Vähemalt ühes asjas olen küll täielikus tippvormis - lõuatõmbamises. Eile tõmbasin trenni alguses küllaltki lihtsalt 11 ja trenni lõpus küllaltki suure siputamisega 10. Ei mäleta küll, et oleks viimasel ajal rohkem tõmmanud. Siis, kui ma veel noor ja ilus olin ja umbes 30 kilo kaalusin, siis tõmbasin sinna kuskile 15 kanti ka, aga see ei lähe arvesse.

 

 

Muus osas ei oska vormi hästi kommenteerida. Laskmises ei ole seni siin Ridnaunis üle 1 trahvi lasknud, aga samas nullid on napilt vähemuses. Suusatamine on ka selline poolkahtlane, enam-vähem nagu liiguks, aga päris see vist ikka ei ole. Parema jalaga jätkuvalt päris suvaliselt tõugata ei saa ja pisut kordineerin, aga üldiselt on läinud paremaks, saan juba oma saapaga ka sõita.

Üldiselt on siin väga head treeningtingimused - kerge miinus, kohati päike, väga heas korras võistlus- ja matkarajad, hea söök, soe tuba - mis veel vaja? Ütleme nii, et Eestis ei tahaks praegu eriti olla, -20 kannatab treeningute kvaliteet päris palju. Siin on lisaks meile laagris veel vene naised, Slovakkia kogu koondisega ja pool Soome olümpiakoondist ehk Puurunen. Meie oleme siin küll kõige kauem, sest ülejäänud käivad vahepeal kodus ja lähevad varem Kanadasse ka.

Elame ja treenime tasapisi, mingeid eriti põrutavaid uudiseid või naljajutte nagu polegi...

Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. 

 

Laskmine läks seekord pisut nihu. Lamades - teine lask oli kõik nagu hästi, isegi õige kõlks käis, aga märk jäi mustaks. See ajas natuke segadusse ja tuli veel üks trahv otsa. Püsti alustasin kohe möödalasuga, aga lõpp oli ilus. Ajataju on kuidagi paigast ära, püsti oleksin võinud rahulikult enne esimest lasku pisut kauem hingata, sest enda arvates ei teinud üldse kiiresti, aga ajaks märgiti 23 sekundit... Iseenesest on see tegelikult hea, laskekiirus on väga heal tasemel. Küll need märgid ka kukuvad, lõppude lõpuks olen ma 33% MK-stardidest nulliga lasknud;)

Sõitma läksin tehnika ja kontrolli peale. Sellega sain hiilgavalt hakkama, sõitsin tõusvas joones, jõudu jätkus ilma mingite probleemideta lõpuni, oli ka raskeid kohti, aga võrreldes Ruhpoldinguga oli see puhas jalutuskäik pargis (inglise keeles kõlab see väljend nõksa pareminigi). Loomulikult tähendab ka seda, et ilmselt oleks võinud esimese(d) ringi(d) mõningad sekundid kiiremini sõita - aga hetkel pole see oluline. Hetkeseisu osas sai pilt jälle selgemaks. Jõu ja vastupidavusega suuri probleeme pole, peamine probleem on kiirus ja sellest tulenevalt ka kiiruslik vastupidavus. See on ka üsna mõistetav, sest just kiirust pole saanud ma harjutada. Lisaks on jätkuvalt arenguruumi tasakaalus, kordinatsioonis ja suusavalitsemises, mis väga otseselt kiirusega seotud on. Aga võrreldes eelmise nädalaga on seis igal juhul parem ning arvestades seda, et kiirus ja suusavalitsemine olid eelnevalt minu tugevad küljed, peaks nende tagasitulek ka võrdlemisi kiire olema, juhul kui ma korralikult harjutada saan.

Jalg on nii enam-vähem. Toimub pidev areng, aga enam mitte nii tormiline, nüüd edeneme tasakesi. Pikemate-jõulisemate trennide lõpuks väsib ikka ära ja hakkab vaikselt tunda andma, muul ajal pole suurt viga. Tasakaalul ei oleks nagu väga vigagi, aga tegelikult on ikka selline õrnakene. Painduvus on ka paranenud, juba panen põlve vastu seina (varbad ka vastu seina ja kand peab maha jääma), ainult teise jalaga teen sama triki nii umbes 10cm kaugemal ning päkasirutus ei tule ka eriti välja. Aga ma harjutan ja tõepoolest, nädal tagasi oli märksa hullem seis.

