Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda - jälle null ja veel neljas tiirus!

Tegelikult sai kõik alguse päev pärast sprinti, kui kurk läks maru valusaks. Enesetundel polnud väga vigagi, aga enne iga neelatamist ikka mõtlesid, et kas on tõesti vaja. Käisin kergelt sõitmas, otseselt ei treeninud ja lootsin, et vast läheb üle.

Öö enne võistlust magasin juba väga halvasti, sest kurk oli sõna otseses mõttes nii valus. Ükski imemistablett ega mesi ei aidanud kauemaks kui 5 minutiks. Hommikul olin loid, aga pulss oli siiski talutav (51, normaalne oleks alla 50 ikkagi, soovitavalt alla 45). Lootsin, et ehk võistluse kestab siiski ära...

Ilm keeras mulle ka käki, neljapäevase 0 ja libeda raja asemel oli päris külm ja aeglane lumi. Ja suusad polnud ka kõige libedamad. Vist. Igal juhul esimese ringi sõitsin kuidagi ära, teise ka poolenisti ja siis oli kõik. No ei olnud enam võimalik sõita. Käed olid nagu makaronid, tõukasid enda arvates küll, aga edasi ei läinud. Nüüd järgnes "sõit omas maailmas". Konkurendid läksid nii tõusudel kui laskumistel paremalt ja vasakult mööda. Ise sõitsin umbes nii, et kui ilma tõukamiseta oleks seisma jäänud, siis tõukasin. Nii kui rada vähegi allamäge läks, võtsin kohe laskumisasendi sisse ja ootasin niikaua, kuni hoog seisma jäi. No ei jõudnud!

Viimane ring võitlesin kõvasti, aga ega edasi ikka ei läinud. Muidu peaks mu lõpuspurt kõik ära küpsetama, aga nüüd tuli Levtchenkova (kes oli muuhulgas elas meie kõrvaltoas) järjest lähemalt. Õnneks mööda ei saanud. Lõpus olin väga väsinud, tükk aega ainult hingasin...

Laskmine oli otsekui teiselt võistluselt;) Tegelikult olin ma nii läbi omadega, et ei jõudnudki ennast punasesse ajada (max pulss 180) ja mis nii viga lasta:D Rahulikult nägid ja päästsid. Kui lamades oli veel võimalik mööda lasta, siis püsti oli absoluutselt kindel. Ma olen enda üle uhke. Oli mis oli, mõned laskesuusatajad ei lase kordagi elu jooksul neljast tiirus nulli. Hakka või ise ka uskuma, et olengi hea laskja;)

Ehk kokkuvõttes ma ei põe. Sõitsin kehvasti küll, aga surm ka ei võta sealt, kust võtta ei ole. Asjaolusid arvestades olin tubli ja kogu moos.

Eilne kojusõit oli veel omaette ooper. Kurguvalule lisandus nohu ja ma olin puhta hädas. Kurk oli niikaua talutav, kui pidavalt midagi alla läks. Ehk kogu aeg pidi midagi suus olema. Nohu läks lennukis kõrva, see läks lukku ja hakkas valutama. No täielik peaga vastu seina tunne oli. Palavikku siiski polnud. Õnneks Vilniuse vahemaandumise ajal läks siiski kõrv lahti ja edasi oli peaaegu talutav olla;) Täna on pea paks, palavikku jätkuvalt pole, kurk ka üsna hea, aga see-eest on eeskujulik nohu. Puhkan mõnda aega, küll üle läheb, tegelikult midagi hullu pole.

Nagu lubatud pikka juttu ei tee, aga pisut ikka uhkustaks. Esimesed ringid hoidsin vähe tagasi, sest siin on väga ohtlik ennast kinni tõmmata. Laskmisi võtsin ka rahulikult, tuletasin meelde, kuidas trennis pihta lasen ja ohhoo! märgid muudkui kukkusid. Püsti lasin enda arvates aegluubis, teist märki lausa sihtisin, aga ikkagi 29 sekundit.

