Hooaja viimane võistlus oli... sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada.

Pealelaskmine oli juba selline imelik. Sellised suured vead olid sees, mida tükk aega pole teinud. Aga lõpus sai ikka püssi peale. Stardist minema - kuigi ka meil õiged stardikellad ei töötanud, siis erinevalt meestest kõik sujus. Esimene ring oli tavapärane andmine - minu taga tuli üks venelane, kes siis tempot tegi. Tegelikult käis mul peas kõva arvutamine, sest tähtis oli olla tiirus paarisarv kohal. Asi nimelt selles, et tiiru viimastel kohtadel, kus ma laskma pidin, oli totaalselt teine tuul kui tiiru keskel, kus ma peale lasin. Seega oli oluline kogu aeg silmanurgast tuulelippe näha, aga neid ma näen ainult silmanurgast. Arvutasin ennast kohale 28.

Esimene tiir oli ilus. Kiire, täpne, suutsin teha õiged otsused ja ilusti vastu sihtida. Ütleme nii, et olin korralikult valmistunud ja suutsin oma plaani ideaalselt ellu viia. Positsioon oli koheselt väga hea.

Ja edasi loksus võistlus siiski omasse kohta tagasi. Teine ja kolmas tiir 2+2 olid mõlemad kehvad. Lamades veel oli lootust, aga kaks kauget viga. Püsti oleks võinud ka vabalt rohkem tulla. Pole jupp aega ennast tiirus nii halvasti tundnud. Milline kramplik punnimine! Kohutav. Ise said ka aru, et nii, jõuga, ei ole võimalik pihta lasta. Kohendaks siis ennast või midagi, aga ei. Ei olegi midagi öelda.

Rajal kippus masendus peale. Õnneks oli mul ees siiski päris suur punt eesotsas Mäkäräisega ning see natuke motiveeris. Mitte oluliselt, aga vähemalt ei lubanud see maha jääda. Viimane tiir oli juba parem, aga sellegipoolest suutsin neljanda mööda lasta. Õnneks lasi enamus "minu punti" ka ühe, ainult Kaisa ja mõni üksik pääses nulliga.

Ehk minul olid käes selle talve viimased suusakilomeetrid. Midagi ei tohtinud sisse jääda. Ja nii ma paningi. Trahviringil alustasin, lõpusirgel, kui oli näha, et kedagi enam tagant ei tule, lõpetasin. Kogu vahepealse aja panin täiega. Ja küpsetasin kõik ära ka. Muidugi, mul polnud seal kes-teab-mis kõvasid nägusid ka sees, aga üks MK-võitja (Tofalvi) ja MMi viies (Vitkova) on ka midagi. Ja lõppkokkuvõttes kümnes ringaeg polnud ka paha. Kui ikka vaja on ja jalad kõhu alt välja võtan, võin päris kiiresti sõita.

Selles mõttes ikka sümboolne võistlus, et ei saanud kuidagi laskmisega hakkama. Oeh. Mis seal ikka, hooaja lõpus ei jõua ennast enam piinata ja närvi minna. Proovisin parimat, välja kukkus nagu tavaliselt. Asko ütleks nüüd, et sellest võistlusest jätad meelde esimese tiiru ja ülejäänud unustad. Nii teemegi.

Täna teeme veel kerge treeningu ja homme varahommikul võtame suuna Trondheimi poole tagasi. Pool viis hommikul (!) viib buss lennujaama. Trondheimist tuleme kes-kuidas-millal koju. Mina peaks jõudma esmaspäeva õhtul lennukiga, Priit vahemikus teisipäeva õhtu-kolmapäeva hommik laevaga.

Kena kevadet.

Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid.

Üldiselt on siin nagu Venemaal. Talv täies hiilguses, kondentspiim , miilits ja karvamütsid... Tuleb tunnistada, et minu vene keel on ikka täitsa roostes, tükk aega mõtlesin ühel päeval, kuidas "kuiva tegemine" vene keeles on. Ei mõelnudki välja, aga kui relvaruumi valvur küsis, et "drenaz?", siis taipasin. Võiks ju pisut rohkem osata.

Homme sõidavad mehed sprinti, Priit on nr. 46. Ise ütleb, et vorm on kahtlane, pole ammu võistelnud. Tiirus saab enam-vähem pihta, kui just parajasti tuult ei ole, aga see viga on siin kõigil.

Meie start on reedel. Võistlejaid on erakordselt vähe, alla 60 lausa, aga see-eest on kõik tugevad. Meestel on vähemalt üks austraallane, meil ei kedagi. Kõigile on võimalik kaotada, eriti kui ennast sinna trahviringile unustada;) Rada on ka salakaval. Alguses u 20m tõus, siis uina-muina siledat, siis pikk lauge laskumine, kus jalad peavad enamasti ikka käima, jälle u 20m tõus, aga päris järsk ning seejärel u 500m siledat maad + üks sillaületus staadionil. Eelmisest aastast ma mäletan seda viimast tõusu. Tahtmine oli hirmsuur, aga jalad lihtsalt ei kuulanud sõna. Tegelikult ei ole eriti raske rada, aga lõpus saab vere maitse vägagi suhu. Meeste ring on umbes sama, ainult seda vahepealset uina-muinat on rohkem.

