Tore on olnud. Ei teagi, kust kohe pihta hakata ja millest kirjutada, sest kui ma kõigest kirjutaksin, siis võib küll juhtuda, et ruum saab otsa keegi ei viitsi lugeda. Aga hakkama peale tagantpoolt ehk siis sellest, et just jõudsime Priiduga Ruhpoldingusse. Homme on MMi avamine.

 

 

Laupäeval reisisin Austriasse nö laagrisse ja maabusin Obertilliachis Priidu juures, kes oli seal juba pea nädalakese olnud. Põhieesmärgiks olnud väljamagamine, taastutvus suusatamise ja laskmisega said kõik edukalt tehtud. Ilmad olid naeruväärselt ilusad. Piltidele on püütud harilik Austria mägihüljes päikesepaistel peesitamas ning Priit suusatamas.

Suurema osa minu ajast Eestis on võtnud küll töö, olukorra sellel rindel võib lühidalt kokku võtta nentimisega, et tööpuudust karta ei ole ning igav ei hakka. Aga ka sporti on täiesti piisavalt tehtud. Kaks ja 1/4 maratoni. Periood 11-13. veebruar oli põnev, programm nägi ette Alutaguse maratoni, siis õhtul Tallinnas Webmedia aastapäevaüritust, järgmisel hommikul teatemaratoni ja siis sünnipäeva ka veel.

Alutagusel läks hästi - napilt, aga kindlalt suutsin teisi tüdrukuid edastada. Väga hull ei olnud, aga tuli tunnistada, et klassikat ikka ei oska sõita, eriti paaristõukeid(?). Aga muidu oli tore spordipäev jällegi.

Õhtune viisakas tantsupidu oli ka väga tore ja tuleb tunnistada, et tantsukursustest oli nii Priidu kui minu puhul täitsa kasu.

Järgmisel varahommikul läks lahti sõit Tartu-Elva-Otepää poole. Lihased oli päris valusad, ei teagi ka päris- või tantsumaratonist ja ega muidu ka teab mis reibas tunne polnud. Aga ilm oli ilus ja Palu-Elva ots on mul nii jala sees, et tõstsin meie (ikka Webmedia) võistkonda päris mitme koha võrra. Jälle oli tore spordipäev.

Sünnipäev oli ka tore.

Ja järgmisel nädalavahetusel oligi Tartu Maratoni kord. Laupäeval saatsin veel Priidu Obertilliachi poole ja pühapäeval oligi minek. Uhke värk. Sain üsna eest startida, aga lasin targu juba stardis tugevamaid ette. Strateegia oli peamiselt ellu jääda, meeste selgade taga tuulevarjus püsida ja peamiselt ikkagi ellu jääda. No umbes nii läkski. Tore oli! Tuttavat rahvast oli palju, sai vahepeal juttugi aetud.

Paaris kohas oli selline viledam tuul, aga nagu öeldud, hoidsin meeste selgade taha. Joogipunktides jõin ilusti, sõib banaani või rosinaid, enne Matut jõin ka korra oma pudelist ning mingitest geelidest-asjadest puudust ei tundnud.

Harimäe tõusuga läks ka nii naljakalt, et sõitsin ja mõtlesin, et varsti vist peaks see suur tõus tulema, kui juba olingi torni juures üleval. Nojah, suvel rattaga on seda tõusu küll raskem võtta. Minu rasked hetked tulid hoopis Kuutse ja Palu vahel. Suusad polnud mul just kõige teravamad (pidamine oli küll 5+) ja kuna ma olin oma grupi keskmisest vähemalt 20 kg kergem, siis kippusin laskumistel maha jääma. Aga üksi jääda ei tahtnud, siis oli vaja jälle järgi kiirendada. Üsna kurnav oli. Mind aitas kõvasti kaasvõitleja nr. 312, kelle suusad ka kõige teravamad ei olnud, temale ma jäin isegi tuulde ja siis ta vedas mind jälle grupile järgi.

