Poes on müügil põnevad asjad, nagu näiteks "pesunõõr". Ja puhastuslapid "Killer".

Postimehe suusablogis leidsin ma pildi näol  äramärkimist.

Lõputöö edeneb vahelduva eduga.

Eile käisime Priiduga ratastega Otepääl.

Lävepakud sai ära pandud.

Panin ennast autojuhilubade lõppastme koolitusele kirja.

Ilm on häbiväärselt ilus. 

Suusatamine on ekstreemsport. Vett lendas kahte lehte, täiesti ootamatutes kohtades võttis suusk kinni, vaheldumisi jää ja paks lume-muda puder. Rada oli.. omapärane. Raske oli. Aga eks oli kõigil ja tugevamad võitsid nii ehk naa.

Stardist ära minnes oleks kohe soojenduseks kõhuli käinud - suusk võttis kinni. Esimesed 500 meetrit oligi suusk kinni, aga siis hakkas tööle ja kestis väga ilusti võistluse lõpuni. Nii et mina arvan, et väga head suusad olid. Määrdemehed ütlesid ka, et ärge seda vaadake, kas suusk libiseb, vaadake parem, kuidas teistega võrreldes libiseb. Sest niikuinii ei libise. Kuna rada oli nii must ja suusk võttis kõik selle jama enda alla. Pärast sõitu võis käed suuskadega ära määrida.

Kui sõiduks oli raske ilm, siis tiirus oli ideaalne. Tuult praktiliselt polnud, päike paistab, nagu suvel trennis. Lamades kõik hästi. Teine lask läks pisut ääre peale, märk kõhkles pisut, aga siiski kukkus. Edasi kontrollin ennast hoolikamalt ja kõik läheb hästi. Pääsen trahviringist.

Teist ringi on raske sõita. Ei saa kedagi kätte, no ei jõua. Lohutan ennast sellega, et neil teistel on alles esimene ring. Püstitiir. Esimene märk. Napilt-napilt üles. Jama. Teine juba kindel möödalask. Asi kisub halvaks. Väristamine lõpetada. Sihin kolmandat märki pisut kauem ja kui see kukub, teen lõpuni kiirtuld. Oli vaja mööda kohta. Kaks trahviringi on raskeimad hetked rajal. Suusk on libise, on pehme, ei oska midagi teha, et edasi liiguks. Ei jõua.

Viimasele ringile lähen mõningad meetrid Liv Kjersti Eikelandist maas. Tal üks trahviring vähem. Algul hoian hammastega kinni, aga tunne on küll selline, et kohe jään maha. Ringi peal kogun ennast ja hakkan juba mõtlema, et temast peaks ma küll kiiremini sõitma. Kuna hulgem inimesi raja ääres ergutavad ka, lükkan ühel tõusul käigu sisse. Ja siis läheb andmiseks. Mina üritan eest ära sõita, tema üritab mitte maha jääda. Ja ei jäägi. Alles 500m enne lõppu jääb, aga siis ka kohe 10 sekundit. Mul oli koduväljaku eelis. Ajateenijad tegid raja ääres laineid. Kas teile on kunagi nii tehtud?

Sõit oli tegelikult minul korralik, enamvähem 1.30 parimale. Aga arvestades seda, et rada oli raske ja aeglane (võitja aeg 29minutit tavapärase 22-24 asemel), oli isegi hästi. Viimast ringi vajutasin. Aga Helena Jonsson jäi sellest hoolimata 10 sekundit ette. Ei saa ikka jagu. Loo moraal - ei ole vaja trahve lasta.

Kokkuvõtvalt oli keskmine sõit. Hochfilzeni sprindis, kus olid peaaegu sama rasked olud, oleks selle kaotusega olnud 30 kandis. Arvestades, et olud olid ikkagi raskemad, siis teoorias peaks tänane koht võrduma MK kohaga umbes 20-30. Helena Jonsson, MK etapi võitja, ei oleks ühe trahviga väga taga.

Homme elus esimest korda patrull. Varahommikul, 8.30 start ja lühendatud rada, 8km, mitte 15 nagu pidi. Sobib. Meestel kell 10.10 ja 14 km. Misasi see patrull on siis? Kogu võistkond stardib korraga (4 liiget) ja sõidab ka koos. Rajal on üks laskmine, lamades. 3 inimest laseb, üks jagab käsklusi. Igal laskjal on 1 märk ja 3 padrunit ning iga möödalask on 30sek (täispika puhul oleks 1 minut või 300m trahviring). Küllaltki segane värk. Tulge homme vaatama, siis näete lähemalt.

Avamine oli iseenesest tore - lühike ja lööv, täpselt nagu olema peab. Muidugi pandi mind, kui kõige nooremat ja väiksemat ja reameest pealegi, lippu kandma. Päris raske lipp oli. Ja pärast ka, kui teised istuda võisid, pidid lippurid ikka seisma. Sohk ja vahetegemine. Pole selle seismisega harjunud, jalad ja selg väsisid päris ära.

Homme kell 13.00 algab naiste start. Mina olen number 4, nii et üsna hea koht startimiseks. Rada on...omapärane. Kui esmaspäeval vaatasin, et pole väga viga, selline jäine, libisemine hea, võib sõita küll, siis tänaseks oli seis teine. Ilmad on nii soojad olnud, et jäisest rajast pole juttugi, pigem ikka märg must puder. Algul paned suusad alla, on kõik normaalne. Sõidad 100 meetrit ära, vaatad, et hakkab nagu kinni imema. Pärast kolme kilomeetrit on on tunne, et keegi on vahepeal naelad suusa alla löönud. Rada on lihtsalt nii must ja suusk korjab selle kõik ilusti endale alla. Pärast kui suusast lahustiga üle käid, on lapp süsimust. Armas. Määrdemeestele on paras peavalu, kuidas määrida suuski nii, et need ka üle 5km kestaks. Nalja hakkab saama.

