Homne sõit ei tule kindlasti lihtne, seda nii raja profiili kui ka üldise enesetunde (vormi?) tõttu. Nagu eelmises postituses mainisin, et ei ole ennast just treeningutega eriti "kurnanud" ja ilmselt tuleb homme nö vana rasva pealt sõita. Mitte hea vormi, vaid üldise taseme pealt. Hea seegi, et esimene start on distants, mitte sprint. Distatsis ei ole vaja kiiresti sõita, on vaja ainult hästi lasta ja lõpuni vastu pidada. Vastupidavust peaks mul teoreetiliselt olema, see ei kao kahe nädalaga kuhugi ja rahulikke säilitavaid treeninguid ma olen teinud. Kiirus peaks päriselt tagasi tulema Holmenkolleniks.

Täna treeningul lamades trahvi ei näinud, aga püsti lasin see-eest 2+1. Heakene küll, tuul oli ju ka, aga mitte nii palju. Tegelikult tundsin ennast paremini kui tulemus tuli ja võisin iga möödalasu kohta öelda, kus see täpselt oli. See on iseenesest hea näitaja. Üritan teha ikka oma laskmist ja mitte liigselt tõmmelda. Heaks tulemuseks loeksin, kui laseksin kolm või vähem. Teoorias peaks see ka tähendama napilt kohta 30 hulgas. Aga kui ma ka lasen rohkem, pole hullu. Ma olen see hooaeg lasknud ulmeliselt hästi, võiks lausa öelda, et liiga hästi, nii et väike tagasilöök vahepealt on lubatud. Peaasi, et kahes viimases tiirus 3+3 ei lase;) Nali. Vaatame, mina teen oma parima, nagu ikka.

Mulle kohe meeldib, kui saab kodu lähedal võistelda! Hakkad Eestist pärast lõunat minema ja oled õhtul kohal. Ei mingeid lennukeid, ei pikka bussisõitu. Elu nagu lill. 

Minu vorm..hmmm... ütleme, et pärast MMi ei ole treeningutega üle just pingutanud. Pingelangus on nii kõva, et väga ei viitsinud trenni minna. Esimene nädal ei viitsinud üldse, aga pooleteisttunnine suusasõit päevas sai ikka ära tehtud. Teine, st praegune nädal hakkas juba trenniisu tagasi tulema. Aga nüüd oli jälle nii külm, et sai mängitud ühe trenni peale päevas, siis kui kõige soojem oli, ja laskmas ei käinud ja kiirendama ka ei tikkunud. Kogu aeg liikudes pole see -15-20 kõige hullem, aga tiirus oli täna -7ga juba väga jahe. Kõige külmema ilma  ajal käisin jõusaalis, aga see oli puhas piin. Kuidagi venitasin 1.20 ära ja siis aitas. Ei mõista ma inimesi, kes seal päevast päeva käivad. Ja eriti ei mõista ma inimesi, kes seal täiesti viisaka ilmaga ratast väntavad või rajal jooksevad - õues on sada korda põnevam.

Täna oli siis lahtisõit või nii. Üle tüki aja tiirus ja sama kaua ei olnud ka ennast kiiremini liigutanud (laupäeval oli Võru Karikas). Ei olnud eriti lihtne. Laskmine lonkas mõlemat jalga - lamades nulli ei lasknudki ja püsti lasin ühe kolme. Mulle see kolm kohe üldse ei meeldi... Ma lohutan ennast sellega, et maru tuul oli tegelikult ja külm ka ja üleüldse pulsi pealt üle tüki aja lasta. Suusatada ei olnud ka eriti palju kergem. Võiks lausa öelda, et olin üsna kinni. Kuidagi tegin oma lõigud ikka ära, aga tunda oli, et lihas pole kaua laktaati tunda saanud, võttis ennast ilusti kangeks. Mootor vist isegi jõuaks vedada, aga samas tuure ka eriti üles ei võtnud - läbi häda sain 180 kätte. Aga niikuinii on esimene sõit distants, kus laskmine on olulisem ja kõige eelduste järgi olen Holmenkolleniks vormis:D

 Et mis ma siis teinud olen, kui trenni ei tee? Remonti olen teinud. Saime ka teises toas põranda maha ja suurem osa liiste pandud ja ukse ette ja elektri ühendatud ja veel suuremal hulgal nipet-näpet. Meil on keset tuba korstnajalg ja me siis mõtlesime, et maru ilus oleks, kui olekski selline vanaaegne tellistest korstnajalg keset tuba. Ärge seda viga tehke. Korsten on see osa toast, kuhu on ruutmeetri peale kõige rohkem töötunde läinud. Raudselt. Vana krohvi mahasaamine oli omaette ooper. Siis veel seguparandused, veel puhastamist ja veel ja veel ja pesemine ja siis veel lakkimine - vahe vahe, kivi kivi haaval. Selgelt on sellest korstnast kopp ees, aga vähemalt korra oleks vaja veel lakiga üle käia... Ehk tagasi tulles on isu jälle rohkem. 

Olekski nagu kõik. Ema-isa tulevad mulle Lahtisse kaasa elama - näevad ka tütart võistlemas ja MK melu. Kuigi Soomes on see pisut nõrk, aga parem kui mitte midagi.  

Ronime august välja.

Uue aasta võtsin vastu poolhaigena Hochfilzenis ja oma jälje jättis see tervele jaanuarile. Ei saanud päris korralikult harjutada ning selles mõttes lükkusid kõik treeningud pisut edasi ja seetõttu olin MKdel üsna nutune. Reisikava: Hochfilzen, kodu, Ruhpolding (MK), Pokljuka (MK), Ridnaun (laager). Nagu öeldud, haiguse tõttu sai pisut vähem ja rahulikumalt treenitud kui planeeritud, aga siiski enam-vähem.

Läbimurre.

Hiilgavad sõidud MK-l ja siis haigus detsembri lõpus. Plaani sai siiski pisut ületatud. Suurem osa ajast Hochfilzenis, 4-17 ja alates 26. jälle. Kuu alguses Östersund ja vahepeal sai kodus korraks jõule pidada.

Võistlus oli kiire ja lühike. Mass, 7,5 km. Esimese tiiruga läks asi kohe ebahuvitavaks. Mina lasin rahulikult 0, põhikonkurendid Sirts ja Taku said 2 ja 3. Edasi võisin üsna tirri lasta rajal, tempokalt sõitsin, aga mitte täie hooga, nii mõnusalt. Lasin ka rahulikult, üritasin lasta 0, aga teises tiirus juba viimane mööda (häbi!) ja viimases samuti (viimane!). See püsti trahv oli napikas. Seisis ilusti, aga natuke valel kohal, päästsin ära, et vast kukub. Ei kukkunud. Täpselt ääre peal. Juhtub. Aga MMi vigade paranduse tegin küll, kuuelt trahvilt kahele.

