Selle sõidu võib lühidalt kokku võtta vanade eestlaste ütlusega "loll pea, palju vaeva". Kesse käskis mööda lasta. Ei, kuni teise tiiru kolmanda lasuni oli kõik väga hästi. Edasi läks see-eest üsna halvasti. Mis siis ikka, ülehomme läheme võtame veel viis korda neid tõuse.

Kus elu on kahe aastaga ikka edasi läinud! Kui siis olin olümpial ühe trahviga 47, siis olid kõik väga rahul. Nüüd, näe, oled nelja(!) trahviga 44 ja kõik, kaasaarvatud mina, tõmbavad moka viltu - halvasti läks. Eks ta ole, olen lati päris kõrgele seadnud ja kui päris aus olla, siis praegusel hetkel on kõikidel sõitudel eesmärgiks vähemalt esikakskümmend. Kolmkümmend käib ka. Heal päeval, ma tean, olen võimeline ka kümne hulka tulema. Sõidu poolest oli ka täna selline päev, aga laskmine ei andnud isegi mitte lootust. Ikaldus.

Ma pidin päris kaua mõtlema, enne kui meelde tuli, kuna ma viimati sprindis neli trahvi lasin. Talvel ei ole tükil ajal lasknud, eelmine talv kindlasti mitte, isegi mitte üleeelmine vist. Suvel lasin EMV sprindis rullilt 2+2 ja muudel võistlusmaadel olen ühes tiiruski neli mööda lasknud. Häda minuga. Täna oleks olnud hea võimalus... Oleks-poleks. Lühidalt olid lood nii, et lamades keerutas tuul. Pealelaskmise ajal puhus kõvasti vasakult, võistluse ajal tiiru tulles olid lipud täitsa rippu. Tegin kaks paremale, lasin esimese pihta (napilt vasakul pihtas), teise mööda (napilt vasakul möödas) ja viimased kolm lasin veaga sihtides enam-vähem keskele. Loo moraal - tuul mõjutab siin väga palju, aga hea et niigi läks. Üldiselt ei tunne ma ennast veaga sihtides väga kindlalt, kunagi ei tea, kas teed liiga suure või väikse hea. Aga kõik oli veel kontrolli all. Püsti oli kuni kolmanda lasuni kõik väga hästi. Kolmas lask oli selline, et tunde järgi oleks pidanud kukkuma, aga oh üllatust! märk jäi mustaks. Ilmselt see viis pisut rivist välja ja kaks viimast ka kiiresti mööda. Arvake nüüd ära, kas ma olin pettunud või jaa.

Sõita oli selle raja kohta hea. Jätkuvalt mulle need tõusud üldsekohemitte ei meeldi ja sõita ma neid ei jõua, aga tegelikult olin tubli. Esimene ring andsin mõnuga minna. Suusk oli ka üsna hea lennuk, ühest norrakast, kes oma kolmandal ringil oli, sõitsin laskumisel nii mööda, et oli kohe sõidetud. Pakuks 10 sek ühe laskumisega. Etteruttavalt - suusk läkski vaikselt järjest kehvemaks. Teine ring oli mul hea tempotegija Flatlandi näol. Suusk oli tal ka üsna sama, mul oli nõksa parem võib-olla. Sõitsime päris reipa tempoga, kuigi mõlemal esines raskeid hetki. Tõusud olid pikad-pikad... Suurel laskumisel jäi meile ette väike Jonsson, kes minust loomulikult suurem on, aga sellegipoolest mäest alla sõita ei mõista. Õnneks ta väga kahtlasi liigutusi ei teinud ja sõitsime tast õnnelikult mööda. Sinnamaani oli võistlus läinud väga hästi.

Ja siis see õnnetu tiir... Trahviringe sõitsin ma täitsa aegluubis, raja esimest otsa samamoodi. Ei suutnud endale kuidagi meenutada, mida ma seal teen ja miks ma peaks kiiresti sõitma, kui mul niigi halb olla on ja üleüldse, sellise laskmisega ma jään niikuinii viimaseks. Või vähemalt peaaegu viimaseks ja ausalt ei ole olulist vahet, kas olla 40, 50 või 60. Ise olin pigem valmis kohaks 50 või 60. Viimasel tõusul, kui minu taga sõitjaid hirmsalt ergutati ja eest ka Meelis paar toetavat sõna ütles, tuli elu- ja võitlusvaim sisse tagasi ning lõpu ma jälle ladusin. Nojah, eks pool ringi oli tirri ka juba lastud, mis siis viga keevitada. Alles mingi aeg pärast võistlust tuli meelde, et tegelikult oleks võinud kiiresti sõita küll, oleks jälituses väiksem vahe vaja eest kinni võtta. Aga sellel hetkel oli pettumus üle.

Lõppkoht ei ole tegelikult paha, kaotus küll pool päeva, aga pole hullu. Lihtsalt selline tulemus ei rahulda enam kuidagi. Esimesed kaks ringi olid väga head, mõlemal juhul 23. ringiaeg. Ilus. Viimasel ringil ma kaotasin esimese kilomeetriga vist 30 sekundit, Priit juba kodus mõtles, et ma kukkusin. Moraalselt kukkusin, moraalselt. Kokku 31. sõiduaeg, 1:38 Neunerile, normaalsetele inimestele umbes 1:15. Enam-vähem, sellel aastal pole ma eriti tihti kiiremini sõitnud. Paha poiss "oleks" lubab veel heietada, et kui oleks vaja olnud, oleks viimase ringi ka pannud...

Nüüd on hea vähemalt see, et stardin jälituses sellises seltskonnas, kus võin ennast kõvaks sõidutädiks lugeda;) On, keda eest püüda. Punktikoht pole üldse kaugel, ainult 30 sekundit. See ei ole palju. Rajal hakkab muidugi nalja saama, sest rada on väga ränk. Täpselt samad tõusud kui kahepoolesel, ainult kahe tõusu vaheline puhkeaeg on lühem. Ja nii viis korda. Mis seal ikka, parem jalg vasaku jala ette, vasak jalg parema jala ette. Sellise ringi peal pole mingi kunst minutit kaotada. Või kaks, mõlemal tõusul üks. Aga vaatame. Kui Neuner välja jätta, siis on kõigil raske. Mina igal juhul lähen võitlema, ainult laskmisega on vaja kuidagi hakkama saada. Nutame ja saame. Võtame eesmärgiks teha vähem trahviringe kui täna.

Tahtmine on tugev, väga tugev. Andke ainult võistlusi. MK-hooaja lõpuni on jäänud seitse starti.

Täna viimaseks jäänud Rootsi tütarlaps oli üldiselt tuntud selle poolest, et ta mööda ei lase. Täna lasi 5+3. Ja mina mõtlesin, et minul oli halb päev...

Kaks päeva, peaaegu kolm, oleme siin juba olnud ja mõned asjad hakkavad selgeks saama. Kõigepealt see, et ajavahega harjumine ei lähe üldse nii libedalt, kui alguses tundus. Järgmise asjana see, et lasketiir, suusarajad ja hotell on igal pool üsna sarnased, Euroopa või Aasia.

Suusarajad on siin vägevad, igas mõttes. Suusastaadion ja tiir on täitsa uued, kõrval käib hüppemägede ehitus. Pildil on vaade staadionile määrdebokside poolt. Paremal ääres on lasketiir, taamal paistab ehitatav suusahüppestaadion, samasugune maja on ka meie staadionil, pildi pealt väljas vasakul. Kõik on üsna tutt-uus. Aga rajad ise... Ütleme nii, et ma olen ka meeldivamaid radasid näinud. Põhimõtteliselt seisneb kahekilomeetrine rada kahest tõusus, kahest laskumisest. Sile maa on ainult staadionil. Laskumised on suure ja kurvikad, need mulle meeldivad. Tõusud on suured, pikad, järsud, need mulle üldsekohemitte ei meeldi. Vuhh, hea et sisse ei astunud. Kahepoolene ehk sprindiring sisaldab kahesega võrreldes ka pisut lauget maad, aga need tõusud on minu jaoks selgelt liiast. Mulle meeldib selline uina-muina rada, kus päris täpselt ei saagi aru, kus on laskumine ja kus tõus. Järgmistel piltidel on vaade raja kõrgeimast kohas suusastaadionile ja hüppemäele.

Eile tegime mõned kiiremad liigutused ka. Tõusude lõpus tundsid jalad suurt puudust Helvisest... Eks ole näha, mis jälituse ajal siin saama hakkab, kui kõiki tõuse on vaja VIIS korda võtta. Suure tõenäosusega näeb rajal jalutavaid tütarlapsi. Loodetavasti suudan ise siiski mingit suusatamise taolist liigutust ka teha. Vaatame. Ei oska eriti midagi pakkuda, sest kõik on üsna uudne. Hellitada siin midagi ei ole, tuleb esimesest ringist alates panema hakata, ei tohi lasta rajal ennast ära hirmutada. Eilsed kiirendused olid üllatavalt lihtsad, selles mõttes, et mul lihtsalt ei ole jõudu kiiresti mäest üles sõita, omas tempos kulgen ja väga raskeks ei ole. Ei ole niipalju jõudu, et suudaks tempo nii üles võtta, et väga raske oleks. Aga võistlus on pisut teine asi, seal paneb adrenaliin vere kiiremini ringi käima ja käed-jalad väledamalt liikuma.