Hoidke meile pöialt ja varbaid.

Kontaktivõimalustega on nii, et internetti meil toas eriti ei ole (100Mb ainult;), õnneks on staadion kiviga visata, aga sinna on kõva konkurents. Hotelli telefon on (34671) 55-692, misiganes sinna ette ka käima peaks. Meie oleme gostevõi dom nr.4 ja tuba 10.

Üldiselt polnud päeval väga viga. Nagu lubatud oli, läksin täna võitlema ning üritasin kiiresti sõita ja täpselt lasta. Tuli välja ka. Hea laskmine, hea sõit. Oleks algpositsioon natuke parem olnud, oleks ka lõppkoht kobedam tulnud.

 Ilm oli muidugi ropp. Vihm, lörts, lumi - koos ja kordamööda. Aga vähemalt ei olnud tuult ja rada oli ka hea kõva. Sõit läks üldiselt ladusalt. Kogu aeg oli üsna hea punt ees minemas, keda siis vajadusel püüda. Rada oli mulle ka üsna sobiv, esimene tõus oli raske, edasi oli uina-muina üles-alla ja lõpukurvides olin jälle tegija. Ãœldiselt tahtis minust ainsana mööda sõita Sofia Domej, aga selle vea me parandasime kurvidel. Noh, muidugi oli ka stardipositsioon selline, et kõige tugevamaid pundis ei olnud.

Laskmisel hakkasin esimeses tiirus pisut rapsima ja kiirustama. Kolmas lask kaugele mööda, neljas gabariit, mis kukkus nii aegluubis, et põhimõtteliselt koos viiendaga. Selline lask, kus sa ära näed, et tegid vea, aga seekord vedas, mõjub väga distsiplineerivalt. Tegin oma trahviringi ära ja lubasin endale järgmised tiirud pisut rahulikumalt võtta. Ning järgmised 15 lasku olid kõik väga head. Juba eilses trennis tõdesin, et siin tiirus on võimalik pihta lasta ja tegelikult ma oskan küll.

Viimaseks ringiks olin ma üsna küpse. Hammastega hoidsin sellel suurel-tugeval sakslasel järgi. Venelased ka ees taarusid, aga lähemale ei tulnud. Kõigele lisaks oli sellel sakslasel veel nõksa parem suusk ka, nii et kuigi ma sain ta kurvidega kätte, libises ta lõpus natuke eest ära. Ja ei olnud seda käiku, et lõpusirgel need kaks meetrit tagasi teha. Näh. Aga lõppkoht polnud paha ja vaatasin, et ka kaotust ei tiksunud ka väga palju juurde.

Tõelise shoki sain aga võistlusanalüüsi vaadates. Et mis mõttes 19 sõiduaeg ja 50 sekundit kaotust? Esimesed kolm ringi alla kümne sekundi? Nii vähe polegi kunagi nagu kaotanud... Aga enda arvates ei sõitnud ma üldse nii kiiresti, ma ikka vahepeal konkreetselt hangusin ja kangestusin. Lennutundest oli asi kaugel. Müstika. Ma saan aru küll, et oli mulle sobivalt kerge-kiire ring ja kõva rada ja kurviline laskumine, aga sellegipoolest. Ütlen ausalt, et mingit erilist laksu küll sees ei olnud. Suusk ka kes-teab-mis imetegusid ei teinud, oli küll hea, aga on ka parematega sõidetud. Muidugi määrdemehed tõusult andsid teada, et kõigil olevat üsna raske olnud.

Mulle need Norra jälitused kuidagi sobivad kohe. Ütleme nii, et alla kümne koha pole ühelgi aastal tõusnud;) 2007 45->24, 2008 20->9, 2009 55->29. Nüüd tuleks kuidagi välja nuputada, kuidas see sprint ka normaalselt ära sõita.

Esmaspäeval lendame Hantõsse. Mina, Priit, Indrek, Kauri. Proovin teha korraliku hooaja lõpu. Lasta ma ju oskan ja sõitmisega saan ka hakkama.

Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul... Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse.

Ääretult naljakas võistlus. Ausalt öelda - mul ei ole nii kerget sprinti sellel aastal olnudki. Põhimõtteliselt sõitsin täiesti rahulikult, isegi jalg ei läinud kangeks. Müstika. Sest rada oli tõesti raske, aga minul oli ainult kolmanda ringi kõige kõrgemas kohas korraks valus. Muidu oli häda lihtsalt selles, et ei osanud kiiremini sõita. Sellises plögas ei taha nagu rapsima hakata ja siis jäädki sinna vahepealsesse auku, kus väga raske ei hakka, aga edasi ka ei lähe. Treeningtempo, noh. Ja muidugi ei olnud erilist põhjust rapsida ka.