Lisaks võistlusele oli ka väike kogunemine föderatsiooni poolt, võeti MM kokku ja sooviti palju õnne sünnipäevaks Hillarile (01.02), mulle (13.02) ja Margusele (16.02). Tasus käia, sain hulga sünnipäevakinke:D Ei tea, miks mulle raamatuid kingitakse? Et kui dušigeel on vihje, et peaks rohkem pesema, siis raamatud on vihje, et ajan rumalat juttu palju suust välja?;)

Pärast võistlust said minu ja Priidu sõbrad ja toetajad püssi ka proovida. Et ei oleks pärast ütlemist, et miks pihta ei lase. Olaf (A&T Spordist) näitas, et ei ole nalja pärast olümpial käinud mees - täna trahvi ei näinud. Mida ei saa küll teiste kohta öelda...

Nädal ise on olnud ühelt poolt tihe, teiselt poolt on lebotatud ka nii, et vähe pole. Esmaspäeva olime Tallinnas, õhtuks Elvasse. Teisipäeval hommikul suusatamas, õhtul uisutamas - jõuluvana tõi ju mõlemale uued uisud. Kolmapäeval hommikul suusatamas, õhtul Tartus, mul oli raadios intervjuu ja päris õhtul sõbrantside juures kerge minu sünnipäev ja muidu tore õhtu. Neljapäeva hommikul.. arvake ära, mis me tegime? Õige, suusatasime. Õhtu oli taas sotsiaalse iseloomuga, külastasime seekord sõpru Elvas. Reede hommikul suusatasime (üllatus!), pärast lõunat sain Tartus kokku lõputöö juhendajaga (läbirääkimised olid konstruktiivsed, rääkisime mitmetest asjadest...) ja lõime laiaks suure hulga raha ostes hulgim pistikuid ja lüliteid. Teate, palju maksab timmer? Ärge tahtkegi teade.

Suusatamine on olnud sellel nädalal maru rahulik. Kaks korda olen isegi klassikat sõitnud. Reedel olid muide klassika kiirendused - enne võistlusi oleks ilus paar kiiremat liigutust teha, aga maratoni rajal enam uisku sõita ei võinud. Oli üsna naljakas, ei osanud midagi nende suuskade ja keppidega ette võtta, kannad käisid vahepeal ikka kuklasse. Ei ole olukord muutunud, jätkuvalt ei oska klassikat sõita. Kuigi võiks ju teinekord proovida võistelda, saaks palju nalja. Teised saaks mind vaadates, ma mõtlen. Uus taktika - konkurendid ei suuda naerukrampide tõttu sõita, mina võidan. Mulle sobib. Mul on maru head suusad ka, peavad iga ilma ja iga määrdega. Ime pole, nende suuskade jaoks olin ma paras umbes 4 aastat ja 3 kilo tagasi...

Maratoni rajal on palju põnevaid asju ka. Näiteks silt "Elva jõgi. Ehitatud aastal 2000. Ehitas XXX". Mul on hea meel, et nad selle Elva jõe ikka ilusti valmis tegid ja üsna kena pealegi;) Üldiselt on rada üsna sõidetav, kõige viletsam lõik on 9-8km enne Elvat, aga muidu on enam-vähem. Kõigile maratonisõitjatele soovin libedat suuska ja lõbusat meelt - muretut meelt ja südametuld, nagu Jaanika Sillamaa ütleks.

Enne MMi algust olin kergelt ebakindel. Ettevalmistuslaagris tegi laskmine rumalaid nalju (ühe kiirustrenni seeriad 2+2+3+1+3), sõidukiirus oli ka nii ja naa. Enesetunne ei olnud nii subjektiivsete kui objektiivsete näitajate järgi see, mis oli detsembri keskel hiilgevõistlusi tehes. Üritasin ennast rahustada sellega, et on vaja teha oma üritus, lõppude lõpuks ma suudan võistlustel 0 ka lasta, ma olen seda teinud ja üle kahe minuti ei kaota ma sõidus mingi valemiga. Sprindis. Enamus mõtteid keerles ikka sprindi ümber, sest sprinti oli esimene võistlus ja see paneb asjad mitmes mõttes paika. Näiteks jälituse mõttes. Ühesõna, sprint pidi õnnestuma.

Paar päeva MMi läks laskmine korraga heaks, nii et selle üle ma eriti ei muretsenud. Sõit oli see-eest kahtlane. Samuti otsustas orto pulss (hommikune lamades-püsti pulsi vahe) 20 lööki tavapärasest kõrgem olla, mis reeglina ei ole hea näitaja. Aga taganemisteed enam ei olnud, tuli kiiresti sõita ja täpselt lasta.

Sprint. Eraldistartidest raudselt minu parim võistlus. Selle hetke maksimum. Lamades 0, püsti 1 ja ma ise tean, et sealt 0 saada oli äärmiselt ebatõenäoline. Pigem juba siis 2. Sõita oli väga raske, kaotus 1.36 oli natuke palju, eriti viimase ringi 35 sekundid, aga ei midagi katastroofilist. See oli selle hetke tase, selle hetke võimalik parim soovitus. Koht tuli ka ilus, 15. Muuseas, minu parim sprindi koht üldse, eelmine rekord oli 17 (detsembris Hochfilzenis)

Jälitus. Kukkus välja selline pooletera sõit, et oli ka, aga samas ei olnud ka. Laskmine - 1+1+0+1, ei midagi hullu, aga ei midagi ilusat ka. Ise lasin mööda, vähemalt lamades küll. Sõit oli ka väga raske, eelmise päeva sprint oli ka jalgades veel. Suure kangutamisega 23. koht. Olen ka paremaid sõite teinud.

Siis tuli 2 puhkepäeva, kus ühel päeval ei teinud midagi, käisime linnas ja magasin niisama. Teisel päeval suusatasin umbes 1,5 tundi ja tegin paar pauku ka.

Individuaal (distants). Esimene tiir 2 trahvi. Teine tiir viimane lask mööda. See ütleb juba ise kõik ära. Need vead ei olnud sellised, mis vahel lihtsalt juhtuvad. Need olid selged enda vead, mida oleks saanud ära hoida, õigemini mitte teha. Suusatada oli iseenesest hea, märksa parem kui eelmised võistlused. Nii koha (28) kui hinnangu järgi tegelikult viletsaim sõit. Just seetõttu, et mul ei ole mingit vabandust, miks ma mööda lasin. Ma ei teinud oma parimat ja kõik.

 Segateade. Minu teatedebüüt täiskasvanute hulgas. Eelmisel õhtul puuriti relva varupadrunite jaoks augud, pealelaskmise ajal sai neid esmakordselt testida. Võistlus tuli välja keskmiselt korralik. Lamades 0, püsti viimane mööda ja 2 varu - keskmine, oleks võinud paremini (viimane!!!). Sõit ka keskmiselt tubli, viimasel ringil võtsin jalad kõhu alt välja. Võistkonna koht ka keskmiselt viisakas.

Sellel puhkepäeval käisin rahulikult klassikat sõitmas. Vabandust, astumas. Paar pilti tegin ka.