Tiir on siin tuuline, et mitte öelda väga tuuline. Siiski läks laskmine päris hästi, lasin 3 lamades- ja 4 püstitiiru, kokku 2+3 trahvi. Püsti lasin kolmes tiirus viimase mööda, oli küll häbi. Aga tuul võib siin eriti lamades probleemiks osutada, sest kohati tõmbab väga tugevalt. Tänases trennis keerutas päris kõvasti, nii et ühes tiirus õnnestus isegi kaks lasta. Õnneks õhtupoole kipub vaiksemaks jääma ja meie start on siinse aja järgi alles kuuest. Nii et vaatame.

Üldiselt - taaskord - ei saa siin kerge olema. Tugevatest on enamus kohal, ainult Ukraina on poolenisti B-koondisega. Teised on kohal. Startijaid tuleb naistel ilmselt umbes 60, aga karvajalgu eriti ei ole. Ühe lätlase ja paar rumeenlast nagu võiks sellesse kategooriasse liigitada, aga kunagi ei või teada.

Ajavahega on siin segased lood. Hommikul ärgata on normaalne, aga millalgi lõuna ajal tuleb metsik uni. Pildid Kadri esimesel päeval enne trenni. Samas ei saa magama ka jääda, sest siis ei tule õhtul und. Mõned on meil siin seda nalja juba teinud, et ärkavad öösel kahe ajal (Eestis 7 õhtul)  üles ja siis und ei tule. Õnneks pole veel nii olnud, aga pisut uimane on kohati ikka olla.

Muid juhtumisi. Hillar võttis rendiauto ja täna hommikul käisime ka esimesel "turismireisil", aga see on juba pikem jutt. Kohalikud tähed hakkavad juba vaikselt selgeks saama, aga keel ise on ikka täitsa tume maa. Staadionile sõites on tee ääres suured väljad kuivavat kala. Kaugelt vaadates näevad välja nagu viinamarja istandused, aga tegelikult on kalakuivatused (-kuivandused?). Eile hommikul jooksmas käies tulid juba tagasiteel ühel hetkel kolm automaatidega sõjaväeriides poissi vastu. Võttis kergelt kõhedaks, aga nad olid sõbralikult meelestatud, ikkagi Lõuna-, mitte Põhja-Korea. Ja eile õhtusöögil olid magustoiduks maasikad:)

Kohe varsti hakkab Indrek võistlema, uhkelt number 1 all. Hoiame talle pöialt. Pidage siis hoolega seda staadioniletuleku kurvi ka silmas, seal võib teravaid olukordi tekkida.

Tere varahommikust Koreast! Või noh, kellele hommik, kellele juba lõuna. Siin me siis oleme, aega läks, aga kohale jõudsime. Sõit oli paras piin, võtmesõnaks ootamine, aga siin on üsna tore. Vist. Suusaradasid pole näinud. Loeme veel korra üle, kes siin on: Indrek, Kadri, mina sportlastest, määrdemehed Jaan ja Meelis ning peatreener Hillar. Kokku on sportlasi kirjas 76 meest ja 75 naist.
 

Reis oli päris tüütu. Kõik algas peale 23.veebruaril kell pool kaheksa Elvast ja lõppes kohaliku aja järgi 25. veebruaril umbes ühe ajal öösel (Eestis oli siis 24. veebruar kell 6 õhtul). Reisi esimene ots läks hästi. Elva-Tallinn-Helsingi-Oslo. Oslo lennuk pisut hilines, aga oli üsna ükskõik, kiiret ei olnud kuhugi. Oslos oli ootamise esimene etapp. Kõigepealt ootasime, et me asjad ära kaalutaks ja käest ära võetaks. Sinna läks umbes paar tundi, sest ees olid norrakad, prantslased, Kanada jpt. Tulemus - minu suur kott 30kg (koos tiimi raadiosaatjatega), relvakohver 8kg, suusakott 15kg. Kamba peale 270 kg umbes, selgelt vähe, limiit oli meil 460 või midagi taolist. Meie taga oli Siwidata, kes aegade võtmist organiseerib ja ütleme nii, et neil oli päris palju asju. Üks kast oli minust igat pidi suurem. Palju oli asju.

Ja nendest paljudest asjadest sai alguse teine ootamine. Üldiselt on lennukite puhul arvestatud, et igal inimesel on pagasisse üks suur kott, äärmisel juhul kaks. Ühesõnaga, asjad ei tahtnud lennukisse kuidagi ära mahtuda. Algne väljalend pidi olema 18:00. Reaalselt saime välja 23:00 (Norra aja järgi), ning pooled asjad olid salongi pakitud. Eks ta ole. Viimased tunnid lennujaamas üritasin ma magada, vist isegi natuke õnnestus. Ülejäänud aja lihtsalt peksime surnuks.

Lennuk oli suhteliselt väike, kitsas ja ilma õhuta. Reisi esimene osa möödus kiiresti, sest päris hea uni oli. Natuke enne vahemaandumist Novosibirskis ärkasin üles, kell oli eesti aja järgi 5, Korea aja järgi 12. Kauem ei tohtinud magada, kui ajavahet silmas pidada. Öösel oli kuidagi minu ette ilmunud ka söögikandik, millest ma küll midagi ei mäletanud. Süüa oli isegi tore.

Niisiis vahemaandumine Novosibirskis. Välja ei lastud. Vahva. Seisime vahekäigus ja üritasime venitada, viisin läbi hommikused hügieeniprotseduurid. Õhku ei olnud enam ammu ja soe oli ka. Novosibirskis veetsime peaaegu 3 tundi - kõik lennukis. Uni tikkus peale, võitlesin kuni väljalennuni, siis halastasin endale ja lubasin tunniajase uinaku. Piloot teatas, et VIIS TUNDI VEEL.

Tunni aja pärast ärkasingi üles, täpselt söögijagamise ajaks. Jaan kõrvalistmel, kes samuti maganud oli, ei jaganud mõnda aega maast ega ilmast ja süüa ka ei suutnud;) Minu oli isu enam-vähem või õigemini teadmine, et ega midagi muud lähiajal kuskilt saada ei ole. Järgmised neli tundi möödusid üsna ühes rütmis - üritasin pisut õppida, ühte üsna keerulist inglise keelset teksti lugeda, kui liiga uniseks võttis, vaatasin arvutist natuke filmi, siis jälle lugema... Vahepeal kurtsime omavahel lennuki üle, üritasime sirutada. Samuti läks meelelahutuse alla kirja erinevate magamisstiilide võrdlemine. Levinuim oli "hambad laiali". Ausõna, see oli üsna ebamugav lennuk. Kitsas, palav, umbne. Pikkamisi tuli lõpp aga lähemale ja hurraa, maandusime! Kell oli kaheksa (õhtul), 14 tundi lennukis oli tõsiasi.

Aga sellega ei olnud asi lõppenud. Kõigepealt jagati meile lennukis kolme sorti ankeete, mis pidi ära täitma - tervis, toll, immigratsioon. Kats tegi kogemata huumorit: tollilehel oli küsimus "Kas teil on pornograafilist materjali (raamatud, CD-d, pildid)?" ja Kats luges ainult lõppu "raamatud, CD-d, pildid" ning kirjutas esimese hooga "yes". Palju nalja, palju nalja. Ühesõnaga, pool tundi olime vähemalt veel lennukis, kui mitte kauem. Lõpuks lasti välja, aga ka see oli alles algus.

Tervisekontroll piirdus sellega, et andsid oma paberi käigu pealt ära, kuigi sildid olid väljas, siis karantiini ei pandud kedagi. Järgnes passikontroll ehk immigratsioon. Siin tegime strateegilise vea ja valisime kõige valema järjekorra üldse. Teised meie lennuki omad oli ammu juba läbi, pooled teisest lennukist (mis umbes 10 minutit hiljem tuli) ka, kui me ükskord asjaga ühele poole saime. Aga polnud hullu, sest järgmine üritus seisis alles ees - toll.

Seal läks isegi hõlpsalt. Näitasid relva ette, võtsid suure koti ja jalutasid koos kolmanda lipikuga läbi. Osasid puistati ka, Indrekut näiteks (mind muide puistati Tallinna lennujaamas, aga midagi kahtlast ei leitud). Ning siis võisime minna bussi juurde ootama, sest teised bussi- ja hotellikaaslased (sloveenid, soomlased, bulgaarlased) olid veel kuskil tollis. Liikuma hakkasime poole kaheteist ajal öösel ja räägiti õudus- ja hirmujutte, et Pyeongchangi on kaks tundi sõitu. Mis seal ikka...