Laskmine käis lihtsalt närvidele. Enda arvates oli kõik hästi, aga lamades esimene ja kolmas gabariidid kell 4. Kui püsti ka esimene mööda läks, siis oli ikka täielik kopp ees sellest võistlusest.

Omaette ooper oli see, mis nad viimase laskumisega tegid. Selle asemel et jätta nii nagu soojenduse ajal oli, pidid nad seal enne starti kõvasti tööd tegema. Ning kui mina siis hurraaga harjunud ja äraproovitud trajektoori sisse lendasin, ootasid mind seal ees vaheldumisi jää ja paks lumi. Napilt jäin rajale. Ehk minu arvates olid nad need kurvid täiesti sõidetamatuteks muutnud. Inetu lugu.

Kokkuvõtvalt oli suhteliselt mõttetu võistlus. Pihta ei saanud, sõita ei jõudnud/osanud/viitsinud. Ma ei hakka isegi põdeda selle sõidu pärast, lihtsalt läks seekord nii. Laupäeval ma luban vähemalt enda südame rahustuseks, et ma üritan kiiresti sõita ja täpselt lasta.

Kats oli seevastu tubli ja Rolandit muidugi ei jõua ära kiita;)

Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;)

Suusarada on jõhker. Vähemalt on ta seda olnud viimased kaks päeva, kui ilm on teinud kõik, et suusad jumala eest ei libiseks ja rada võimalikult pehme oleks. Üksikult võttes pole siin ühtegi väga hullu tõusu, kõik on sõidetavad. Probleem on ainult selles, et nende tõusude vahel ei ole piisavalt laskumisi! Meie kahepoolese esimesed 1,2km sujuvalt tõuseb üksikute allamäge lõigukestega ja siis hakkab alla tagasi tulema. Kusjuures ka siis ei ole mingit asendis istumist ja puhkamist, kas jõnksutab või kurvitab. Eilse ilmaga jäi mulje, et rajal on ainult üks mõistlik laskumine, ülejäänud on kõik sellised, et vaevalt jõuad asendi sisse võtta, kui juba pead jälle rapsima hakkama. Ning lõpulaskumine on omaette ooper. Ühel laskumisel on 4(neli) tagasipööret. Jalad kogu aeg käivad. Muidugi, kui täna peaks ime juhtuma ja rada läheb kõvaks ning kiireks, siis see muudab asjad märksa lihtsamaks ja lõbusamaks.

Lasketiir pole mulle ka eriti õnnelik koht olnud. Eriti lamades. Tuul keerutab ja maa on külmand ja kärss kärnas. Whistleri tiir oli esimesest trennist alates sõber, sellega siin pean piike murdma.

Ilm ja transport on mõlemad kaootilised. Tänaseni käisid bussid nii, nagu jumal juhatas. Eile ootasime näiteks pool tundi bussi... Üleeile ainult veerand. Ilma poole pealt paistab päike, sajab vihma, lund ja lörtsi. Seda kõike tunni aja jooksul. Täna pidavat mõlemad asjad normaalsed olema. Tahaks loota.

Ojaa, magamine. Vancouveris ma juba mõtlesin, et vähemalt ajavahega harjumises olen ma loomulik talent. Ära sõnusin. Enne ühte pole siin lootustki, et magama jääks. Rekordööl vähkresin umbes kolmeni... Hetkel olen alla andnud. Võtan mingit looduslikku unerohtu, vähkren poolunes umbes üheni, pool seitse ärkan liiklusmüra peale ning siis magan üheksani. Ajab asja ära küll. Enesetunne on enam-vähem, sellel paar vahepealset päeva olin umbes kolmeni päeval zombi. Lohutus on see, et teised Vancouverist tulijad on samasugused.

Ühesõnaga kõigi ennete järgi midagi head siit oodata ei ole. Aga ma vilistan ennete peale.

Eelnevates juttudes olnud vihjed psühholoogilisele treeningule ei viitanud millelegi muule, kui Peep Vainu koolitusele "Saavutama õppimine". 3-5. märts olime Priiduga mõlemad seal, mina lausa teist korda. Esimene kord oli 2006 mais.

Mida ja kuidas seal tehakse, seda võivad kõik ise koolituse tutvustusest lugeda. Või raamatust "Kõige tähtsam küsimus". Ma panen siia lihtsalt kirja need märklaused, mis ma ühele "oranzile lehel" kui minu jaoks väärtuslikud ideed üles kirjutasin.