Priidul oli individuaalis kõige hullem tuuleõnn üldse. Ei enne ega pärast tema kolmandat tiiru ei olnud sellist tuulemöllu tiirus. Kauril oli tugev tuul, lasi 47 sekundiga ja 2 trahvi, aga Priidu oli veel poole hullem. Sinnamaani oli väga korralik võistlus, aga selline asi lööb rivist välja ja motivatsiooni ka maha. Täna jäi tal startimata kindluse mõttes - kurk oli natuke valus ja siin mägedes ei ole mõtet sellega riskida. Mina eelmisel aastal läksin samas seisusi võistlema ja põdesin seda praktiliselt kuu aega...

Homme läheme Ridnauni laagrisse. Mõned lähevad ka koju, aga siia jääme meie Priiduga, Sirli, Kauri, Indrek ja Martten + Asko, Hillar ja Helvis. 5. veebruaril lendame Vancouverisse. Teised harjutavad kodus ning olümpiakoondise pesamuna Kristel võistleb veel juunioride MMil. Esimene start on minu teada 28. jaanuar ja tema jaoks on kahtlemata just see hooaja tippsündmus, olümpia on lihtsalt ootamatu boonus.

Kõike head ning loodetavasti ei külmu keegi kodus ära.

 

Järgmine kord juba Ridnaunist, juhul kui seal ikka internet on;)

Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks... Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida.

 

 

Üleeile tegin ühe pisut kiirema treeningu, mitte küll päris võistlustempo, lihtsalt selline tempokam. EV2, kui see kellelegi midagi ütleb. Ja kuus nii umbes 2km lõiku pidasin väga ilusti vastu, isegi tõusvas tempos. Selles mõttes on see rada ka siin Ruhpoldinguga võrreldes pisut inimlikum, saab sõita ja libistada. Aga kõrgus (1600 ümp) teeb asja salakavalaks. Väga kerge on siin ennast juba esimese ringiga sodiks sõita, kusjuures enda arvates ei pruugigi teab mis kiiresti sõita, ja sellest august enam naljalt välja ei tule. Selsamal põhjusel on ka laskmine siin selline kahtlane. Naiste individuaalist oli näha, et olud oli üsna ideaalsed, aga eriti viimastes tiirudes hakati vaikselt trahve võtma. Väsimus tuleb siin ootamatult ja tugevalt ning võtab jalad kõvasti värisema. Kes on mägedes vähem võistelnud, sellel on siin väga raske. 

Praegu sajab õues kerget lund. Üldiselt ilma üle kurta ei saa, päeval tuleb päike ikka mäe tagant välja ja siis on mõnus soe. Eile hommikul ei saanud aga alguses arugi, miks varjus varbad-sõrmed külmetama kipuvad, kuni staadionil temperatuuri nägin: -12. Mägede asi, eks ta ole. Pildil mäetagune päike ja selle taustal väike Priit. 

Praegu vaatame meeste sõitu. Stardivad Roland, Kauri ja Priit. Hoiame kõigile pöialt, mina muidugi Priidule kõige rohkem;) Homme siis hoidke minule.

Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan.

 

See sprint oli lausa kohutav. Sõita ei jõudnud üldse. Esimese kilomeetri järel oli jaks otsas ning lõpuni sai lihtsalt kuidagiviisi liigutud. Positiivse poole pealt võiks vast mainida ainult seda, et pärast esimest kilomeetrit ennam hullemaks ei läinud, ilmselt ei olnud enam kuskile minna;) Ning mõni sõitis veel minustki aeglasemalt, mida enda tunnet arvestades oli üsna raske uskuda. Lihtsalt ei läinud edasi ja kõik. Väga korralik oli lamades laskmine, täpne, kindel ja kiire, täpselt selline, nagu peab. Püstitiiruks olin enda halvast sõidust juba nii masenduses, et lasin ennast paljudel kõrvalistel asjadel segada ja tuligi minna kolmele trahviringile. Kaks gabariiti, üks kauge. Viimane ring lootsid ainult seda, et varsti saab otsa.