Lennujaamas sai esimesed vihjed loodusest ja maast. Ilm oli külm, selge miinus. Hea. Puudest olid ümberringi männid või vähemalt meenutasid mände. Rohkem ei näinud, pime oli. Buss oli uhke, telekas oli nii suur, et paljudel eestlastel pole kodus ka sellist. Ühest kanalist jooksis vist kohalik "Vaprad ja ilusad". Ühest kanalist oli ka mingi ingliskeelne film/seriaal, aga eriti ma seda ei jälginud. Sõidu ajal nägime ka merd! Yangyang, kus me maandusime, on idarannikul, Gangwon-do provintsis, umbes 100km Pyeongchangist kirdes. Ja mingil hetkel oli tee ääres meri. Lained, suured lained. Kuigi oli üsna pime, oli üht-teist siiski näha. Vahepeal olid ka kaljud ning siis võis näha, kuidas laine murdub ja... Ühesõnaga, nagu väljamaa filmides. Ah, hiidlane ja meri, jätame selle jutu;)

Edasi oli üldiselt pime. Umbes tunniga jõudsime siiski hotelli ja esmamulje oli uhke. Suur ja hele. Tegime kiire õhtusöögi (öösöögi). Igaks juhuks keskendusin tuttavatele asjadele, eksootikat esialgu ei puutunud. Ja väga suurt söögiisu ei olnudki. Ning siis pesema ja magama. Vannituba oli uhke, tuba ise igati normaalne, tavaline. Aga 14 tunniga lennukis jõuad hakata kõrgelt hindama pesemisvõimalust ja voodit. Avastasime toas veel interneti, saatsin Priidule paar sõna, et olen elus ja terve ja head ööd. Kell oli pool kaks öösel, eestis pool seitse õhtul. Reis oli kestnud 35 tundi.

Nüüd on hommik. Magasime üheksani, oleks kauemgi maganud. Käisime ka jooksmas ja meie elame küll keset tühermaad. Nägime viite koera ja kolme inimest. Autosid rohkem. Peamiselt on siin mägade vahel põllud ja kasvuhooned. Nime poolest jõudsime välja ka Odaesani rahvusparki ja lähedal peaks olema botaanikaaed. Eks jõuab uurida. Pärast lõunat läheme staadionile, vaatame, mis seal on.

Pildid: vaade meie rõdult, vaade poiste rõdult, hotell altvaates, peitepilt "mis on pildil valesti?".

Esmaspäeva öösel või ametlikult võttes juba teisipäeval jõudsime koju ja täna hommikul hakkame juba Korea poole sõitma. Tähendab mina hakkan, Priit jääb kodu hoidma ja siinseid "ilusaid" ilmu "nautima". Mina lähen vaatan järgmise aasta MMi-koha üle.

Kodus oleks möödus nagu tavaliselt - orava rattas. Näitasin paar korda koolis nägu, käisin vajalikud arstid läbi, trenni sai pisut tehtud (aga kindlasti mitte üle pingutatud) ja üleüldse hulgem eelmise kahe ja järgmise kolme nädala asju ette/taha tehtud. Tegelikult oli isegi suhteliselt rahulik, sest otseselt mingi tähtaeg kuskil kuklasse ei pressinud ja nii oli ka aega rahulikult olla, vaikselt omi asju nokitseda.

Eriti just hommikuti;) Katse mõttes üritasin natuke ajavahega ette kohaneda, nii et täna tõusin kella viiest, järgmise nädala ja järgi siis kell 12. Tõusmine läheb kergelt, aga õhtul ei saa magama kuidagi, kõigil teistel ju teine rütm ja kuidas ma lähen kaheksast-üheksast magama? Enne kümmet ei saa kuidagi. Aga vaatame, mis selle ajavahega reaalselt jääb, kas järgmisel aastal on vaja ette harjutada või ei.

Põnev-põnev saab olema. Põhimõtteliselt pole ma seni Euroopast välja saanud, nagu ka Kats, nii et meil saab põnev olema. Ja muidugi ootan ma (ootame me) seda, et saaks pika inimesena ennast tunda, tea, kas läheb õnneks? Igal juhul üritan interneti kaudu kõik asjaga kursis hoida, telefonid ei pidavat seal töötama.

Järgmine peatus, PyeongChang, Lõuna-Korea.

Jaanuar on puhas võistluskuu - Oberhof, Ruhpolding, Anterselva ehk IBU Golden Classics, 8 starti. Otsapidi on jaanuaris ka MMi ettevalmistuslaager juba traditsiooniliselt Ridnaunis. Treeningutele jättis oma jälje ka kerge külmetushaigus.

Kavas oli algselt 55 tundi, aga see läks sellesamuse külmetuse nahka. Muidu oli kõik kontrolli all.

Kohad - sprint 26 (1+0), jälitus 19 (0+1+0+0), individuaal 23(0+1+2+0), mass 29 (2+0+4+1), lisaks segateade 11 (1+1 varu) ja naiste teade 17 (1+1 varu). Kokku kuus starti üheksa päeva jooksul. Tabavusprotsent lamades 87%, püsti  83%. Maailma karika arvestuses jätkuvalt 25. kohal.

Sprint oli minu põhivõistlus. Sellel hooajal oli see hästi välja tulnud, kõik stardid punktikohal. Samuti oli tegu kõige lühema distantsiga, mida haigus peaks kõige vähem mõjutama. Selge oli see, et algusest saadik on panna vaja, aga halva üllatusena tuli, et ei olnud suurt midagi panna. Ringide kaotused 28, 36 ja 30 sekundit, kohad 34, 49 ja 31, kokku 41. sõiduaeg ja kaotus kiiremale 1:34. Kõik, mis sees oli, ka rajal jäi, viimasel ringil oli miinimumpulss 179. Laskmisel lamades esimene lask ei tabanud, laskeajad 29 ja 25. Pärast võistlust ei olnud ma rahul, kuigi tõenäoliselt sai võetud selle päeva maksimum, samas lootused oli hooaja keskel märksa kõrgemad. Esiviisteist ei olnud püüdmatu.

Jälitus kujunes (oodatult) üheks raskemaks võistluseks. Eelmine päev oli organismi üsna puhtaks tõmmanud, nii et sõit oli esimestest ringidest alates väga raske, kuid siiski suutsin üsna stabiilse sõiduga lõpuni jõuda (ringide kaotused 19-38 sekundit, kohad 33-52, kokku +2:16 ja 44. aeg). Viimasel ringil taas miinimumpulsiks 179. Selle päeva päästis laskmine, mis oli minu parim jälituse laskmine üldse - teises lamadestiirus üks möödalask. Laskeajad 27, 28, 24, 25. Võistlus oli raske, aga koht oli küllaltki hea.

Segateade oli minu jaoks katastroof. Vale suusavalik mängis niivõrd suure vingerpussi, et kaotus parematele oli mäekõrgune. Oli häbi, aga väga see mind ei morjendanud. Laskmine keskmine. Võistkonna koht keskmine.

Individuaaldistants pidi algselt olema minu sünnipäeval, kuid tormituulte tõttu lükati järgmisele päevale, mis andis mulle ühe lisapuhkepäeva. Võistlus kujunes sellegipoolest võitluseks tuulega. Suusatamise ajal oli enesetunne juba päris hea. Päris suure hooga ei julgenud stardist minema minna, aga enam-vähem viisakat tempot olin võimeline hoidma ka ilma vere maitseta. Kaotus ringide kiirematele 38-49 sekundit, sellest viimasel ringil kõige vähem. Mõnel varasemal päeval ma poleks tõesõna jõudnud seda maad läbigi sõita! Laskmine samas vedas pisut alt, lamadestiirus läksin tuule õnge.

Mass-start on MMi maasikas. Minu võistluse rikkus laskmine, lubamatult palju trahve. Suusatunne oli küllaltki hea, ületamatuid raskusi rajal ei olnud. Pärast kolmanda tiiru nelja trahvi oli muidugi võistlus otsustatud ja suusaisu otsas. Üks võit sellest võistlusest siiski minu arvele jääb - kõige kiirem laskeaeg. Trahvide üldarvu poolest jagasin aga tagantpoolt teist kohta...

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/fMExqURmnKA}

Naiste teade oli viimane võistlus. Tahtmist oli veel järel, vorm oli tõusuteel. Natuke oli probleeme organismi käimasaamisega, aga iga ringiga läks tunne paremaks. Viimasel ringil kaotus kiiremale kõigest 9 sekundit. Laskmine oli keskmine, mõlemas tiirus läks vaja ühte varupadrunit.

Viimane võistlus võtab kogu MMi päris hästi kokku - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Esimesed stardid olid väga-väga-väga rasked, ilmselt jäi paar treeningpäeva organismi õigeks käivitamiseks puudu. Viimase päevade sõidud olid märksa paremad, kuigi ka mitte päris hiilgavad. Laskmisega jälle läks vastupidi - alguses hea, lõpus pisut lagunes. Kokkuvõttes siiski hästi, ainult jääb kripeldama see, mis oleks siis olnud, kui poleks haige olnud... Oleks, poleks - laskesuusatamises need ei maksa ja seda ei oska keegi arvata, milleks miski hea võib olla.