Eelseisvast võib järeldada, et tuleb raske sõit, üsna paras kangutamine. Kuna suusk niikuinii üldse ei libise, siis neid kohti, kus rahulikult laskumisasendis taastuda saaks, praktiliselt ei ole. Kogu aeg peavad käed-jalad käima. Ma pakun, et naised sõidavad oma 7,5km üle 25 minuti, vaata et 30. Eks näis, palju minul püssirohtu alles on. Täna oli tiirus ilus ilm, märgid kukkusid, aga homme on uus päev.

Praegu on seis vägisi selline, et patrull kipub ära jääma. Ilmselt ei toimu järgmisel nädalal ka enam ühtegi suusavõistlust. Seega võib täiesti olla, et homme on selle talve viimane suusasõit! Avastasin selle täna hommikul suure üllatusena. Seega vaim oli ikka valmis märtsi lõpuni suusatama. Aga kui hooaeg läbi, siis hooaeg läbi.

Võtame siiski päev korraga. Nüüd lähen siin Kuperjanovi pataljonis oma rahvusvahelisse tuppa: mina, soomlased, rootslased, norrakad ja itaallased. Elu on ikka seiklus!

Veebruar on võistluskuu!

Suure võistlemise tõttu jäävad numbrid tagasihoidlikuks, planeeritud 40 tunni asemel natuke alla 38, padruneid kõigest 216. Palju sa võistlustel ja nende vahel ikka treenid või lased. Lisaks ootas meid Eestis ees ka kõva külm, mis eriti treenima ei motiveerinud. Aga võistlused kujunesid edukaks - nii MM kui ka 28.veebruari MK. Elu on ilus.

Tänane mass-start serveeris mitmeid üllatusi, millest mõni oli mulle piisavalt mõru pill. Näiteks see, et Helena Jonsson võitis - kaks aastat tagasi sõitsin mina temast mööda nagu postist. Ja see, et Anna Bulõgina neljas oli, tähendas minu kukkumist 34.kohale. Ka tema on minu juunioriaastate konkurent, aga siis oli tema minust kindlalt parem. Aga muidu oli ilmselt väga põnev võistlus, MK üldvõit oli vägagi lahtine.

Aga minu hooajast. Kõik on läinud väga hästi. Suurepäraselt. Selgelt üle ootuste. Tsiteerin:"Mis eesmärkidesse puutub, siis - tahaks kiiresti sõita ja täpselt lasta, ülejäänu tuleb iseenesest:) Tõsiselt rääkides, siis punkte tahaks ikka ja alati." Punkte sai ja mitte vähe. Kronoloogilises järjestuses kohad: 65, 59, 39, 17, 20, 5, 30, 23, 29, 38, 15, 23, 28, 22, 8, 46, 42, 45, 23, 24. Ma ei saanud punkte kahel MK-l, kus osalesin - Östersund ja Pokljuka. Korra jäin välja 60, kaks korda 50 seast. Minule oli selline stabiilsus pisut ootamatu.

Tegin üsna mitu väga ilusat sõitu - Lahti kaheksas, Hochfilzeni viies, MMi teated, Hochfilzeni ja MMi sprindid (17 ja 15), Östersundi ja Holmenkolleni jälitused (59->39 ja 45->23). Sekka trehvas ka mustemaid päevi - Ruhpoldingu mass (eelviimane), Holmenkolleni sprint (ühe trahviga 45), aga positiivne oli kindlalt üle.

Suusavorm oli üsna stabiilne. Sprindis kaotasin mustadel päevadel sõidus 2 minutit, headel päevadel natuke üle minuti, keskmiselt 1:30. Sõitsin mõned väga kiired viimased ringid ja nägin ise, oma silmaga, et kõik (välja arvatud Neuner) on võidetavad.

Laskmine, mu arm. Selge areng eelmise aasta 76% pealt tänavusele 83%. Kuigi tuleb tunnistada, et oma leivanumbris olen järgi andnud, püsti on tabavus kõigest 79% eelmise aasta 82% vastu. Seevastu lamades olin kindlus ise, 86% on minu kohta totaalne isiklik rekord. Tegelikult ei ole ma püsti nii vilets, lihtsalt viimased tiirud on püsti ja mul on nendega probleeme esinenud. Tuletame meelde: Hochfilzeni jälitus, viimane tiir - 3, MMi mass, viimane tiir - 3. Tuleb rohkem kuiva teha ja närve ohjata. Üks protsent veel - ma ei lasknud ükski võistlus halvemini kui 70%. See on üsna uhke saavutus, just stabiilsuse näitaja. Ma ei lasknud just palju nulle, aga ma ei teinud ka lootusetuid võistlusi, olin kogu aeg pildil. Sealt ka need stabiilsed kohad.