Aga Palult edasi olid juba jälle tuttavad kohad ja läks kuidagi lõbusamaks. Meie grupp hakkas vaikselt lagunema, mingid mehed tahtsid eest ära sõita, aga enne Hellenurme laskumist saime tõusul jälle grupi kätte. Ning siis läks naljakaks. Mina enda arvates jätkasin täpselt samas tempos sõitmist ja senini (kui päris algus välja jätta) oli see siis tähendanud oma ühte gruppi, mõni üksik püüti kinni ja mõni üksik tuli tagant. Aga nüüd hakkas järsku mehi meeletutest kogustes selg ees vastu tulema. Täitsa naljakas hakkas kohe, natuke deja vu eelmise nädala teatemaratoniga. Aga võibolla on ikkagi asi selles, et see Hellenurme-Elva ots on kohe eriti jala sisse harjunud. Igal juhul sain kätte nii mõnegi tuttava näo, kes minust mingil hetkel möödnud oli.

Lõppkokkuvõttes oli ikkagi väga tore. Lihtsam isegi kui Alutagusel. Kodus venitasin oma selga ja õlgu päris korralikult ja järgmine päev polnud isegi lihased mitte eriti valusad. Mu füüsiline vorm on piisavalt hea, et sellise pikkusega pingutus mind ära ei tapa ja piisavalt kehva, et ma võistlema ei hakkaks. Ja nii ongi kõige toredam.

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta Grete vägitegu Soomemaal. Kontiolahti on üks tore koht, endalgi tuleb ilus noorusaeg meelde... Aga peamiselt - Grete näitas ennast väga tubli võitlejana, kui pärast kolme võistlus, mis võibolla ei läinud täpselt nii, nagu ta lootis, tegi neljandal täpselt seda, milleks ta võimeline on. Nii jätkata! Tegelikult olid enamus meie tüdrukuid väga tublid, mitte ei saa mainimata jätta, et teates sõitsid 5 neidu (Darja-Grete-Johanna-Ulla-Meril) üsna täpselt ühte auku - ja väga kiiresse auku. Analüüsi vaadates tulid kohe külmavärinad peale. Neid tüdrukuid tuleb hoida!

 

Põgenesin ära Austria mägikülla Obertilliachisse kevadpäikese kätte kosuma. Samuti saan siin pingevabas õhkkonnas korralikult MM-i eelset ettevalmistust teostada – kui mitte ideaalselt, siis hetke olukorda ja võimalusi kasutades parimal viisil. Vähemalt minu ja minu nõuandjate arvates. Pean ausalt tunnistama, et viimased võistlused kulutasid minu keha ja vaimu kõvasti. Oli ka päevi , kus mul oli sõna otsese mõttes „kett maas“.  Siiani kestavad rõõmust pakatava ja energiast pulbitseva Priidu otsingud. Ehk sulab selline olevus kevadpäikese käes kuskilt lumevaiba alt välja. Suvel ettevalmistushooajal rohke päikese käes olemine mõjus mulle hästi – seega annan endale vähemalt võimaluse.

Minu viimane kiirem liigutus stopperi halastamatu tiksumise all pärineb Tartust. Käisime sõbra Peetri kutsel mõlemad Eveliga sprintimas. Mis mõttes sprintimas - ega päris täpselt aru ei saanudki. Üritasime lihtsalt kuidagi 100m suuskadel läbida nii kiiresti, kui koordinatsioon ja teravus võimaldasid. Ütleme nii, et välja kukkus keskpäraselt. Tegelikult mulle peaks selline sutsakas üsna hästi sobima, aga tundus, et mõistus ja keha ei teinud hästi koostööd. Selline võimas viies käik jäi lõpus viimasel 50m puudu, aga üldiselt polnud viga – maailma edetabelis hoian hetkel 20. kohta. Eveli koguni 4-dat! Seda ei tasu üleliia tõsiselt võtta, aga tore oli.