Mass. Auhind kõige emotsionaalsema võistluse eest. Ma ei mõista siiani, kuidas ma olin võimeline püsti 3+3 laskma... Seda ma endale ei andesta. Sõidu algus oli igat pidi ideaalne. Lõpus väsisin pisut ka suusarajal ära, pole lihtne minna ringile, kui oled juba 450 meetrit ära kaapinud. Ja nii kaks korda järjest! Ma tean, objektiivselt ei olnud see halb võistlus, asjaolusid arvestades oli isegi parem kui individuaal, aga halb maik jäi suhu ikka. 22. 

Teade. Ilus punkt. Pärast eelmist päeva ei olnud midagi enam tagasi hoida, läksin panema. Ja panin ka. Lõpetasin MMi oma parima võistlusega. Kui spekuleerida, siis sprindis oleksin olnud selle sõiduga... Oleks tillil küüs, oleks pöial. Igal juhul sõit klappis, suusk hea, märgid kukkusid, mis nii viga võistelda!

Ja nii kui finishisse jõudsin, panime kohe Müncheni lennujaama poole ajama ja oligi MM läbi.

See MM näitas mitut asja. Kõigepealt seda, et olen võimeline kõrgete kohtade eest võitlema. Varsti, mitte veel. Et naiskonnast võib asja saada. Et Tobrelutsu ja Lessingut on vara maha kanda. Et meeskonnast võib asja saada. Et oleks vaja massööri. Et ma olen võimeline järjepidevalt hästi laskma, aga võin ka ära vajuda. Et ma kestan ära 6 starti 9 päevaga (keskmiselt 6,3333333 km päevas).

Nii kummaline kui see ka polnud, läksin mina järjest paremaks. Loogiline oleks ju, et kui nii palju võistleda, siis väsid ära. Aga ei, füüsiliselt mitte. Psüühiliselt küll. Esimene variant, miks ma olin lõpus parem kui alguses, on aklimatiseerumine. Olime küll 1300 peal laagris, aga 1600 on teine asi. Näiteks saksa mehed, kes tegid sama valemi järgi kui meie, olid samamoodi alguses üsna kinni. Teine variant on jaanuari alguse haigus ja sellest tingitud muutused treeningutes. Kuna põhilise mahu-jõuperioodi olin kergelt tõbine, lükkus see pisut edasi ja kiirustreeninguteks ei vähem aega, lihtsalt ei jõudnud minna vormi. Kolmas variant, mis on teisega seotud, on liiga vähene võistlemine. Et vajangi paari tõsisemat starti, enne kui liikuma hakkan. Pesuehtne eestlane - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama;)

Muuseas, enne massi starti võeti mind veretesti. Oli ka viimane aeg, kui võistlusvälised kõrvale jätta, pole ma kaks aastat testis käinud. Ja massis on 20% tõenäosus minna niikuinii, et eks ma aimasin ka. Igal juhul, tuli siis tädi ukse taha. Ma olin enamvähem valmis ka juba ja läksime. Hotelli ees kukkusin muidugi koos kõigi oma asjadega. Mitte päris siruli, aga käe panin maha ja põlve väänasin pisut. See päev ei tundnudki midagi, aga teatepäeval ja koju sõites oli üsna vastikult valus ja pinges. Aga veretestist - isiklik rekord, 151! Nii suuri numbreid pole enne näinud. Aga samas tundub, et nende aparaat näitab pisut rohkem, teistel on ka kahtlaselt kõrged näidud olnud. 

  Keskendun. Enne segateadet. Kaelarätik läks ka kaduma pärast seda võistlust...

Aga homme on Haanjas Võru Karikavõistlused, lühike mass, mina ja Priit oleme stardis. Saan teha MMi vigade paranduse ja massis pihta lasta. 

Juba oleme kodus. Eile (11.02) öösel jõudsime Tallinna, täna hommikupoole olime veel seal, käisime Sidepataljonis ja niisama ringi. Muuseas, minu kott suusariiete, -saabaste ja muu ninnu-nännuga on teadmata suunas kadunud. Praeguseks pole veel teatatud, et oleks Eestisse jõudnud. Naljakas on see, et Rolandi asjad jõudsid... Praegune saldo SASiga lendamises on 2 reisi, 2 hilinevat pagasit. 100%. Suurem osa asju tuleb õnneks bussiga. 

Igal juhul kodus on tore olla:D 

Massist.

Kuni kolmanda tiiruni oli kõik ideaalne. Sõita oli hea, suusk oli ülilibe ja laskmine ka - paremini ei ole võimalik. Olin isegi kergelt üllatunud, et nii ees tiirust ära  läksin, aga hea meel oli ikka. Ja siis tuli see õnnetu kolmas tiir. Juba teises tiirus olin endale korranud: "Ma oskan seda, ma olen seda ka varem teinud". See käib siis nulli laskmise kohta. Üritasin ka siis ennast veenda ja teha nii nagu tavaliselt - lasta kiiresti ja täpselt, oma rütmiga. Püss väga ei kõikunud ja kõik oligi nagu hästi, ainult et mööda, mööda, mööda, kaks viimast õnneks pihta. Nukralt kolmele ringile. Lohutasin ennast, et järgmine tiir läheb kindlasti paremini.

Pärast 450 lisameetrit oli muidugi jalg juba parasjagu pehme, rajal läks kohe raskemalt, eriti ringi algus, pärast laskumisi oli kõik jälle hea. Viimasesse tiiru tulin täis võitlusvaimu. Esimene mööda. "Ei saa olla". Teine pihta, juba parem, kolmas ka, vot nii peabki... ja kaks viimast mööda. Kolm ringi. Jälle. Võimatu. Masendus. Ma ei olegi see aasta nii palju trahviringe sõitnud. Viimasele ringile minnes oli seis selge - 22. koht, Ponza oli pikalt ees, Bailly ja teised pikalt taga.

Finišis tulid kaks asja. Kordamööda ja korraga. Pettumus ja viha, sportlik viha, enda vastu loomulikult. Pettumus selle pärast, et nii halvasti läks. Viha selle pärast, et ma hakkama ei saanud. Ise ma lasin mööda! Ei olnud mingit põhjust mööda lasta, aga lasin. Võiks nagu aidata juba. Hochfilzeni jälituses lasin viimases tiirus kolm. Kaua võib? Muuseas, ma olen ka hullemini lasknud - Kontiolahtis juunioride MMil 2005, jälituse 2 viimast tiiru 3+4. Oeh. Uued katsed loodetavasti Lahtis ja Holmekollenis.

Teatest. 

 Tuleb tunnistada, et selle MMi parim sõit. Tegelikult sprindiga võrdne, aga lihtsalt vorm oli parem ja suusad libedamad. Algus ei olnud eriti lootustandev - määrdemehed tegid kogemata valed suusad. Ütlesin neile, et ei hakka testima, võtan samad suusad, mis massis olid, need olid väga libedad, number 3. Aga häda oli selles, et ma olin kaks korda sellel MMil võistelnud ka suuskadega number 23. Eks neil oli viimase päeva puhul ka pea pisut laiali otsas.. Midagi paha selle pärast ei juhunud, need on ka head suusad ja oleks olnud minu teine valik ning rajal olid need igal juhul väga libedad.