Muuseas, individuaaliarvestuse kümnenda koha eest sain diplomi ka:

Kodusoleku nädal on olnud raske. Alguses päeva puhkasin, vaatasin telekat, passisin niisama. Ülejäänud osa on olnud kursil lõputöö-trenn-remont-uni. Treenimine on sõna otseses mõttes nõme, ei ole suusailma, tee mis tahad. Täna natuke oli, öösel tuli pisut lund ja rada nägi valge välja. Muidu oli koguaeg selline pruunikarva püdel ollus, ei saa edasi ega tagasi. Mulle väga meeldib suusatada, aga lume peal. Eile loobusimegi ära, käisime hoopis Elva tiirus jooksu pealt laskmas. Pihta ei saanud ja täna on jalad loomulikult haiged. Ei ole need jooksmiseks loodud. Raske on see elu. Tegelikult on tuju ikkagi hea, ootan CISMi, et veel korra ässadega jalg joonele panna, eriti Helena Jonssoniga. "Tule, tule, tibukene":D

Veel huvitavaid juhtumisi. Pärast hanza.net üksöist katkestust mina enam sisse logida ei saa. Klienditoe soovitus: "Logige välja ja proovige uuesti". Mina vastu, et ma ei saa välja logida, kui ma sisse ei saa. Järgmine soovitus:"Palume Teil esitada samasisuline pangateade läbi hanza.neti valiku "pank, pangateated, pangateate saatmine" alt." Saage aru - ma ei saa mingi nipiga üleüldse sisse! Ma ei saa pangateadet saata! Appi! Tuleb ilmselt kuskile kontorisse minna, kuigi seal sama murega öeldi mulle lihtsalt, et äkki läheb ise korda. Nalja kui palju. Ja ma tahaks näha, kui mul selle jama pärast autokooli registreerimine hiljaks jääb.

Rada meenutas juba neljapäeva oma - samamoodi pehme ja pudrune, natuke oli parem. Aga minu jõud sellegipoolest üle ei käinud, ma olen ikka rohkem kiirema kergema raja tüdruk, eile oli väga raske kangutamine. Suusk ei olnud ka nii ulmeliselt hea, kui laupäeval, kõigist mööda ei tuhisenud, ainult mõnest üksikust. Üritasin küll raja ääres kaasa elavate eestlaste rõõmuks kiiremini sõita, aga ei õnnestunud. Ma ei saa siiani aru, kuidas Gregorin mu lõpus kätte sai, minul oli gaas nii põhjas kui võimalik. Vist oli piiraja peal. Kõige aeglasem ma siiski ei olnud, üks neiu oli samuti kolme trahviga kohe minu taga ja Kaisa Mäkäräisest olin ka kiirem. Kõige tähtsam on naabrist parem olla!

Kusjuures eestlasi oli raja ääres päris palju. Uhke asi, seda ei ole varem juhtunud, et mõni mittetuttav välismaal võistlust vaataks. Kahju, et ma paremat võistlust ei teinud, aga mis halvasti, see uuesti.

Laskmine oli tegelikult vilets, ilm oli ideaalne, ainult päästa, aga kuidagi ei klapi. Selline kangutamine ja punnimine, ei ole mingit mõnusat laskmist. Nüüd hakkab tunda andma, et MMist alates ei ole laskmisega väga tegelenud, seni kestis veel vanast rasvast. Tõesti oli raske lasta ja ei olnud ilus laskmine ka - vedas, et ainult 3 sain, oleks ka rohkem võinud saada. Viimase tiiruga jään rahule, lõpuks suutsin ära lasta. Läksin vihaga ka, kuidas on, peab ju pihta saama! Ja saingi. Hea, et hooaeg läbi saab, mina juba olen omadega läbi.

Ja finishist otse bussile. Ma olen vist mingeid rekordeid püstitanud sellel alal. Kaks korda sellel aastal. Aga lõppkokkuvõttes jäi aega ülegi - meie lend lükati tehnilistel põhjustel edasi (arvake ära mis lennufirma) ja siis tulime läbi Stockholmi, kus ka lennuk ligi tunni hilines. Lõppkokkuvõtes oleks algse plaani järgi pidanud kuue ajal Tallinnas olema, jõudsime pool üksteist. Tahtsime parimat, välja kukkus nagu tavaliselt. Põhiline oli veel see, et kui relvi läksime ära andma, siis öeldi, et kuulge, lukud peavad eraldi kotis olema.. Äge, harutasime kohvrid lahti, lukud välja ja siis tehti "süsteem balalaika" kott lukkudele. Natuke pappi, kilekott ja ohtralt teipi. Ära andes oli küll tunne, et neid enam näe. Aga täiesti uskumatu, kõik asjad jõudsid edukalt kohale.

Nüüd on MK hooaeg läbi, Hantõsse ei viitsi keegi minna. Või nüüd juba võibolla isegi viitsiks, aga juba on hilja. Asi lihtsalt selles, et plaanis oli CISMil hästi võistelda ja see lennukiga Venemaale ja tagasi loksumine poleks hästi mõjunud. Lisaks kõigele on peatreener ka organiseerimisega nii ametis, et poleks olnud kedagi kaasa võtta. Järgmine aasta lähen, ausõna. Muidugi, kui CISM siiski jääb ära (kogu hingest loodan, et ikka toimub), siis on kahju, et ei läinud. Praegu veel ei ole, saabki Eesti Meistrivõistlustest osa võtta ja muidu kodus olla.

Kui kunagi tahtmist tuleb, kirjutan hooaja kokkuvõtte ka ära. Seniks loodan, et eestikad ja CISM ikka toimuvad.

Eile õhtul kaalusin kaua, kas üldse starti minna. Võinuksin ennast ka homseks massiks hoida ja sprindi sõidukiirust arvestades mul erilisi punktilootusi ei olnud. Jäi nii, et kui hommikul on külm ja rada jäine, siis stardin. Nii oligi. Ebameeldiva üllatusena oli tiirus üsna tugev ja keerutav tuul. Mõtlesin veel, et siin hakkab nalja saama, aga pealelaskmine oli taas kord nagu õpikust. Mis nii viga.

