Miks on hea olla kopajuht? Karjääri on hea teha. Aga miks on halb olla kopajuht? Kogu aeg on kopp ees. Praegusel hetkel on juhe üsna koos. Kevadel kipuvad kõik asjad maru kokku jooksma - viimased treeningud ja võistlused, (minu jaoks taasalgav) kool, isiklik elu. Oeh, raske on see elu. Antud hetkel on põhitegevuseks asjade pakkimine, et homme saaks Austria poole kimama hakkavatele hooldemeestele oma nodi peale visata ja mitte lennukit oma hirmsate ülekilodega üle koormata.

Reedel ehk siis eile oli selle kevade (loodetavasti) viimane suusavõistlus Eestimaa pinnal. Individuaal pisut lühendatud maa peal, 10km, 5x2km ring. Seda ringi on viimase nädala jooksul päris palju sõidetud... Võistlus tuli päris raske. Peapretendentidest startisin mina esimesena, siis Madara, siis Kadri, viimasena Sirli. Sõita oli raske, väga ei viitsinud ka. Maks. pulss 182, kuskil kolmandal ringil vaatasin ühel laskumisel kella ja see näitas pulsiks 160. Halloo, võistleme? Ühesõnaga erilist võistlusisu ei olnud. Laskmisega tulin siiski toime, lõdva randmega 0+1+1+0, suusasõidus aitas pisut tempot hoida see, kui Kats igal ringil umbes-täpselt samas kohas vastu tuli, ei võinud tempot alla lasta. Lõpus, kui juba teadsin, et teistel on rohkem trahve, tahtsin küll jala sirgeks lasta, aga pidin ikka kiireima sõitja au eest ka võistlema. Napilt, aga kindlalt, 16-sekundilise eduga Kadri ees see ka õnnestus. Madara sai ikka täitsa pikalt pähe, aga tõe huvides tuleb lisada, et tal oli hommikul pikk (ja raske) treening.

Priit tegi enam-vähem võistluse, lasi 1+1+0+2 ja oli Indreku järel ning Kareli ees teine.

Homme läheb hooldetiim bussiga, esmaspäeval meie lennukiga siis Hochfilzenisse hooaja lõpetamisele, vabandust, CISMile (http://www.cism2008.at). Laskesuusatajatest noorem-seersandid Kõiv ja Viks, kapralid Tobreluts ja Saue ning kaitseliitlane (reamees?) Lehtla. Ütleme nii, et ootan kannatamatult, et asjaga ühele poole saaks. Kolmapäeval on start ja loodetavasti saab siis reedeni päikest võtta. Praegune ilmaennustus on +10 ja vihm. Niivõrd-kuivõrd suusailm.

Eestis on see-eest praegu hea suusailm. Oleme Elvas mitu päeva maratoni rajal sõitnud, mõnus on. Ei pea kuskile Otepääle või Haanjasse minema, aja kokkuhoid missugune. Homme vist läheme ka, aga selleks ajaks, kui me tagasi tuleme, loodan ma näha rohelist muru ja õitsvaid lilli.

Ma ei ole jätkuvalt päris kindel mida sellest aastast arvata. Oma eesmärgid ma nagu täitsin, kokkuvõttes 30 hulgas ja hooaja lõpp oli vägagi positiivne, aga kohati jäi halb maik suhu. Ning põhivõistlused, maailmameistrivõistlused Östersundis, ei läinud päris kindlalt nii, nagu planeeritud oli.

Kokku tegin MK-sarjas 31 starti, 26 individuaalselt ja 5 teadet. 21 korral on punktikohal, 1 korral esikümnes, 7 korral teises kümnes ("lemmikoht" 19, kolmel korral), parim koht Holmenkolleni jälituse 9., MK üldarvestuses 27. koht. Individuaale oli kolm, punktikohale jõudsin korra, MMil olin 23, kokkuvõttes 45. Sprindis jäin ühe korra punktilt välja (sõideti 10 sprinti), parimaks 11. koht Hochfilzenis, kokkuvõttes 26. Jälitussõitudes tegin hea hooaja, kaheksast stardist kuuel punktikoha, parim koht 9., kokkuvõttes 18. Massistardid oli kokkuvõtvalt ikaldus - 5 starti, kohad 26-30-29-26-14, ainult viimane võistlus oli enam-vähem, kokkuvõttes 32.

Laskmine oli keskmine. Tabavusprotsent 81, lamades 82%, püsti 81%. Teravamatel laskjatel on ikkagi üle 90%, näiteks Glagow ja Ponza ja kui mõned üksikud välja jätta, siis MK esiotsal on suuremal osal üle 85%. Eelmisel aastal olid numbrid lamades 86%, püsti 79%, kokku 83%, umbes sama, lamades on pisut kehvem, eks tuli neid kahte trahvi päris palju... Kokku tegin 3 nullivõistlust - 2 sprinti, üks teade. Sekka trehvas ka väga halbu tiire, kaks korda lasin püsti 4 trahvi, korra lamades 3. Laskekiirus oli terve hooaja jooksul stabiilselt väga hea. Lamades olid üksikud tiirud üle 35 sekundi, püsti üksikud üle 30, pigem ikka ajad vastavalt 30 ja 25, kohati isegi kiiremad. Pidevalt 20 parima hulgas.

Suusatamine oli selle talve valulaps. Oli raske, väga raske, eriti hooaja alguses. Oli üksikuid helgeid hetki, aga tõeline suusavorm saabus alles hooaja lõpus. Sõiduaegade võrdluses olin hooaja alguses kohtadel 30+, viimasel kahel MK etapil aga kindlalt 30 parima hulgas, viimastel ringidel isegi eespool. Kui eesmärgiks oli kärpida sõidukaotus sprindis umbes minuti peale, siis sellega toime ei tulnud. Võibolla väikeste mööndustega ainult, kui Neuner võrdlusest välja jätta, siis mõnel võistlusel kaotasin alla minuti. Aga pigem kippus see kaotus venima sinna 1:30 peale, vahel rohkem, vahel vähem. Paaris jälituses sai tehtud korralik sõit, näiteks Hochfilzenis, kus kümne kilomeetri peal kaotasin 52 sekundit. Aga seal oli ka mulle sobivad olud ja väga hea suusk.

Kokkuvõtvalt on arenguruumi igas valdkonnas, laskekiiruses kõige vähem, suusatamises kõige rohkem. Kuigi ka laskmises on üks noormees, Simon Eder, kes laseb lamades alla 25, püsti alla 20 sekundi ja saab pihta, aga minu tempo on igal juhul täiesti konkurentsivõimeline. Suusatempo on murelaps. Kui suudaks kuidagi kärpida 10 sekundit ringi peal, oleks juba hea. Praegusel hetkel tingib suusatempo selle, et sprindis pole mul ka nulliga lastes esikolmikusse asja. Eriti hulluks läheb asi rasketes oludes, kus mul puudub vajalik võimsus kiiresti sõitmiseks. Kergel rajal ja heade olude juures olen ma suhteliselt tugev. Nelja tiiruga võistlustel oleks hea laskmise korral ka praegu väike variant, aga selleks on vaja hästi lasta, aga mina lasen kõigest keskmiselt. Nulle on vähe. Kõigest kolm võistlust ja ei ühtegi neist nelja tiiruga. Kui lasta kümme võistlust 1 trahv, oledki kümme võistlust 20 kandis. Õnnestumiseks on vaja lasta nulle.

Hooaja koondhindeks paneme 4. Hooaja esimene ja teine tsükkel 4, arvestustöö MM 3, viimane tsükkel 5. Olin tubli küll, aga ei midagi enamat.

Haanjas on jätkuvalt sügav talv ning laupäeval-pühapäeval löödi neli kärbest ühe hoobiga - toimusid lahtised Eesti MV, Võru linna auhinnavõistlused ja Viessmann-EOK noorte karikasarja etapp ühe võistlusena ning lisaks pullivõistlus "Eesti otsib laskesuusatajat" kuulsate ja ilusate osavõtul.

Eesti MV olid siis seekord "lahtised", mis tähendas, et mul tuli lisaks Kadrile ja Sirlile ka Madaraga rinda pista. Ülemäära õnnelik ma selle üle alguses polnud, sest tema on tuntud suusarajal kõva kihutajana, aga mina lootsin rohkem nagu rahulikku laskmisvõistlust, väga suurt kiiresti sõitmise vajadust enam ei tunne. Aga mis seal ikka, vähemalt on natuke elevust.

Laupäeval sadas loomulikult lund. Kavas oli mass-start, 10km. Mu treeningsuusad olid selle värske seal ikka nii kinni, et kohe olid, nii et ma mõtlesin, et sellest tuleb ikka väga raske võistlus. Stardis oli mul au kanda numbrit üks.

Kui MK massidel pean ma ikka kõvasti suruma, et stardisirgel kõigil kannul püsida, siis siin andis tasemevahe tunda ja üsna kerge vaevaga olin rivis esimene. Mulle sobis, oligi taktika võimalikult kaua aeglaselt sõita. Muidugi leidis Madara suhteliselt ruttu, et selline jalutamine talle ei sobi ning surus mööda. Samas sai ka kiirelt selgeks, et minu viiulid (suusad) ei ole mind alt vedanud ja määrdemehed on ka head tööd teinud ehk teisisõnu - meil (eestlastel) oli märksa parem suusk. Mulle jälle sobis.