Võistlusisu otsas ei ole ja jätkuvalt arvan, et selle talve tippvorm ei ole veel saavutatud. Ees ootab 3 viimast maailma karika etappi, 8 starti. Praegu on mul 137 punkti ja olen 25. kohal. Eelmisel aastal sain kokku 154 punkti ja olin 27. 30 hulka jäämiseks, mis üks hooaja eelne eesmärk oli, oleks vaja umbes 170 punkti, 25 hulka jäämiseks 240. 8 sõitu, 100 punkti, see tähendab igas sõidus 18-19. kohta. Või siis kahte esikohta;) Vaatame, kuidas sellega on... Esikümne koht on ka sellel aastal püüdmatuks jäänud, aga pole veel hilja. Mõne korraliku massi, st esikahekümnes, tahaks ka teha. Kaua võib. Ja neljas tiirus nulli pole ka sellel hooajal veel lastud.

Võitleme edasi.

Võitsime kolme naiskonda ja mis kõige tähtsam, ka lätlasi. Võistlused selleks korraks läbi:D

Östersundi ilm on kõik pakkunud, iga hommik on üllatus, mis õues on. Külm, soe, tuul, lumesadu... Seekord siis üleeilsest küllaltki korralikust külmast korralikku plussi. Libisemisele ja rajale tegi see ainult head ja üleüldse oli meeldivalt soe.

Kats tegi jälle tubli avavahetuse. Pisut jäi päris esimesest otsast puudu, aga väga vähe. Andis minule heal positsioonil teate, Prantsuse ja Valgevene järel. Aga mina ei saanud alguses üldse hoogu üles! Suusk tundus ka naljakas jala all, mitte päris selline, nagu võiks. Ja kõik hakkasid vaikselt eest ära vajuma. See ei olnud tegelikult üldse naljakas, ma mõtlesin, et tuleb jälle samasugune võistlus nagu segateates. Seda küll poleks vaja olnud.

Õnneks raja lõpuosas, kus lagedama maa peale jõuti, tundus suusk kuidagi libedam olevat ja läks lõbusamaks. Tiiru 11. positsioonil, aga tagant vist 3-liikmeline punt tulemas. Soojenduseks ei tahtnud varupadrunid salvest välja tulla. Kaks tuli, kolmas mitte. Natuke koputasin, siis loobusin ära. Vahet pole, mul on püssi küljes ka varud, mõeldud küll püstilaskmiseks, ja üleüldse polnud mul kavatsustki lamades kõiki kolme varu kasutada. Esimene läks mööda. "Hakkab jälle pihta!". Ülejäänud siiski pihta ja esimese varuga ka see märk maha. Nagu nimelt lasi enamus ülejäänud pundist kiirelt ja puhtalt, ainult Akhatova jamas oma püssiga.

Teine ring oli mõnes mõttes parem. Esimese osaga kiputi taas eest ära minema, aga Norra sain ühel tõusul siiski kätte, ülejäänud punt oli ka kohe ees. Suusk tundus jala all libedamaks minevat ja tahtmist oli.

Püstitiirus samuti esimene mööda. Ausõna, see pole enam naljakas. Aga ülejäänud kiirelt maha, kiire varu ka ja hoolimata sellest, et kõik põhikonkurendid jälle puhtalt lasid, läksin enam-vähem positsioonil.

Viimane ring oli juba tore, võis suruda ja kõike teha. Võtsin Norra ja Poola skalbid, oleks rada veel antud, oleks kõik kätte saanud (tagantjärgi on hea ülbitseda;). Olime jätkuvalt heas seltskonnas - Prantsusmaa meie ees, Norra ja Venemaa meie taga. Oli nö löögipositsioonil, aga kahjuks meil löögijõudu enam ei olnud...

Sirli ja Jana tegid keskmise võimetekohase võistluse. Ei ole meil veel sellist võistkonda, et ettepoole saaks. 15. koht, Soome, jäi üle kahe minuti ette ja seda on raske kärpida - mina kaotasin omas vahetuses näiteks alla minuti...

Tegelikult oli eile hea sõita, kuigi alguses ei saanud vedama. Lõppu sai ikka mõnuga vajutatud. Ka ringiajad vihjavad, et algus ei olnud eriti nobe: kaotused kiiremale 17, 15 ja 9 sekundit. Eks ta ole, pingelangus ja muud asjad. Ei saanud vist korralikku soojendust tehtud. Suusk oli lageda peal ehk lõpulaskumistel väga hea. Metsa vahel tundus pisut tuim, eriti alguses, aga võibolla oli see vähese tõukamise viga ka. Igal juhul kaotasin ma segateates viimase ringiga sõidus rohkem kui täna üldse kokku...

Nüüd on võistlused läbi ja tegelikult on hea meel. 9 päeva, 6 võistlust. Eile oli veel lõpupidu, kus sai medalivõitjatega tantsu vihutud ja naiste koondis + hooldetiim alustab täna kojusõitu, mehed läksid juba eile. Pikema MMi analüüsi kirjutan juba kodust.

23. veebruar alustame sõitu PyeongChangi.

Seekord siis selline võistlus... Mis siin ikka, neli trahvi ühest tiirust on pisut palju, aga kui hea meel oli, et viimane vähemalt pihta läks;) Sõita oli suhteliselt hea, viimane ring muidugi lehvitasin rohkem rahvale. Veel oli hea meel, et see hiinlane ka ikka võistles:D

Ei ole minust veel massisõitjat... Jälitusega olen hakanud sellel aastal vaikselt hakkama saama, tegelikult kolm korralikku sõitu, aga massis on tublisti järeleaitamistunde vaja. Sellel aastal on veel kaks võimalust ennast parandada.

Esimene ring oli tavapärane. Mulle trehvas võrdlemisi kehva stardipositsioon, minu ees startiv Rogstad jäi põhimõtteliselt kolmandasse ritta, nii et mul ei olnud taga midagi teha, selg sirgeks ja taaruma. Umbes sedamoodi läks terve ring. Esimesel tõusul keegi meie rivis koperdas, nii et sai lihtsalt mõnda aega seistud. Üldiselt tiksusin taga lõpus, rahulikult, rapsima ei hakanud. Ei ole mul praegu seda jõudu ja üldiselt ei tasu see väga ära. Muidugi, omas tempos oleks meeldivam (ja ilmselt kiirem) sõita, aga mõistlikum on natuke tagasi hoida, kui pisut üle pingutada. Nii et olin norrakatega (Flatland ja Rogstad) pundis. Hiinlase Kongi, kes eeldatavasti oligi nõrgim sõitja, jätsime pikalt seljataha. Suusk oli mul täiesti viisakas. Mitte päris ukraina imesuusk, aga korralik.

See õnnetu esimene tiir - sealt kõik alguse saigi. Tuul keerutas juba pealelaskmise ajal ja ausalt öeldes ei olnud hea pealelaskmine. Kerge hirm oli tuule ees nahas, eriti veel seetõttu, et individuaalis sai lamades 2 trahvi just tuule pärast lastud. Tiiru tulles oli keskmine tuul vasakult. Teen parandusi - ei tee parandusi? Tegin siiski ühe vasakule. Ja laskmise ajal olin selle tuulega nii hõivatud, et normaalne laskmine unus täitsa ära. Häbi-häbi. Halb laskmine, halb laskmine. Ikaldus, kaks trahviringi.

Oma suureks üllatuseks ei jäänudki ma viimaseks, Henkel ja Glagow olid täitsa karuselli peal - uskumatu. Üks valgevene neiu pakkus mulle ka konkurentsi, nii et oli normaalne sõita. Hiinlane paistis ees, peaaegu oleks kätte saanud.

Eelmise tiiru pärast olin ma enda peale üsna kuri, rahulikult oleks võinud nulli lasta. Nüüd läksin kindla tundega peale ja lasin kiire nulli. Ma oskan seda, väike tuul mind ei mõjuta. Et see esimene tiir ka nii läks...

Sellel ringil olin juba päris heas pundis. Sõita oli normaalne, kõik oli hästi. Nüüd ainult normaalselt edasi lasta. Aga ees ootas hoopis midagi muud. Ma ei tea, mis juhtus. Võib-olla ei võtnud korralikku asendit. Võib-olla oli lihtsalt must päev. Halb muidugi. Eks ma olen sellel aastal ka varem nelja lasknud. Trennivõistlustel mõned korrad ja Pokljuka teates sain ka esimese hooga ainult ühe märgi alla. Eile oli hea meel, et selle viimasegi pihta sain. Üldiselt olid kauged lasud, isegi õnn ei oleks päästnud.

Mis siis ikka, trahviringile. Bailly keerutas ka seal mõnda aega, siis lahkus temagi. Mõtlesin, et nüüd olen küll pikalt viimane! Aga ei ühti, hiina tüdruk tuli ka karuselli peale. Eks ta ole. Kusjuures nelja ringi peale hakkab välimine jalg üsna kangeks jääma...

Ühesõnaga oli pärast seda tiiru võistlus minu jaoks otsustatud. Neljanda ringi sõitsin veel enam-vähem, sest mine tea, mis viimases tiiru veel juhtuma hakkab. Aga sealt ka üks ring ja Flatlandi selg oli ammu läinud. Viimane ring oli nagu rohkem niisama. Rahvale lehvitamine või nii. Nii palju kui võimalik, kuulasin-vaatasin, kuidas esiotsal läheb (tihe rebimine, tõepoolest!).