Ja viimane ring oli ainult tuld. Veri ninast välja. Seltsi pakkus seesama Kudrashova, kes lõppeks kaheksas oli - tal oli teine ring. Ja tal olid laskumistel sigalibedad suusad, nii et kõikse aeg käis kerge trall - tõusu peal sõitsin mina temast mööda, laskumisel tema minust. Kusjuures mul olid ka üsna libedad suusad. Lõpuks siiski kägistasin ta ära. Vere maitse oli suus küll, õnneks jalg ei jäänud väga kangeks.

Ja lõpuks sai tükk aega maas hapnikku õhust eraldatud, siis suutsin natuke kaamerasse lehvitada...

Kui statalt ära läksin peale sõitma, olin juba seitsmendaks kukkunud. Kogu pealesõidu hoidsin pöialt, et jääks kuidagi, mingi nipiga kümne hulka. Kui riideid vahetama minnes selgus, et olengi seitsmes, tuli kerge paanika. Et autasustamisel, mis ja kuidas?

Ei, äge oli. Kõik patsutasid ja soovisid õnne. Tegelikult natuke vedas ka, mõnes teises kohas poleks nulliga kaugeltki nii ees, aga siin lastakse üsna palju trahve. Aga seitsmes koht on seitsmes koht, elu parim sprint, elu teine tulemus üldse. Jälituses hakkab nalja saama, ma ütlen;)

Muidu on siin tavapärane. Esimestel päevadel võttis kõrgus mõnuga hinge kinni, nüüd võib juba rahulikult sõita. Kiirendades saab õhk siiski kiiresti otsa. Lumesadu peaks siiski lõppema, homseks lubab ilusat ilma. Ãœleeile oli küll nii, et märke oli raske näha - nii kõvasti sadas. Igal juhul ei saa siin kellelgi kerge olema, kõrgus paneb nii suusatamisele kui ka laskmisele oma pitseri.

Aga ega ma täna pikka juttu ei tee (ja ilmselt ka mitte järgnevatel päevadel). Nimelt otsustas mu arvuti emaplaat ära kärsata. Järjekordselt. Mõnes mõttes on see puhas iroonia;) Igal juhul polegi tükk aega ilma arvutita olnud, kohe imelik on.

Jõudu ja jaksu mulle

Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O'Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus.

Peamiselt oli võistlus ilus kuni teise tiiruni. Esimene ring oli eriti lõbus. Jälitasin ühte hiinlast, see pani suur(t)el tõusu(de)l sellise käigu, et ma ei osanud midagi peale hakata. Nali oli aga selles, et tiiru laskumisel pidurdas nii hirmsasti, et ma lihtsalt sõitsin temast jälle mööda.

Esimeses tiirus null ja läksin väga heas pundis. Hea oli sõita. Aga alles viimasel tõusul taipasin, et tegelikult olen väga halval positsioonil - 27 ehk tiiru lõpus (rajalt tulles siis tiiru alguses). Siin aga selline tiir, et tegelikult on normaalne lasta kohtadel 20 edasi. Mida väiksema numbriga märki lased, seda kauem saad puhata. Siin pole asi nii hull kui Holmenkollenis või Osrblies või kasvõi Otepääl, kus 30 kohal laskja saab võrreldes 15 kohal laskjaga 10 sekundit puhtal selle pärast sisse, et peab laskumise hoo maha pidurdama ja hiljem nullist alustama. Ei tea kas minu vead olid nüüd sellest tingitud või mis, aga esimesed kaks lasku olid ka enda tunde järgi sellised, et ainult suure õnnega oleks märk võinud kukkuda. Kolmas lask oli enda arvates juba normaalne, aga ei midagi. No siis oli juba üsna suva ka. Trahviringil olin nukker, aga sundisin ennast võitlema.

Muidugi avaldasid need lisa 450 meetrit ka teatud mõju suusatempole, aga siiski võitlesin ja samas üritasin enne püstitiiru mitte väga kapsaks ennast sõita. Lootust veel oli, sest ees oli üsna tihe. Aga tuli üks trahv, kusjuures ümberringi lasti ainult nulle. Tavaliselt püstitiiru ühega tõused või äärmisel juhul jääd samale kohale, aga nüüd langesin + punt oli eest läinud. Siiski säilis veel õhkõrn lootus, päris seisma ei tahtnud jääda...