Üldiselt tegime me toreda etenduse. Liider vahetus iga tiiru järel. Esimeses lasime kõik nullid ja mina kui kiireim laskja läksin liidrina. Teises tiirus lasin 2 ja nüüd oli Madara ees, meie Kadriga jälitasime. Siis lasi Madara kaks, mina ühe ja olin kindlalt liider. Viimases tegin see-eest väga halva laskmise, tabasin ainult ühe ja läksin rajale kolmandana, Madara trahviringi jagu, Kadri 5-10 sekundit ees. Häbi oli küll nelja trahvi lasta ja jalg jäi sellest suurest trahviringil keerutamisest üsna kangeks. Viimasel ringil õnnestus küll Kadri skalp võtta, aga Madara oli pisut pikalt ees. Lõpptulemus: 1. Madara, 5 trahvi, 12 sekundit vahe ja mina, 7 trahvi, veel 8 sekundit ja Kadri, 5 trahvi. Sõita oli enam-vähem, mida aga ei saa öelda laskmise kohta.

Pühapäeval tegin vigade paranduse. Lootsin pingelist võistlust, aga ei midagi. Madara lasi esimeses tiirus kaks, mina ühe ja põhimõtteliselt oligi asi otsustatud, sest edasi lai ta 1+2+3, Kadri lasi 1+3+1+3, aga mina edasi 0+1+0. Täiesti ebahuvitav. Viimased kaks ringi võisin küll niisama mõnusalt libistada, seda enam, et rada oli küllaltki lihtne ja suusad head. Eesti meister, hurraa! Kuidagi väga selgelt on sellel aastal välja koorunud tendents, et jälitused tulevad head ja massid kehvakesed.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/5nLPJ68LVbw}

Priidu oli mõlemal päeval teine, kindlalt võitis Roland. Pühapäevast väärib kindlasti äramärkimist Kareli (Viigipuu) 0+0+0+0 ja kolmas kohte meeste konkurentsis, Kauri selg tehti kindlalt prügiseks. Tubli poiss!

Laupäeva õhtul tehti aga tõsiselt pulli ka. Kokku oli korjatud palju-palju inimesi, kes igapäevaselt (enam) püssi käes ei hoia ja siis kästi neil laskesuusatamises võistleda. Tuntumatest väärivad äramärkimist Anti Saarepuu, Veikko Täär, Priit Pullerits, Kalju Ojaste jpt. Nalja sai. Tihedas konkuretsis võitis võistkond Saarepuu-Gotmans, seda suuresti tänu Haanja vallavanema (Otepää omad peaks tema käest tõsiselt õppust võtma, kuidas korralik lumi maha võluda) Jüri Gotmansi kiirele ja täpsele laskmisele. Koduradade eelis vist. Minust kõvemad kirjamehed (nimesid nimetamata;) on teinud teevad pikema ja värvikama kokkuvõtte (http://suusk.blogspot.com/2008/03/pullerits-paljas-suusatamine-sai.html).

Praeguse seisuga on võistlushooaja lõpuni jäänud nädal ja 2 päeva, 2. aprillil peaks olema viimane start, seda CISMil, Hochfilzenis. Seni üritan vormi mitte väga ära kaotada. Aga noh, tolmukord on ka kord ja saiavorm on ka vorm.

Siinkohal kasutaks võimalust ning tervitaks oma õepoega Kennyt, kes saab täna 17. aastaseks. Pildil on eelmainitud lõngus veel 14. aastane, küll see aeg alles lendab... Antud hetkel on ta Rootsis laagris, harjutab suviseks juunioride MMiks orienteerumises. Jookseb ta igal juhul minust kiiremini.

Uskuge või mitte, aga Haanjas on korralik talv. Praegu aknast välja vaadates näitab kraadiklaas -3 ja lund sajab. Oleme Kurgjärvel laagris ja nädalavahetusel tulevad siin Eesti (lahtised) Meistrivõistlused. Vahelduseks on täitsa tore Eestis ka valge lume peal suusatada.

Haanja lasketiir on võistlejate jaoks valmis, kuulu järgi pidid ka lätlased kohale tulema. Rajad on viimase peal, ainult trahviring on pisut must ja pehme. Ülejäänud - super. Ega ma ise ka alguses ei uskunud, et siin nii palju lund on, aga tõepoolest - laiad ja kõvad rajad jooksevad ning ka metsavahel on päris palju lund. Talv ikkagi! Oh, see eesti talv kohe ajab emotsioonid üles...

Ise harjutan tasapisi. Ütleme nii, et käin suusatamas. Raskeid trenne ei tee, mõnusalt venitan hooaja lõppu. Võib ju vaikselt ilusa ilmaga suusatada ja lasta. Kui mingit pussnuge taevast alla sajaks, siis küll ei viitsiks, aga praegu pole viga. Nädalavahetusel võistelda otsest isu pole, aga teeme ära, võib ju kodus ka nägu näidata. Tegelikult ongi hea, saab enne CISMi ikka paar kiiremat liigutust ka teha, muidu jääks päris maratoonariks ära.

CISMist ja sõjaväest rääkides - kevadel peame me kunagi NATO testi tegema ja täna proovisime. Ütleme nii, et tulime toime, kõhulihastega oli isegi väike varu (norm meestel 2 minutit ja 92, naistel 90), aga kätekõverdustega oli pisut raskem. Visuaalselt tuli Priidul tema 82 enam-vähem, vahepeal puhkas, aga mina väristasin oma 58 ikka korralikult. Eriti ei oleks rohkem küll jõudnud. Kindluse mõttes peaks veel harjutama. Homme on muidugi käed valusad;)

Muidu elame tasapisi. Teisipäevast saati oleme Kurgjärvel ja pühapäevani jääme kindlasti. Edasi vaatame. Järgmisel esmaspäeval (ehk siis 31. märts) sõidame Hochfilzenisse. Mina lihtsalt võttan asja mõnuga, sest ennast sundinud ja pingutanud olen ma sellel aastal küll ja veel, nüüd lihtsalt naudime. Nii palju kui elu lubab, sest elada on ka vaja.

Mina ise arvan küll, et lõpetasin hooaja ilusti. Hea küll, oleks muidugi märksa paremini ka saanud, aga pole vaja seda juuksekarva hakata lõhki ajama. Korralik võistlus, sain, mille järele läksin. Alla nelja trahvi ja parim massi tulemus.

Pikka juttu ei hakka kirjutama, teeme täna lühidalt ja löövalt, mul oli eile juba tunne, et mul on verbaalne kõhulahtisus, aga see selleks (näe, jälle läheb jutustamiseks). Esimene ring oli ko-hu-tav. Siin on naiste massi jaoks selgelt liiga kitsas rada, eriti veel kolmandast reast startides. Mõnes kohas ei mahu kaks naist ka kõrvuti sõitma. Ja nii ma siis vahepeal seisin ja ootasin, kuna eesmised saavad oma suusad-kepid lahti harutatud. Eriti tahaks ma välja tuua Domratcheva, kes üldsekohemitte laksu ei jaganud. Kahel korral tekitas ummiku. Selge, et taga on kummipaela efekt - laskumiste lõpus tõmbab grupi kokku ja viimased peavad pisut rahulikumalt võtma. Tema ei võtnud ja tulemus oli see, et sõitis tuimalt grupi sisse, grupist läbi, risti üle teiste suuskade-keppide ja siis korralikud suusatajad nagu mina taga jälle ootasid, kuna nad oma varustust seal jagavad ja üritavad kolmekesi kõrvuti mahtuda rajale, kus üksi täpselt paras oleks. Kui ta seda manöövrit juba teist korda kasutas, siis ma sain päris kurjaks ja ütlesin talle puhtas eesti keeles: "Sa ikka üldse ei mõista sõita..." Ausõna, ajas kurjaks, ise ta sellest kiiremini edasi ei saanud, see-eest teisi pidurdas küll. Minu õnneks lasi ta esimeses tiirus kaks ja rohkem ma teda ei näinud.

Esimene tiir oli täielik müstika. Mööda lasti! Ma vaatasin küll, et on väike tuul, aga parandust pole vaja teha. Esimese lasin kaugele-kaugele mööda, ülejäänud korralikud. Mõtlesin, et jälle ikaldus, kuskil tagaotsas ja siis vaatasin kõrvalmärke - kaks, kolm trahvi oli normaalsed. Trahviring oli rahvast täis. Ringile läks niivõrd ees, et midagi uskumatut. Ju siis, mis seal ikka. Teises tiirus ka üks trahv, seekord napilt. Kolmas tiir kiire null nagu enamus, selles tiirus lasti väga vähe mööda. Viimane tiir kahjuks üks mööda, üsna napilt, tegelikult oli hea lasta. Kokku kolm trahvi. Keskmine. Hea koha jaoks oleks mõned olnud vaja vähem lasta.

Sõit oli esimesed kolm ringi normaalne, lihtne. Aga neljandaks ringiks oleks nagu keegi kraanid kinni keeranud. Kõik. Enam ei jõudnud. Tagantjärgi tarkus - jooma oleks täna pidanud. Võtsin isegi topsi kaasa, aga mõtlesin, et ah, tühja kah, pole vaja. Ikkagi oleks olnud, paljud jõid ja oli piisavalt palav, kurk kuivas küll. Vähemalt oleks moraalne lohutus olnud maitsvat jooki vahepeal mekkida. Tõenäoliselt tulemust poleks see muutnud. Kaks viimast ringi olid puhas kannatamine. Õudne. Ei olnud eilset viimase ringi käiku kuskilt võtta. Aga eks täna oli pikem võistlus ka, eksole. Ja võibolla väike väsimus ka. Täna olid ees päris paljud sellised nimed, kes eilse päeva vahele jätsid: Ponza, Khvostenko. Aga nende puhul oli laskmine muidugi kõige olulisem, raja peal oli mul au mõlemast ühel hetkel mööda sõita. Ja siis ma lasin mõned trahvid...