Teade oli mõnevõrra parem. Sõita ei jõudnud endiselt, aga vähemalt laskmises tegin tippsoorituse. 30 ja 22 sekundit, kusjuures lamades ma veel kohmitsesin nende varupadrunitega. Samas ei olnud mingit rapsimist või kahtlasi laske, kõik oli kindel. Nagu peabki. See näitas ära, et lasketase on mul hetkel hea ja selle pärast muretsema ei pea. Küll on aga põhjust muretseda sõidukiiruse pärast.

Pärast sprinti olin ma ikka päris katki. Ma teadsin, et ma väga kiiresti veel ei sõida, aga et nii aeglaselt... See oli ikka shokk. Jah, mul on küll ohtralt objektiivseid põhjuseid, aga sellegipoolest. 2:44 - see on nagu pisut üle poole päeva! Sealt jõuda sinnani, mis enne hooaega eesmärgiks oli ja ka reaalne näis - see tundus võimatu. Ning kui siis üks ajakirjanik telefonikõnes mainis, et mõni oleks võibolla hooajale käega löönud ja lihtsalt kodus telekas ees aega viitnud, siis see kõlas sellel hetkel üsna hea variandina...

Aga ei, ma ei anna alla. Kuigi mul oli detsembri alguses luumurd. Kuigi mul on jalas üks plaat ja viis kruvi. Kuigi mu keha on hüljanud suurema osa varasemate aastate käitumismustritest ja toimib nüüd täiesti uute, mulle tundmatute reeglite järgi. Kuigi ma suuda normaalse tehnikaga sõita. Kuigi mu parema jala jõud on u 70% vasakust. Kuigi ma vaatan kadedusega inimesi, kes jooksevad, hüppavad või sõidavad klassikat. Kuigi iga päev on võitlus. Kuigi iga päev on valu. Ma ei anna alla. Iga päev ma võimlen oma jalaga ja üritan liikuvust ning jõudu taastada. Ma jätkan laskmise lihvimist ja hea soorituse kogemuse süvendamist. Ma tõstan oma funktsionaalset taset. Ma ei anna alla. Ma ei pruugi valmis saada olümpiaks, ma ei pruugi isegi hooaja lõpuks valmis saada, aga ma vähemalt teen kõik, mis minu võimuses.

Praegu oleme tüdrukutega juba Anterselvas. Kolmapäevane individuaal on minu suhtes hetkel väga kahtlane, ma pole kindel, kas see on hea mõte. Aga ma vaatan, kui hästi mul õnnestub oma kehaga ühine keel leida ja eks siis näeb. Reedeses sprindis olen jälle rivis.

Priit tegi Nove Mestos IBU karikal head sõidud. Individuaalis 0+1+1+1 ja normaalne sõit, kuigi alles viimasel ringil võttis jalad kõhu alt välja ja näitas teistele Eesti poistele, kuidas sõitma peab. Täna 0+2 ja ka enam-vähem sõit. Nüüd tuleb ka Anterselva. Meestel käib olümpiakohtadele tihe rebimine ja selget ei ole veel midagi. Mina muidugi usun, et Priit on seda kohta väärt ning suudab olümpial korraliku tulemuse teha.  

Minu jaoks algab MK-hooaeg alles nüüd. Võrreldes selle ajaga, kui tegelikult oleks pidanud algama, ei ole tunne pooltki nii tugev. Lõppude lõpuks olen ma alles umbes kaks nädalat saanud enam-vähem uisku sõita ja vaevalt et see vahepealne kurguvalu-kerge nohu viirus võistlusvormile eriti hästi on mõjunud. Peamine eesmärk on ellu jääda ja harjutada tippkonkurentsis võistlussituatsioonis laskmist.

 

Ruhpoldingu rada on muidugi selliseks katsetamiseks küllaltki jõhker koht, aga vähemalt on teada, et kui ma seal hakkama saan, siis pole kusagil mujal üldse probleeme. Lasketiir on see-eest lihtne, pärast laskumist ja tuulevaikne, aga see pole mul seganud seal ohtrasti trahve laskmast. Olen lasknud ka hästi. Kerge mul igastahes ei ole, võitlema pean kõvasti, aga just seda ongi mulle praegu vaja.