Ja asjale pani punkti põhimõtteliselt viimase tiiru teine lask, trahv. See viis nii endast välja, et kolmanda lasuga sain napilt üleüldse märgile pihta. Seal lõppes võistlus. Kaalusin tõsiselt üleüldse maha tulemist (mida tegi see tütarlaps, kes tegelikult oleks viimaseks jäänud). Siis mõtlesin, et äkki läheks ikka eesminejaid püüdma... Aga puudus igasugune motivatsiooni lõhn ka. Lihtsalt otsustasin ringi läbi sõita. Venelane mingil põhjusel veel võistles. Halb, halb tunne oli. Viimasel tõusul tegin rahva meeleheaks kiirenduse ja lõpusirgel ka lehvitasin...

Lõdvestuse ajal oli suur tahtmine midagi lõhkuda. Näiteks suusakeppe. Metallist laternapostid olid maru ahvatlevalt raja ääres. Aga ei tohi lõhkuda, neid keppe läheb edaspidi ka vaja. Lahendasin olukorra nii, et kui tahtmine väga suureks läks, tegin jälle kiirenduse. Niipalju siis lõdvestavast sõidust.

Ma olen selle aastal iga viimane kui jälitus lasknud 6 trahvi. Naised on ikka hullud küll, keegi ei lase mööda. Paljud lasid 1-2 trahvi, mõned ka nulle. Üks tüdruk laskis 7, mina siis 6 ja edasi olid mõned viitega. Ausalt, olen hädas selle laskmisega. Trennis tuleb välja, ka kiirenduse pealt. Aga võistlustel... Keegi midagi aidata ka ei oska. Võta rahulikult, usu endasse, oota oma aeg ära... Noh, kaks kuud olen oodanud, ootan kolmanda veel kui vaja on. Või veel kauem. No kuulge, isegi Lars Berger ja Frode Andresen lasevad vahel nulle ja nüüd mina ei lasegi?

Neljapäeval on jälle uus võistlus.

Meie peres oli sellel nädalal Priit see, kes laskesuusatada oskas. Laupäeval ilus võistlus ja "silmad pähe", pühapäeval tuli pisut palju trahve, aga sai hea kogemuse ja tegelikult talle hästi meeldis seal võistelda. Sai hamba verele loodetavasti;)

Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht.

Päev ei alanud hästi. Meie transa suutis kõik sassi ajada ning lõppkokkuvõttes jäi 15 minutit hiljaks. Ma olin selle peale üsna närvis, sest ma olin esimeses grupis startimas ja aeg üsna täpselt arvestatud ning nüüd pidi natuke rapsima. Nii et kõik edasine oli juba tema süü;)

Pealelaskmine ja soojendus tavapärane, võibolla oli tunne pisut loium, aga ei midagi hullu. Stardist panin hooga minema ja läks päris hästi. Poole ringi peal tundus, et isegi liiga hästi, sest ees startinud Rogstad oli ikka väga lähedale tulnud. Ehmatasin selle peale kohe ära, sest ta peaks ka päris kiire sõitja olema, et ega mu algus pisut liiga nobe pole? Kindluse mõttes tõmbasin natuke tagasi. Protokolli vaadetes ei oleks seda vaja olnud, +29 sek ja 55. aeg. Nii aeglaselt pole ammu alustanud. Isegi mitte Oberhofis koos kukkumisega.

Lamades laskmine oli ilus. Kiire ja korralik. Viimast lasku natuke sihtisin, aga üldiselt olid kõik kindlad. Töö kiire ja korralik.

Teise ringi alguse ikka lendasin, nulliga lähed kohe hooga tiirust minema. Aga ringi keskel läks juba raskeks. Siin on vahepeal selline umbes kilomeetrine lame lõik, kus mõned sillad on vahele lükitud. Ja see on ausalt kõige raskem lõik, sest kogu aeg pead töötama. Sillad on kerged tõusud, mis nõuavad rütmivahetust, samas järgnev laskumine on nii lühike, et puhata ei saa. Nii et selle lõigu lõpus olin ma juba üsna punases ja siis tulid veel kaks tõusu. Tõusudel jälle hoidsin jalga püsti laskmiseks. +38 ja 39. aeg.