Esimene ring oli nagu ikka hirmus andmine. Andsin ise ka, et ees olevat suurt punti kätte saada. Tulime rõõmsalt kõik koos tiiru. Jälgisin tuult, puhus ikka, aga umbes samamoodi nagu pealelaskmiselgi. Lasin rahulikult nulli. Ilusal ajal elame.

Lähen ringile, käeulatuses on Flatland ja üks hiinlane. Taaruvad. Rain karjub: "Oled 32, ära nendest mööda mine, muidu pead 30 peal laskma". Selgitus - siin on tiir laskumise lõpus, kui taga lased, siis pead hoo kinni pidurdama, ees lastes saad rahulikult oma aluseni libiseda. Suur vahe. Selge, ei lähe mööda, astume. Õnneks tuleb mulle tagant üks venelane "appi", sõidab minust mööda, nii et mina saan eelmainitud kahest rahuliku südamega mööduda. Lähen laskma märki number 1. Uhke värk. Taas kord pilk tuulelipule - keerutad jätkuvalt. Taas rahulikult null, ei olegi seni Holmenkollenis lamades trahvi näinud.

Ja keda ma näen ringile minnes, sõber Sylvie, põhikonkurent MK arvestuse 32. kohale. Mõned sekundid ees. Vahe säilib kuni pika laskumiseni, siis saan kätte, suusad on ülilibedad. Viimase tõusu sõidame koos, mõtlen veel, et ei hakka enne tiiru mööda minema, võtan rahulikult. Suusad protesteerivad selle otsuse vastu, lihtsalt libisen tiirulaskumisel mööda. Hea küll, olgu siis nii.

Ja tiirus hakkab nalja saama. Tuul. Esimesed kaks lasku teen kuidagi ära, võitlen. Siis tuleb selline tuul, et tahab ära puhuda. Üle 10 naise seisavad tiirus, keegi ei tee pauku. Võtan pea asendist ära, vaatan ringi, Zina Kocher (Östersundi distantsi 3.koht) ees vaatab samamoodi ringi. Võistleme või? Nii kui vähe vaiksemaks jääb, tulevad lasud. Lasen kaks trahvi, mis on üsna hea tulemus, Becaert laseb 3, Kocher ka 2, Liduma 4. 51 sekundit tiirus on ka keskmine tulemus, lasti ka üle minuti. Metsik. Jälituse ajal on tavaliselt tiirus nagu sõjas, lask lasu otsa ja nüüd oli lihtsalt 10-15 sekundit vaikust.

Üks norra tüdruk pääses ühega ja kihutab hirmsa hooga ringile. Üritan sabas püsida, üsna raske on juba. Suusad aga ei vea mind alt, on jätkuvalt libedad. Viimane tiir, lähen taas kord laskma esimese märgi peale. Tuulevaikus! See tuleb ruttu ära kasutada. Esimene mööda, ikaldus. Teised kukuvad kiirelt, kõik on veel hästi.

Näe, Kaisa ka siin! Alustas kümnendalt kohalt ja nüüd taarub minu ees. Nii, nüüd hakkame suusatama. Tagant on kuulda kellegi kiireid samme. Kes see siin taga veel nii nobedalt sõidab? Anna Carin! Kihutab oma number neljaga minust hirmsa hooga mööda. Esimese reaktsioonina olen hämmingus - mis, juba saan ringiga või, aga siis taipan, et mul on viimane ring, ma ei sa ringiga saada, ta ongi sama koha peal, kus mina. Omapärane. Rain käsib järgi hoida. Üritan, aga raskelt tuleb. Kannatan ära ja kui viimane vastik sillanukk on ületatud ja ees on pikk laskumine ning viimane tõus, tean, et Anna Carinil läheb minuga raskeks. Laskumisel sõidan talle ja Kaisale posti, küll mul on libe suusk. Viimasel tõusul panen käed-jalad nii kiiresti käima kui vähegi suudan. Ees tuleb venelanegi lähemale. Ja veel lähemale. Ja veel lähemale. Finishilaskumisel saan kätte, viimases kurvis tulen tagant välja ja panen. Jääb pärast kahte tõuget maha. Ees on uus sihtmärk, Denkinger, kes ei aimagi lähenevat ohtu. Lõpuponnistus, jalg ette ja võidan 0,1 sekundiga. Hah! Ma juba hommikul tundsin, et kui lõpu peale jääb, siis ei kaota ma kellelegi.

Mäkäräinen ja Olofsson jäid pikalt maha, tegin tõesti ilusa viimase ringi. Suusad olid ka väga libedad, laskumisel ainult norrakad pakkusid natuke konkurentsi. Mis nii viga sõita. Rada ka mulle sobivalt kiire ja jäine. 21. sõiduaeg, kaotus parimale 58 sekundit. Ma räägin, jälitust on vahva sõita. Loodame, et natuke püssirohtu jäi veel homseks ka ikka.

Laskmine oli ka tänase päeva kohta hea - tänane kolm oleks normaalse päeva 1. Vaadake ise tulemusi, olid mõned kahed ja siis pisut rohkem kolmesid, aga kuus ja seitse ei olnud ka mingi haruldus. Ja nüüd võrrelge Lahti jälitusega, kus kolm oli selgelt palju lastud. Ma ei ole väga tugev tuule laskja, see tuleb vist aastate ja kogemustega, aga ju mul oli pisut õnne ka täna.