Sirli tegi esimeses vahetuses hea esituse ning minul oli rajale minekuks mõnus positsioon. Ei hakanud väga hellitama. Valgevene tõusev täht Damratchova püüdis kiirelt kinni, aga ülejäänud ringi rippusin tal suuresti tänu libedatele suuskadega järel. Laskmine ideaalne, teine ring kordus sama tsenaarium, Damratchova võttis ühe varu, aga ringil sai mind jälle kätte.

Püstitiiru esimene märk oli kohe külm dušš - kas tõesti kordub eelmine päev. Ütlesin endale: "Ei, Eveli, täna on uus päev" ja lasin ülejäänud 4 pihta. Esimese varuga kohe viimane ka alla. Damratchova lasi samamoodi, ühe varuga. Eesmärk oli hammastega temast kinni hoida. Ringi algus oli raske, kippus eest ära vajuma, taas päästsid mind libedad suusad. Püüdsime hoolega ees liikuvad prantsuse-norra-hiina punti, kätte kahjuks ei saanud. Enne lõpu on paar pikka laskumist, kus viisin läbi oma rünnaku - valgevenelasest mööda ja eest ära. Ja lähemale enam ei lasknud:) Kokkuvõtvalt ütles Priit: "Ega sa kellegile midagi ei kaotanud". Neunerile sõidus 30sek, mis on juba üsna hea. Tore sõit oli.

Ja pärast sõitu kümne minutiga pestud, riided vahetatud ja bussis valmis kojusõiduks. MM oli läbi. 

 Kunagi kirjutan ka pikema MMi kokkuvõtte, mis siis, et kõikidele lehtedele on seda juttu juba räägitud. Topelt ei kärise ja oma suu on kuningas.

MASENDAV. Kuidas on võimalik ilus sõit niimoodi ära rikkuda? Masendav.

Homme lähen sõidan raja pooleks ja märgid ilmselt ka. 

Mina sõitsin nii enam-vähem. Esimesed kaks ringi sõitsin üsna rahulikult, ei näinud suurt kedagi ees, keda püüda, aga viimasel ringil oli vaja slovakk kinni võtta ja siis võtsin jalad kõhu alt välja. Ringide ajad vastavalt 15, 10 ja 5. Oleks üks ring veel olnud;) Selles mõttes oli naljakas sõit, et enda arvates sõitsin ma ühtlaselt, aga võta näpust. Vahetuse aeg oli kümnes, mis on üsna vilets, aga tegelikult olid vahed väikesed, kui Olofsson ja Baranka (Brankovic) välja arvata. Viimase ringiga jään rahule, muidu nii ja naa.

Laskmine - lamades ilus, ainult natuke kaua läks aega. Püsti jälle viimane lask, häbi! Esimene varu ka mööda, hakkas juba huvitavaks kiskuma. Seda on teistelgi juhtunud, et viimane märk ei tule ka varudega maha. Aga võtsin ennast kokku ja lasin ära. Kokkuvõttes jälle selline normaalne laskmine.

Indrek ja Roland tegid aga tõesti ilusad sõidud. Indrek kaks varu, Roland üks ja sõidus olid ka väga tasemel. Lausa lust oli vaadata. Ja muidugi olid meil eile ulmeliselt libedad suusad, mis nii viga sõita.

Homme ootab ees MASS. Lähen võidu sõitma. Minusugused mitte just kõige nobedamad sõitjad peaks olema Khvostenko, Flatland, Ponza, Haller, Semerenko Vita, Mäkärainen, Iourieva, Petrova, Mali, Halinarova. Nii et tempo poolest sobivaid tüdrukuid on küll. Ülejäänudest üritan tiirus tugevam olla:) Eks paistab, hakkame ikka ringi kaupa minema, aga mingit tahtmist viimaseks jääda küll ei ole. 

Igal juhul on mass raske sõit, peaaegu sama pikk kui distants. Väga suurt väsimust peal iseenesest ei ole, aga lihased on küll omadega üsna läbi. Sellise tiheda võistlusgraafiku puhul kuluks massöör ära küll, aga eks ma üritan kuidagi ise hakkama saada.

 Homme hommikul on alustusek meeste teade, hoidke neile ka pöialt. Priidu vist esimene vahetus, aga see on mitteametlik info

Asi kipub juba naljakaks minema. Jälle punktidel. Vanasti oli tunne, et punktidele on võimatult raske sõita, aga nüüd muudkui tulevad ja tulevad. Sada MK punkti on juba koos.

Läksin eile rahulikult sõitma, et vaatame, kuidas laskmine välja kukub. "Meeldiva" üllatuse serveeris eelmise õhtu lumesadu, mis tähendas, et varasemate päevade suusatestis polnud kasu midagi. Pidin viis paari suuski läbi libistama, aga tundus, et valisin õiged. Suusad olid üsna libedad.

Esimene ring läks plaanipäraselt. Henkel püüdis tiirus 30 sek kinni, aga seda oligi arvata. See, mis tiirus juhtus, ei olnud aga hoopiski mitte planeeritud. Reeglina lasen ma kohtadel 5-7. Lihtsalt meeldib. Mõtlesin nüüd ka 7 peale minna, aga Henkel keeras hoopis ise sinna pikali. Pidin ruttu midagi ette võtma ja läksin talle kohe kõrvale, 8 peale. Tegelikult ei ole väga hea idee kellegiga kõrvuti lasta, ikka kergelt kuulad teise laske. Aga igal juhul olin mina see, kes mööda lasi. Esimene lask oli kaugel valges. Häbi on:( Ja ega see neljas ka parem ei olnud. Hea küll, ühest trahvist saaks veel aru, aga kaks... Ja juba esimeses tiirus ja valgesse! Ma arvan, et ma ei ole umbes suvest saati lamades valgesse lasknud. Häbi-häbi.

Teisest ringist oli juba põnevam sõita, rahvast oli rohkem rajal. Parajasti startis umbes minu masti sõitja Filippova, alguses muidugi kihutas stardikiirendusega eest ära, aga ülejäänud ringi oli tema selga pidevalt näha. Jätkasin siiski omas tempos, eriti rõõmus tuju ei olnud. Teine tiir läks juba enam-vähem, aga viimane lask.. Ei ole ilus viimast mööda lasta. Kolm trahvi oli juba käes. See oli kergelt masendav. Aga sõitsin ikka vaikselt edasi. Filippova selg oli jätkuvalt veidi ees. Rajal oli rahvast veel rohkem ja sõita veel põnevam. Mööda tuiskas Madara ja tagant oli lähenemas Kaisa Mäkäräinen. Mõlemad tegid tõesti kõva sõidu.