Püstitiirul ei olnud ka väga viga, kui kolmas ja neljas lask välja arvata. Kolmas oli äratõmme, kauge, neljas napikas. Igal juhul korraks oli võistlustuju läinud. Siis aga sundisin ennast, et vähemalt jälitusse korralik stardipositsioon saada. Pealegi oli vaja Rogstad kätte saada. Esimesel kildi lõpuks sai hiinlane Liu (lõppkoht 11) mind kätte ja pani eest ära nagu sitapurujutt. Tõesti, kiiresti sõitis. Ma võin ka ennast nii kiiresti liigutada, muidugi. Aga mitte 7,5km. Kusjuures ta polnud veel kõige kiirem sõitja, aga hiinlased väga laskuda ei mõika ehk seal nad pisut kaotavad. Igal juhul, tagasi minu juurde. Kui eelmisel ringil oli raske, siis nüüd hakkas vahepeal lausa paha. No üldse ei kutsunud tõukama, üldse mitte. Tõusud polnudki kõige hullemad, aga just need sirged... Lõppu siiski üritasin, sain siiski Rogstadist mööda. Aga ilmselt mitte piisavalt. +36 ja 28. aeg.

Laskmine oli - kehva kohe öelda - tavapärane. Lamades olin tubli, aga püsti polnud kaheks trahviks küll põhjust. Üks, hää küll, ikka juhtub, aga kaks on liiast. Egas midagi, jätkame samas rütmis, küll ükskord kukuvad.

Suusasõit oli ka tegelikult kehva, lootsin selgelt paremat. +1:39 ja 37. aeg. Eriti esimene ring, kus enda arvates ikka suusatasin, aga näe, ikka suutsin 54 tütarlapsele kaotada. Suusk oli ka selline... keskmine. Norrakatega võrreldes oli muidugi ulmekas, nad olid ikka kinni, aga mulle oleks nagu natuke libedam meeldinud. Aga võibolla ma lihtsalt ei jõudnud tõugata ka. Teine-kolmas ring tuli kaotus ka ikka müstiliselt suur. Muidugi, Neuner on nüüd ilmselgelt terveks saanud ja loputab teisi kuidas ise tahab, aga sellegipoolest. Mh, ma tahan kiiremini sõita. Ma ei ole ahne, soojenduseks kõlbaks 20 sekundit kiiremini ka. Minut oleks muidugi parem.

Kokku auväärtusetu 42. koht, 40. kohani 0,7 sekundit, 30. kohani 10,4 sekundit. Väga tihe punt. Aga selle leedukaga on mul nüüd kana kitkuda, pole esimene kord sellel aastal, kui ta mul niimoodi ees on. Pühapäeval lahinguväljal näeme, raisk! Kerge olema ei saa, "Seina" tuleb viis korda võtta, aga nii on see kõigil.

Poisid tegid teates päris hästi, aga see viimane tiir... Kusjuures Indrek oli veel võistkonnast puudu, nii et nad võivad sõita küll. Täna hoiame ka neile pöialt.

Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni.

Üldiselt pole võrreldes eelmise aastaga suurt muutunud. Elame samas kohas, rajad on ka samad ning "Sein" on jätkuvalt sama järsk. Jah, ka ise kutsuvad nad seda viimast tõusu "Seinaks" - "Wand". Minu enda vorm on loodetavasti parem kui eelmisel aastal;)

Paar päeva oleme siin kiirendanud ja tunne on nii ja naa. Ma olen üsna kindel, et ma võin kiiresti sõita. Kuulge, Oberhofis panin ma oma suure tagumiku keset laskumist maha ja ikka kaotasin alla pooleteise minuti. Eelmisel aastal jäin täitsa püsti ja suutsin ikkagi üle kahe minuti kaotada. Ehk sõiduvorm peaks eelmisest aastast parem olema. Samas vaatad enda trennivideoid ja siis telekast Mäkäräise tõusuvõtmist ning... noh, ise nägite. Ma lohutan ennast sellega, et Henkelil polnud talle ka midagi vastu panna ja küll ma võistlusel jalad kõhu alt rohkem kui trennis välja võtan.