Sõita oli tegelikult hea. Oleks jõudnud vajutada küll. 27. sõiduaeg, mitte just hiilgav, aga viimased ringid oli jalg sirge ka. Ütleme tasemelt 25. Mitte väga hea, aga minu kohta sellel aastal normaalne.

Täna veel teade. Kats esimest, mina teist, siis Sirli ja Jana. Ilmselt medalile ei tule. Lätlastest võiks jagu saada, soomlastega läheb väga raskeks.

Esmaspäeval tuleme koju ja laupäeval on Koreasse minek. Hooaeg ei ole veel kaugeltki läbi!

Mul on tunne, et ma peangi ennast enne võistlust pisut ähvardama, et "kui trahve lased, siis lõpuni ei sõida". Siis alateadvus võtab asja tõsiselt ja ei lasegi trahve;) Vähemalt mitte üle seatud limiidi.

Üldiselt läks täna suusatamine lõbusalt. Suusk oli hea, elu oli segateatega õpetanud mitte valet valikut tegema. Ning seega läks päris hästi. Esimesel kahel ringil oli ühel laskumisel vaja päris kiiresti lõpus jalgu liigutada, et kurv välja keerata, siis sain nipi selgeks ja enam probleeme ei olnud. Samuti sain ikkagi päris heades puntides liikuda. Algusest saadik oli mulle heaks orientiiriks minu ees startinud shveitslane Selina Gasparin, kes sõitis umbes samas tempos, lasi aga aeglasemalt ja pärast kolmandat tiiru olime juba rõõmsalt koos. Mingi hetk tulid tagant ka Flatland ja Rogstad, kes viimasel ringil tempot tegid. Ja mõned läbipõikajad ka, kes kiirelt pundist möödusid (Liduma) või maha jäid (üks inglise tüdruk näiteks). Mõnes kohas tekitas see rahvamass probleeme ka, viimasel ringil jäin just selle pärast Flatlandist korra maha, et jäin igat pidi karpi. Minul polnud kuskile minna, eessõitjatel samuti. Samas võis see ka hea olla, sest Flatland oskas natuke enne finishit kõhuli käia. Ma vaatasin, et tõuklevad seal kurvis, aga vist jäävad ikka püsti, aga kui kurv juba läbitud oli, oli Flatland järsku pikali. Kiirelt püsti ja nii ta napilt minu järel finishisse tuli.

Sõita oli täna esimest korda normaalne. Ei olnud seda meeletut kannatamist ja kangutamist nagu eelmised korrad, isegi viimasel ringil oli midagi veel alles. Päris hiilgesõit ei olnud, teravust ja võimsust on natuke puudu, aga eks see jõuab siis kolmeks viimaseks MK etapiks kohale. Loodetavasti.

Laskmine oli nii ja naa. Kolm trahvi ei olnud täna palju, Henkel lasi ju kuus lausa, aga samas lasti ikka vähem ka päris palju. Esimene lamadestiir oli ilus. Esimene püstitiir läks neljas lask tegelikult pigem mööda kui pihta, aga aeglaselt-aeglaselt see märk ikka kukkus. Samas lõi aga natuke rütmi sassi ja viimase lasu ajal pigem jälgisid ikka silmanurgast seda neljandat märki, et "tõepoolest kukkus?". Ja loomulikult lasin selle peale viimase kaugele mööda. Aga kõik oli veel kontrolli all. Kolmas tiir oli üks õnnetus. Esimesed 2 lasku korras, kolmas mööda - jama. Neljas ka mööda - täitsa jama! Ja siis vaatan: tuul on keeranud, pealelaskmise ajal oli kogu aeg rohkem või vähem paremalt ja nüüd puhub rahumeeli tagant vasakult. Ikaldus. Loll pea jne. Viimane siiski tabas, aga endale tundus seis siiski kehv. Eelmisel aastal olin kolme trahviga 28, aga seda sõiduhoogu minus praegu ei ole. Lohutan ennast sellega, et siin lastaksegi palju trahve. Enne viimast tiiru on siiski selge, et trahvi ma endale lubada ei või. Ja ei lubanudki! Ilus laskmine, ilus laskmine.

Kokku 23. koht, kaotust muidugi pool päeva, hiiglasuured vahed. Sõiduaeg 41., enam-vähem, kaotust parimale 3:21. Kui arvestada, et segateates sain 6km peal 1:47, siis oleks nagu edasiminek? Tegelikult normaalne kaotus. Mitte väga väike, aga keskmine.

Poistest oli Kauri täna ainus, kes asjaga hakkama sai. Kuigi tavaliselt on tema just see, kes neid trahve laseb, aga täna oli tubli ja elu teine koht, 43. Ülejäänude kohta ei kommenteeri...

Homme on puhkepäev, ülehomme siis mass. Veel ei ole stardiprotokolli välja pandud, aga Kats jääb vist napilt välja, Roland on ka piiri peal. Mis minusse puutub, siis ilmselt lihtne ei saa olema ja kõrgete kohtade eest ei võitle, pole seda minekut. Õnneks tänasega sõitis veel paar karvajalga ennast massi sisse, nii et kõige aeglasem ma tõenäoliselt ei ole, on kellegagi koos aerutada. Taas kord on lasta vaja, aga kahekümne hulka tulek oleks väga suur õnnestumine, seni pole massis 22. kohast ettepoole saanud, see-eest olen aga kaks korda viimane olnud...

Ning suur aitäh kõigile, kes mind sünnipäeva puhul meeles pidasid ja kes muidu pöialt hoiavad. Oli ja on tore lugeda.

Vöistkonna tulemus normaalne. Mina tegin seevastu uskumatu söidu, pool kaotusest vöib minu arvele lahedalt kirjutada. Algusest saadik - lükkasid ja lükkasid, aga edasi ei läinud. Lihtsalt valisin vale suusa, ilm läks kuivemaks-külmemaks ja ma olin uskumatult kinni. Halb vorm + halb suusk = eriti halb vöistlus. Laskmine oli enam-vähem, teised olid tublid.

Täna oli ausõna häbi suusatada. Eestist olid kohal fännid, keda ma ka isiklikult tunnen ja siis mina suusatan tõepoolest nagu maratoonar... või nagu kudend räim või rase hobune või s....v kass. Põhimõtteliselt oli esimese ringi poole peal asi selge. Enda arvates ma sõitsin ikka nii kiiresti, kui võimalik, ikka lükkasin jõuga, aga mingil kummalisel põhjusel läksid teised ees järjest kaugemale! Rapsisin, surusin, aga edasi ei läinud. Tõusud oleks ka nagu suuremaks läinud, nended kohtade, kus eelmised võistlused hooga üle lendasid, pidi nüüd ikka kõvasti suruma...

Ma ise vähemalt loodan, et see oli suusa viga. Määrdemehed väitsid ka, et ei olnud kõige libedam suusk. Sest põhimõtteliselt ei ole võimalik nii aeglaselt sõita. Ja ma läksin kiiresti sõitma ja ma tahtsin kiiresti sõita! Aga ütleme nii, et kui edasi ei lähe, siis väga kaua ei jõua nii suruda ka. Viimasel ringil olin ära suremas, aga nii palju kaotada on ikka omaette saavutus. Isegi jälituses, kus ma täitsa läbi olin, sõitsin ma suhteliselt kiiremini. Kahjuks täna mul endal otseselt võrdlusvõimalust laskumisel polnud, nii et päris kindel ei saa kunagi olla.

Vilets suusk oli muidugi minu viga - valisin lihtsalt vale. Testimise ajal oli päike väljas, ilm oli pisut soojem/niiskem. Võistluse ajal läks külmaks-kuivaks ja suusk imes ennast uskumatult kinni. Vähemalt ma loodan, et suusk ikkagi... Loll pea, palju vaeva igal juhul.

Aga kaua pole vaja kahelda-kõhelda. Homme saab võistluse ajal teada, kas olengi sügavasse-sügavasse auku kukkunud. Täna sõites mõtlesin küll, et huvitav mis nipiga ma homme need 15km läbi sõidan, kui ma täna 6km peal ära suren. Kui määrdemehed ka ütlesid, et mul oli suusk ikka kinni, siis tekkis väike lootus, et võib-olla polnud päris kõik vähese tõukamise viga... Homme näeme. Kui esimesel ringil ikka 2 minutit kaotan, siis ilmselt oli suusk ka täna väga hea;)

Laskmine oli keskmine. 1+1 varu. Ei midagi hullu, ei midagi erilist.

Selles mõttes oli pisut kahju, et teised sõitsid päris hästi. Aga samas - esikuude poleks ikka asja olnud. Põhimõtteliselt oleks pidanud Soomele ära panema, samas Tsehhi ja Slovakkia käest oleks võinud ka vabalt pähe saada. Nii et keskpärane tulemus.

Homme siis individuaal. Läheme sõitma ja laskma, ja viimane on kindlasti olulisem. Ma kogu hingest loodan, et mul on vähe kergem sõita. See kannatamise limiit hakkab täis saama, tahaks mõnda sellist võistlust ka teha, kus isuga sõita võiks, nii ikka et lükkad ja lähed. Mitte kogu aeg üks hambad ristis surumine.