1. Ise ähin, ise puhin, ise oma rongi juhin - sama hästi sobiks ka "igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Ehk mõte on selles, et mina ise vastutan oma õnne või õnnetuse eest. Mitte sõbrad, vanemad, treenerid või Eesti Vabariigi valitsus. Kui ma ei ole millegiga oma elus rahul, siis esimene asi oleks mõelda, kuidas ma seda muuta saan, mitte loota, et ehk keegi teine muudab.
2. Püha Franciskuse palve: "Jumal, anna mulle meelerahu mitte muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust, et nende vahel vahet teha." Tihedalt seotud esimese punktiga, aga lisaks ka see, et teiste vigade ja puuduste pärast ei ole vaja üleliia erutuda. Teiste ronge ei ole vaja juhtida - võib ainult aidata, kui abi küsitakse.
3. Aksepteerin ennast ja teisi sellistena, nagu nad on, ei süüdista ega ärritu, vaid toetan. Vt ka punktid 1 ja 2. Ma ei saa kõike ise kontrollida, aga ma saan kontrollida oma reaktsioone ja tundeid. 
4. Ettekäänded ja vabandused ei ole põhjused. Mis tegelikult on ütluste "mul ei ole aega" või "ma ei oska" või "ma ei tahagi seda" taga? Minul tihtipeale ei ole/ei olnud "aega" kuiva teha. Küll oli aega telekat vaadata, internetis jõlkuda ja niisama lakke vahtida.
5. See ei ole nii õudne ja see läheb üle. See käib hirmude kohta. Ma olen üldiselt julge tüdruk, aga ma kardan inimestega rääkimist ja eriti nendel abi küsimist nagu tuld. Sõna otseses mõttes. Sütelkõnni raja ees seistes oli mul üsna sama tunne, kui kelleltki mingit teenet küsima minnes. Kui ma aga natuke selle üle järele mõtlen, siis ma saan aru küll, et see ei ole üldse nii õudne ja kui ka läheb midagi halvasti, siis kõik läheb üle. Pealegi - mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Eelmisel korral sain ma süterajal kõrvetada, villid tulid. Aga see valu läks üle. Sellel korral ei saanud kõrvetada. Ei olnudki nii õudne, pigem vastupidi.
6. Hinga korra - ja siis mine ja murra! Kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis on vaja ainult minna ja endast parim anda. Tulemus ei ole sellel hetkel enam oluline.
7. Mida rohkem proovid, seda rohkem ebaõnnestud, aga seda rohkem ka õnnestud ja just see on tähtis. Nii, kes teab, mitu korda oli Kristina Shmigun esikahekümnest väljas? Mitu korda ma enne kukkusin, kui käima õppisin? Keegi ei tea. Kõik teavad, et Shmigun on kahekordne olümpiavõitja ja lisaks käimisele ma lausa jooksen ning suusatan ka. Ebaõnnestumised on õnnestumise eeltöö, millele ei ole vaja erilist tähelepanu pöörata, kui siis ainult õppetunnina.
8. Alati ei ole vaja midagi teha. No see on "tegemise maniakkide" rahustamislause;) Vahepeal võib olla ka rahulikult ja lihtsalt nautida. Lihtsalt tegemise pärast ei ole ka vaja midagi teha.

Noh, ja nendest eesmärkidest, mis kirja sai pandud, jooksis mingil kummalisel põhjusel alati läbi "Vancouver 2010";) Arusaadav. Üldiselt on see elu üle järele mõtlemise koht. Kolm päeva ainult endale - seda aega meil tihtipeale ei ole. Ja paljud asjad saavad selgemaks.

Esimene ja teine kord ei ole muidugi võrreldavad. Esimene kord oli emotsionaalne laks võimas. Teist korda aga võib-olla sügavam. Esimene kord sai pärast seda paar suurt asja ette võetud, sh ka seesama blogi. Teist korda sai selgemaks, et valitud tee on õige. Esimest korda sain tõuke tegutsema hakkamiseks, teist korda sain julguse alati mitte tegutseda;)

Praegu oleme juba Trondheimis. Kui ma ajavahest nii uimane (ja valel ajal ergas) ei oleks, oleks siin päris tore. Täna-homme peaks teised seltskonnad vastavalt Itaalias ja Eestist ka siia jõudma. Neljapäeval on sprindid.

Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks.

Üldiselt oli väga raske võistlus. Ükskõik palju ma tahan või üritan, et ole "purakat" sees, kui klassikuid tsiteerida;) Mingis oma ühtlases tempos suudan liikuda küll ja lõpus võin põhimõtteliselt kõigiga tempot hoida, aga sujuvalt olen igal ringil 10 sekundit liiga aeglane. Mitu aastat olen neid sekundeid rulli- ja suusarajalt, jõusaalist ja immimägedelt taga otsinud, aga ikka tühjad pihud. Täna oli kaotus küll suhteliselt väike, aga see tulenes peamiselt raja kergusest ja kiirusest, siin ei tulegi suuri vahesid.

Täielik müstika on minu jaoks see, kuidas oli viimase ringi esimese poolega võimalik 20 sekundit kaotada. Sest pisut üle kilomeetri enne lõppu said Kuzmina ja Henkel mind kätte ning lõpuni sõitsime juba koos. Ütleme nii, et suurem osa sellest ajast vedasin mina Henkelit;) Lõpulaskumisel olime kolmekesi kõrvuti, aga ma otsustasin medaliheitlusse mitte oma nina toppida ja lasin viisakalt nemad ettepoole. Oleks mul üks trahv vähem olnud, siis poleks nad seda lahkust minult küll saanud. Aga ringi peal kokku kaotasin ma neile 20 sekundit. Nii et poole ringiga 20 sekundit. Raske juhus. No see nagu näitakski, et sõita peaaegu jõuaks, aga mitte piisavalt kiiresti.