Lasknud olen ma viimased trennid hästi. Kiiresti ja täpselt. Nii et olen kõigeks võimeline. Iseasi, kuidas see võistlusel välja tuleb. Aga ka kiirenduselt võin lasta 30+25 sekundit ja 0+0. Aga siin on küllaltki lihtne tiir, kõik lasevad hästi. Eelmisel aastal lasti sprindis siin 17 nulli. Ja aeg-ajalt lasen ma ikka mööda ka...

Täna on meeste teade, Martten, Priit, Roland ja Kauri. Hoiame pöialt. Neil on läinud kehvasti, aga mina usun, et nad on kindlasti enamaks võimelised, nii sõidus kui laskmises.

Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks.

Kõik oli väga ilus esimese kilomeetri lõpuni. Siis tuli saatuslik kurv, mis aga mind telestaariks aitas. Soojenduse ajal oli kurv sõidetav, aga võistluse ajal oli tunne nagu jää peal autoga pidurdades ja rooli keerates - keerad küll, aga lähed ikka otse. Eks telekast oli paremini näha, minu jaoks käis kõik liiga kiiresti. Peamine mõte oli, et relva ära ei lõhuks. Järgmine mõte, et nüüd on selle võistlusega siis ühel pool. Ajasin ennast püsti, ütlesin selge kõlava häälega: "Rrrrraisk!" ja lükkasin hoo jälle sisse. Rütmi lõhkus ära, motivatsiooni lammutas kõvasti. Tõusud läksid väga nukralt, siis sai hiinlane mind kätte ja temal hoidsin järgi. Ise vaikselt arvutasin, et no mingi 40 sek saan järelikult parimatelt, aga ennäe! protokolli vaadates selgus, et tema sõitiski kiireima esimese ringi...

Lamades tiir ja esimene mööda. Tuleks nagu tuttav ette. Koht oli uus, tavaliselt on kell 1 gabariit, seekord siis napilt kell 7. Ikaldus küll, aga motivatsioon tuli vaikselt tagasi. Üks poolakas sõitis esimest ringi ja mul oli paras temaga kembelda. Äärepealt oleks aga haprasti läinud - seesama kurv. Tema läks ees ja ma vaatasin, et paneb samamoodi nagu mina eelmisel ringil ja mina talle selga... Õnneks jäi ta siiski püsti, mina ka, lihtsalt ühel ajal võtsin tal sõbrakult ümbert kinni;) No ja ringi lõpus tuli jälle see hull hiinlane...

Püstitiir. Kolm esimest lasku ilusti keskel ja lõpetuseks kaks gabariiti. Hakkas juba tulema ja siis selline jama otsa... Aegluubis relv selga, aegluubis trahviringidele. Tora läks kiirelt ringile ehk siis kaotasin talle minut + kaks trahviringi ehk pool päeva. Aerutasin nukralt oma trahviringe, nägin Sirtsu startimas. Siis nägin veel, kui Khvostenko läks ringile, +37 liidrile ja minu arvates oli tal nr.23 ehk mina kaotaksin talle 2:30 (poole ringi peal selgus, et siiski nr. 21 oli). Ehk mott oli nii maas, et hirmus. Õnneks läksin ringile gramm enne Sirlit ja siis oli esimesel tõusul juba põhimõtte küsimus, et ta mööda ei läheks. Jalg oli jubedamalt kange küll, vastikud tõusud siin. Edasi tulid juba Khvostenko ja teise ringi Khrustaleva vaikselt lähemale, nii et oli vaja neid püüda. Viimasel nukil sain kätte ja siis mööda. Lõpusirgega nii puhtalt sisse, et vähe ei ole.

Ja finishis oli sellest võistlusest hiiglaslik kopp ees. Kukkumine, kolm trahvi. Nagu ikaldus. Õrnalt lootsin, et ehk jään 60 sisse. Näe, jäingi. Selle aasta halvim tulemus. Näe - hullu jama ei ole kokku keeranud, aga hästi ka kohe ei tule kunagi välja. Sõit oli korralik. Kukkumise ja kõigega 1:24 parimale, 35 aeg. No muidugi polnud ma kaugeltki ainus kukkuja, aga sõit oli minu kohta korralik. Mulle jätkuvalt ei meeldi see rada. Aga võrreldes näiteks eelmise aastaga on tegelikult seis parem. Sõiduseis vähemalt. Ja laskmine - kolm gabariiti. Otseselt mitte halvad lasud, aga mitte piisavalt head. Oskan lasta küll, aga pihta ei saa. Kaks aastat tagasi lasta ei osanud, aga märgid ainult kukkusid. Nüüd on see juba põhimõtteline - mina või märgid. Mina lasen enda moodi edasi, eks märgid ise tea, mis nad teevad. Nutavad ja kukuvad.