Panen taas endale ultimaatumi - kui tuleb üle kolme trahvi ja sõita on raske, siis tulen maha. Sellise jutu peale ma muidugi tavaliselt mööda ei lase ja teen normaalse sõidu, aga vaatame. Kui tuleb sama õudne päev kui täna, siis ma sõna otseses mõttes ei jõua lõpuni sõita. Vere maitse, ökk.

Ahjaa, massist ka - sinna pääseb MK üldarvestuse 15 parimat +  15 parimalt MMil MK punktide arvestuses. Eelmisel MMil on naistest viimane massi pääseja Palka 21. ja 25. kohaga, nii et ma peaks enam-vähem sees olema.

Täna olin ma tõepoolest tubli. Lasin ilusti, suusatasin oma hetkevõimete kohaselt ja sain igal juhul parema koha kui eelmisel MMil jälituses. 

Hommikul üles ärgates oli vasak jalg haige. Lihased lihtsalt heast-peast valusad. Vist sellest, kui eile viimasel ringil jala alt ära viskas, siis venitas võib-olla midagi. Ja õues oli ka sama ilm nagu eile - sula ja laia lund sadas. Igavene ikaldus, midagi head see ei tõotanud.

Suusatest läks enam-vähem. Väike kahtlus oli, sest eile ei olnud suusk kõige teravam (või ei jõudnud ma lihtsalt seda libisema lükata) ja see otseselt ei kutsunud jälle sama suuska valima. Aga faktid jäävad faktideks ja kui on teistest paaridest parem, siis ei ole midagi muud teha. Etteruttavalt võin öelda, et suusk oli parem kui eile. Mitte päris isesõitev, aga konkurentsivõimeline kindlasti.

Pealelaskmine ei läinud just kõige paremini. Olen ka paremini lasknud. Noh, lõpp läks paremaks ja püssi sain peale. Soojenduse ajal oli ka veel aega pisut mõelda, mida võistlusest oodata oli. Otseselt ei midagi head, reaalset vormi arvestades oligi mul vaja punktile jäämiseks lasta kaks või vähem trahvi, millega olen ma jälituses ainult korra varem hakkama saanud (Anterselvas). Sõit ootas ees raske, sest paremaks midagi suurt päevaga minna ei jõua. Õnneks polnud tunde järgi ka midagi väga hullu, kui mõningad lihased välja arvata. Valmistasin ennast ette raskeks võistluseks, kus võtmesõnadeks on kannatamine ja laskmine. Ring ringi haaval hambad ristis suruda. Ja kõik see prognoos läks päris täppi.

Esimesel ringil rippusin Guseva ja Jonssoni sabas. Ei olnudki väga hull, kannatas sõita küll. Tõusu peal taheti minult pisut eest ära vajuda, aga ei midagi hullu. Ning siis tuli Katsile saatuslikuks osutunud laskumine. Guseva ja Jonsson otsustasid seal alguses pisut sahata (misjaoks??) ja mina võitsin ennast selle peale väliskurvi, nagu Katsigi olevat teinud. Aga väliskurv oli minu (ja ka Katsi) üllatuseks jäine! Võimlesin kõvasti, nägin ees Katsi, kes keset laskumist tõusu sõitma hakkas - selge, järelikult kukkus - laveerisin Katsist kuidagi mööda. Sinna kukkumisse läks tal umbes-täpselt 20 sekundit, sest 10 sek startis ta minust varem, sõitsis kiiremini ja jäi laksust kohe päris palju maha. Mina jätkasin Guseva-Jonssoni tuules.

Esimene tiir rahulikult null. Ilus oli.

Edasine võistlus käis üsna ühe valemi järgi. Rajal võitlesin peaasjalikult iseendaga, kaasvõistlejad sõitsid must enamasti mööda. Teatud rajalõikudel olin ma muidugi tugev, või noh, ei olnud väga nõrk, aga paar tõusu olid mulle ikka tõelised murelapsed. No ei saanud mäest üles. Mingi ringi peal viskas veel üks tütarlaps mu ees ennast efektselt kõhuli ja jäi mõneks ajaks lebama. Ma mõtlesin juba, et ma toon halba õnne või midagi. Iga ring oli kannatus, iga ringi rippusid hammastega kellegi kannul, tõusul jäid maha ja tiiru tulles keskendusid.

Teise tiiru neljas lask olevat olnud kaugel valges. Ei tea. Hea lask see tõepoolest ei olnud, juba pärast teist lasku hakkasin korra mõtlema, et maru hästi läheb, aga valgesse pole ma lamades ikka hea tükk aega lasknud. Treenerid pakkusid ühe variandina välja, et võib-olla padruni viga, vähe püssirohtu. See on ka vähe tõenäoline, sest ma lasen ikkagi korraliku võistluspadruniga ja üleüldse loetakse laskesuusatajate hulgaks halvaks tooniks, kui hakatakse rääkima mingitest padruni või märgi vigadest. Neid juhtub, aga üliharva ja enamusel juhul on viga ikka seal mati ja püssi vahel... Ju siis tegin halva lasu, ikka juhtub. Jätame nullid parema sõiduvormi jaoks.

Viimane ring ei olnud midagi enam järel. Normaalsetes oludes poleks Liduma ja teised küll nii lihtsalt mu käest pääsenud, aga ei olnud enam kuskilt midagi võtta, juba eelmised ringid olin viimase vindi peal. Nii et võistlus käis pigem selle nimel, et finishisse jõuda ja et tagant keegi järgi ei jõuaks. Kui Jaan tõusu peal hüüdis, et taga on 10 sekundi kaugusel, siis mulle tuli küll hirm naha vahele, aga läks siiski õnneks. Tasuks 19. koht, ainult 2 korda olen jälituses eespool olnud ja eelmise MMi koht sai ka üle löödud.

Laskmine oli täna ilus. Eriti püstitiirud. Nagu õpikus. Rahulikult, hea rütmiga ja muudkui nullid, kusjuures kõik olid head lasud. Lamades see üks lask oli kehvasti, aga muidu oli ka hea. Suudan lasta küll, isegi neljas tiirus.

Sõit oli raske ja väga nobe ma just ei olnud, aga oma töö tegin ära. Täpselt piisavalt. Õnneks olin ma vaimselt valmis kannatama. Selles mõttes oli see puhas töövõit, et halvas seisust parimat võtta. Tulin toime ja tegin praktiliselt maksimumi.

Homme puhkan. Segateate suhtes otsustame homme. Mina olen selline kõige kahtlasem lüli, sest järgmisel päeval pärast segateadet on naiste individuaal. Ja põhimõtteliselt tähendaks see nelja starti viie päeva jooksul. Kas ma pean vastu, kuidas ma pean vastu? Samas pole kuigi kindel ka see, et segateate vahelejätmine hästi mõjuks ja see on ka ainult selline lühike sutsakas. Väidetavalt oleks meil head võimalused, aga jama on selles, et paljudel on veel häid võimalusi - Saksa, Norra, Vene, Ukraina, Valgevene, Rootsi, Prantsusmaa, Sloveenia, Itaalia. Miks mitte ka Slovakkia, Hiina, Läti ja Poola. Palju-palju on võistkondi, kellel on 2 enam-vähem tasemel naist ja meest välja panna. Esikümme on tõepoolest reaalne, aga ka see nõuab ikkagi head võistlust. Esikuus tahaks juba kõigi võistlejate absoluutselt õnnestumist nii lasketiirus kui ka suusarajal.

Meestest tegi täna Rolts hea sõidu, Indrekul laskmine väga ei trehvanud. Läks kiirelt laskma, aga ei vedanud välja. Ma tean seda tunnet, ma olen ka neljas tiirus veel sellel aastal 12 trahvi lasknud. Ja viimane olen ma korduvalt olnud.

Nüüd lähen massaazi.

Kas ma olen juba maininud, et mulle ei meeldi kirjutada, kui mul halvasti läheb. Ei meeldi kirjutada, ei meeldi rääkida ja üleüldse ei meeldi mulle, kui mul halvasti läheb. Aga tuleb, vanarahvas väidab, et siis hakkab kergem.

Nüüd võin ka seda rääkida, mis siin öösiti toimus. Kõigepealt nägin ma üleeile unes meeste võistlust, ja et Sikora võitis. Peaaegu läks täppi. Täna öösel magasin üllataval kombel rahulikult kella kuueni välja, aga siis hakkas pihta. Hakkasin naiste võistlus vaatama. Pool tundi vaatasin esimese osa ära, siis mõtlesin, et ei ole hea mõte, ärkasin üles, jäin uuesti magama ja vaatasin naiste võistlust edasi. Alates kella seitsmest juba 10 minuti kaupa. Poole kaheksaks mulle aitas, tõusin üles. Täpselt ei mäleta, mis seal unes toimus, aga midagi ilusat seal ei olnud, pigem ikka mingi jama.

