ei ole lihtne ülesanne. Ja miks ma A-d saada tahan - sest siis säilib mul võimalus cum laude lõpetada. Mis oleks üsna uhke.

Tervisest. Austrias olles (või õigemini sinna sõites) hakkas kergelt köha tulema. Ja korraks kerge palavik ka. Võtsin hoogu maha, tundus et kõik läheb hästi, aga võta näpust! Täna õhtul pärast kooli 37,5. Otseselt midagi viga pole, natukene oleks nagu köha, aga mitte ka eriti. Trenni igaks petteks ei läinud. Hommikul andsin vereproovi, esmaspäeval peaks teada saama, kas on viirus või tuleb antibiootikumi kuur. Mulle selline virelemine ei istu, nädal aega oled nagu simulant - on palavik, ei ole palavikku, on köha, ei ole köha. Treenida eriti ei riski, vahepeal teed midagi, aga kas sellest kasu ka sünnib, ei tea. Ja nii üle nädala juba. Oleks paar päeva ikka täitsa haige, kõrge palavik ja puha, oleks rahu majas. Magaks, raviks (oleks midagi konkreetset ravida!) ja saaks aru, millal terveks olen saanud. Nüüd vindun siin. MK-le ma sõidan, aga võistlemist vaatame esiteks vereproovi järgi - kui tulevad antibiootikumid, siis ilmselt mitte, kui ei, siis vaatame enesetunde pealt. Sest prioriteediks on siiski MMi ajal vormis olla, ma ei pea poolhaigena võistlema. MMini on aega, jõuab vormi koguda küll, aga kui MKl auku kukun, siis seal välja enam ronida ei jõua. Vaatame. Üritan asja rahulikult võtta. 

Miks korralikult treenida ei saa, selgus osaliselt eelmisest lõigust. Teine põhjus on muidugi traditsiooniline eesti suusailm: 1) suusatamiseks peab Otepääle sõitma, 2) rada on ülerahvastatud, 3) raja profiil ei ole mulle vajalikeks kergeteks treeninguteks sobiv. Ikaldus. Oleks ilus valge lumi maas, jalutaks siinsamas Elvas tasase maa peal suuskadega ringi. Ainuüksi tund ajavõitu päevas oleks suur asi. Lisaks saaks kaks korda päeva suusatada ja saaks seda teha RAHULIKULT, saaks suuskadega astuda. Siis oleks kindel, et tervist väga ei tapa, samal ajal suusatunnetus säiliks. Looda sa.

Paha siga, mitu viga - maa külmund, kärss kärnas. Eks ta ole. Kirjutamisel on olnud teraapiline tulemus - palavik on langenud 37,1 peale, mis minu puhul on igati tavapärane õhtune kehatemperatuur. Nüüd lähen magama ja loodan, et magan hästi ja et hommikul on mul lamades pulss 45 ja orto 75 ja üldse läheb kõik hästi.

Ei ole veel püssi põõsasse visanud. "Jõud taga, peab tulema", ütles karu, kui suvel suusatas. 

Homme siis jälle laenatud suuskadega rajale - näis, mis suusad mulle antakse. Üldiselt on enne homset päeva ootused suured - olen viimasel ajal enda kohta üsna hea olnud ja võiks ühe korraliku võistluse teha küll. Liialt ei taha homsele panustada - üritan teha hea võistluse. Näis mis välja tuleb.

Suusad olid enam-vähem, kuigi tahaks pisut viriseda lippe kallal (itaalia ja poola poistele järgi ei libisenud - ometi olin tuules!) aga ei virise, sest üldiselt sõitsin hästi ja enesetunne oli hea.

Eriti hea meel on laskmise üle - pealelaskmine oli nagu C-klassi tase ... lamades täiega laiali aga lubatud piires, püsti aga 5 lasku, mis lehte lasin olid märgist lihtsalt mööda. Polnudki muud teha, kui laadisin püssi ja jäin ootama, mis võistlus toob. Mõtlesin - kurat, laagris olin laskmises väga hea ... ega ma nii koba ka ei saa olla, et ainukesena trahviringile lähen. Muide, sooja sõites tegime Intsuga nalja ja sõitsime trahviringe tagamõttega, et see pehmeks läheks ja teistel seal raske oleks. Peale pealelaskmist mõtlesin tõsiselt, et tegin endale karuteene. Õnneks nii siiski ei läinud. 2 lisa nii lamades kui püsti polnud tänast ilma  ja pealelaskmist arvestades kuigi hull laskmine. Püsti küll väga kindel ei olnud - tore et niigi läks, aga lamades tihedus väga hea, aga lasud kella 3 peal. Võinuksin isegi ilma lisadeta pääseda. Seekord ei pääsenud.