Kolmandasse tiiru tulin juba kerge mõttega, et kas nüüd ongi kõik. Oleksin lasknud kaks trahvi, oleksin maha tulnud, ühe puhul oleksin veel sõitnud. Tiirus võtsin ennast siiski kokku ja otsustasin, et võin ka vabalt nulli lasta. Lasingi. Meel läks kohe rõõmsamaks. Nüüd oli teade, et maha enam ei tule, pärast neljandat tiiru võin selle kolm kilomeetrit veel lisaks sõita, pole suurt vahet, kas 12 või 15 km. Rajal läks ka rõõmsamaks. Filippova selg tuli muudkui lähemale ja ka muidu oli sõita üsna meeldiv.

Tiiru saabusin juba koos Filippovaga. Püsti omad - 0. Oli tore. Ja nüüd oli teada, et panna on vaja. Ja ma jõudsingi panna! Sõitsin mööda vene tüdrukust Iourieavast, kes oli minust teisel ringil mööda sõitnud ja oli lõpuks seitsmes ja paljudest teistest ka. Jõudu oli, võis rapsida ja kõike teha. Kohe hea oli. Sprindi ja jälituse kangutamise kõrvale oli see meeldiv vaheldus. 

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et hea, et niigi läks. Laskmine ei olnud iseenesest paha, kolm trahvi on selline tubli keskmine, aga ühes tiirus kaks lasta on kergelt palju. Samuti ei ole ilus viimast lasku mööda lasta... Viimased kaks tiiru oli juba tore. Suusatada oli üllatavalt kerge. Hea küll, 3.50 parimale sõiduajale pole teab mis uhke, aga Olofsson oli klass omaette. Lihtinimestele kaotasin 2.30 või vähem. Madara tegi tõesti kõva sõidu, kolmas sõiduaeg ja mina kaotasin talle 2 minutit. Ta ongi tegelikult kõva, tuletagem meelde eelmise aasta olümpiat, kus ta lihtsalt viimasel ringil Kati Wilhelmil eest ära sõitis... Wilhelmist rääkides - ei tea, mis tal juhtus. Suusatada ta igal juhul ei jõudnud üldse ja tuli kolmandal ringil maha. Prantslased ka - ma kardan, et neil oli suusk kogu tiimil täiesti kinni, sest nad sõitsid viletsalt. Kujutage pilti, Bailly sai minu käest ka täiesti kindlalt ära.

Eilne sõit oli juba tore, andis jälle lootus. Täna siis segateade, vaatame mis saab. Eile õhtul puuriti mulle püssile varupadrunite auke, eks näis, mis nendega saab. Pole eriti kogenud just teates... Lahendus on muidugi üldse mitte varupadruneid kasutada;) Ma arvan, et tuleb põnev võistlus, võtame eesmärgiks lätlastele ja soomlastele ära panna, nii sõbramehe poolest:D

Mõned pildid ka, Priit tegi osad eile ja osad on Raini tehtud

Üldiselt oli võistlus täitsa hea, kui eelpool mainitud lamades teise tiiru 3 välja arvata. Sõit üle pika aja HEA, suusad OK (unistada ju võib, et libisemine oleks viimaste ringideni kestnud aga tõenäoliselt oli kõigil esimeste ja viimaste ringide vahel su erinevus). Laskmise kohta võin öelda, et kontrollisin laskmist väga hästi - püsti 1+1 on täiesti normaalne. Loodetavasti heal päeval võivad needki kukkuda. Lamades aga lihtsallt lasime püssi natuke kehvasti peale.Trahvid kõik ilusa tihetusega kella 10 peal. Pealelaskmine jäi ka vasakule. Meelega kusjuure, sest viimasel ajal olen hakanud võistlusel eksima paremale ja ülesse. Siis sai pisut kavaldatud ja meelega kerge nihe sisse jäetud. Tagantjärgi tean, et see oli viga. Laskmine iseenesest rahulik ja kontrollitud. Grammike paremale ja oleks lamades vabalt 0+0 võinud pääseda, mis oleks loonud head eeldused kõrgeks kohaks. Siis oleks kindlasti viimane tiir suurem "väristamine" olnud.

Sõidust nii  palju, et kui rajale tuiskasin sain kohe heasse seltskonda - De Lorenzi ja Mesotitschga kokku. Kõvad mehed loomulikult aga minu esimese ja nende kolmanda ringi tempod sobisid ideaalselt. Nii saigi nendega põhimõtteliselt 3 ringi koos sõidetud. Eks ma kogu aeg taga lohisesin ja nende tuulevarju otsisin aga tore, et poisid ei tulnud ja ei läinud. Neljas ring, kui paarilised finišisse tuiskasid ja üksi jäin oli kohe rsakusts - pisike peata olek ja häving. Raskeks läks. Nördimust lisas ka 3 trahvi lamades. Tuli lõpuni pusida. Neljanda ja viienda ringi sõitsin uhkes üksinduses. Aga üldiselt võiks ka nendele ringidele hinnangu rahuldav anda, kui esimestele ringidele anda hindeks väga hea. I - le täpi pani viimane 500m, kui Andreseniga lõppu panin. Tema küll 4 minutit tagant startinud aga ikkagi. Pidin ta mööda laskma alles 100m. enne lõpujoont. Tal medali peale minek ja ponnistas kõvasti. Nii ka mina. Päva 53 sõiduaeg ja 5 trahviminutit andsid siis 69. koha. Järgmine kord püüan paremini.

Protokolli uurides selgus siiski, et mõnest olin ma ikka kiirem ja niiväga kohutavalt ei suusatanudki. Kuigi jah, ega kiiresti ka ei sõitnud. Esimene ring oli väga tore, sõita oli kerge, kaotus tuli ka väike ja kõik oli veel hästi. Edasi - ei tea mis juhtus. Lihtsalt ei jõua sõita. Mõtlen õudusega distantsi peale - kui ma eile tahtsin 10km peal ära surra, mis veel 15 peal juhtuma hakkab? Eile ringide lõikes - kolmas ring hakkas pistma, neljas ring lisandus maksapiste ja viimast ringi lihtsalt ei jõudnud. Damratchova sõitis minust iga ring mööda ja Semerenko lihtsalt ei tulnud lähemale, tee mis tahad. Lohutus oli see, et laupäevane viies koht taarus rajal samamoodi kui mina ja lõpuks olin temast siiski eespool. Asi seegi.

Ma tean küll, ma ei ole tegelikult nii vilets, eelmiste aastatega võrreldes olen isegi hea, aga samas tahaksin veel kiiremini sõita, tahaksin sõita koos Tora Bergerist, Martina Glagow ja Zina Kocheriga ning Semerenkost, Khvostenkost, Palkast ja Mäkäräisest tahaksin mööda sõita nagu postist. Raske juhus.