See oli korralik võistlus, üks paremaid masse üldse. Eelmisel aastal olin Anterselva ka üsna hoos, aga seal rikkusid püstitiirus kõik ilusa ära. Täna olin ilusti kogu aeg pildil, võitlemas. Ning oli üks vähestest võistlustest sellel hooajal, kus ma võin hoolega liites-lahutades jõuda tulemusele, et vähe parema laskmise puhul oleks esiots käeulatuses olnud. Sõit oli samuti korralik, esimene ring oli tropitamine, teine-kolmas väga head, neljas-pisut kehvemad, aga kindlasti mitte kehvad. Kokku 20. aeg, minu kohta väga tubli. Kiidan ennast.

Kogu hooaja kokkuvõtte teen vähe hiljem, peab laskma natuke seedida. Ja pealegi pole hooaeg veel läbi, aprilli alguses ootab CISM.

Hooaja parim koht hooaja eelviimasel võistlusel. Ma olen ikka pika vinnaga küll - nagu õige eestlane kunagi. Ikka 29 starti on vaja enne ära teha, siis tuleb 30. normaalne. Üldiselt ei kurda - nii laskmine kui suusasõit tulib päris hästi välja, kuigi suurepäraselt ei tihka kummagi kohta öelda. Kui, siis ainult viimase kilomeetri kohta:D

Ilm oli ilus. Seda eelkõige treeneritele ja muudele pealtvaatajatele, sportlastele tähendas see ilus päike veel ühte "plögapäeva". Mina isiklikult eelistaks ikka miinuskraadidega suusatamist, aga pole see esimene ega ka viimane kord rannailmaga suusatada. Rada oli muidugi pehme ja vesine, kohati isegi neljapäevast hullem, aga õnneks on siinne kahene ring üsna sile. Vastik ja väsitav ja kitsas, aga suuri tõuse pole. Enne starti katsetavad määrdemehed minu närve - olen vist viimane, kes oma suusad ära markeerib. Pidasid vastu. Mõlemad, nii närvid kui ka suusad.

Startisin suhtelises tühjuses - ees suur vahe, vahetult minu taga Rogstad, siis jälle tühjus. Üldiselt sobis, sest rada on siin tõesti kitsas ja mõne üsna ebameeldiva kurvi ning sillaga, kus pundiga sõites annab päris korraliku jama korraldada - ise sõita ei saa, teistel ka ei lase. Selles mõttes oli rahulik. Algus tuli üllatavalt lihtsalt, Rogstad sai alles jupi aja pärast minust mööda. Enne tiiru parandasin ka selle vea ja saabusin laskma omal stardikohal ehk numbril 20.

31 sekundit ja null. Pole väga viga. Võtsin teadlikult pisut rahulikumalt, eriti esimest lasku, sest viimased jälitused ja massid pole just julgustavad olnud. Aga ma teadsin, et pihta lasta ma oska ja seega väga ei muretsenud. Tiirust väljusin 14. kohal.

Rada oli järjekindlalt vastik ja pehme ning minu jalad ilmutasid väsimuse märke. Ei meeldinud mulle see üritus. Proovisin siiski tempot mitte väga alla lasta, samas ka mitte üle pingutada, sest lõppude lõpuks oli alles teine ring. Tiiru jõudsin 17. kohal.

Kohe pikali heites märkasin, et alus on pisut pehme. Siis suterdasin veel salvedega, ajasin neid sassi ja loomulikult lasin esimese ja viimase mööda. Esimene oli üleval, kõik ülejäänud, kaasaarvatud siis viimane, all. Ütleme nii, et pehme alus võis tingida asendivea, aga ühe trahvi oleks sellegipoolest saanud ja siit teeme kohe kiire järelduse - laskeõnn poleks mind täna "lilledele" aidanud. Trahviring oli rahvast täis, muuhulgas karussellitas ka Andrea Henkel, pehme ning muidu ebameeldiv. Rajale läksin 23. kohal.

Pärast trahviringe ei ole enesetunne tavaliselt enam üldse reibas. Ringi algus läks vaevaliselt, minust möödus üks venelanna numbriga 48 ja nii mõni teinegi. Mõne aja pärast sain aga sõidutunde tagasi ja läks vähe lõbusamaks, kuigi mitte eriti - raske oli jätkuvalt, aga punnida oli ikkagi vaja. Muuseas, selleks hetkeks käis minu jaoks võitlus punktikohale püsima jäämise eest, parimal juhul esikakskümmend. Tiiru jõudsin 24. kohal (näe, ei kukkunudki kuhugi!).

27 sekundit ja null. Ei kurda. Esimese lasu võtsin taas natuke rahulikumalt ja edasi hoidsin ka endal hoolega silma peal, et lahmimiseks ei läheks. Rahulikult. Tiirust ära 18. kohal, aga ees on suur punt 12-.. praktiliselt koos, minuga koos lahkub tiirust ka sõbranna Jonsson ja pisut eespool Rogstad. Näe, tema jälle siin. Sõidame. Üldiselt tahavad kõik minult eest ära sõita, ainult Becaert liigub suhteliselt aeglaselt. Määrdemehed pärast kommenteerisid, et tal oli konkurentsitult võistluse kõige hullem suusk ka olnud. Punt jääb piisavalt käeulatusse, kuigi mõned sekundid sõidetakse siiski eest ära. Tiiru jõuan 18. kohal.

25 sekundit ja null. Nüüd hakkab kiire. Heidan vilksamisi pilgu kõrvalmärkidele - nr. 17 kolm, nr.16 0, teisi ei näe. Ringile-ringile.

Tabloolt näen enda nime ees number kümmet. Ei ole võimalik? Kuidas nii ees? Helvis kinnitab rajaäärest seda informatsiooni. Nüüd hakkab eriti kiire, sest tagant on kuulda jälitajaid ja ees on hiinlane, keda teoorias on võimalik püüda. Ringi esimene osa lähevad väga vaevaliselt ning Gregorin ja Jonsson lähevad mööda ja saavad isegi väikese vahe. Minul on endast lihtsalt kahju, sest eriti ei jõua. Üritan. Tean, et varsti tuleb laskumine ja pärast seda tõus, mis on suhteliselt kõva ja kus eelmisel aastal jälituses sai Olofssonile jpt veenvalt näidatud, kuidas viimast kilomeetrit sõita tuleb. Loodan selle peale. Lisaks on mul Gregoriniga üks väike kana kiskuda, nimelt eelmisel aastal massis sain ma just tema käest lõpuspurdiga ära. Nii ma seda asja jätta ei kavatse, samas ega ees ka mul keegi ei maga. Laskumisest välja tulles panen käigu peale. Läheb edasi küll. Jonssonist saan kiirelt mööda, siis jään Gregorini taha "toppama", sest tema omakorda möödub hiinlasest, aga üldiselt tempo sobib. Tõusu lõpus, kui oleme hiinlasest rõõmsalt mööda saanud, algab alles õige sõit. Ise ka üllatun, et nii kiiresti sõita suudan. Gregorinist mööda ja muudkui tõuge-tõuge-tõuge. Maha ma teda ei kanna, sest eelmine aasta sain ikka lõpuga selgelt ära. Aga ei midagi. Lõpusirgele tulen juba selgelt ees, kuigi vahe jääb väike, ei uskunud ma hetkeksi, et võiksin kaotada. Sest see ei olnud mingi ukerdamine, vaid ikka korralik kiirendus, käed-jalad kuulasid ilusti sõna. Üheksas koht. Hästi.

Gregorin surub käppa hea lõpuheitluse eest. Madshuse põhimees teeb esimest korda hooaja jooksul sellise näo, et ta mind tunneb ja surub ka käppa. Oleks olnud koha võrra kõrgemal, oleks muidugi märksa uhkem olnud, lilled ja raha ja autasustamine, aga olgem ausad, tänasel päeval oleks see olnud üks paras kivist vee välja pigistamine. Seda 35 sekundit polnud mul küll kuskilt võtta. Pealesõit, soomlased õnnitlevad.

Täna oli korralik sõit. Mitte suurepärane. Ma olen paremini lasknud ja ma olen kiiremini sõitnud, aga täna sattusid kaks korraliku sooritust ühele päevale (võrdluseks Hantõ ja Östersundi jälitused). Üldiselt sõitsin kogu võistluse nii umbes 30. sõiduaegu, viimane ring "pisut" kiiremini. Kokku parimale 1:27 ja 26. aeg. Korralik, aga mitte ulmeline. Laskmine samamoodi - korralik, aga mitte midagi erilist. Lõppkokkuvõttes - oli tubli. Ükskord tuli siis välja ka.

Homme on MK-hooaja viimane start ja väga tahaks ilusat punkti panna. Ühelt poolt andis tänane võistlus kindlust, et suudan küll, aga teiselt poolt on väike pingelangus ka, 200 punkti sain ju täis. Ja statistika on ka minu vastu - selle hooaja masside kohad 26-30-29-26. Mitte just väga edukas seeria. Homset stardinimekirja vaadates on ka lood nii, et üksid sõidavad minust aeglasemalt ja üksikud lasevad minust halvemini (jah, mina oma 80% pole mingi tegija. Tegijatel on tabavus 85% ja rohkem). Hea võistluse puhul on muidugi kõik võimalik: kui suusk klapib, kui rada on pisut jäisem, kui laskmine veab välja, kui enesetunne on hea. Vaatame. Ilus oleks teha siiski hooaja parim mass, see on piisavalt madal eesmärk. Ilus oleks ka purustada senine laskmisrekord 4 trahvi, see on nagu häbematult suur number.

Homme samal ajal olen juba teel koju. Hurraa!

Miinimumprogramm sai täidetud - üks trahv ja 20. koht. Normaalne sõit jälle, aga ausalt öeldes on nendest normaalsetest sõitudest ja kahekümnendatest kohtadest natuke villand. Siiski hea, et niigi läks. Kaotus võitjale päris väike ja hea stardipositsioon jälitussõiduks.