Laskmine oli selline äärepealne täna. Kaks lasku, mis tundsin, et ei olnud nagu päris see, olidki trahvid. Mõlemad napilt ja mõlemaid teadsin ise väga hästi. Sellel hooajal mul õnnele loota erilist mõtet ei ole ehk märgid kukuvad ainult siis, kui tunnen, et teen täiesti kindla lasu. Ja siis ka mitte alati;) Ehk ise lasin mööda ja ise pidin ka neid trahviringe keerutama.

See on oli taas raske võistlus ja ma väga pingutasin. Laskmine läks natuke kehvasti, sõit tubli keskmine koht sellel hooaja mõttes üle keskmise;) Nii et ma ei ole pettunud. Tahaksin muidugi lasta paremini ja sõita kiiremini. Noh, see võimalus on mul nädala pärast.

Nüüd hakkame kohe Norra poole sõitma. Vancouver-London-Oslo-Trondheim. Laupäeva õhtul peaksime olema Oslos ja pühapäeva hommikul läheme edasi Trondheimi.

Peaaegu. Peaaegu oleks lasknud nulli ja peaaegu oleks kümne hulka saanud. Kurat, kõrgele olen enda lati ikkagi seadnud;) Ei, tegelikult olen rahul. 19 esimest lasku lasksin pihta - seda olen elus suutnud vaid kahel korral veel ning saavutasin hooaja teise tulemuse.

Hommikune staadion tervitas meid 14 miinuskraadi ja tõusva päikesega. Õnneks tõusis ka temperatuur koos päikesega, nii et minu soojenduse alguseks võis juba vesti pealt ja õhusoojendaja suust ära võtta. Sealt ka põhjus, miks oli valitud viimane stardigrupp - et soojem oleks. Tagantjärele tarkusena oleks võinud võtta ka kolmanda grupi, oleks rohkem vedureid olnud, aga ega nüüd selle taha ka midagi ei jäänud.

Stardist hooga minema ja näiteks Sylviest lennuga mööda. Ja veel paarist näost. Illusioone ei hakanud aga endale looma, sest minul oli stardikiirendus käsil. Poole ringi peal purunesid pigem minu illusioonid lennukusest, sest Sylvie jõudis uuesti järgi ja läks mööda. Lõpetage - tal on kolmas ring, minul esimene ja ta sõidab minust mööda! Mind võttis kohe näost kaameks. Tiiru tulime siiski koos, eest ära ta minult ei läinud. Järgmisel ringil ei olnud mul samuti erilisi probleeme tema kannul püsida - ringi alguses olin mina isegi teravam, suurel tõusul oli tema võimu rohkem ja läks mööda, kuid tiiru tulime jälle rõõmsalt koos. Ka kolmanda ringi pooleni tegi ta mulle tempot, kuni lõpukiirendusega eest läks.

Minul oli tegelikult aga jalg pehme. Või hoopis kange, kuidas nüüd võtta. Siin on tegelikult salakaval rada. Raja raskeim koht pole mitte tõus, vaid sile maa. Naiste 3km rajal on täpselt kõige suurema tõusu lõpus u 250 kergelt tõusvat siledat maad. Ja see on puhas kannatamine. Juba teisel ringil tundsin, et poos kõik asjad kinni - nii lihased kui kopsu. Pulsigraafik näitab ka, et tegelikult sõitsingi teisest ringist alates puhtalt punases, kui just laskumised välja jätta.

Ehk teisisõnu algas kannatus. Jalg oli trennides juba imelikult "tühi" ja väsinud olnud ning ka nüüd ei olnud sealt mingit särtsu leida. Lühikeste üleminekute ja tempovahetustega sain hästi hakkama, aga pikemad raskemad lõigud käisid üle jõu. Sobivaks illustratsiooniks oleks see, kuidas ma ühest korealasest möödusin. Tõusu alguseks olin kõrval. Tõusu järsema osa peal läks tema ette ja vaata et eest ära, aga nii kui tõus lõppes, ta sinna ka jäi.

Viimane ring oli juba paha olla. Ja üksik. Kõik, keda püüda oli, olid juba püütud ja ülejäänud finishis või liiga pikalt ees. Raja peale olid veel üksikud korealased ja rootslased oma viimaseid võistlejaid ergutama jäänud. Ja mõned kohtunikud. Eksole, oleks meil seekord täiemõõduline ergutuskoor raja ääres olnud, siis ma oleks kindlasti need 6 sekundit leidnud;) Ei, tegelikult olin ma lihtsalt nii sodi. Oleks keegi selle lausiku peal filminud, oleks pärast kõvasti naerda saanud. Et üks muudkui üritab sõita ja lükata, aga absoluutselt edasi ei lähe, ainult vaikselt tuigub küljelt-küljele. Aga ma andsin oma parima, rohkem ei olnud täna kuskilt midagi võtta.