Kogu see olukord meenutab mulle mõningal määral 2007. aasta algust. Jaanuari alguses olin kergelt haige, tulin Ruhpoldingusse võistlema, sõita üldse ei jõudnud, massis näiteks jäin naturaalselt viimaseks, kaotades võitjale napilt alla 7 minuti. Järgmisel MK-etapil Pokljukas oli tunne juba parem, aga mitte oluliselt, sprindis olin 1 trahviga 38. Siis läksime mõneks ajaks Ridnauni laagrisse ja veebruari MMiks olin ma juba väga kõvas löögihoos. Ma vähemalt loodan, et ajalugu kordub;)

Mis puutub meeste sõitu ja Priitu, siis Martten oli väga tubli, pole midagi öelda. Ka õnn oli ilmselgelt tema poolel, aga see oli oskustest tingitud õnn. Ülejäänud võistlus oli küll selline, et minu arvates on jumala õige MK hetkel üldliidri Burke ja tema koondisekaaslase Teela arvamus, et sama hästi oleks võinud Vegases täringuid visata... Sportlikus mõttes oleks olnud õigem võistlus ära jätta, aga kui sul on tribüünidel ja raja ääres 25000 pealtvaatajat... Tugevamad muidugi võitsid, aga teist sellist võistlust ei mäleta keegi. Priit tundis ennast eelmisel päeval ja hommikul pisut kehvasti ning tegi raske südamega otsuse tervisega mitte riskida. Tegelikult väga õige otsus.

Priit läheb võistleb Nove Mestos IBU karikal, sest meeste koondises on konkurents väga teravaks läinud ja niisama siin MK-l jõlkuda ei ole mõtet. Mina sõidan veel reedel naiste teadet ja siis ootab ees Anterselva.

Mulle tundub, et naislaskesuusatajaid on tabanud mingi enesedestruktsioonilaine - Kuzmina murrab käeluu, Neuner kukub trepist alla... Kes on järgmine? Minu otsa ärge vaadake, nii halb karma ei ole võimalik.

Vaatasin eilsed naiste võistlust - no see oli ropp. -9 ja selline keerutav tuul... Just mõni päev tagasi oli Otepääl üsna sama ilm ja ma ikka kõvasti võitlesin seal tiirus tuulega, enamasti võitis tuul;) Ma olen isegi Oberhofis 3+4 või 4+3 lasknud ja isegi sellel suvel ilma igasuguse külma või tuuleta 2+3... Nii et Katsil pole katki midagi, lihtsalt ei trehvanud. See-eest Ruhpoldingus on järgmisel nädalal imelihtne lasta - kergemat ja tuulevaiksemat tiiru mina eriti ei tea.

 

Mina treenin väikest viisi Otepääl. Väikest viisi seetõttu, et ilmad on laskesuusatamisega tegelemiseks pisut ebameeldivad ja sellest eelmainitud tuulega võitlemisest suutsin endale kibeda kurgu hankida. Ei midagi hullu, aga parem karta kui kahetseda, eriti tänahommikust -16 arvestades. Ruhpoldingus startimine on jätkuvalt plaanis, sest peale kurgu olen ma pesuehtne simulant ja loodetavasti läheb ka see peagi üle. Ilmselt kõige kõvemas löögihoos ma seal ei ole, põhieesmärk on rada läbida, ellu jääda ja võistluslaskmist harjutada. Sealne rada on täpselt selline, et kui ma selle läbi sõidan, siis ma võin jala poolest igal pool sõita. 

Jalg on enam-vähem. Annab ikkagi tunda, aga toas käin ma täitsa ilma lonkamiseta. Ainult trepist allaminek on pisut raskendatud. Liikuvus on jätkuvalt piiratud, aga läheb paremaks. Suusa peal on üha vähem jalg meeles ja järjest kindlamaks muutun, aga näiteks paremale poole tõusuvariant on ikka selline tirilimps-poolteist, eelistan sõita vasakule. Ja üleüldse unistan päevast, mil mul üldse meelde ei tuleks, et detsembris luu murdsin... Aga sellega läheb vist veel aega. 

Täna hoian pöialt Priidule, loodetavasti ilm on pisut normaalsemaks läinud. Stardi algus 13:45, Priit nr. 95, pihviks kahe soomlase hamburgeri vahel:D

Vähemalt on sellel aastal üks medal juba käes - esmaspäevastel Eesti Meistrivõistlustel teenisin ausalt hõbemedali Sirli järel ja Elisabethi ees, Kadri seekord ei võistelnud. Samuti oli see esimene start pärast pikka pausi, viimane võistlus oli 29. novembril Idres IBU karikal.