Eveli on rohkem teistega mõõtu võtnud ning äärmuseid kombanud. Proovinud selgusele saada, mis vahe on 100m ja 63km suusatamisel. Mina seda ei tea, aga loodan, et Eveli avaldab meile nende distantside põhilisemad erinevused - lisaks distantsi pikkusele muidugi.

 

Ma korraks ka kahtlesin, et kas olekski üldse hea mõtte siia 1450m kõrgusele pakku tulla. Laiskuseuss oli kenasti kontidesse pugenud. Väga lihtne oleks olnud Otepääle enda tujudesse marineerima jääda. Praegu olen seisukohal, et see oli väga hea valik. Ilmad on ulmeliselt head, päike sillerdab, paar päeva tagasi tuli kena ports lund juurde ja rajad looklevad staadionilt 10km ühes ja 10km teises suunas. Konkurentsi pakkuvad jaapanlased, Saksa naised, inglased ja Kats. Paljukardetud lasketreeningute korraldamine ei käi üle jõu ja kõik saab kenasti tehtud. Ja mis kõige tähtsam – saan kenasti pihta. Olen tänulik enda Elva treenerile Reinule, kes tundis muret, kas saan üksi hakkama ja oli nõus mulle igakülgset abi pakkuma juhuks, kui ma Elvasse oleksin jäänud. Saan hakkama! Ja hästi! Seltsis oleks loomulikult segasem, aga .... nii on. Minu seltskond ehk Eveli tuleb ka paari päeva pärast siia, et mõned meeldetuletavad lasketreeningud teha. Peale pisikest laagerdamist võtame siit otse suuna Ruhpoldingusse. Püsige lainel.

 

 

 

 

 

 

 

Olen teiega, head lugejad, jaganud siin leheküljel tunduvalt positiivsemaid emotsioone – aga täna ei ole see päev. Oslo MK ei vastanud päris minu ootustele. Oli tore, et sain maailmaga võidu ajada. Samuti oli igati vinge Efkat jälle suusarajal näha. Aga kõik see oleks olnud minu jaoks palju lahedam, kui oleksin püsinud paremini konkurentsis st oleksin suusarajal nobedam olnud. Sel juhul oleksin saanud täitsa viisakate tulemustega maha, aga ei siiski – seekord veel õnnestunud.

 

Põhimõtteliselt olin valmis Oslos igati korralikult esinema. Õhkkond oli meeldiv ja rahumeelne, kõik eeldused loodud, et hästi panna. Kaudselt võistlused nii hullud ei olnudki – tegingi nagu täitsa korralikud etteasted. Laskmine oli viisakas (1+0), millega võiks vabalt kolmekümne parema piirimail istuda. Aga mida ei olnud, see oli suusakiirus. Ma ei osanud nii kehva suusavormi kuidagi ette näha. Esimese sprindi päeval oli asi eriti hull – energiat jätkus enam-vähem kaheks ringiks ja siis oli kui noaga lõigatud. Täiesti null. Ma isegi kartsin, et äkki ma ei jõua seda viimast ringigi läbida ja ei jõuagi finišisse. Aga kuidagi ikka taarusin selle 3,3-se läbi. Viimasele ringile läksin küll väga heas pundis ja veel rahuldava vaheajaga ehk hea vormiga oleks olnud super „rongis“ istuda ja lõpus „tulistada“.  Aga läks teisiti. Kõik kes ees olid, kadusid püüdmatult eest ja kõik, kes tagant tulid, tuhisesid lihtsalt mööda. Ja mina olin samal ajal täiesti audis – raske nagu ei olnudki, aga käik oli täiesti väljas. Ainuüksi viimase ringi puhas kaotus oli 1min 23 ja ma lihtsalt ei suutnud ühtegi jõulist/teravat tõuget teha. Tasuks 1 trahviga 60. koht. Põhimõtteliselt pääsesin lucky loserina ülejärgmise päeva jälitusse. Uskuge mind, sportlasena ei ole selline seis sugugi meeldiv.