Kokkuvõttes võitlev sõit. Mitte mingi imetegu, aga võitlesin ja tegin oma töö ära. Ma hirmsat moodi tahaksin kiiremini sõita, aga kahjuks selle asjaga ei ole nii, et võtan kätte ja lihtsalt sõidangi... Seekord oli see minu parim. Sellel aastal ei ole õiget lennukust (veel) leidnud. Hochfilzenis korra ja Anterselvas nagu peaaegu oli, aga siiski mitte päris "see".

Nüüd aga hoopis tähtsamast asjast - laskmisest. Esimesed 19 lasku olid ideaalsed. Lamades oli veel natuke kahtlane - esimeses tiirus oli tuul ja pidin natuke vastu sihtima ja üleüldse on lamades väiksem märk, aga püsti polnud esimese üheksa lasuga varianti ka, et need mööda läheks. Keskendusin, enda arvates võtsin maru rahulikult ja aeglaselt kõike ning lasin kindla peale pihta. Viimases lasin kolm pihta, siis sundisin ennast veel rahulikuks, lasin ka neljanda pihta ning siis oli juba nii hea meel, et viimast enam ei sihtinudki... See ei olnudki võimalik, et pihta läheks. Ma mäletan täpselt seda juubeldust pärast neljandat lasku ja masendust pärast viiendat. Loll, loll viga. Aga see-eest väärt õppetund. Kõik eelnevad korrad, kui ma 19 esimest lasku olen pihta lasknud, olen viimase ka lasknud. Seekord siis sedapidi. Hea laskmine sellegipoolest, lihtsalt emotsionaalselt jääb viimane lask märksa rohkem kripeldama, kui näiteks kolmanda tiiru teine. Kuigi tulemus on täpselt sama. Aga nagu Priit alati ütleb: "Sa ei saa nulli lasta, kui sa esimesi laske pihta ei lase" ehk pigem lase mööda lõpus kui alguses, siis vähemalt säilib võimalus.

Tubli olin. Kusjuures eesti tüdrukutest saavutasin kõige kehvema koha, Kats ja Sirli olib IBU karikal vastavalt 7 ja 9;) Aga ma lasin kõige paremini;) Ja üllatuslikult ka kiiresti, kuigi enda arvates aegluubis. Võibolla nö "minu märkide" peal oli selline mees, kellele meeldis hiljem nuppu vajutada.

Varjatud iroonia on selles tulemuses muuseas täiesti olemas. Kui mina olin eelmisel teisipäeval Pärnus oma kõrvade vahelise kehaosaga tegelemas, helistas treener ja ütles, et tegelikult meil raha ei ole, aga kui sa oled valmis 15 hulka tulema, siis läheme võistlema. Siin ma siis nüüd olen... Oleks pidanud esikümne kohta küsima, eksole;)

Reedel võtame käsile sprindi. Kuulge, see on poole lühem, selle ma jõuan isegi lõpuni sõita!

Ahjaa, telefon mul siin ei tööta, kui keegi helistada on proovinud või midagi saatnud. Arvuti töötab ka siis, kui ma kellegi käest seda US otsa laenan;)

Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga.

Sõit oli tavapärane. Soojenduseks ei tahetud Tallinnas lennuki peale lasta, aga edasine läks harjunud rada. Marsruut Tallinn-Helsingi-London-Vancouver ja sealt edasi bussiga Squamishisse. Lennureis ei olnudki eriti hull. Paar seriaali, üks film, kaks sööki ja paar tundi tukkumist. Kohal nagu muuseas. Päeval on ikka märksa inimlikum lennata kui öösel. Tagasi lendame kahjuks öösel:( Vancouveris oli tavapärane jant relvadega, midagi erilist ei tehtagi, aga sujuvalt läheb 2 tundi aega. Samuti suudeti kes-teab-kuhu maha jätta Kristjani kott, kus lisaks isiklikele asjadele ka pikksilm ja padrunid. Praeguseks on see õnneks leitud ja väidetavalt pidi ka Vancouveris olema. Seni ei usu, kui ise ei näe, et Kristjanil uued riided seljas on;)

Täna vaatasime võistlusrajad üle - mulle meeldisid. Tapvaid tõuse pole, mõni on pikem, aga vähemalt sõidetav. Palju tempomuutusi. Pisut meenutab Anterselvat. Isegi ilm meenutas, kraadi järgi oli päris krõbe, aga päike küttis sõites naha ikka väga soojaks. Käisin ühe tiiru ka matkaradadel, need oli ka väga 5+. Lund väga palju, üleüldse pidid "probleemid lumega" siinkandis tähendama mitte lumepuudust nagu Euroopas, vaid selget liigsust. Ainus jama on selles, et meie elamiskohast on radadele u 60km, järgmisel aastal on olümpiakülast õnneks märksa vähem.