Laskmine oli eile ilus, kui need lamades kolmandad märgid kõrval jätta. Rumalad liigutused, ei olnud mingit põhjust mööda lasta, aga pidin ise tõmblema. Halvad lasud, halvad lasud. Püstitiirudeks oli kõigest sellest sõidust kopp ees, tegin kiirtuld ja märgid kukkusid nagu pidid. Ühe erandiga, aga juhtub ka paremates peredes. Müstika oli see, et kui tulin esimesse tiiru koos pundiga, siis olin viimane, kes laskma hakkas ja viimane, kes lõpetas ja tiiruaeg oli 29 sekundit. Järgmine tiiru tulin jälle pundiga sisse, alustasin laskmist esimesena, lõpetasi esimesena ja tiiruaeg 32 sekundit. Müstika. Aga igal juhul paistab, et laskmine on paika loksunud.

Sõiduga ei oska ma muud ette võtta, kui puhata ja parimat loota. Järsku lähen paremaks. Järsku on see mägedest ja ma aklimatiseerun kolmapäevaks ära. Igal juhul on see MM üsna kurnav. Suure tõenäosusega olen massis sees (hetkel massi edetabelis 24) ja seega tuleb 9 päevaga 6 võistlust. Päris äge. Seejuures viimase 5 päevaga 4. Veel ägedam. Kestan ära, ei kesta... Õnneks on 2 võistlust teated, mis on ainult 6km ja lisaks sellele on üks nendest viimasel päeval ja kui ma seal enam üldse ei jõua, pole ka hullu.

Hoopis rohkem olen mures massi pärast. Ma tõesti ei taha enam viimane olla, aitab naljast. Laskmisege saan arvatavasti hakkama, aga sõit - 12,5 km, kaks ringi rohkem kui sprint. Siin pole nalja, see on pikk maa. Kestan ära, nutan ja kestan.

Täna on puhkepäev, käisime linnas, praegu olen niisama staadionil netis. Peaks kuidagi endale mingi lõputöö teema sebima, 26. veebruar on tähtaeg. Teema valiku tähtaeg muidugi. Mõne põneva vabaaine võiks ka võtta, kohustuslikud asjad on mul tehtud, aga aega on selle kiire asjaga. Lõputööd siiski vaatan.

 Mis veel kolmapäevasesse distansti puutub, siis kaalun ka ühte salaplaani, mis ei ole eriti ilus ja elegantne. Nimelt on selle aasta distantside põhjal seis selline, et 3 trahviga saan veel punkte. Ja plaan oleks, et kui ma üle 3 trahvi saan, siis tulen maha. Peaga mõeldes on see mõistlik plaan - hoian ennast massiks ja seal lammutan. Otsest vajadust mul 30+ kohale ei ole - MK punkte ei saa ja rahvuste karika seis on meil üsna selge. Aga - nii raske on alla anda ja veel raskem on siis teiste ette astuda - allaandjana. Vaatame. Võibolla on enesetunne hiilgav ja sõita kerge. Loodame sellele ka, et ei tulegi neid trahve...

Alustuseks ütlen, et Eveli pani ülihästi!

Minu 65. koht pole ei tea mis altminek aga samas ka eneseületus. Hea, et sellise suusaga üldse selle kohagi kätte sain. Ise olen rahul, et püsti kenasti ära lasin ja pisi varjant jälitusse saada oli. 

Eilne päev oli siis MMi esimene võistluspäev ja SPRINT. Startisin 68 nr. all mis iseenesest oli üsna soodnne stardipositsioon. Pealelaskmine läks ka üsna kenasti - kõik paistis OK olevat. Kui siis ainult, et sooja sõites oleks võinud enesetunne pisut parem olla. 

Startides sain kohe teisele ringile mineva M. Niilsoni järgi ennast haakida - mõtlesin, et selle mehe tempo peaks mulle sobima küll ja ei hakka mööda suruma. Hiljem selgus, et olekski sobinud selline tempo, kui ainult seda lõpuni suudaks kannatada. jama ol ainult selles, et minu esimene ring oli 3km-ne ja temal teine 4km-ne ring. Seega läksime varsti lahku. Siis jätkasin sõitu viimasel ringil oleva Valiulliniga. Kohe esimene ring anidsid tema taga sõites  suusad häirekella - minu suusad libisesid esimesel ringil kehvemini kui viimase ringil oleval Valiulliinil! Ega midagi - tuleb olukorraga leppida. Esimene lamades tiir. Tundus, et oli üsna tuuline. Tegin 2 vasakule. Panin üsna ladusalt püssi palge - esimene kohe mööda. Mõtlesin, et kas tegin valele poole, et lask iseenesest ei olnud halb. Teine, kolmas, neljas õnneks kukkusid, kuid viienda ajal tegin konkreetse jõnksu. 2 trahvi. Hiljem selgus, et hea, et niigi - kõik lasud olid olnud kella 12 peal ja 8 silma. Tegin oma 2 trahviringi ära ja rajale. Täielikus üksinduses. Mis siin salata - sõit oli juba üsna vaevaliseks läinud. Ma nüüd ei oskagi öelda, kas suuskadest aga kindlasti ei olnud ka ise piisavalt hea. 

Teine tiir - tulin rahulikult sisse ja unustasin üldse närveldamise. Lasin aeglaselt ja üks lask korraga. Selle all mõtlen, et ei läinud kiiret tiiru kindla rütmiga laskma. Kolm esimest lasku väga hästi, neljas juba kuskile ääre peale ja viies ...... oli õnne. Ise olin juba ei kontrollinud lasku aga õnneks kukkus. See oli mulle ainult positiivne - mul niigi raske sõita ja see veel puudus, et hakkan trahviringidel ennast kulutama. Viimane ring ise ei olnud väga raske ainuke jama oli selles, et mäest ei tahtnud kuidagi alla saada. Lihtsalt ei libisenud. Sõitsin Belgia-poisiga koos ja ..... täitsa võrdsed suusad. Oleks norrakaga nii olnud aga oli belglasega.

 Ega midagi - 65 koht oli tolle päeva tase. Loomulikult jääb kripeldama lamades laskmine aga kui suksud paremad - olen võimeline kindlasti paremale kohale sõitma. Vähemalt arvan nii.

Enne starti oli raske tunne. Hommikul käisin korraks staadionil netis, tagasi tulles lasin pooleks tunniks silma looja ja siis vaatasin meeste võistlust. Oli põnev. Suusatest läks vaevaliselt. Testimiseks oli ette nähtud üks väikese tõusuga ring ja iga kord selle tõusu otsa jõudes oli pulss 170 ligi, kusjuures enda arvates sõitsin rahulikult... Suusad said siiski valitud, küll väikese kahtlusega, aga valisin meelega selle paari, mis päikese käes vähe parem oli. Võistlus näitaski, et kui metsa vahel oli suusk üsna keskmine, siis lageda peal jäid teised pikalt maha. Pealelaskmine läks juba rahulikult, kaks seeriat ja kõik oli kontrolli all. Sõitsin veel natuke soojendusrajal peale ja oligi aeg starti minna.
Enne starti sain üsna hästi jälgida arenevat medaliduelli ja peab ütlema, et Olofsonil jäi lihtsalt pisut õnne puudu. Kui tema püstitiiru jõudis, puhus seal parajasti tugev tuul ja sellega ei ole lihtsalt võimalik lasta. Sinna kulus üksjagu aega ja ma arvan, et see esimene lask läks ka seetõttu aiataha. Aga jah, õnn pidi ju tugevamaid soosima. Veel sain vaadata, kuidas Nikultchina ja Sirli ei tahtnudki trahviringilt ära tulla (vastavalt 4 ja 3 trahvi) ja siis oligi aeg endal minna.