Muuseas, täna olid eesti lipud raja ääres. Meeldiv üllatus. Annab jõudu küll, kui raja äärest selges eesti keeles ergutatakse. Oleks ma seda teadnud, oleks juba sprindis paremini sõitnud:D

Homme siis minu viimane start MK sarjas sellel aastal. Hetkel on koos 147 punkti ja 32. koht. Üritan 150 punkti täis saada;) Vaatame, kindlasti tuleb raskem sõit kui tänane, karvajalgu rajale ei lasta ju. Öeldakse küll, et kõik on hea, mis hästi lõppeb, aga minul on eelnev hooaeg juba nii hea olnud, et isegi õudne lõpp ei suuda seda enam rikkuda. Ühesõnaga, lähen võitlema, eks paistab, mis välja tuleb. Ma loodan, et ilm on nagu täna, pehme rajaga ei ole erilist tahtmist sumbata.

Homme tuleb ka lendfinish, otse bussi ja lennujaama minema. Vast ei jää maha. Arvutage ise, minu start on 12.35, massi sõidan umbes 40-50 minutit, siit lennujaama on ka 40-50-60 minutit ja 15.35 läheb lennuk. Hiljemalt 14.30 oleks kena kohal olla. Aega nagu leiba. Pole esimene kord, Anterselvas oli sama seis. Ainult pesemas ei jõua käia, palju õnne sellele, kes lennukis mu kõrval istuma peab;)

Soojenduse ajal hakkas rada ägedalt pehmeks kiskuma, vaatasin, et tuleb tore võistlus, põlvini mingi plöga sees. Pealelaskmine oli tasemel, nagu õpikus.

Esimese ringi sain kohe Olofssonile sappa, temal kolmas ring. Sõitsin rahulikult järel ja vaatasin, et mida ta jalutab, sõita ei jõua või? Ühel hetkel sõitsin mööda. Viimasel tõusul sõitis tema omakorda minust mööda, lõpuspurt. Lamades tiiru võtsin rahulikult, märgid kukkusid, neli lasku olid põhimõtteliselt kümnes. Viimase lasu ajal tegin lolli liigutuse ja juba vaatasin, et ei kukugi. Aeglaselt tuli, aga ikka kukkus. Gabariit. Kõik oli veel hästi.

Teisele ringile minnes sain aru, miks Olofsson jalutas. Sõit läks korraga väga raskeks ja puder raskemini läbitavaks. Üritasin ikka kangutada, koos vene tüdruku Moiseevaga, kellel oli viimane ring. Ja siis see juhtus. Enne viimast tõusu on rajal üsna hea kurv. Trennis ja esimesel ringil ei olnud see probleem, oli küll vall, aga suusk oli siiski juhitav. Täiega kurvi sisse ja hooga viimasest tõusust üles. Aga nüüd... täiega kurvi sisse küll, aga vaatasin, et suusk ei ole juhitav. Vall oli nii suur, et ei suutnud jalga tõsta ja lihtsalt läksin otse sinna, kuhu suusk minna tahtis. Et rajalt päris välja ei sõidaks, panin napilt enne aeda külje maha. Ja huvitaval kombel sõitis Moiseeva ka mulle tagant otsa. Mina ütlesin b***d, tema ütles ka b***d (adrenaliinitulvas sõnu väga ei kontrolli). Ukerdasin püsti ja ruttu minema. Üle õla vilksates nägin, et kaks BI-7 salve on maas. Lootsin, et on venelase omad ja et kui ka on minu, siis vast üks on ikka alles, saab ära lasta. Tõusu alguses libises mööda Madara, kes veel 1,5km tagasi 30 sek maas oli... Ja mis veel hullem, üks USA kaksikutest Barnesidest, mina nendel vahet ei tee, oli mind põhimõtteliselt kinni püüdnud. Ma peaks teda teisel ringil 30 sekundit võitma ja tema tahab minust mööda minna. Lõpetage! Must masendus, mida ma sõidan...

Tiir. Hurraa, salv on siiski alles, ei tea kas toru on lund täis? Esimene lask mööda. Oli ju peal, kas tõesti olen midagi lahti põrutanud? Teine pihta. Ei, vist on kõik korras. Ülejäänud ka pihta. Trahviring on ka põhimõtteliselt põlvini lumi.

Eriti ei jõua sõita. Madara kihutab kohe eest ära, sätin ennast mitmekordse juunioride maailmameistri Jenny Adleri sappa, vast ikka teeb viisakat tempot. Ei, ka temal on haamer. Ringi algus läheb eriti raskelt, järskudest nukkidest ei saa üles. Tahaks omada pikki jalgu, küll ma siis astuks sellest plögast siin üle. Oma sõbrale kurvile lähenen ettevaatlikult, lasen külje ette. Eluga läbi ja siis avastan endas jõudu spurtimiseks. Oleks seda varem teadnud. Jenny Adlerist mööda, mõnest teisest veel ka. Finish. Jama võistlus.

Laskmine oli korralik. 90 % tabavus. Sõit ei olnud just kõige lennukam. Kaotus parimale 2 minuti. Hea küll, 20 sekundit ajame kukkumise kaela ja natuke veel sellest tuleneva masenduse kaela, aga sellegipoolest oleks paremini tahtnud. See lumi oli siin ka eriline mölakas. Selline paks tihke lumepuder. Kohati oli siledal maal juba tunne, et nüüd kukun, sest suusk jääb kuskile soonde kinni. Peab vist veel sagedamini jõusaali külastama, siis läheb sellise rajaga võitlemine libedamalt.

Mis suuskadesse puutub, siis need olid normaalsed. Mitte imelised, aga keskmised. Ei näinud kedagi, kellel tuules poleks püsinud.