Aklimatiseerumine läheb enam-vähem. Lõuna ajal tahaks korra magada, aga tuleb vastu seista. Siis tuleb õhtul uni päris hästi, ainult poole kahe ajal on esmane kellavaatamine ja poole kuueks on unega ühel pool. Tegelikult üsna paras rütm, mul võistlused niiehknaa hommikul. Nüüd nihutati siin kella ka, ehk ajavahe -9 tundi. Väiksemaks läks, hurraa! Ei oska muidugi öelda, mis järgmised päevad toovad.

Muude muljete üldnimetaja oleks "suur" või "palju". Suured mäed. Suured puud. Suured autod (Kats võiks vabalt küljepeegli alt läbi jalutada). Palju lund (meie linn on muidugi puhas, aga mäe otsas on palju). Palju kultuure (mustanahalised afroameeriklasteks, aga turbanitega vendi polnudki varem eriti näinud. Aasialased on Koreast saati õnneks harjumuspärane vaatepilt). Suur Wal-Mart. Suured söögiportsud (esimene hommikusöök oli ainus, mille suutsin ära süüa). Suured voodid (150cm üheinimesevoodi!). Palju hamburgerikohti (lähima km raadiuses 2xMcDonalds + ülejäänud. Ja see on väikelinn). Palju matkaradu (Squamish reklaamib ennast kui "recreational capital", kahjuks meie juurde ulatuvad vähesed). Suured inimesed. Palju jutustamist. Kõik on kas suur või on seda palju või mõlemat.

Aga üldiselt mulle meeldib. Hotell on meil üsna nukras ümbruses, vihjeks tänavanimi "Industrial", aga muidu on vahva. Võibolla on oma osa ka selles, et... tuttav tuleb ette! Teate seda USA sarja - Everwood? Kus üks kuulus ajukirurg kaotab naise ja kolib siis oma poja (kes klaverit mängib) ja tütrega ühte uimasesse väikelinna. Vot üsna selline siin ongi. Mõnes mõttes täitsa lahe. Ja matkaradadel joostes olid mõned kohad väga ägedad. Inimesed on samuti väga lahked ja jutukad ja mis kõige vahvam, ingliskeelsed;) Võta või jäta, täpselt nagu telekas. Eks ole näha, kas nädalaga on sellest kopp ees või mitte.

Võistluste koha pealt ei oska suurt midagi öelda. Suusavorm on suur küsimärk, laskmisvorm veel suurem. Rada on mulle sobiv, aga viimased võistlussõidud olid ammu, eriti palju treeninud pole, keha ka üritab kuidagi reisiväsimuse ja ajavahega kohaneda... Eks kolmapäeval ole näha. Lähen täie hurraaga peale, vaatame, kauaks auru jätkub.

Teile head ööd, minul on tegelikult veel eelmise päeva lõuna;)

Esimene start, individuaal, on kolmapäeval, naistel eesti aja järgi 19:15, meestel, khm, 00:30.

Päevad on läinud märkamatult mööda ja taas kord pühin kodumaa tolmu jalgadelt, ees ootab esmakordne reis üle Atlandi ookeani - sihtpunktiks Whistler Olympic Park, Vancouver, Kanada. Majanduslikel põhjustel läheme vähendatud koondisega - kaks sportlast: mina ja Martten; treener ja määrdemees. Mõned teised lähevad samal ajal Ridnauni IBU Karikale ja tulevad seejärel Trondheimi jälle MKle.

Vahepealsed päeva on olnud huvitavad ja teistsugused. Vahetasin paariks päevaks füüsilise treeningu vaimse treeningu vastu ja loodetavasti on sellest abi. Tähendab, mulle on sellest kindlasti abi, tulemuste suhtes pole kindel;) Nagu selles naljajutus, kus tädike kurdab nii kehva kõrvakuulmist, et enda peeretamist ei kuule ja siis arst kirjutab rohu, et valjemini peeretama hakkaks;) Minu puhul oleks parallleeliks siis see, et isegi kui paremini pihta ei saa, siis vähemalt ei põe nii palju.

Omaette küsimus on muidugi ajavahe. Koreaga oli teoreetiline vahe +7 ja reaaselt muutisme rütmi +5. Nüüd on vahe -10... Samuti on nädala aja pärast Norras ehk normaalses ajas uus võistlus ja kahe nädala pärast Venemaal veel neli tundi teisele poole ehk kahe nädalaga tuleb ajavahet +14 tundi. Õõõõõõõ. Ilmselt lähen seda teed, et Kanadas võimalikut vähe aklimatiseeruda. Võistlused on naistel peaaegu mõistlikul ajal, hommikul kell 10. Ehk täiesti reaalne on variant, et ärkan öösel 3-4 ajal ja lähen umbes 6-7 õhtul magama. Aga see oleneb ka välistes tingimustest - hotellist, valgusest, enda magamajäämisest. Vaatame. Hakkama saan niikuinii.

Lõpetuseks tarkusetera lätlastelt: "Nating spesial, dsast kraisis" - vastuseks küsimusele, et mis teil seal lahti on?

Veebruar on MMi-kuu. Erilist treenimist mahu mõttes enam ei toimunud, üritasime vormi koguda ja hästi võistelda. Eriti ei õnnestunud.