Ilm-ilm-ilm. Enne pealelaskmist sadas vahepeal vihma. Vuhh, vastik. Aga rada oli märksa parem kui eelmisel päeval. Öö oli olnud kuiv ja küllaltki jahe, nii et paljudes kohtades oli rada isegi kõva, eriti tõusudel (ju siis voolas vesi minema). Mõni koht oli lausa jäine, aga seda kohta pidi hoolega otsima. Staadion oli üleöö basseinist täiesti korralikuks suusarajaks moondunud, tubli töö korraldajatelt.

Number 2. Kaamerasse pisut lehvitasin ja siis minek! Algus oli tegelikult õudne. Suusk ei tahtnud kuidagi libiseda, kohe imes ennast sinna raja külge. Oli ikka püstihädas ja peast käisid läbi mõtted: "Nalja teete, sellise suusaga peangi võistlema?!" ja "Tuleb jälle üks "tore" võistlus"" ja "Ei ole võimalik sihukese suusaga võistelda". Ausõna, täiesti uskumatu oli. Esimese 0,9km kaotasin vist 15 sekundit, pisut palju. Siis otsustas aga suusk tööle hakata ja ülejäänud sõidu ajal on mul tema kohta ainult häid sõnu öelda. Ei tea, mis tal alguses oli.

Lamadestiirus olid olud ideaalsed, lipud rippusid täiesti rahulikult. Sellest hoolimata suutsin ma esimese mööda lasta (nagu tavaliselt), ülejäänud kiirelt pihta. Treeneri kommentaar - kogu tihedus üleval, üks möödas, ülejäänud samuti üsna ääre lähedal. Põhjus - teadmata. Asendiviga?

Teine ring mul erilist sõidulusti polnud, sest mulle endale tundus, et 1) sõita ei jõua ja 2) lasta ei oska. Kangesti tuli meelde eelmine aasta, kui olin ühe trahviga 40 midagi. Gregorin läks ees, üritasin siiski vahet mitte väga pikaks lasta. Pisut lohutas ja tõstis enesehinnangut see, kui üks minu põhikonkurentidest, Peretto, kes startis u 30 sekundit pärast minu ringile minekut, mind kätte ei saanud, samuti Glagow. See tähendas, et päris koha peal ma ikkagi ei seisa. Tuju tõusis ja ringi viimasel tõusul tuli Gregorin isegi pisut lähemale.

Püsti kiire null. Ilus. Rajale.

Oi see viimane ring oli raske. Siin on selline salakaval rada, et alguses muudkui tõuseb ja tõuseb, otsest tõusu pole, aga puhkehetke ka mitte, ning selle tõusmise lõpetab mõnusalt järsk nukk. Loomulikult on see ülesmäge minev rajaosa ka pehme ja püdel. Oi ma taarusin seal. Väiksed vaesed jalad. Sellel tõusunukil olid eestlased eesotsas Rolandi venna Janekiga ergutamas ja ise ka ütlesin endale, et pole hullu, Eveli, kohe tuleb pikk-pikk laskumine. Tuligi. Suusk muuseas käitus väga viisakalt, isegi hästi. Sellise lägaga oleks loomulik, kui suusk lõpus "kinni jookseks", ja enamusel jooksiski, aga minu suusk oli kõik ringid ühtlane ehk siis esimesel ringil võibolla teistest kehvem, aga viimasel selgelt väga hea. Vanad head viiulid. Viimast tõusu võitlesin veel kõvasti ja finis ei tulnud üldse mitte liiga vara.

Pärast sõitu oli pisut pettunud. Esiteks selle pärast, et polnud mingit põhjust mööda lasta ja väga paljud ei lasknudki. Nulle ja ühtesid lasti ikka väga palju ja üldiselt see minule head ei tähenda. Samuti olin ma jätkuvalt kindel, et ma eriti kiiresti ikkagi ei sõitnud ja ega ma ei uskunud, et ma 20 hulka jään, pigem napilt punktile või isegi välja. Aga võta näpust, tuli hoopis välja, et ma olin tubli. Ju siis.

Sõit polnud täna paha, 1:13 parimatele, viimasel ringil 19. aeg, teistel viletsam. Viimase ringi suhteliselt hea aja võin ma rahulikult suusa kaela ajada, sest erinevalt enamusest minu suusk jätkuvalt libises. See-eest esimese ringi aeglase alguse võin ka suusa kaela ajada, nii et oleme tasa. Raske oli muidugi, see plöga, mis kohati rajal oli, oli ikka kole küll. Hea seegi, et mul väike eesstartija eelis oli, kuigi pigem oli täna vist nii, et mis oli pehme, oli algusest peale ja mis oli kõva, oli lõpuni.

Laupäeval jälitus, läheme täpselt laskma ja kiiresti sõitma. Nädalavahetuseks lubab pisut külmemat ilma ka, mille üle mul oleks ainult hea meel.

Tänane põhivõistlus oli aga üldse Servicemen Race ehk mitteametlik hooldetiimide MM. See on ikka väga kino võistlus, elu lõpuni jääb meelde, kuidas suur paks Rootsi treener Pichler eelmisel aastal starti ära võitis. Ringilt tuli juba "pisut" tagapool. Tulemusi kahjuks ei tea, eelmisel aastal saavutasid Rain ja Jaan 12. või 13. koha, vaatame, kas värske veri võistkonnas, Meelis, suudab kohta parandada.

Lõppkokkuvõttes - peab vist ikka vanemate sõna kuulama ja ühe rohkem pihta laskma.

Kui Hantõst lahkusime 24 miinuskraadiga, siis Oslo tervitas meid +8 kraadi ja vihmaga. Tänaseks oleme näinud vihma, udu, lörtsi, äikest (!!!) ja täna õhtul ka korraks päikest. Lund on suusatamiseks pisut vähe, jooksmiseks natuke liiga palju.

Ilmast tulenevalt on ka rajaolud kesised. Lund on tegelikult päris palju, isegi maratoniring on küllalt korralik, aga kõik see on pehme ja vesine. Eriti muidugi staadioniosa, kuhu eile üldse ei lastud, sest üritati kuidagi vett vähemaks saada, aga sellegipoolest meenutas tänane üritus rohkem veesuusatamist. Ka rajal on lõike, kus vesi sõites kahte lehte lendab. Samuti on lumi küllaltki must, nii et pärast trenni suusapõhjad kergelt kleepuvad. Mis seal ikka, eks ole varemgi sellistes oludes sõidetud.

Minu veskile see muidugi eriline vesi ei ole, sest sõit tuleb aeglane ja raske sumpamine, mõnusast libistamisest jääb see üritus kaugele. Nädala lõpu poole lubab vähe külmemat ilma, nii et ma üritan homse päeva kuidagi ära kannatada ja vee kivist välja pigistada. Lohutuseks - ka teistel on raske. Õnneks mul on sellise ilma jaoks oma "viiulid" olemas, nii et vähemalt suusaga ei tohiks probleeme olla.

Laskmine on praegu jätkuvalt kahtlane. Trennis saan ma üsna hästi pihta, Hantõs sain ka, aga võistlustel on lugu pigem kahtlane. Olen natuke kuiva teinud, loodetavasti päästame veel, mis päästa annab.

Tulemuse ennustamine on laskesuusatamises muidugi tänamatu tegevus, aga sihte ei keela keegi seada. TAHAN olla kahekümne hulgas, aga see nõuab kiiret sõitu ja ülimalt ühte trahvi. Jätkuvalt ei ole loobunud ka nulli laskmise mõttest, aga selleks oleks juba õnne vaja. Samas, kui ma sõidan halvasti (eelmisel aastal oli siin sprindis 1 trahviga umbes 45) ja lasen nagu Koreas, siis pole mingi probleem ka kuuekümne hulgast välja jääda. Lähen igaljuhul andma oma parimat.

Muidu on kõik hästi. Kergelt hakkab sellest hooajast juba villand saama, eriti muidugi määrdemeestel. Minul on veel mõned omad eesmärgid täitmata, nii et motivatsiooni on, aga ei saa öelda, et vaim väga värske oleks. Ega see plögane ilm ka asjale eriti kaasa ei aita. Õnneks on siin elamine hea - elame koos suurema osa tiimidega hiigelhotellis "Soria Moria", nii 15 minuti bussisõitu staadionilt ülespoole. Ässad (Norra, Prantsusmaa, Saksamaa) elavad kohe staadioni kõrval. Söök on siin uhke, toad mugavad ja üleüldse on tore tagasi Euroopas olla.

Aklimatiseerumisest ka pisut. Uni kipub vägisi kuue ajal ära minema, seitsmeni võitlen veel välja, aga siis on ka kõik. Õhtul see-eest tahaks juba kaheksast magama minna. See on minu jaoks üleüldse kõige raskem aklimatiseerumisetapp selle suure turnee jooksul, teistes kohtades oli läks kuidagi libedamalt. Aga ega see kuuest-seitsmest ärkamine väga hull ka pole, eesti aja järgi seitse-kaheksa, täitsa paras.

Hoidke homme meile sõrmi ja varbaid, start on naistel kell 12:30 (eesti aeg), stardis mina ja Kadri, meestel 15:15 (Indrek ja Roland). Viimased uudised - stardinumber 2! Heameelega oleks küll laupäeval selle numbri võtnud, aga mis siis ikka;) Üritan stardis siis lehvitada ja muidu ilus olla.

Ei ole minust jätkuvalt veel massisõitjat. Ei sõitjat ega laskjat. Statistika on halastamatu - nende 7 massi jooksul, mis ma üleüldse sõitnud olen, on parim lasketulemus olnud 4 trahvi (selle aasta Oberhof) ja parim lõpptulemus 22 (eelmise aasta Anterselva), aga vägisi kipun ikka sinna 25-30 kohtadele jääma, kaks korda olen olnud lõpetajatest viimane. Ei olnud seegi sõit erand, 6 trahvi, 26. koht.