Hillar helistas Eestist ja pakkus välja variandi, et jälitusse mitte minna. Et kui venelasi Malginat ja Gusevat ning Ponzat pole ja Grubben ka vist ei tule, siis olen ma kindlalt massis sees. Suurt lootust jälituses punkte võtta pole ja kui nii rasked olud on, siis mis ennast ikka kurnata, läheme hoopis massis panema. Ma veel mõtlen selle üle. Tegelikult tahaks võistelda, mulle ju meeldib, äge on kellegile otseses heitluses ära panna, aga täna ei olnud väga lihtne. Vaatame, kuidas kujuneb. Raini uurib välja, kas venelasi on või mitte ja mina vaatan ilma ja enesetunnet. Täna õhtul juba külmetas, kui laupäeval ka külm on, siis on rada mulle väga sobiv. Jäärenn:D Vaatame.

Roland-Ints tegid ilusa sõidu. Eriti Roland. Sõna otseses mõttes jäi napilt esikuuikust puudu - kui minul gabariit kukkus, siis temal mitte... Biathlon, kes käsib gabariite lasta, lase keskele. Ilus sõit igal juhul, kestis lõpuni. Indrek maadles laskmisega, neli trahvi pisut palju, kuigi sõit hea.

Päeva parima tulemuse eest hoolitsesid määrdemehed. Jaan ja Rain saavutasid 7. hooldemeeste MMil auväärse 12. koha 30 võistkonna konkurentsis. Jama oli muidugi see, et soomlased võitsid ja lätlased olid täpselt meie ees. Naabrite värk. Aga vaadata oli tore. Jaan lasi esimest korda üldse püssi, sai 2+3, lamades püsti märki muidugi. Rain lasi lamades ühe mööda, valgesse, häbi!, aga püsti kiirtulega ka 1. Pärast olid läbi nagu läti rahad. Auhinnad said ka ja õhtul on pidu. Jõudu neile.

Mina väristan vaikselt massi pärast. Praegu olen MK-arvestuses 32 ja tagant on väga lähedal Becaert. Kui ma punkte juurde ei saa, siis suure tõenäosusega langen enne massi 33. Homme on kuumas grupis 27 startijat, mille järgi mina oleks viimane startija. Aga kui vahepeal ilmub keegi välja, kes sprindis ei stardi, siis on minuga hapu... Loodame parimat. Muidugi, kõige kindlam oleks ise sprindis ja jälituses umbes 30 punkti võtta, aga ma esialgu üritan lihtsalt kuidagi pihta lasta ja kiiresti sõita.

Veel uudiseid. Peatreener korraldab Eestis sõjaväelaste MMi ja meil on siin hoopis eelmise aasta abitreener Raini. Täna hommikul jõudis. Meie käisime seni määrdemees Rainiga (Rain vs Raini) tiirus. Hunt Kriimsilma üheksa ametit. Kauri kuulutati parandamatult haigeks ja on juba kodus. Loodetavasti saavad nad Priiduga varsti terveks.

Number 39. Meil on seal kenad "Balti riigid", Diana, mina, Madara. Kes keda. Soovige mulle jõudu.

Kui Anna Carin Olofsson MMi distantsis rajal selgelt kõigist kiiremini liikus ja palju trahve lasi ning seetõttu viiendaks jäi, leidis Sirts, et "keegi peaks talle ütlema, et kergem on tiirus üks lask rohkem pihta lasta, kui rajal teistest minut kiiremini sõita". Jutt jumala õige. Minu kohta võiks siis öelda, et kui tiirus rohkem pihta lasta, peab vähem trahviringe tegema. Ei lähe see laskmine päris nii nagu tahaks ja võiks. Eriti just püsti. Lamades tegin ise ühe ülilolli liigutuse, kohe tundsin, et kergelt müksasin õlaga. Teine oli tööõnnetus. Aga püsti - esimene tiir veel kuidagi, see oli napilt ääre peal, oleks võinud ka pihta minna, aga viimane tiir oli sõna otseses mõttes kohutav. Taas kord läksin rapsima, ei kontrollinud olukorda. See muutub juba kergelt häirivaks. Enda arvates ma ei ole väga labiilse närvisüsteemiga, aga praegu kipuvad märgid nii näitama. Tuleb vist jälle pisut kuiva teha ja trennis rahulikult lasta.

Aga sõit oli kõva. Üsna kõva. Kujutage pilti - kümne kilomeetri peal 50 sekundit! Päris hästi, arvestades et 7,5 km peal kaotan tavaliselt 1.30. Aga eks siin oli kiire rada ka ja vahed väga väikesed, aga sellegipoolest oli mul 20. sõiduaeg ja ka see on hea näitaja. Tunne oli üsna hea ja suusad libedad, rapsisin nagu jõudsin. Esimestel ringidel jõudsid kõik rapsida, kedagi kinni püüda sai ainult kavalusega. Viimastel ringidel aga tuldi selg ees rajal vastu küll;) Aga sellegipoolest, sellel ringil on raske üle 30 sekundi kaotada ja kuna mina kaotan ise juba 10, siis tähendab, et aeglasemaid võidan ainult 20 sekundit. Taga on selles mõttes hea sõita, et siis on tunne, et maru tugev olen, kõigist muudkui mööda... Noh, mitte päris, aga peaaegu. Taas kogesin, et ei oska või ei jõua tõusu sõita, just sellist järsemat. Seal hakkasid kõik vaikselt eest ära vajuma (või siis ei tulnud piisavalt kiiresti lähemale), aga kui tõus läbi sai, siis olin jälle mina tegija. Huvitav, kas ma sõidan siledat hästi või tõusu halvasti?