 

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et siit saab ainult paremaks minna. Peab minema. Ja lähebki. Nii sõidus kui laskmises andis väga valusalt tunda võistlus- ja üleüldse kiiremate liigutuste kogemuse puudumine. Esimese tiirus ei saanud asjaga üldse hakkama, rabistasin täiesti esimeste võistluste kohaselt ja tagajärjeks kolm trahv. Kaks neist küll gabariidid, hea õnne korral oleks võinud ka märk kukkuda, aga ma jätan selle õnne parem olümpia ajaks. Püstitiiruks oli juba rahu majas ja lasin väga korraliku nulli. Hea seegi.

Rajal suutsin liikuda ühtlaselt, aga mitte eriti kiiresti. Esimese ringiga kaotasin Sirlile 15-20 sekundit, kahe viimasega sõitsin selle vahe umbes-täpselt tagasi, ainult et tal oli 2 trahviringi vähem ja nii ta jäigi 50 sekundiga mulle ette. Ehk just sellist kiirust ja teravust ei ole. Ise ka tundsin, et pingutan ja lähen enam-vähem edasi, aga käiku ei ole, lennukus puudub. Iseenesest on see täiesti arusaadav, sest kiiret suusaliigutust pole eriti teinud. Kaks päeva enne starti korra natuke proovisin... Vähemalt on nüüd järgneva nädala siht teada - kiiruse arendamine.

Kokkuvõtvalt oli keskmine võistlus. Tegin oma ära, imet ei teinud. Midagi sellist ma ootasingi, aga lootsin ikka paremat;) Aga ega ma polekski tohtinud oluliselt parem olla - kui ma sellise treeningu või õigemini treenimatuse pealt sõidaks sama kiiresti kui tavaliselt, siis oleks tavalises treeningus midagi väga valesti. Kuulge, ma tegin kaks nädalat tagasi esimese suusasõidu ürituse, nädal aega tagasi esimese kompleksi ning korralikult olen uisku saanud sõita ainult loetud päevad (ning päris korralikult ei saa siiani). Igal juhul oli hea see, et jalg käitus viisakalt. Isegi paremini kui ma ootasin, kuigi kohati ikkagi andis tunda. Aga eks ta oli korralikult kinni ka teibitud ja ega võistluse ajal tavaliselt kõrvalisi valusid ei tunnegi, piimhape käib kõigest üle;)

Nädala olen veel Otepääl laagris ning siis lähen juba MK õhku nuusutama. Hetke plaanide järgi on esimene start 13. jaanuaril 18:20 Ruhpoldingus - naiste sprint. Ülejäänud punt peale Indreku ja Rolandi sõitis täna hommikul Oberhofi, ülehomme ehk 7.jaanuaril ehk Priidu sünnipäeval on seal meeste teade. 

Kuu kukkumisest. Uisku sõidan kõrvalt vaadates juba enam-vähem, tõusudega on raskusi, eriti järsematega. Ja tegelikult näeb asi välja parem, kui tegelikult on, kiiremate-järsemate liigutustega on jätkuvalt probleeme. Aga sellest hoolimata kipitan pühapäeval võistlema. Nii et kui ootamatuid asjaolusid ette ei tule, siis olen stardis. Finishi suhtes esialgu lubadusi ei anna;)

Soojenduseks muidugi head uut aastat kõigile ka, aga kui aus olla, siis minul jäi küll see aastanumbri vahetus kuidagi väga tähelepandamatuks, oli ja on muidki tähtsamaid termineid;) Näiteks eesootavad eestikad, seejärel juba MK ja loomulikult OM.

Jalg on jätkuvalt vahelduva eduga. Kohati ikka valus, tasakaal on läinud paremaks, eriti suusa peal, aga vasakust jalast jääb selgelt maha. Liikuvust ei ole:D Rahulikult tegutsedes pole häda midagi, aga kiiremate-järsemate-ootamatute liigutustega on probleeme. Nii muidu kui suusarajal, aga eks ma homme proovin järgi. Tõmban jala teibiga kinni ja annan minna.

Teibist rääkides, siis mul on varsti päris korralik ussinahkade kollektsioon. Iga trenn peale, pärast trenni kääridega katki. Sõltuvalt trennist erineva tugevuse ja paksusega kiht. Armas.

Ilm võiks üldiselt soojem olla, oleks nagu pisut meeldivam.