Pealelaskmine näitas ära, et tiirudes hakkab nalja saama. Tuul oli päris kõva ja keerutas igast suunast. Pole just minu lemmikilm, aga pole midagi parata, minu eelistuste pärast nüüd küll keegi stardiaega muutma ei hakka. Tuul oli kõva ka rajal ja see tähendas seda, et üksi ja grupis sõitmisel on kõva vahe. Külm oli ka, stardi ajal -6 ja langes pidevalt, ühe kohaliku sõnul oli lõpuks olnud -10. Etteruttavalt - järgmisel hommikul oli -24. Õigel ajal lõppes see MK.

Esimene ring oli traditsiooniline - trügimine ja keppidel tallumine. Võtsin enam-vähem rahulikult, õnnestus ka üsna hästi. Aga selle trügimise kohta ütlesid mehed juba pärast jälitust, et naised ei oska ega taha grupis sõita, kogu aeg on mingi võitlus ja möödaminekuüritused. Selles suhtes ei olnud ka see võistlus erand, esimene ring mängiti ohtralt mäkra (ei ole seost ühe soome laskesuusaneiuga;)). Kõige markantsem juhus oli muidugi see, kuidas staadionil, 300m enne tiiru, kus on meil üks tagasipööre ja enamus naisi võttis viisakalt ühte rivvi, sest suhteliselt ebamugav ja ebaotstarbekas oleks seal kahekesi kõrvuti siiberada, siis üks naine ikka arvas, et ta peaks sellest rivist mööda sõitma ja enne kurvi kuidagi vahele trügima. Sama olukord, kui liikluses sõidad seisvast reast mööda ja üritad siis kuskile vahele ennast suruda. Ime pole, et terve staadion küll katkisi, küll terveid keppe täis oli. Samuti on küsitav, kas need kolm sekundit enne tiiru on seda võimlemist väärt. Reeglina mitte.

Hea küll. Esimene tiir. Tuul keerutab. Mis seal ikka, hakkame laskma. Pihta-mööda-pihta-mööda-pihta. Hakkab jälle peale see trahviringil tiirutamine. Tuul oli pisut muutunud, laskmine oli iseenesest hea, ainult natuke vales kohas ja kaks lasku napilt väljas. Ikaldus, õnneks pole ma kaugeltki ainuke seal trahviringil. Teisel ringil õnnestus mul Guseva järel sõita, ta on hea suur tüdruk, hoiab hästi tuul kinni. Lood ei olnud küll head, aga siiski talutavad.

Teises tiirus oli teine lask see, mis "piima järele" läks, oma viga. Ülejäänud tabasid, aga head nahka see sellegipoolest ei lubanud - liiga taga, liiga palju juba teisest maas. Selle ja ka järgnevad ringid sõitsingi üksi ning minu sõidutempole mõjub see hirmusa hoobina. Ma võin vaikselt libistada päris edukalt, aga tuulega võitlemiseks on vaja natuke tugevamaks saada. Sellel ringil tormasid minust küll mööda Bailly ja Denkinger, aga nende tempo käib mulle ka grupis pisut üle jõu.

Kolmas tiir oli muidugi katastroof, mis kustutas kõik lootused normaalsele kohale. Esimesed kaks lasku olid napilt möödas, vähe rohkema õnnega oleks need võinud ka tabada, viimane kaugel-kaugel. Mulle hakkab see trahviring juba kergelt närvidele käima. See ei ole üldse lõbus koht. Mitte ainult ei ole seal tiirutamine füüsiliselt väsitav, vaid või(s)tlusmoraali langus on vähemalt minu puhul küll ilmne, eriti kui neid ringe üle ühe korraga tuleb.

Neljas ring oli eriti hull tuulega, endaga ja motivatsiooniga võitlus, sest ees oli vist minutine vahe, tagant tulid Wilhelm ja üks Semerenkodest, kes mind vahetult enne tiiru ka kätte said. Ainus motivaator oli veel Semerenkole "ära panna", sest ülejäänud konkurendid olid lootusetult kaugel - tiiru tulles oli ees täielik tühjus.

Tiir õnnestus, kiire null, hea tunne oli trahviringist lennuka sammuga mööda sõita. Kahjuks aga sellest laskmisest ei piisanud eessõitjate püüdmisest. Lähim konkurent, jälle Guseva, läks 7 sekundit ees, enne teda veel suurem punt, aga üritasin, mis ma üritasin, kätte ma kedagi ei saanud, ei olnud seda käiku.

Küllaltki ebaõnnestunud võistlus. Halb laskmine, kehvapoolne sõit. Eks ma võin ennast lohutada, et pidin suurem osa ajast üksi sõitma ja motti ka ei olnud ja suusk ei olnud ka väga hea, kõigest talutav, aga sellegipoolest oli kehva sõit. Ja Neuneri peale olen ma lihtsalt kade, tahaks ise ka nii kiiresti sõita suuta, et 1-6 trahvi ei ole mingi põhjus esikümnesse mitte jõudmiseks. Mina pean selleks ikka väga hästi laskma. Võrreldes hooaja teiste massidega oli seis muidugi sõidu poolest pisut parem, aga hõisata ka midagi suurt polnud.

Ma loodan, et laskmist on veel võimalik järjele tagasi aidata, Holmenkollenis saab rahulikult kuiva teha, relvad ei ole kogu aeg luku taga. Loodame, et aitab, sest kolmekümne hulka püsima jäämiseks oleks mul vaja need viimased võistlused hästi esineda... Vaatame seda asja, annan oma parima, tulemus on iseasi. Ilus oleks 200 punkti kokku saada, aga sinna on 40 punkti minna, mis eeldab ainult häid või väga häid sõite, nii 15 koha kanti. Raskeks läheb.

Pärast võistlust oli imekiire asjade pakkimine, kiirpesu ja otse lõpetamisele. Ütleme nii, et oli väga venepärane ja kohati päris koomiline. Rahva vaieldamatuks lemmikuks kujunes üks umbes meetrine ja pakuks et nelja-aastane poiss, kes ääretult ausa näoga ja täelikult professionaalse esineja maneeridega meile laulis. Ametlikule kontserdiosale järgnes bankett ja sellele veel ööklubi. Oli tore, kõik olid kohal, rahvusvaheline suhtlus oli au sees.

Kirjutamise hetkel sõidame Holmenkollenisse. Meie lennukil olid tehnilised probleemid, mille tulemusena me saime kolm tundi lihtsalt seisvas lennukis istuda, enne kui kuhugi sõitma hakkasime. Isegi teine lennuk, mis pidi muidu kaks tundi pärast meid tulema, läks enne ära. Samuti ei olnud just eriti turvaline tunne õhku tõusta lennukiga, mille mootorit kolm tundi käima ei saadud. Nii et kui seda juttu lugeda saab, siis olen siiski elusa ja tervena Oslosse jõudnud;)

Järelmärkus Oslost - jõudsime elusalt kohale, aga reis polnud kaugeltki läbi. Umbes kolm tundi ootasime oma pagasit, mis tilkus nii aeglaselt kui veel võimalik (ilmselt 300 inimest kõigi oma asjadega ummistas süsteemi korralikult ära). Siis veel väike sõit hotelli ja umbes 7 kohaliku aja järgi olime kohal. Reis kestis peaaegu 13 tundi.

Selle võistluse moraal - kui vähem trahve lasta, saab parema koha. Sõidu poolest oli täna päris palju võimalik, aga kui 1:40 puhtalt trahviringil tiirutamise peale kulutad, siis on tulemus paremal juhul tubli keskmine.

Enne starti käisin veretestis - polnudki ammu võetud. Tulemused tavapärased: hemoglobiin 134, lümfotsüütide (või leukotsüütide, pole kindel) valem "tagurpidi" nagu tavaliselt, keskmiselt keskmised näitajad. Ilm otsustas ka soojaks minna, hommikusest -7 sai -1. Ongi parem, ei mingeid külmunud sõrmede probleemi tiirus. Pealelaskmine oli ka lühike ja lööv - kaks seeriat, kogu muusika. Tuul oli üsna vaikne.

Mingi hetk enne starti võttis aga tuule üles, vuhh, vastik. Egas midagi. Start oli kiire ja tihe. Esimese ringi eesmärk - ennast pundis hoida, mitte väga rapsida. Lõpuks lükkasime päris suure pundi kokku, 15-25 vist. Üldiselt oli rajal üsna rahulik, võeti mõistusega asja, alles staadionile jõudes löödi prantsuse tõusval tähel Brunet'l kepp pooleks. Õnneks sai ta umbes 10 meetri pärast juba uue. Ise läbisin ringi kadudeta ja olukord oli kontrolli all.

Sedasama ei saa aga öelda esimese tiiru kohta. Kõigepealt oli üsna tugev tuul. Hea küll, tegin parandusi, kontrollisin veel tuult ...ja lasin esimese lasu kaugele mööda. Suur viga, aga puhtalt enda viga. Viimane ka napilt gabariit ja kaks trahvi oligi tõsiasi. Eriti rõõmus meel ei olnud trahviringil tiirutada, aga allaandmisest oli asi kaugel. Reipa sammuga ringile.

Ülejäänud tiirud läksid vähe rõõmsamalt, aga oleks veel paremini saanud. Teine lamadestiir oli natuke õnne, aga õnn pidigi tugevamaid soosima;) Püstitiirudes nö "oma". Viimase tiiru viimasest lasust on muidugi eriti kahju. Tegelikult on kõikidest trahvidest üsna kahju, sest oleks-poleks-oleks...