Praegu oleme juba Olsos, Holmenkollenis, hotellis nimega Soria Moria. Mina ja Sirts oleme siin, poisid on vähemalt esialgu teises kohas, sest orgkomitee oli mingi jama korraldanud. Väga uhke hotell muuseas, bassein ja puha. Ja hommikuti saab siin pannkooke-vahvleid teha. Paksuse poolest nagu eesti pannkook, aga tehakse vahvlimasinaga. Väga maitsvad.

Tervisega on meil siin lood kehvad. Määrdemehed on põhimõtteliselt audis. Jaanil oli vahepeal 38 palavik, nüüdseks on vist see läinud, aga köha on jätkuvalt. Rain on praegu täitsa suremas: köha, nina jookseb, silmad jooksevad vett ja on kaunisti paistes. Laevas viidati määrdemeeste kajutile kui "palat". Priit läks koju ära, üritab seal terveks saada. Kauri tervis pole ka kiita, ta oli enne Lahtit haige ja praegu ei ole just parim enesetunne. Sellest ajast saati, kui jõulude paiku trenasöör pähe kukkus (tõmbas tiirus trenasööri, aga jõudu oli nii palju, et tõmbas alla ja endale pähe. Verd tuli, liigutada väga ei julgenud, ootas siis õues 40 minutit kiirabi), on vahelduva eduga põdenud. Ahjaa, tema pikalt rahvusvahelises telepildis olnud verisest näost. Hommikul oli juba ninast verd jooksnud, aga enne võistlust oli kõik normaalne. Oli juba stardialas, võimles ja keksis niisama ja siis nuuskas korra - ja verd lendas. Midagi teha ka ei olnud, hoidis küll lund nina peal, aga ei jäänud järgi. Mõtles, kas minna või mitte minna starti, aga kuna oli treeneriga kokkulepe, et kui normaalselt laseb, läheb Oslosse, muidu mitte, siis otsustas ikka minna. Jooksva ninaga. Ei olevat olnud väga hea sõita. Hingad ja verd lendab. Karmid mehed need Elva omad. Võibolla polnud see just kõige targem tegu, aga tagantjärgi tarkus on ennegi täppisteadus olnud. Mina olen siiani veel terve (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla).

Õlgadest rääkides, siis päev pärast sprinti hakkas parem õlg valu tegema. See ei ole muidugi esimene kord, tuleb meelde 2002 sügis ja eelmine aasta enne olümpiat, aga kummalise aja leidis selleks. Praegu pole õiget koormustki olnud. Igal juhul määrisin Fastumiga ja jälituses enam ei tundnud. Fastumi abil venitab hooaja lõpuni kindlasti välja.

Kevad hakkab vaikselt tulema - ma tundis metsa kutset! Käisin Lahtis korra ka matkaradadel sõitmas ja ühel hetkel tabasin ennast ümbrust vaadates mõttelt, et küll siin oleks äge joosta. Mööda metsa, mitte mööda suusarada. Orienteeruda ühesõnaga. Minu jaoks on see mõte kindlam kevadekuulutaja kui kuldnokk! Aga sinna läheb siiski aega, enne jõuan veel ligi kuu aega suusatamist nautida.

Neljapäeval sprindi starti. Vaatasin just, et eelmisel aastal lasin siin sprindis 4+1. Jälitusse ei pääsenud. Samuti olen siin distantsis lasknud 12? 13? 14?, ma ka ei jõua nii suuri numbreid meeles pidada, palju igal juhul. Anatoli veel lohutas, et tegelikult sa lasid hästi... Ei ole eriline lemmiktiir. Tiiru tulek on siin küll laskumine, aga ma ei tea miks ma siin pihta ei saa. Viimane aeg seda kommet muuta. Vägisi kipub kõik eelmise aasta ratta kiskuma, siis oli samuti märtsis sõiduhoog hea, aga laskmine katastroofiline. Ma saan sellega hakkama. Ma saan laskmise jälle klappima. Nutan ja saan.

Mis puutub Eestisse ja valimistesse, siis mina olen rahul. Käisime Priiduga ärasõidupäeval teel Tallinnasse Ardus valimas. Esimesed valijad selles jaoskonnas. Uhke värk. Huvitav, kui valimise puhul tasuta nänni jagataks nagu vere andmise puhul, kuidas see m&otlide;jutaks valimistulemusi?

Sõit oli täna ka väga viisakas. Üldiselt oli kaotus hooaja väikseim - 1.09, Hochfilzenis oli 1.10, aga siin olidki väiksed vahed. Ringide kaotused 30, 25 ja 24 sekundid, üsna ühtlane sõit. Eks ma ise ka tean, et ma päris ei lenda rajal, aga väga laperdama ka ei jää. Selle hooaja kohta korralik sõit, eks ma üritan ennast järgmisel aastal parandada. Tahaks mõni kord ka alla minuti kaotada.

Tänase võistluse ühtlasest tasemest annab märku see, et mul oleks ka ühe trahviga üsna napp olnud punktile pääsemine. Näiteks Kaisa Mäkäräinen lasi 2 trahvi, kaotas sõidus alla minuti ja oli 35. Võrdluseks - Hochfilzenis lasin mina 2, kaotasin sõidus 1.10 ja olin 30. Päevad pole vennad. Selle pärast ma oma 46. koha loen ka üsna heaks, sest tegin hea võistluse, lihtsalt neid hea võistluse tegijaid oli palju. Lasti täpselt ja suusatati kiiresti. Muuseas, olümpial olin ma 1 trahviga 47...

Priit on jätkuvalt haige, ikka üle 38 ja kergelt masendunud. Pühapäeval saab ta õnneks koju. Vaesekene.