Esimene ring läks rõõmsalt. Püüdsin kiiresti kinni viimasel ringil oleva tugeva kanada tüdruku Kocheri ja istutasin ennast tema sappa. Sõitsime rahulikult koos, kuni eelviimasel tõusul algas tema lõpukiirendus. Mina sõitsin rahulikult edasi ja jäin pisut maha. Aga siis tuli pikk laskumile lagedal, päikese käes. Laskumise lõpuks olin juba mina pikalt ees. Libedad suusad, libedad suusad.

 Lamadestiir oli ideaalne. Täielik tuulevaikus. Ja märgid kukkusid lausa iseenesest. Mul ei olegi midagi öelda, mina ei oska paremini lasta, ei olegi võimalik. Rõõmsalt ringile. Pärast 0 on üsna kerge minek.

Keset teist ringi selgus, et hakkab raskeks minema. Varsti nägin ees ka Sirlit, kellel oli viimane ring ja ilmselt veel raskem. Igal juhul sõitsin temast mööda ja üritasin kuidagi mingit hapnikku õhust kätte saada. Eriti ei õnnestunud. Jalad olid juba üsna kanged ja ees ootas püstitiir..

28. märk, natukenegi varju tuule eest. Ma ei tea, kas sellest abi ka oli, mul ei olnud aega tuult vaadata. Lasta oli raske, väga raske. Esimene kukkus, teine mööda. Kolmas tahtis ka juba mööda minna, aga õnneks kukkus. Teadsin, et ma ei tohi sihtima jääda, siis ei saa üldse pihta (Tshudov - lasi minut aega ja sai ikka 2 või 3). Õnneks märgid kukkusid, jumal võib vahel eestlane ka olla.

Viimane ring oli kannatus. Itallane Ponza pakkus tempot ja seltsi (ja oli pärast ise 0ga kuues) ja sellest hoolimata tuli lõpp väga raskelt. No ei olnud kuskilt seda hapniku võtta. Rada ei tahtnud ega tahtnud ära lõppeda. Finiðijoon oli päästja. Maksimaalne pulss 188, keskmine 179. Väga kõrged numbrid. Tegelikult ma viimast ringi ei sõitnud väga halvasti, lihtsalt tagant tulid kõvad tegijad - Gwisdon, Bailly, Damratchova, Berger. Aga näiteks ise pressisin mööda eelmise MK võitjast Khvostenkost. Vot.

Kokku kaotus sõidus 1.36, mille loeme enam-vähem heaks. Oleks võinud ju pisut kiirem olla, aga hea, et niigi läks. Tegelikult sõitsin üsna tublisti. Jonssonile, kes oli neljas, kaotasin sõidus ainult 10 sekundit ja Ponzale, kes oli kuues, ainult 3. Nii et pole hullu, Olofson oligi täna klass omaette, näiteks Neunerile kaotasin ainult 1.20, mis on üsna vähe. Tema kohta.

Väga korraliku sõidu tegi Taku. Elu parim koht ja teoreetiline võimalus isegi nulli korral punkte võtta. Kui aus olla, poleks seda oodanud, aga Tagne on varemgi näidanud, et tema on suurvõistluste tüdruk. Uhke. Täiesti liimist lahti oli Sirli. Lamades 3, teisel ringil kukkumine, püsti veel 1 ja sõita ka raske. 77 pole päris tema koht, ta sõidab tegelikult kiiremini. Triin tegi üsna oma sõidu, eks võiks muidugi parem olla ja ilmselt ta MMi jooksul lähebki paremaks.

Täna läheme võistlema. Stardin üsna tihedas pundis, eks saab sõbrannade Khvostenko ja Semerenkoga koos sõita. Paar 1-trahvi-tüdrukut oli veel läheduses. Ah, esimene ring sõidavad niikuinii kõik kiiresti. Eks esimene tiir vaatab, mis saama hakkab, võtame ringi korraga. Nagu öeldud, ega mul midagi kaotada küll ei ole, Tagnel niisamuti. Juba ootan starti...

Eile tegin "puhta treeningu". Ei ühtegi trahvi. Hea küll, ainult nelja tiiru peale pole see teab mis saavutus, aga tore ikka. Viimane puhas treening oli üle aasta tagasi Hochfilzenis. Suvel lasin ühe treeningu kõige viimase lasu mööda... Eile kukkusid märgid üllatavalt lihtsalt, lase kuhu tahad, märk ikka kukub. Mõni päev on kohe selline. Eks see annab võistluseks muidugi enesekindlust, aga mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei saa. Võistlus on teine asi. Üldiselt tunnen ennast püsti väga kindlalt, lamades natuke kahtlasemalt. Eks paistab, kontrollvõistlusel lasin 2+0, ühel teisel kiirustreeningul Ridnaunis L+L+L 2+2+3 ja P+P 1+3 ja veel ühel kiirustreenigul nelja tiiru peale 2 trahvi. Päevad pole vennad...

Sõiduvormi kohta ei oska ausõna midagi öelda. Pokljukas olin selline keskmine, 47 sõiduaeg, kaotus 1:57. Teoorias peaksin praegu parem olema. Praktikas ei oska öelda. Eks kõik üritavad MMiks tippvormi saada. Endale vahepeal tundub, et liigun päris hästi, ja vahel tundub, et üldse ei lähe edasi. Teiste eesti tüdrukutega võrreldes olen ikka nõksa parem, aga mulle endale tundub, et peaksin veel parem olema. Kui võtame eesmärgiks kaotada parimale sõidule 1:30, siis see peaks olema reaalne. Teoorias. Üritame. Rajale kellelegi kaotama küll ei lähe, ainult järgi ja mööda:)

Kokkuvõtvalt ei oskagi midagi ennustada. Teoorias ütlen, et üle kolme trahvi ei ole plaanis lasta. Kolm oleks läbi häda rahuldav. Kasin oleks vist õigem öelda. Nagu ülikoolis E - päris läbi ei kuku, aga ega midagi ilusat ei ole. Kolme trahviga peaks ka jälitusse saama ning see on miinumprogramm. 60 hulka. Punktile pääsemise tingimus on tõenäoliselt ülimalt 1 trahv. Elame-näeme. Ühelt poolt ei ole see midagi keerulist, teiselt poolt on vead lihtsad tulema. Aga ega ma ei põe. Kui ma täna sinna ei jõua, kuhu ma tahan, siis sellest hoolimata on see ainult aja küsimus. Ma olen selleks võimeline. Peamine on ennast kõik välja tuua ja kui hetkevõimed ei küündigi kõrgemale, siis nii ongi. Lähme sõidame raja ribadeks, tuleb see, mis tulema peab.