Viimane ring oli selles mõttes raske juhus, et sattusin kolme hulluga (Gregorin, Berger, Wang) koos rajale minema. Üritasin, mis ma üritasin, sõitsin 16. ringiaja, aga tappa ma nende käest sain sellegipoolest. Õnneks suutsin siiski ka ise ühe skalbi võtta (Rogstad) ja suure jälitajatepundi rünnakud edukalt tõrjuda. Lõppkoht oli iseenesest korralik - nelja trahviga tõusta 22. kohalt 21. on tubli sõit, aga jah, need trahvid...

Suusasõit oli iseenesest täna põnev, suurem osa ajast oli rada ikka rahvast täis, oli püütavaid ja püüdjaid. Ainult neljas ring jäin kuidagi üksi rajale, muidu oli sõidu alapealkiri kogu aeg "seltsis segasem". Tore oli ka see, et ma võisin täiesti mõistlikul kombel teiste neidudega võidu sõita, mõnedest isegi kiiremini. Kokkuvõttes 22. sõiduaeg, Neunerile 1:25, normaalsetele inimestele 55 sekundit. 10km kohta polegi nagu midagi;) Noh, natuke ikka on, aga märksa vähem kui mõned nädalad tagasi. Hakkab vaikselt tulema. Muidugi, täna oli lihtne ring ka, mulle sobiv, aga nii kiiresti pole ma hea tükk aega sõitnud. Kohe meeldiv on, kui tõugates edasi ka lähed. Raske on niikuinii, aga kasutegur on lihtsalt suurem.

Laskmine jääb täna tõsiselt kripeldama. Ühe trahvi oleks võinud rahulikult vähem lasta, isegi kaks. "Oleks võinud" siis selles mõttes, et oli täiesti reaalne. Nullipäev täna ei olnud, aga kaks oleks vägagi lastav olnud. Ja nüüd võib igaüks ise arvutada, mida need 50 lisasekundit tähendasid... Järelikult ei olnud täna siiski veel minu kord. Nagu eelmises jutus öeldud: ma jõuan oodata küll.

Homme ei tule kindlasti lihtne võistlus, minu isikliku arvamuse järgi on mass kõige raskem distants üleüldse. Samas on viimased võistlused näidanud, et sõidu poolest ei tohiks ma päris autsaider olla, nagu eelmistes massides tihtipeale (loe: kogu aeg) juhtus. Nüüd oleks vaja ainult pihta ka lasta, aga hetkel ma tunnen, et see pole minu just tugevaim külg. Laskevorm hakkab ära minema, aga keskmise laskmise olen ma ikka võimeline ära tegema. Loodetavasti. Kui jälle mingit nelja trahvi sisse ei trehva. Loodetavasti mitte. Loodan ma hoopis seda, et homme on kergem ring, nagu lubatud oli, sest raskemalt ringil ma sureks küll ära. Igal juhul lähen taas kord võitlema, sõiduvorm lubaks rahulikult senise parima massi tulemuse ülelöömist, vaatame, mis laskmisel selle kohta öelda on.

Head naistepäeva ka siis (eriti mulle), siin kingiti igale lõpetajale täna lilli.

Muuhulgas on mul praeguseks koos 156 MK-punkti, mis on kahe võrra rohkem, kui eelmisel aastal kokku.

Ikaldus, ma ütlen. Sellest oleks tulnud üks väga hea võistlus, aga just nüüd leidis minu relv, et oleks vaja natuke pulli teha. Muidu on ta mul väga hea ja korralik, haruharva on mingi jama, aga just täna, kus 10 sekundit maksis 6 kohta, oli vaja tõrkuda.

Ettevalmistus võistluseks ei alanud just hästi - buss jäi ligi 20 minutit hiljaks. Tähendab, loomulikult on mul kerge varu jäetud ja lõppkokkuvõttes need 20 minutit ei mängi suurt rolli, aga võistluseelsel ajal on soovitavam, kui asjad läheksid plaanikohaselt. Egas midagi, järelikult tuli plaane kohandada. Sain siiski ilusti tehtud kõik - suusatest, väike istumine veel enne pealelaskmist ja siis minema.

Pealelaskmise ajal oli kõik üsna hästi, relv ei tõrkunud ega midagi. Enne starti oli mul siht silme ees - hea võistlus, 0 või 1 või äärmisel juhul 2 trahvi ja veri ninast välja. Esimene ring näitas, et suusk on ülihea ja minek on enam-vähem, kuigi viimase tõusu lõpus jalad pisut protestisid (teate küll, ebasobiv töö- ja puhkeaja vahekord).

Esimene tiir. Esimene kobaga pihta, luban et enam nii ei tee. Järgmised kaks ilusti. Neljanda lasuga oli lugu nagu Katku Villul - pauk läks liiga vara lahti. Püss polnud veel õieti märgilgi, kui juba näpp käis. Kaugele mööda, valgesse, st püsti märgile ei oleks ka pihta saanud. Sellist viga pole ammu teinud, suvel vist viimati. Jama küll, kõik oli ju hästi. Viimane ka pihta. Üks trahv, kõik on veel võimalik. Sõita on ainult vaja.

Teine ring tuleb pisut raskemalt, aga siiski talutavalt. Akhatova, kes minu taga oma viimasele ringile läks, ei lähegi väga pikalt eest ära, silmside jääb. Ringi lõpus pakub mulle seltsi viimasel ringil olev ameeriklanna, seesama, kes Koreas näo lõhki kukkus. Jalad on pehmelt öeldes pakud. Enne tiiru võtan vähe rahulikumalt ja üritan seda kangust kuidagi välja ajada, sest püsti ei ole hea väriseva jalaga lasta.

Tiirus laseb Bailly 29 peal, kiire arvutus näitab, et kaotan talle umbes minuti, kusjuures mul on üks trahv rohkem, nii et kõik on kontrolli all. Lähen laskma 30 peale. Esimesed kolm kukuvad. Ilus. Neljanda lasu asemel käib ainult vaikne "plõks". Mis siis nüüd, tõrge? Ei ole tõrge, lukku lahti tõmmates selgub, et salv pole padrunit korralikult ette andnud. Lükkan salve natuke alt ja padrun läheb rauda. Aeg jookseb... Lasen pihta. Viimase lasuga sama jama. Õnneks ka pihta, aga enne matilt lahkumist ütlen ühe ropu sõna, sest kust ma rajal need 10 sekundit leidma peaks, mis selle jama nahka läks? Jama põhjus on ilmselt see, et salve vedru on ära väsinud, aga pealelaskmise ajal see salv töötas ilusti! Samuti ma alles MMi ajal puhastasin neid. Oli seda jama nüüd vaja!

Viimasel ringil on "kaikki irti". Tempot teeb mulle üks õdedest Semerenkodest (nr. 64), kes on esimesel ringil ja minu hinnangu järgi jalutab. Mis ei tähenda, et mul lihtne oleks tal järgi sõita, pigem ikka ripun ja lohisen kuidagi seal taga. Eelviimasel tõusul saan mööda, jõuan veel ühe prantslasega kembelda ja kergelt suuski risti ajada. Meelis väidab, et Bergeriga nullis, Mäkäräisest 4 sekundit ees. Jalad on kanged, aga hoian kahe käega pöialt, et järgneva suure laskumisega natukenegi taastumist toimub. Rumal lootus iseenesest, sest rada on üsna libe ja kurviline, nii et jalg oluliselt puhata ei saa. Viimane tõus. Libista, libista, libista... Jaan on poole tõusu peal, räägib midagi Jonssonist. Mina üritan kuidagi oma soove jalgadele arusaadavaks teha, aga ei õnnestu. Tahtmine on hirmus, aga jalad lihtsalt ei liigu, põhimõtteliselt lohisevad kuidagi järgi. Ma ise arvan, et see võis päris koomiline vaatepilt olla, sest tõepoolest, minu sõna need jalad küll ei kuulanud, täielik omalooming oli vööst allpool. Viimane sirge ja sillanukk ka veel kuidagi üle elada...

Viimaks finish! Hetkel seitsmes, Baillyle 1:30, Berger jäi 0,2 sek taha, Kaisa 2 sek. Ees on ka tihe. Oli vaja seda tiiru jama... Lõpuks kukun muidugi kolinal allapoole, sest startisin ju üsna kuuma grupi eesotsas, seega 22. koht ja 1:40 Neunerile (ettevaatust, loomad rajal! Mitte et ma ise ei tahaks samasugune loom olla). Ja kümme sekundit parem aeg olek tähendanud 16. kohta. Esimeste laskude vahed olid mul nii 3-4 sekundit, eelviimasel 11, viimasel 8. Või mis 10 sekundist me räägime, neli sekundit ja 17. koht. Ei, pole hullu. Alati, kui midagi metsa läheb, ütlen ma, et parem praegu, kui kahe aasta pärast. Ma jõuan oma järge oodata küll, ega ma esikoha peale praegu ei võidelnud.

Sõit oli minu kohta tubli. Sõidus Neunerile 1:13 (normaalsetele inimestele, Bailly ja ülejäänud, alla minuti), 24. aeg, viimane ring 15. Normaalne, paremini ma sellel aastal sõitnud ei ole. Eriti normaalne on see selle raja kohta, see ei ole mingi Hochfilzeni tilu-lilu ja uina-muina, siin on ikka tõusu ka. Suusk oli muidugi ka ulmeline, mind alguses kohe ehmatas, kui seal, kus trennis kogu aeg tõukasid, nüüd hooga üle lendasid. Mis nii viga sõita. Raske oli muidugi ka, eriti jalgadel, sest siin see viimane tõus on paras mõrvar ikkagi. Mitte just Korea, aga vastikult pikk ja järsk sellegipoolest.