 

Päev kergemat jalgadelohistamist suusarajal ei andud paraku loodetud kergus jalgadesse ja jälituses pidin sammuti kulgema omas tempos, sest lihtsalt ei olnud laksu poistega kaasa minna. Laskmine oli suhteliselt hea – välja arvatud viimane püstitiir, kus põhimõtteliselt lasin püksid täis. 0+1+0+2 ja 54. koht ei olnud päris see mida lootsin. Ma ei oska hetkel põhjust või möödapanekut treeningutel välja tuua, miks sõit ei kulge. Mõned ideed nagu oleme Efkaga genereerinud, aga kas need ka mõjuvad, ei tea hetkel öelda. Mõned ütlevad, et treenida on vaja – neile võin ma rahuliku südamega öelda, et treeninud olen ma igati vingelt ja täiesti piisavalt. Natuke veel on aega, et ennast üritada üles putitada.

 

Eile selgus, et olin loteriiga võitnud MM pileti.

 

 

 

Kirjutan teile nüüdseks juba suusakuningriigi pealinnast Oslost. Just siin toimub homme selle hooaja 7. MK-etapp. Ja siin saan lõpuks ometi enda võimaluse. Ja mitte ainult mina – vaid ka Eveli, kes astus eile õhtul ukses sisse, et täna nr. 47 all stardis olla (mina olen nr. 57). Võib-olla võimalus on valesti öeldud, aga vähemalt saan ühe stardi, milleks ma suvel treenisin. Ideaalis on siin võimalik sõita sprinti, jälitust ja tugevad saavad kimada ka mass-starti. Näis, kuhu mina kvalifitseerun.

 

 

Nove Mestost kuni siiani treenisin olude sunnil Eestis. Sinna sisse mahtus nädalane treeninglaager Elva onnis, kaks päeva eestikaid ja kaks peotantsutreeningut. Ka Eveli oli nii palju pundis kui sai – peotantsus alati;) Üldiselt ei olnud häda, kuna talve on Elva ja Otepää kandis küllaga. Ja ka külm ei teinud liiga – ISC on meid kahte personaalselt varustanud nii heade riietega, et saame oma tegemised tehtud kõiksugu ilmadega. Otepää laagri eesmärk oli veidi drillida laskmist ja pisut tavapärasest rohkem jõutreeninguid teha. Sai ka vähesel määral jalga teritatud. Tervis püsis korras ja mott oli kõrgel. Laagri keskmine laskmistase oli väga hea. Eestikaid sai see aasta nö vabas vormis läbitud, kuna konkurents oli tavapärasest grammike lahjem. Meie raskekahurvägi treenis samal ajal Anterselvas. Õnnestus teha üsna korralik esimene päev, kus lasin korralikud 1+0. Teine - jälituse(põgenemise)päev nii hästi ei õnnestunud, kui neljal trahviringil pidin käima (0+1+2+1). Aga mulle meeldib olla kahekordne Eesti Meister. Eveli seevastu tegi Kikan Randalli ja testis, kuidas oleks kolme päeva jooksul viis võistlust teha – minu meelest tegi seda üle ootuste hästi. Lausa ebaaus, et nii vähese laskmiskogemuse pealt paremini laseb kui mina. Aga vähemalt trennis saan ma vahest talle laskmises vastu. Suusakiirusega näitas ka, et kõik ei ole veel kadunud.

Eriti hea on, et oleme siia Oslosse tulnud väikese, kuid väga sõbraliku seltskonnaga. Kaasas on määrdemehed ja püssid laseme peale Mihkliga. Tülikakkujaid ei ole. Esmakordselt selle hooaja jooksul elame viispluss hotellis, kus ei pea ise süüa tegema ja suusastaadion asub 200m kaugusel. Seega ei muud kui saame keskenduda enda tegemistele – loodame, et üle ei keskendu. Hoidke pöialt!