Ühesõnaga olin tegelikult enne võistlust päris närvis. Ma tahtsin hästi teha, mul oli vaja hästi teha, aga samas teadsin ma üsna hästi, et kerge see olema ei saa ja ebaõnnestuda oleks märksa lihtsam ja loogilisem. Lisaks mängis ilm ka kena vingerpussi - kui eile oli kerge miinusega talveilm, siis täna hommikul oli sula ja lumesadu. Kõige paremat suuska vist ei leidnudki, oli selline enam-vähem. Pealelaskmise tegin ilusa. Rutiin ja kogemused aitavad sellistest asjadest üle. Erinevalt näiteks olümpiast, kus lasin mingi miljon korda peale ja esimeses tiirus sellegipoolest kolm trahvi. Enne starti Helvis veel võimles minuga (päästa veel, mis päästa annab) ja siis oligi minek.

Stardist ära minnes oli kõik veel kontrolli all. Ees läks Andrea Henkeli selg teisele ringile ning see oli üsna heaks orientiiriks. Üritasin temposse võtta. Esimene tõus läks veel päris reipalt. Teisel tõusul püüdsin kinni ühe Kanada tüdruku (nr.27), kes suusatas aga uhkel keset rada ja ma ei tahtnud kuidagi mööda mahtuda. Hõikasin korra, hõikasin kaks, kui siis ka mingit muutust ei toimunud, surusin kõrvalt mööda ja suusarajal mina halastust ei tunne, nii et nii kui pisut ees juba olin, keerasin talle lihtsalt julmalt ette. Ei maksa minuga jamada, eksju. Tähendab, ega see tema sõitu siiski suurt ei seganud, sest ma liikusin temast ikkagi kiiremini, aga üldiselt on see levinud taktika. Kui ma väga ülbitsen, siis sõidetakse mulle ka ette... Aga lõppkokkuvõttes oli esimese kilomeetri lõpuks selge, et erilist lennukust täna ei ole ja kerget sõitu ei tule.

Tiirus olin ma tegelikult liimist lahti. Esimene kohe mööda. "Hakkab pihta!". Oli seda nüüd vaja. Teine normaalne lask. Kolmas oli selline gabariit, et hoia ja keela. Õnneks kukkus. Lõpp läks jälle pisut paremini, need kaks halba lasku hirmutasid pisut ära ja sundisid ennast rohkem kontrollima. Kokku siis üks trahv ja 29 sekundit. Tulemus normaalne, teostus natuke nigel. Ringile minnes nägin, et Ponza sai ka ringi.

Teiseks ringiks oli siis sõiduga selleks korraks kõik. Liigutuse suudsin teatud määral säilitada, rütmi ka enam-vähem, aga oi kui raske oli. Laskumistel tegelesin enamus aega kopsu puhtaks köhimisega, aga ilma erilise eduta. Ühel tõusul jäi juba tuttav kanada tüdruk jälle ette, korra hõikasin, aga ega ma ei lootnudki, et ta tegelikult ka väliskurvi astub, nii et sõitsin ise mööda. Hooldemehed väitsid raja ääres, et sõit läheb päris hästi. Ise ei uskunud eriti ja jõudsin vahepeal isegi mõelda, et ma olen üks hunnik õnnetust küll - sõita ei jõua ja pihta ei saa - ja mul oli endast niiii kahju. Siis tuli õnneks laskumine ja sai pisut puhata. Sellel ringil nägin vilksamisi Katsi ka korra. Ilust sõitis.

Püsti tiiru minnes oli juba teada, et ilma nullita ei ole küll mingit variant. See oli minu jaoks varem müstika, kuidas on võimalik ka siis pihta lasta, kui sa tead, et ei eksida ei tohi. Praegu on vähem müstika, pisut ikka. Minu taktika on endale kinnitada, et ma olen seda ka varem teinud ja siis asja võtta rahulikult, aga mitte üle punnida. Ja õnnestuski! 25 sekundiga kiire null ja rajale.

Nüüd oli ainult panna vaja. Aga ei olnud midagi võtta... Või noh, kui seda eelmise posti puuriida juttu jätkata, siis riidas oli puid küll, aga madala kütteväärtusega ja kätte ei saanud neid sealt ka kuidagi. Nii ma siis aerutasin. Raske oli, kuid mitte üle mõistuse, aga kiiremat käiku ei olnud kuskilt võtta. Viimase ringi käik oli puudu! See, mis mul tavaliselt tagataskus on. Ja nii see läks. Ponza püüdis ka veel lõpus kinni ja eelviimases kurvis, kus ma juba soojenduse ajal vaatasin, et siin on maru jäine ja kahtlane koht, viskas suusa korra alt ära, aga võimlesin ennast ikka püsti. Ei oleks küll ilus olnud enne lõppu ennast pikali visata. Lõpus olin väsinud. Tühi.

Kokkuvõttes siis 26.koht, 1:27 kaotust võitjale, sõidus 1:33 ja 41. aeg. Keskmine sõit. Laskmine oli päris hea, aga mitte väga hea. Koht ka keskmine, ikkagi punktikoht, aga sellel aastal olen ma ainult korra sprindis kehvemal kohal olnud... Ja võrreldes eelmise aastaga tagasiminek 11. kohta. Niu-niu-niu. Einoh, kõik oli normaalne, aga kas MM on see koht, kus normaalselt sõita? Tundub, et lootused olid ikkagi sisimas nii üleval, et normaalne koht ei ole rahuldav.

Homne päev tuleb raske. Hoian kahe käega pöialt, et homme läheks külmaks. Siis on rada võibolla jäine ja mul on lootust. Olen teinud kaks väga head jälitust, siinsamas Östersundis eelmisel aastal 4 trahviga 59->39 ja Holmenkollenis kolme trahviga 45->24. Mõlemal juhul oli rada paras jääkuubik. Mulle selline asi sobib, eriti siinsel kurvilisel rajal. Kui tuleb samasugune ilm, siis ma jäängi sinna raja peale. Isver-susver, 10km on 2,5km pikem kui täna oli.

Üldiselt oli eestlastel hea päev. See oli ikka hea tükk aega tagasi, kui 4 eestlast ühel päeval punktil oleks. Rolandilt ilus laskmine, normaalne sõit. Indrekult hea sõit, kehva laskmine. Katsilt tubli sõit, tubli laskmine. Üks parimaid tiitlivõistluste algusi kindlasti.

Praegu arutame homset taktikat. Starti ma lähen, aga kui asi väga rappa läheb, siis tuleb vist boksi ära astuda. Mh, mulle üldse ei meeldi sellised asjad. Katkestamised. Aga enda tulevikule mõeldes pean ma selle variandiga arvestama. Kui ma lasen halvasti, kui ma ei jõua sõita, kui ma langen 40 hulgast välja, siis ma pean rajalt maha tulema. Aga loodame, et sellist olukorda ei teki. See tooks endaga kaasa palju pisaraid... Nii et ma lähen ikkagi võitlema. Kats läheb kindlasti veel rohkem võitlema.

Priidu võistlus läks võistluspausi ja haiguse nahka. Stabiilselt aeglane oli... Laskmine oli ilus, aga ei oleks olnud vaja minust eeskuju võtta;)

Käisime avasime selle MMi siis ära. Meie osa oli küll lühike - lavale, lavalt ära ja koju - aga see-eest oluline. Homme enam nalja pole. Naiste start 12:00, Sirli 14, mina 46, Kadri 58. Mehed lähevad kell 15:15, Priit 7, Indrek 58, Roland 77, Kauri 100.

Enda seisu kohta ei oska ma midagi mõistlikku öelda. Absoluutselt mitte midagi. Võib-olla sõidan täiesti normaalselt, võib-olla väga viletsalt. Viimane võistlus oli Anterselva mass 20. jaanuaril ja vahepeale jääb ka haigestumine. Kiirenduste ajal oli enesetunne hea, aga see võib vabalt valetada. Päris võistlus on pisut teine asi. Samas ega mul suurt midagi tagasi hoida ei ole, siin tuleb ikka algusest saadik hagu alla anda. Ja siis vaadata, kui pikk puuriit on.

Laskmine on sellel aastal päris stabiilselt hea olnud, siin olid ainult ühel tuulisel päeval väikesed probleemid. Samas laskmise ebaõnnestumise eest ei ole keegi kaitstud. Aga tiir iseenesest on siin küllaltki lihtne, raja viimane osa on üsna allamäge. Otseselt tuuline tiir siin ka ei ole, nagu on näiteks Kontiolahtis, aga siiski võib vahel päris kõvasti puhuda. Üldiselt mulle siin meeldib.

Rajad on ka küllaltki sõidetavad. Tegelikult rasked, aga sõidetavad. Ühtegi üksikut "mõrvartõusu" pole, aga see-eest on küll ja veel selliseid lõike, kus pärast tõusu tuleb sile või kahe tõusu vahel on väga väike laskumine. Ehk siis kuhjuv väsimus on märksõna. Samas nagu öeldud - viimane kilomeeter on üsna allamäge.

Enne haigust sai välja käidud, et koht 20 hulgas väga hea, 30 hulgas hea, 10 hulgas super. Praegu ma ei ole kindel, kas ma selleks objektiivselt võttes võimeline olen, aga ma ei saa latti eriti madalamale ka
lasta. No kuidas ma väidan pärast 67. kohta, et hästi läks? Ei ole päris nii. Seis on selline, et tulemus ja sõit on kaks eri asja. Kui ma teen hea sõidu ja laskmise, aga võimed ei võimalda enamat halvast kohast, siis sõiduga pean ma rahul olema, sest andsin oma parima. Aga MM on sellisel juhul aia taha läinud, sest ütleme nüüd kõva häälega välja: MMil mitte 30 hulka mahtumine on minu jaoks ebaõnnestumine. Muidugi on ka variant, et ma teen halva laskmise, aga muidu on vorm hea. Sellisel juhul pole asi kaugelt läbi, sest sprint pole viimane start.