Laskmisega on nii, et esimeses tiirus oli enda ütlemata rumal viga, teises tembutas püss. Kuigi kokku normaalne laskmine, tuleb siiski öelda, et arenguruumi on. Laupäev-pühapäev vigade parandus. Üleüldse tuleb sellest põnev sõit, sest minu juures on kohe eriti tihe punt, 6 sekundit ja kaheksa naist. Rada on seekord lihtne, põhimõtteliselt on üks tõus ja pool rada tiirutab staadionil edasi-tagasi. Mina ei kurda, mulle need tõusud üldse ei istu. Pihta on vaja muidugi igal juhul lasta, naised-suslikud lasevad siin eriti hästi, nii et kõigi eelduste kohaselt on kolm trahvi maksimum, millega veel punktile jääks ja sedagi juhul, kui sõit hea on. Vaatame. Võitluseta alla anda ei kavatse.

Homme on puhkepäev, käime ekskursioonil (viisa peal on "turism", tuleb auga see tiitel välja teenida), õhtul peaks laskma minema, vaatama, mis see salv endast õige mõtleb. Ja nagu tähelepanelik lugeja juba taibanud on, on meeleolu märksa parem kui pärast viimast võistlust;) Vähemalt laupäevani;)

Tervitused Venemaa avarustest! Nu Pogodi multikad, miilits, põlvini lumi ja pliinid - kõik on olemas. Ajavahe Eestiga +3 tundi, Koreaga -4. Telefon töötab! Neljapäeval ehk homme on juba esimene start, kavas on nii meeste kui naiste sprindid.

Soojenduseks pean ütlema, et väljend "aeg läks nagu lennates" on sügavalt valesti tõlgendatud. Sest lennates aeg ei lähe minu arvamuse järgi kuhugi, lennates aeg venib. Ühesõnaga, pisut üle seitsme tunni lennukis. Tervelt poole vähem kui eelmisel korral! Ebameeldiv see ju on, aga tuleb üle elada. Vähemalt oli küllaltki selge ilm ning näime ära Pekingi, Kollase mere, Gobi kõrbe ja väga palju vingerdavaid jõgesid, kuni maandusimegi Obi jõe ääres Hantõs. Seal loomulikult toll ja muu selline asjatamine, kõrvust kurdiks võttev vastuvõtt ning kohaliku aja järgi umbes kaheksa õhtul olimegi hotellis. Kokku kestis reis seekord kõigest 13 tundi.

Ausalt öeldes lõi see koht esimese hooga pahviks, heas mõttes. Söök oli väga hea, toad korralikud, pool meetrit lund (ning muudkui sajab juurde) ja väga uhke linn. Esimene õhtu käisime kohe vähe uitamas ja klaasmaju ning värvilisi tulesid oli ikka omajagu. Pildil on mingi keskväljaku moodi asi. Pimeda ja tulede valgel olid kõik asjad kuidagi eriti efektsed. Valges paistab igasugu sopp rohkem välja, aga sellest hoolimata on see küllaltki kena linnake. Suhteliselt. Uued uhked ehitised pidavat olema viimase 10 aasta tulemus, vana agulit on ikkagi päris palju.

Linn ise on põhimõtteliselt keset mittemidagit. Selle on pildil on umbes pool linna, kesklinna osa. Meie elukoht on paremal ääres oleva püramiidi juures, staadion jääb umbes 10 minuti tee kaugusele selja taha. Pilt ise on tehtud kiriku juurest. Taga paistab siis see "mittemidagi". Kuskil peaks olema ka need naftaväljad, kust kõik see rikkus pärit on.

Staadion on ka üsna uhke üritus. Võtmesõnaks on treppide süsteem, mis ülevalt tulema hakkavad ja alla staadionile lõpuks välja jõuavad. Taamal paistab slaalomimägi, mille kohta vanemad kalad ütlesid, et kaks aastat tagasi seda veel polnud, alles veeti autodega kokku. Ja kusjuures ei ole tegu üldse mitte väikese mäega.

Rajad on siin võrreldes Koreaga täielik puhkelaager, saab vaikselt libistada. Kahepoolesel on kolm tõusu, nendest viimane, enne tiiru, on selline vastikult järsk ja pikk, ülejäänud on sõidetavad. Päris palju on siledat, kus tuleb hoogu üleval hoida. Raske juhus on ainult see, et need siledad on reeglina pärast tõusu... Kahene ring on aga puhtalt minule mõeldud - üks laugem tõus, natuke siledat, üks laskumine ja lasketiir. Anna ainult hagu. Lasketiir tundub ka üsna sõbralik, eile lasin trennis mõned trahvid, aga mitte üle ühe korraga. See oli muidugi ainult trenn, ega ma Koreas ka muidu mööda ei lasknud, võistlustel ikka. Vaatame. Nalja ma rajale tegema ei lähe, ikka võitlema. Iga viimane kui sõit hooaja lõpuni on minu eesmärgiks koht kahekümne hulgas. Lihtne see ei ole, selleks on vaja hästi lasta, sprindis mitte üle ühe trahvi. Seda ma peaks nagu oskama, aga nulli ei ole ammu lasknud;)

Miilitsast ei saa siin kuidagi üle. Mitu miilitsaautot on pildil? Õiget vastust ma tegelikult ei tea, sest ei taibanud kohapeal üle lugeda, aga palju on neid küll. Lisaks on nad linnas iga teise nurga peal. Staadionil on ka OMON ja isegi sportlaste sissekäigu juures on metallidetektor, pealtvaatajate väravatest siis rääkimata. Suusaraja ääres on vähemalt iga kahesaja meetri tagant üks kuni mitu miilitsat. Meie hotelli ees on üks auto statsionaarselt. Tundub, et terve oblasti poisid on siia kokku kutsutud. Külaliste turvalisus ennekõike, eksole.

Hotell, eriti selle restoran on meil uhke. Õhtuti on poolelav muusika, pool sellepärast, et keegi laulab, aga muusika tuleb ikka lindilt. Söök on ka uhke, Indrek valis eile õhtul sellise variandi, et lihtsalt toodi 100g viina kõrvale. Vett ei saanud muidu kui raha eest;) Uskumatu, eksole.

Täna on trennis kavas paar kiiremat liigutust ja homme läheb juba andmiseks.

Täna tegime oma teise turismireisi lähimasse suurimasse linna Gangneungi (või ka Gangreungi, erinevaid variante leidus) ja üleüldse oleks praegu viimane aeg Korea muljed kokku koguda ja kirja panna, sest homme samal ajal peaks me juba Venemaal olema.

Oma esimesel reisil külastasime esimese asjana merd. Alguses ei pääsenud me sinna kuidagi ligi, okastraat oli igal pool ees, ei julgenud eriti torkima minna, aga lõpuks, kui juba loobuma hakkasime, leidsime mingi kalaturu moodi asja ja mere ka. Sai tehtud kohustuslik pilt mere taustal, korjatud arvestatavas koguses väga ilusaid (teo)karpe ja sebisime muidu. Omaette vaatamisväärsus olid muidugi kalapoodide akvaariumid, mis seal pikas reas olid. Seal oli ikka igasuguseid elukaid, üks armsam kui teine.

Mõlema reisi teine atraktsioon oli kohalik kaubanduskeskus. Väga suur ja uhke pood oli, kolm korrust. Kõige põnevamad hetked olid need, kui mõni müüjatest üritas puhtas korea keeles juttu rääkida. Mitte midagi ei mõistnud. Sisseoste sai kokkuvõttes päris palju ja üldiselt võib öelda, et asjad on odavad ja söök kallis. Võrdlus - 10 eesti raha eest sain endale juukselõksud, tavaline pulgajäätis maksis u 30 krooni. Üldiselt olid asjad nagu asjad ikka, ainult toidupoes oli küllaga mõistatamist.

Teise reisi ajal uitasime pisut ka linna peal ringi. Euroopa mõttes kesklinn puudus, kõik oli ühesugune - palju kirevaid silte, muidu hall ja räpane. Hästi palju väikseid söögikohti. Valitsusasutuste ja koolide ümbrused olid vähe ilusamad, oli maastikku natuke kujundatud, aga üldmulje jäi siiki nukker. Muuseas - Gangneungis toimuvad varsti lühirajauisutamise maailmameistrivõistlused. See on siin vist popp. Teleka järgi on põhispordialad pesapall, seesama uisutamine, golf ja teatud määral ka jalgpall.

Teise reisi lõpetasime YongPyeongi suusakeskuses, kus "suured" koondised elavad. Oli suur keskus, mitu slallinõlva ja nii suured hotellid, et mingisugused Olümpiad või Virud on ikka täitsa poisikesed. Ühes hotellis oli ka suveniiripood, kus müüdi palju ilusaid asju. Ma oleks hea meelega kõik järjehoidjad ära ostnud, nii nunnud olid, aga hoidsin ennast tagasi - mul pole nendega suurt midagi teha ja niikuinii tulen ma järgmisel aastal tagasi ka. Väsinult, aga rahulolevalt jõudsime "koju" tagasi.

Järgnevalt siis väike lühikokkuvõte "Korea Eveli silmade läbi".

Elu-olu. Suured hotellid on euroopalikud. Ja suured. Meie hotell on keset tühermaad ja siin on vist 16 korrust. Või rohkem. Seal suusakeskuse juures oli vähemalt kolm sama suurt või suuremat hotelli + ühte ehitati + hunnik väiksemaid hotelle-hotellikesi. Kõige müstilisem on sealjuures see, et üldiselt on siin tühermaa ja vähemalt talvel üsna nukker tühermaa. Aga kuskil, ilmselt mägede taga, need 50 miljonit ikka elavad ja nendele need hotellid ongi. Muud majad on eesti mõttes hurtsikud ja üleüldse on kuidagi hale. Mõned on ka ilusad majad. Ümberringi on mäed, põllud, kasvuhooned. Üsna hall ja nukker.