Täna tulid mul isa-ema ka siia ja vaatasid võistlust. Lahti ei ole selleks tegelikult väga hea koht, pealtvaatajaid vähe ja kogu süsteem ei ole päris see, mis Kesk-Euroopas. Aga eks mingi pildi ikka saab.

Pühapäeval lähen ikka jälitusse starti, harjutame viimaste tiirude laskmist;)

Stardist läksin enda arvates minema normaalse tempoga. Esimene ring osutus üsna raskeks, mitte niivõrd esimene pikk tõus, kui just teine, pärast seda põnevat laskumist. On selline armas tõus: võtad ühe nuki, siis on pisut kergelt ülesmäge siledat, siis üks pikem nukk, siis jälle siledat ja siis viimane nukk. Teise nuki peal olid jalad juba läbi, aga eks ma olin juba näinud, kuidas teisedki sealsamas vaikselt tuiguvad. Tuikusin ka. Võitlesin, et seisma ei jääks, lugesin endale rütmi - tõuge, tõuge, tõuge. Tiirus null, läheb hästi.

Teine ring oli juba lõbusam. Rahvast oli märgatavalt rohkem rajal, kaasaarvatud Madara, kes minust tõusul hirmsa hooga mööda sõitis (tal oli esimene ring) ja kellest mina omakord laskumisel hirmsa hooga mööda sõitsin. Ei maksa sahka lasta. Aga ega see teda suurt ei morjendanud, järgmisel tõusul rapsis jälle mööda. Püstitiiru suhtes olid mul teatud eelarvamused, viimasel ajal ei ole seal just ülemäära hästi läinud. Ütlesin endale, et olen seda varemgi teinud, kontrollisin hoolikalt asendit ja märgid muudkui kukkusid. Väga tore.

Kolmandal ringil oli rahvast veel rohkem. Madara ja Nikultshinaga hüppas punti Gunn Margit Andreassen (temal esimene, kahel eelnimetatul teine ja minul kolmas ring), mina jäin pikalt maha, sõitsin oma sõitu nagu määrdemehed tagant karjusid. Suhteliselt ebameeldiva üllatusena tuli Katrin Hitzer - põhimõtteliselt oli suutnud talle kahe ringiga napilt alla pooleteise minuti kaotada. See ei olnud hea uudis, sest enda arvates tegin üsna head sõitu. Ringil ta väga eest ära ei kadunud ja minu arvates oli ta üks vähestest, kes seda kurvilaskumist sõita mõistis.

Tiir võttis juba mõtlema - kui ma nüüd mööda lasen, siis on ütlemata vilets tunne. Hing küll värises, aga ilmselt siis käsi mitte, sest märgid kukkusid. Tohoh. Einoh, kas tõesti tuleb nullivõistlus.

Rajal liikusin jätkuvalt omas tempos, aga tundus, et nii mõnegi tempo on raugenud. Näiteks Katja Halleri sain kätte. Määrdemehed olid raja ääres väga hoos, Rain tahtis minult joogitopsiga eest ära joosta. Suurt väsimust rajal ei tundnudki, jalad olid muidugi pakud, aga see on tavaline.

Tiir oli rahvast täis ja tegin sama lükke, mis MMil Henkeliga - läksin otse Katja Halleri kõrvale laskma. Taas kordasin, et olen seda varem teinud. Korralik asend, kontroll. Esimene kukub. Poole silmaga näen (rohkem küll kuulen), et kõrval tabab ka Haller. Ja pärast seda mul ei ole aimu ka, mis Hallerist sai. Oli ainult oma märk, mis muudkui läks valgeks! Isegi viimane! Ausõna, ma olin väga rahul. See on üks laskesuusatajate unistusi - distants nulliga lasta - ja ma just sain sellega hakkama.

Viimasele ringile läksin hirmsa hooga. Määrdemehed olid hullumas. Sõitsin kõigist mööda. Gunn Margit jäi pikalt maha. Lõpus oli liigutus üsna kange, aga ma jõudsin rahmida. Helena Jonssonist mööda (tema on minu põhikonkurent - sama vana, aga kaks korda neljas olnud ja segateate maailmameister). Ja kui Jaan mulle ütles, et kahe sekundi sees on kaks inimest minu ees, siis ma juba teadsin, et neid ma võidan. Lõpp oli mul tugev. Ma jõudsin sõita, ma tahtsin sõita. Viimasel kilomeetril ei kaotanud ma kellelegi mitte midagi.

Mida ma oskan öelda - ma olen rahul, eriti laskmisega, aga ka sõiduga. 2.40 kaotust on minu kohta isegi hea, arvestades, et sprindis, kaks korda lühemal maal, kaotan ma tavaliselt nii 1.30. Kui võrrelda detsembri viiendat kohta ja eilset sõitu, siis eile lihtsalt olid teised paremad. Lihtsa tiiru tõttu lasti väga vähe trahve, kiirete sõitjate jaoks ongi 2 trahvi see piir, millega veel esikümmet rihtida. Ja paljud jäidki selle kahe peale - Wilhelm, Olofsson, Neuner, Hitzer. Ma olin ikkagi tubli.

Homme siis sprint. Vaatame, mis välja tuleb, aga ma lähen kiiresti sõitma. Eilne viimane ring näitas, et ma võin võidu sõita küll. Vaatame.

Priidu aga on kahjuks täitsa haige, eile tuli palavik. Praegu üle 38. Nii et ilmselt on temale selleks aastaks MKd läbi, nii kui palavik tagasi annab, läheb koju ära. Määrdemehed on meil ka sellised pooltõbised, siin on vist mingi viirus liikvel. Üritan ise terveks jääda.