Igal juhul lähen homme võitlema. Kellelegi midagi raja peal kinkida ei kavatse.

Pöidlaid ja varbaid võite mulle muidugi hoida, aga rajal ja tiirus olen mina üksi (kui pealtvaatajad, kohtunikud, kaasvõistlejad, treenerid ja hooldemehed välja arvata;).

Põhjamaades on ikka tore olla. Tasuta traadita internet toas, hommikusöögiks puder, televiisoris ei olegi filmidele-saadetele saksa keeles peale loetud, poes saab pangakaardiga maksta ja hapnikku on maru palju. Östersund on tore koht ja elu on ilus.

Täna tegime veel viimase kiirustrenni enne MMi algust. Homme on veel kerge sõit, taktikalise plaani peas läbi mängimine ja suusatest. Täna oli tüdrukutel kavas sprint 2+1,5+1,5km, kaks esimest ringi 90%, viimane maksimaalne. Üllatavalt kerge oli. Või ei olnud ka, ei saanudki nagu aru. Esimesed ringid sõitsin ma enda arvates ka päris kiiresti. Tempokalt, aga mõnusalt. Pulss oli maru kõrge. Ühe tõusu lõpus vaatasin, et 183. Ma teen nii mõnegi võistluse sellist pulssi saavutamata. See pani mõtlema, et huvitav, mis viimane ring juhtub ja kas ma jõuangi üldse kiiremini sõita. Jõudsin küll ja mitte vähe, üle 30 sekundi, seda 1,5km ring peal. Maksimumpulss 188, viimase ringi keskmine 182. Suured numbrid, suured numbrid. Ei teagi, on see nüüd hea või mitte... Enesetunne oli üldiselt hea, aga kiirust ei oska hinnata, võrrelda ka ei ole eriti, Kats täna ei kiirendanud. Enesetundega on aga see lugu, et ma pigem olen halva tundega 20, kui hea tundega 40. Nii et põhimõtteliselt annab ikkagi sprint selle vastuse, mis ja kuidas.

Laskmine oli täna hea ja lihtne. Esiteks oli ideaalne ilm, absoluutselt tuuletu, kerge miinus, päike. Teiseks ei tulnud ma päris võistlustempoga tiiru ka. Lamades ikka lasin ühe trahvi, aga see oli väike sihtimisviga. Püsti ilusti null, nii et pole paha. Siin on muidugi lihtne tiiru tulek ka, viimane kilomeeter on suures osas allamäge.

Muidu on siin ka tore. Esimene päev olid nagu teised jõulud. Sain Madshusest tagasi 2 paari suuski, mis lihvis käisid ja 2 paari täitsa uusi, ühed küll nö vahetatud, ühe paari andsime Anterselvas ära. Lisaks klambrid ja veel mõned vidinad. Ei teagi, kas hilised jõulud või varane sünnipäev;) Ja ilmad on ka head olnud, eile sadas lund, oli kerge miinus, täna hommikul tuli päike välja ja oli tõeliselt ilus talveilm. Linn on samuti igat moodi ära kaunistatud, MMi sildid iga nurga peal, suured telgid parkides. Kõva sõna. Me Priiduga saime juba pildid ajalehte. Kohalikku koolilehte küll, kui linna peal jalutamas käisime, astuti juurde ja küsiti, kas võib pilti teha. Aga palun. Staadionil on samuti uusi asju ehitatud, radu on kõvasti parandatud. Rootslastel on suur tahtmine asja hästi teha ja ma ei tea küll, miks neil see hästi ei peaks välja tulema.

Homme õhtul on avamine, praktiliselt meie hotelli kõrval. Või noh, 10 minutit käiku. Hotell on meil nö kesklinna ääres, peatänavale on kuskil 5 minutit, järv on kohe akna taga (või noh, raudtee on vahepeal) ja üleüldse on Östersund väga ilus ja tore linn. Avamine tuleb loodetavasti lühike:D Aga eks me saa igal ajal sealt jalga lasta, kui liiga pikalt läheb.

Esimene start - 9. veebruar, 12:00. http://www.ostersund2008.se/index.asp?lang=en.

Aga nüüd kerge sörk ja õhtul pressikonverents.

Täna oli viimane treeningpäev ja pärast lõunat pani hooldetiim juba Östersundi poole mööda maad ajama. Sportlased järgnevad homme lennukiga. Ongi paras aeg ära minna, enne kui nad meid siin paksuks söödavad. Nüüd peaks siis kõik valmis olema, Östesund on ainult viimistlemise küsimus...

Täna tegin veel ühe tõsise treeningu. Umbes 1km ringi peal, ring täisvõimsusega, laskmine, taastumine 120 pulsini ja uuele ringile. Ja nii kaua, kuni taastumine ja ringiajad väga palju aeglasemaks ei lähe. See ei ole mingil juhul lihtne treening, see on ikka vere maitse suus treening. Tuleb tunnistada, et väga hästi välja ei tulnud. Esiteks ei tahtnud pulsikell sõitmise ajal mingeid viisakaid numbreid näidata, seismise, st taastumise ajal õnneks näitas. Alguses, lõpus enam sedagi mitte. Vist hakkab vööl patarei tühjaks saama. Aga tagasi treeningu juurde. Olud olid küllaltki rasked, rada oli pehme ja lund sadas. Kuskil pärast kolmandat kordust läks raskeks ja pärast neljandat keeldus kell igasugusest koostööst. Viies ring oli juba väga raske, lihas keeldus mäest üles minemast, kell ka mingeid numbreid ei näidanud, nii et otsustasin lõpetada. Parem 10% liiga vähe, kui 5% liiga palju. Parimal päeval olen vastu pidanud 9 kordust...

Ringide ajad kusjuures ei olnudki eriti hullud, 02:33,8 - 02:36,3 - 02:38,8 - 02:34,4 - 02:39,2. Enam-vähem ühte auku. Võib-olla oleks tahtelis-moraalsete omaduste arendamise nimel pidanud ühe ringi veel tegema, oleks võibolla üle 2:40 aja ikka ära näinud. Taastumine läks aga selle kolme korra ajal, mis vaadata sai, aeglasemaks küll, esimese ja kolmanda korra vahe 40 sekundit. Ka selle järgi ei oleks olnud mõistlik väga pikalt ennast piinata.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et liigutus ja kiirus ei ole otseselt kuhugi kadunud. Kops oli kinni, seda küll, tiiru tulles vilistasin nagu suuremat sorti vanaaegne teekann, aga õhk siiski käis teatud määral läbi. Tõenäoliselt käib iga päevaga järjest rohkem ja see oli ka esimene maksimaalne pingutus, maksimaalne hingamine pärast haigust. Peabki kops kinni olema. Vastupidavusega ei ole lood kõige paremad. Võiks olla parem. Östersundi peale mõeldes - sprindiga tulen kindlasti toime. Mis edasi saab, ei oska pakkuda. Kaks päeva järjest võistelda võib liiast olla... Liiatigi oli vähemalt eile Östersundis -17 (täna õnneks -5), mis haigusest taastuvatele hingamisteedele eriti ei meeldi. Aga selle pärast muretseme me siis, kui sprint sõidetud on.

Laskmine oli täna muidugi omaette ooper. Võistlustel ei oleks eriti mõistlik sellise hooga tiiru sisse lennata, aga kuna täna oligi treeningu eesmärk ekstreemolukorra tekitamine, siis nalja ei olnud. Püsti laskmisega oli selline tunne, et ma ei saa lasta, sest sellises hapnikuvõlas ei saa sihtimiseks hinge kinni hoida! Laskma hakates selgus, et saab küll. Lihtne ei olnud ja ainult ühe lamadestiiru lasin nulliga, aga midagi väga hullu ka ei olnud. Kiirenduse pealt LPLPL 0+1+1+1+2, keskmiselt keskmine.

Priidu tegi ka peaaegu sama treeningu, väikeste erinevustega. Temal 7 ringi ja samuti väga raske. Aga sprindi kestab ta täpselt samamoodi Östersundis ära.

Nii et enda vormi kohta aimu ei ole. Ka teiste enda omadega ei ole võrrelda saanud. Nende viimases kiirustrennis oli Kats Sirlist 4,5km peal umbes 30 sekundit kiirem. Ma ise kaldun arvama, et paigutun sinna kuskile kahe vahele, sest pole mingit eeldust arvata, et Kats oleks peale Anterselvat kehvemaks jäänud. Mina tõenäoliselt praegu veel olen, aga nüüd peaks kõik kiiresti tagasi tulema. Viimane lihv veel Östersundis... Täna oli muuseas esimene hommik üle pika aja, kui pulsid enam-vähem normaalse poole tüürisid.

Esimene start - 9. veebruar, 12:00. Östersund 2008