Sõidupool oli aga üsna positiivne - esimene ring oli küll suur lonkimine (välja arvatud vahejuhtum, kus Kazastani esindaja suure laskumise peal minu ees otse rajapiirdesse pani ja ma temast jeeli-jeeli mööda sain), aga teisel ja kolmandal ringil olin enda arvates üsna hea. Isegi Saalomonimehe lemmikpoisi Robert Julien püüdsin viimane ring lihtsalt kinni ja nii andsin teate edasi 12-na. 1.39 esimeset maas. Ise olen rahul ja usun, et võin lõpuks enda 2002 aasta TOP kohad üle sõita küll - oleks ka juba aeg)))

Austrias oli üsna enam-vähem tore. Lund oli normaalselt (kuigi suur lumi tuli alles meie viimasel päeval maha), ilmad olid ilusad, söök maitsev. Priidul ja Indrekul oli see kindlasti tasemel laager. Mis minusse puutub, siis... tervis kippus vahepeal alt vedama. Isale-emale: ma sellepärast ütlesin, et kõik on hästi, et te ei muretseks. Igal juhul praegu ongi kõik üsna hästi. Vahepeal tuli köha ja selline on-ja-ei-ole palavik 37 ümber. Jätsin ühe päeva täiesti vahele ja ravisin ennast koduste vahenditega (ACC, palju juua jms). Läks paremaks. Edasi võtsin ka marurahulikult, trennis sõitsin üliaeglaselt ja kui õhtul tundisin, et tahaks trenni asemel magada, siis magasin südamerahuga. Laagri lõpuks jõudis ka hommikune pulss peaaegu normaalse tasemeni - 50. Viletsamatel päevadel oli 56, parematel päevadel on mul umbes 45. 

Nüüd Eestis hoian ka veel tervisel silma peal - käin arsti juures, annan vereproovid, jälgin pulssi. Õnneks polnud mul plaaniski Oberhofis (see MK, mis täna algas) võistelda ja MM on ka mägede taga, nii et mul pole vaja forseerida: saan ilusti terveks, siis treenin täisvõimsusel. Ilmselt Ruhpoldingus (järgmine MK, 12.jaanuar) elu vormis pole, aga see ei olegi eesmärk olnud. Samas, vahel tuleb puhkus just kasuks.

Igal juhul sellel nädal käin koolis ja treenin. 5.jaanuar on 2 kontrolltööd + üks test ja 8.jaanuar on kaks eksamit. Ülejäänud päevad on treenimiseks. 9. või 10. lendan Münchenisse - meie statsionaarlennujaam, olge head, tehke keegi sinna otselend. Veel on plaanis käia hambaarsti ja massööri juures, eeldusel et neil aega on. Ja kui minul aega on, siis juuksuris ja fotograafi juures (esinduspilti oleks vaja, reklaamide ja kõigega!).

Treeningutest niipalju, et nagu öeldud, natuke vaatame õuntelt. Aga igal juhul tahaks päevas korra (va 5 ja 8) suusatamas käia, kui Otepää rada just ära ei sula. Mõned korrad jõusaalis. Ülejäänud korrad tuleb midagi välja mõelda, jooks või rullid:) Laskmas peaks ka mõned korrad käima.

Biathloniuudised: www.biathlon.ee on väljas noorte ja juuniorite MM koondised. Ma ei tea, mille põhjal nad need koostasid, vaatasid õunte pealt? Enam-vähem on õiged nimed, ainult Pajos oleks nagu puudu, suvel oli ta väga tugev... 

 Täna tuli välja, et ma olen osav ennustaja. SL Õhtulehe aasta spordiennustuse võitja (koos Jallaiga)! Tabavusprotsent küll alla 50, 9 punkti 20st, aga võit on võit. Tasuks aastatellimus ja taas kord pilt lehes:D