Alla ma anda ei kavatse. Nädala pärast on uus võistlus juba Ruhpoldingus.

Et ilm oli piisavalt külm, siis kõik tüdrukud, kes hotelli peal vastu tulevad, köhivad nagu kopsuhaiged.

Homme on poiste start, Priit neljandas grupis. Hoiame kõigile pöialt.

Ja muuhulgas, Roland oli täna murdmaa sprindi eestikatel viies. Poolfinaalis oli teinud sajandi finishi;)

Öösel jõudsime kohale, täna tegid mehed juba võistluse ja homme on meie kord. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt - linn ja rada on rahvast täis, rada on raske (ühe tõusu on nad isegi märksa suuremaks ehitanud). Ainult ilm on ebaoberhoflikult ilus ja päikesepaisteline, aga külm.

Priidu sünnipäeva veetsime paljuski siis reisides. Asjad ja määrdemehed sõitsid bussiga juba päev varem ära, meie lennukiga siis hiljem. Ja ma ei tea, kuidas varem sellega hakkama saadi, aga ühel hetkel oli relvi selgelt rohkem kui relvakohvreid. Ehk eelmisel õhtul avastasime, et minul on küll kohver, aga Priidu relva pole nagu kuskile panna. Kauri kohvrisse läheb lisaks Sirli relv, Indreku kohvrisse ka ei mahu ja Roland oma kohvriga ei tule. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ehk siis kruvisime aga torud maha ja ajasime minu pisikesse kohvrisse kaks relva. Kabad lootsime lennukisse võtta. Lennujaamas tõmmati sellele plaanile vesi peale ning Priit teipis koti pingviiniks ning edasi hoidsime ainult kahe käega pöialt, et tervena tagasi ka saaks... Saime. Seekord. Tegelikult tuleb Koreasse ja Kanadasse sõiduks ikkagi korralik kohver muretseda, sest isegi minu oma on selline poolvintske, tahab vaikselt laiali laguneda. Korralik kohver on aga maru kallis... No vaatame seda asja.

Keset ööd jõudsime siis Oberhofi, maru külm oli, õues eriti, aga ka toas. Kurask, ilus suur hotell, aga külm. Teki all ja kaisus õnneks soe;)

Täna päeval oli tüdrukutel kavas treening ja kergemaks see rada küll läinud ei ole. Otepää rada näiteks on minu arvates kergemaks läinud, pole ühti nii suured tõusud, aga siin tundub, et pigem vastupidi. Mitte ainult ei tundu, aga ongi sellel aastal rada nii ümber keerutatud, et täitsa tõsine tõus on juurde tekkinud. Nagu oleks enne kerge rada olnud. Jube lugu. Jumal tänatud, et ma sellel aastal massi sõitma ei pea, ma ei taha seda rada trenniski viis korda sõita, ikka üritan kuidagi nii nihverdada, et neid suuri tõuse ei peaks võtma. Igal juhul ei tule ka homme mingit kerget võistlus. Rasked on need tõusud, rasked. Lumi ka täpselt selline, et tõusu peal imeb ilusti kinni, laskumistel on piisavalt libe, et kurvidest välja sõita;)

Laskmine on ka selline kahtlane. Siin on naljakas tiir. Isegi kui ei ole udu ega tuult, kiputakse siin mööda laskma. Kasvõi meeste teates - absoluutselt tuuletu, aga mehed muudkui keerutavad neid trahviringe. Ise lasin trennis esimeses tiiru laksti 3 trahvi... Järgmises nulli. Mine võta nüüd kinni.

Ehk siis homsed eesmärgid - mitte väga kinni jääda, mitte väga palju trahve lasta. Ehk sõidus võiks alla 1:30 kaotada, kuigi telekast Sleptsovat vaadates on tunne, et poleks mingit probleemi ringiga nii palju kaotada;) Ja lastes poleks väga ilus üle ühe trahvi lasta. Hirmsasti tahaks lamades nulli lasta, annaks kohe hea emotsiooni võistluse alguses. Võidelda on vaja.