Priidu on täna number 68, proovib ka pursuiti saada. Nende start on 11.45. Ja ETV kannab seda kõike üle, vaadake hoolega ja ärge kõike uskuge, mis Margus räägib;)

Hoidke ikka pöidlaid ja varbaid.

Avamisest ka. Ootasime, marssisime staadionile ja mina tulin sama hooga tulema. Rahvast oli küll üllatavalt palju ja ma usun, et oli korralik etendus, aga ma vaataks parem sellised asju soojast toast. Ja muuseas - nad olid Eesti lipu valetpidi varda otsa pannud! Eks ma siis ütlesin neile, et päris nii see ei käi... Kas tõesti on see nii keeruline. Kas teiste maade lippe ka kiputakse valet pidi panema?

Anterselva. Aastal 2002 sõitsin siin oma elu esimese MK etapi. Distants. 15km. Esimest korda mägedes, esimene välisvõistlus laskesuusatamises üleüldse, püssi olin käes hoidnud ~5 kuud ja vanust oli natuke alla 18. Pärast teist ringi olin omadega täitsa läbi. Aga viimases tiirus lasin 0. Ise ka ei uskunud. Üleüldse tegin enda kohta hea laskmise - 2+2+2+0 ja saavutasin 93 naise konkurentsis 75. koha. Kaotust võitjale, Liv Grete Poireele, natuke üle 13 minuti (muuseas, aasta hiljem lasin 9 trahvi ja kaotasin ikka 13 minutit). Olid ajad.

Sellest ajast peale olen igal aastal Anterselvas võistlenud. Küll paremini, küll halvemini. 2004 sain siin elu esimesed punktid (ja oi kui kaua olid need ka viimased!). Eelmisel aastal olin sprindis ühega 50. ja pursuidis tõusin ulmelaskmisega 39. kohale. Sõita ei jõudnud absoluutselt, seisin ühe koha peal, aga ilm oli kole tuuline ja mina lasin vaid 2 trahvi. Üks tsehhi tüdruk lasi 7 ja sõitis minust iga ring mööda, välja arvatud viimasel...

Ma ei tea ühtegi laskesuusatajat, kellele Anterselva ei meeldiks. Uskuge mind, see on viimase peal koht. Kõrgus (1600m) kõrguseks, aga siin on ilus ja rajad on meeldivalt kerged ja publik on tore ja VIP-telk on viimase peal ja hotell on 15 minutit käiku staadionilt. Biathloni-paradiis. MM on siin umbes nagu laulupidu - staadionil on lisaks tribüünidele mitu suurt telki publikule ja all külas on oma "Biathlon Village" (tsirkusetelki olete näinud? vot selline telk oli sinna püsti aetud). Meelelahutusprogramm, Boney M on igal aastal vist siin olnud.

Aitab jamast. Tulge kohale või vaadake telekast - küll te siis näete, ma kommenteerin pigem seda, mida näha ei saa. Radade kergusest. Treenida on siin tõesti meeldiv, kui ei taha, ei pea üldse tõusule ronima ja ka võistlusrajal on põhimõtteliselt üks tõsisem tõus, ülejäänud on sellised lühikesed ja lamedad. Aga võistlusel on seis pisut teine. Hea küll, tõusu on vähe, aga laskumisi on ka vähe, ehk teisisõnu puhata ei saa. Kui kogu aeg on sile maa, siis tuleb kogu aeg puid alla laduda, aga võib juhtuda, et kõrguse koosmõjul saavad riidast puud olla või lihtsalt ei tule enam põlemiseks õhku peale... On nii juhtunud.

Lumi on siin ka mäestikule kohaselt natuke "kiiksuga". Õhuniiskus on madal, mis muudab õige suusa ja määrde leidmise keeruliseks. Samuti muudab soe päike päeva peale olusid üsna palju, aga ainult seal, kuhu ta paistab. Täitsa võimalik on olukord, kus poolel rajal (metsa vahel) on lumi selgelt miinuse poolel, aga lagedal on vesi väljas. Või läheb poole tunniga nii soojaks, et tuleb vesi välja. On ka seda juhtunud. Aga selle pärast ma eriti ei põe, mul on head suusad ja määrdemehed on sellel aastal head tööd teinud. Lisaks on meil abiks endine soomlaste määrdemees Mika, kellel on kogemusi nagu ratsahobuse s...a.

Veel üks mäestiku omapära, millest ka lühidalt juttu oli, on päike. Erakordselt ere päike. Esiteks tähendab see seda, et prillid tuleb varakult enne tiiru ära võtta, et silm pisut valgusega harjuks. Kui vahetult tulejoonel prillid ära võtaks, siis ei näeks vist märkigi. Teiseks tekitab ere päike tumedaid varje ja eredaid peegeldusi. Tiirus võib erinev päikse nurk (või olemasolu/puudumine) laskmist oluliselt mõjutada, samuti tuleb püssi sihikud ära tahmatada, et need läikima ei hakkaks. Õnneks on siis tiir sellise suunaga, et päike silma ei paista. Muidu näeksite silmaklappidega sportlasi...

Täna oli mitteametlik treening. Tegin paar kiiremat, tutvusin raja, tiiru, ilma ja suuskadega. Homme ametlik treening ja avamine. Ja ülehomme - kas stardist minna panema või panna minema? Oma ootustest-lootustest-eesmärkidest kirjutan lähemalt homme. Või ülehomme.

Avamisel on minul au olla lipukandja. Kui ma viimati selles ametis olin, siis võistlused mul väga hästi ei läinud, aga nüüd on uus aasta, uus võistlus ja üleüldse ei usu ma sellised seoseid. Lisaks on seekord avamine 15 minuti käigu, mitte 3 tunni bussisõidu kaugusel ja alati on võimalus ära kõndida. Elame, näeme.

Eesti koondis MMil:
Naised, 4 stardikohta - Sirli Hanni, Triin Peips, Eveli Saue, Tagne Tähe
Mehed, 4 stardikohta - Kauri Kõiv, Roland Lessing, Alari Remmelg, Indrek Tobreluts, Priit Viks
Määrdetiim - Mika Huita, Jaan Kallak, Rain Kuresoo
Arst - Erki Külm
Treenerid ja muud asjamehed - Kristjan Oja, Üllar Tähe, Hillar Zahkna

Nii suurt tiimi pole ammu olnud ja kui kõik terved püsivad, siis läheb üle mitme aasta taas starti teatenaiskond. Ilmselt mitte kõrgeid kohti püüdma, aga kuskilt tuleb ju alustada. Igal juhul on meeleolu optimistlik.

Muide, täna on meie peatreeneri sünnipäev, pidage teda siis meeles.