Söök. Riis, riis, riis. Mereannid - kala, karbid, muud molluskid. Magus liha. Nagu me siin poolnaljatades ütlesime, et siin ei viitsita eraldi magustoitu teha, tehakse kohe magus praad. Üsna harjumatu ja riis hakkab ka pikapeale ära tüütama, aga mis sa teed? Kala tundub siin põhitoidus olevat. Kuivatakse seda õues suurtel restidel, pildil on üks väga pisike kuivatusala, kust parajasti "saaki" koristatakse. Selliseid, ainult mitmeid kordi suuremaid, oli ümbruskonnas päris palju. Kust see kala siia, mägedesse saab, pole aimugi. Püütakse siinsamas jõgedest või tuuakse mere äärest siia kuivama? Igal juhul kuivatatud kujul haiseb see jõledalt, eesti kalad on raudselt parema lõhnaga.

Inimesed. Teenindajad on väga viisakad ja räägivad üldjuhul ka inglise keelt. Kummardatakse ette-taha, ise automaatselt kummardad vastu. Muude kohalikega me väga kokku ei puutunud, sest nagu öeldud, elasime keset tühermaad. Üldiselt nagu inimesed ikka, ainult natuke rohkem pilus silmadega ja pisut lühemad. Telekas on neil küll naljakad saated, ei saagi aru, kas üritavad ameerikapärased olla või mis.

Ãœhel päeval olid hotellis ka pulmad, mul oli lausa au pruudiga ühes liftis sõita. Siis nägi ka mõnede vanemate naisterahvaste seljas traditsioonilised riided ära, aga ega keegi neid muidu ei kanna küll. Ãœhe poe nägin ka linnas ära, kus neid müüdi, pilt on küll pisut kehva, aga elab üle. Muidu on siin moes näomaski kandmine, meie arvates kolmel võimalikul põhjusel: et haigena teisi mitte nakatada, et mitte teiste käest nakkust saada, saastunud õhu pärast. Võib-olla. 

Aklimatiseerumine. Praeguseks ei ole mingit vahet. Üldiselt jätsimegi aja natuke nihkesse, hommikul on äratus üheksast ja õhtul 12 magama, nii et siinse aja suhtes oleme omakorda tunniga nihkes. Et ei peaks päris seitse tundi edasi-tagasi aklimatiseeruma. Mina magasin kogu aeg enda kohta enam-vähem, ma ei olegi kuldmagaja. Ükski öö nii üles ei ärganud, et enam magama ei jäänud. Mõned mehed tegid ka selle etapi läbi. Minul andis lihtsalt organism umbes 4-5-6 päeval märku, et tegelikult talle siin ei meeldi, pulsid läksid üles. Nagu mägedes - alguses hea, siis aklimatiseerumisperiood ja siis läheb jälle heaks. Praegu hakkab vist aklimatiseerumine läbi saama, mille peale meie loomulikult kohe jälle ära sõidame, et uue neljatunnise ajavahega kohaneda.

Keel. Üldiselt müstika. Tähed on juba peaaegu selged, aga sõnad tulevad veerides ja tähendusest pole aimugi. Järgmiseks aastaks tuleb vist kursused eelnevalt läbi teha. Õnneks räägivad päris paljud kohalikud inglise keelt, aga niivõrd oma aksendiga ja naisterahvad lisaks veel vaikselt ka, et päris keeruline on aru saada. Aga näiteks koristajatega suhtelisime siin vabalt - meie eesti, nemad korea keeles. Kõik jutud said räägitud.

Liiklus. Sellest teemast lihtsalt ei saa kuidagi üle, sest iga kord kui poistega koos kuhugi sõitsid, läks autojutt lahti. Kuidas siin on kõik autod eurooplaste näoga, aga hoopis mingi muu nimega, näiteks nagu Ssangyong, Hyundai, Kia jms. Mõni üksik oli ka orginaal, aga enamus oli pehmelt öeldes järgi tehtud. Eks ta ole, kust need Saksa autod peaks siia saama? Igal juhul oli alati elevus, kui mõni "päris" BMW, Mercedes vms välja ilmus. Muuhulgas on autol siin poolkohustuslikud toonklaasid (mida tumedam, seda parem) ja roolikate. Sellessamas suures poes oli päris suur osa autovidinatele pühendatud: roolikatted, iluliistud, õhuvärskendajad ja palju asju, mille otstarve on minu jaoks tundmatu. Eks ta ole. Liiklus oli vähemalt siinkandis üsna sujuv. Politsei sildid olid pidevalt väljas, päris palju sõitis neid ringi ka ja Hillar ja Indrek peatati korra lauskontrolli ajal kinni ka. Põhiülesanne oli neil vist reguleerimine, sest õhtuti nad vehklesid mõnede ristmike peal oma edevalt helendavate punaste sauadega. Kiiruspiirangut nägin vaid kiirteel, muidu olid mõnes kohas vaid hoiatused "slow". Pildil vaatab Jaan nukra näoga meie Kiat, mis oli tegelikult kuuekohaline(!). Kõige tagumisele istmele minust suuremad isikud poleks ära mahtunud ja minagi istusin põlved lõua all, sest põhimõtteliselt oli iste otse põrandal.

Võistlused. Tegelikult me käisime siin ikkagi võistlemas;) Ütleme nii, et arenguruumi on. Esines mõnigaid äpardusi - Neuneri eksimine rajalt, Indreku püstitiiru lamadesmärgid, esialgne kaootiline bussitransport, infopõud, radade kvaliteet, teleülekanne - aga saadi hakkama. Lõpus läks juba paremini, nii et järgmiseks aastaks teevad nad kindlasti omad järeldused ja siis on kõik hästi. Loodetavasti teevad nad rajad ka kuidagi ümber, sest muidu on siin pisut mõrvarlik. Minu kell väidab esimese tõusu kõrguseks 40 meetrit, teisel 20, nii et kahe kilomeetri peale tuleb 60 meetrit tõusu. Võrdlus - Tehvandi tõus on vist nõksa üle viiekümne ehk kümne kilomeetri peal võtame 5 Tehvandit ja natuke veel peale... Laskumised on ka nagu rohkem mäesuusatajatele, aga selle üle on minul ainult hea meel. Ah, vahet pole nendest radadest, võistlused tuleb niikuinii läbi sõita. Minul läks sellel aastal igal juhul kehvasti, eriti laskmise koha pealt, aga mis halvasti, see uuesti.

Nägemiseni siit Koreast, järgmine kord kirjutan juba Venemaalt.

Jälle üks selline võistlus, mis paneb mõtlema, et kas tõepoolest ei ole midagi paremat eluga peale hakata... Sõita ei jõua ja lasta ei oska. Kus nüüd Priidu põlv on, kui seda kõige rohkem vaja on?

Mulle ei meeldi siin, ma tahan koju. Olen endas pettunud ja väsinud olen ja tulemust ei ole mingisugustki kuskil näha. Kuna ma olen loomupäraselt väga laisk ja mugav, siis ilma põhjuseta mulle ei meeldi ebamugavusi taluda, aga praegusel hetkel just nii ongi.

Mis kasu oli sellest 14 tunnist lennukis, 7-tunnise ajavahega harjumisest, hommikust õhtuni riisi söömisest, nende suurte tõusude lugemata arv kordi ründamisest, tiirus lehvimisest ning üleüldse aastast aastasse treenimisest kui isegi mitte punktikohta ei tule? Iseenesest oli see retooriline küsimus, aga sellegipoolest tuleb tunnistada, et sellel aastal oli see ainus etapp, kus punkte ei tulnud.

See tunne läheb üle, ma tean. On ennemgi läinud, aga see ei tähenda, et praegu hea olla oleks. Praegu ma tunnen, et ma olen halb laskesuusataja ja erilist lootust paremaks saada pole.

Sõidust siis ka veidike. Esimene ring läks üllatavalt hästi, tunne oli hea, aga teise tõusu lõpus andsid jalad juba hädasignaale. See ei olnud hea näitaja. Järgmised kolm ringi kangutasin kuidagi läbi ja viimasel ringil jalutasin. Nagu eelpool mainitud, kui põhjust ei ole, siis mina valu tunda ei taha. Viimase tõusu siiski kiirendasin, sest vaatasin, et venelane ei ole ka ees väga värske ja ühe skalbi võiks ju võtta. Tegelikult oli ta samamoodi alla andnud nagu minagi, nii et põhimõtteliselt pole vahet. Ma pean midagi nende tõusudega ette võtma või õigemini sellega, kuidas ma neid sõidan. Midagi on väga valesti. Järgmisel aastal on siin MM ja siis nalja ei ole.

Laskmine oli keskmiselt nõrk. Lamades enam-vähem, püsti halb. Ma tunnen, et mul hakkab laskmine käest ära minema. Ma tean küll, mis ma sellistel hetkedel tegema pean - natuke kuiva, natuke püssi silitama, asjad peas läbi mõtlema, aga praegu on jama selles, et enne Holmenkollenit seda teha ei saa. Nii siin kui Venemaal on relvad trennivälisel ajal rahulikult staadionil relvaruumis luku taga. Jama majas? Üritame siiski vana rasva pealt kuidagi välja vedada.

Õnneks pidavat Hantõs kerged rajad olema, parem oleks. Siis on mingigi lootus, et ma sõita jõuan. Endal on ka halb tunne, kui aegluubis liigud. Samas pidi Hantõs mingiks ööks ka -32 lubama, nii et tõotab tulla huvitav. Aga ma ei ole veel alla andnud. Hea küll, siin läks halvasti, aga ma üritan endale sisendada, et see oli lihtsalt halb nädal. Järgmisel etapil peaks ma punkte vähemalt saama, massis ikka sees, aga ütleme nii, et hooaja kokkuvõttes 30 hulka jäämine pole kaugeltki veel kindel. Oleks vaja teha paar head starti veel.

Homme läheme mängime turisti (Vene viisa peal on selge sõnaga kirjas "turist"), ülehomme sõidame ära. Õnneks.