Mis meestesse puutub, siis Martten ei alustanud üldse kehvasti ju. Noh, ja Priit oli ka pikalt telekas... Väga hästi tegelikult ei läinud.

Napilt aga kindlalt suutsin ikka plaani täis teha ja muud juttu väga polegi.

Kas minna panema või panna minema? Igal juhul nüüd on juba päris palju saanud "kodus" olla ja aeg on jälle turneele minna. Kolmapäeval (ehk siis Priidu sünnipäeval) lendame Oberhofi poole ära, neljapäeval juba meestel teade, reedel naiste sprint.

Praegu oleme Otepääl "laagris". Otseselt laagrit pole, on ühistreeningud, aga et me ei viitsi Otepää-Elva vahet sõita, siis oleme mõned ööd-päevad Elva onnis veetnud. Siin on muuhulgas kõva remont tehtud, maja peab nüüd sooja ka ning peldiku asemel on lausa kaks WC. Väga kõva sõna.

Nüüd ma hakkan ennast kiitma - tänases trennis olin väga tubli. Lasin 12 tiiru peale 2 trahvi ja lamades mitte ühtegi! Nii head laskepäeva pole tükk aega olnud;) Hea küll, rahulik trenn oli ja rahulikult lasin, aga ikkagi. Kohe lust oli vaadata, kuidas märgid kukuvad. On täitsa võimalik nulle lasta, vähemalt rahulikult.

Ning õhtul käisime üle pika aja jõusaalis ning homme mina trepist alla ei saa. Väikest viisi teeme me jõutrenni kogu aeg, aga nö "kergeid harjutusi", käepäraste vahendite ja oma keha raskusega. Nüüd sai jõusaalis vähe suuremate raskustega möllatud ja juba trennis andis mõni lihas tunda. Nagu oleks tahtnud krampi minna, niimoodi valusalt tõmbab. Trepist alla ei saa kohe kindlasti ja ilmselt on veel mõningaid kohti, mis tunda annavad.

Veel mõned päevad saame siis Eestis vormile viimast lihvi anda, siis ootab ees juba MK.

Ma arvan, et kõik juba teavad minu aastavahetuse leivanumbrit ehk luuletust, kus kõik pealkirjas mainitud asjad sees on;) Aga tehke või tina, minul on selle aasta kohta hea tunne.

Üldiselt ma horoskoope ei usu, vahel ajaviiteks loen. Seniseks parimaks pärliks oli "Ole gaasipedaali vajutamisega ettevaatlik" sõidueksami tegemise päeval. Aga võtsin paar päeva tagasi ühe ajakirja kätte ja hakkasid muudkui tulema laused:

"Lisaks tähtede soodsale seisule oled ka ise oma parimas vormis"
"Välismaa toob samuti õnne"
"Õigupoolest oled vaeva näinud juba kaua, nüüd on lihtsalt väärilise tasu ning tunnustuse kord"
"Meeleolu on suurepärane ja ka füüsiline jõud ei jäta sind kordagi maha"

No kui need ei ole mesi tippsportlase mokale, siis ma ei tea, mis on. Ausõna, pisar tuli lausa silma;) Säherduse jutu peale peaks mul märgid paljalt vaatamise peale kukkuma hakkama. Ei kurda. Nüüd ei tohi ainult ühtegi muud horoskoopi lugeda, pärast on seal vastupidine jutt;)

Ja üleüldse on mul tegelikult motivatsiooni ja eneseusuga kõik korras, hoolimata muljest, mis viimased postitused võibolla jätnud on. Ma olen üldiselt küll rõhutatult eestikeelne ja -meelne, aga kahjuks on sellise sõnumiga laul olemas ainult väljamaa keeles: Mary J. Blige "Just fine". Ilmumisest saati võtab ta mul puusa jõnksuma ning kahe käe ja jalaga olen sõnumi poolt. Kui ma laulda oskaks, siis võiks seda laulda küll.

Vist ikka ei saa ka sellel aastal sigadest üle ega ümber.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/tAeMMWJ0S7s}

Veel paremat uut aastat