Jaanuar ja eelmise aasta veebruar.

Tavapärane veebruar. Treeningtunde vähe, sest 1) kuu on vaid 28 päeva ja 2) mõlemal juhul 2 reisi/kudemispäeva. Igat pidi tavapärane veebruar.

Aklimatiseerumine käib oma halvimas tähenduses - väsimus, uimasus, tappev uni kell 5-6 õhtul, unepuudus öösel. Vuhh, vastik. Ja kõige selle pealt oli vaja minna Eesti meistritiitli jahile. Lohutas see, et ka teised olid just teiselt poolt maakera tulnud.

Esimene päev ehk reedel oli kavas mass ja ühtlasi oli see ka nö "rahavõistlus", ainuke, kus lisaks medalile ja soojale käepigistuse ka mingi (rahalise) auhinna saad. Algselt pidid lätlased meile konkuretsi pakkuma, eelmisel aastal näiteks lasin viimases tiirus 4 ja sain Madara käest pähe, aga need olid kogu koondisega haigeks jäänud. Neile head tervenemist ja meil on traditsiooniliselt ainult kolm naist stardis. Muuseas, Tagne startis harrastajates, lasi 1+0+0+0 ja oleks napilt meestele pähe teinud.

Kuna stardis olid ainult eestlased, siis leppisime kokku, et esimene ring võtame rahulikult. Võtsimegi, puhta jalutamine käis, aga millegipärast jäid juuniorid ikka maha. Esimeses tiirus kohmitsesin pisut, aga lasin nulli. Kats ka, Sirli oli oma kolme trahviga mängust väljas. Teine ring mõtlesin alguses jälle rahulikult Katsi tuules loksuda, aga siis ei pidanud närv vastu, pidin tõmbama hakkama;) Aga Kats, kurask, ei jäänud maha:D Korraks tuli väike vahe, siis tuli jälle järgi. Nagu ikaldus. Ringi lõpupoole vaatasin, et ei tule sellest midagi ja võtsin gaasi maha.

Tiirus lasi Kats järjekordse kiire nulli, mina seevastu kohmitsesin ja lasin ühe ka veel. Selge oli see, et nüüd on panna vaja. Ilmselt leidis seda ka Kats, sest alles ringi lõpus tuli vaikselt lähemale. See-eest suutsin oma tiiru ilmumisega tal kõik rütmi sassi ajada ja tal tuli tõrge ning lisaks lasi veel kolm trahvi ka. Noh, vaevalt et see tegelikult just minu teene oli. Igal juhul mina lasin ilusti ühe, napika ja läksin umbes 40 sekundiga liidriks.

Nüüd võis juba jälle natuke rahulikumalt võtta, aga väga ka ei maksnud jalutada, Kats oli terav. Aga noh, viimases tiirus lasin kiirelt-täpselt ja selleks ajaks, kui mina uhkelt trahviringist kauge kaarega mööda purjetasin, jõudis Kats alles laskma. Ehk lõpuring oli taaskord vormistamine-loksumine. Selles suhtes pole ma eriti tulihingeline sportlane, et "ei viitsi seigelda ja joosta, kui tulemust ei näe" - kui võit (või kaotus) on kindel, siis pingutada enam eriti ei taha... Aga kaks sekundit oleks võinud ikka kiiremini sõita, siis oleks noortel poistel ka seljad prügiseks teinud;)

Ehk nii tuli selle hooaja kolmas meistritiitel.

Järgmine päev oli eriliselt väsinud tunne. Öösel oli kõvasti lund sadanud, Elva ja Otepää sportlased kaevasid oma busse välja ja starti lükati seetõttu tunnike edasi. Mina oleks parema meelega kodus maganud. Aga polnud midagi teha, 15km ootas. Õnneks oli selge, et tegu on laskevõistlusega, kes kõige vähem laseb, see võidab, nii et sõiduga ei olnud vaja üle pingutada. Asja tegi põnevaks lumesadu ja -tuisk, mis igale poole vahele puges, nähtavuse olematuks ja matid libedaks muutis.

Lühidalt kulges võistlus nii - sõitsin rahulikult, tiirus olin parim kohalik pasunamees - puhusin sihikut eest ja tagant, aga teises tiirus lasin sellegipoolest üsna tunde järgi, sinna kus vähe tumedam tundus. Julgelt üle 40 sekundi olin igas tiirus, võibolla isegi rohkem. Kats startis minust minut järel, sõitis ja lasi kiiresti, nii et viimaseks tiiruks oli seis peaaegu põnev - 30 sekundit oli mulle järgi võtnud, aga ühe trahvi rohkem lasknud (vastavalt 1+2+1 ja 1+2+2). Ehk kui mina laseks ühe ja tema nulli, siis oleks temal mind raske, aga võimalik võita, minu kahe puhul oleks seis vastupidine. Aga selle tiiru üle olen ma tõeliselt uhke. Puhusin püssi puhtaks, sättisin jalad libeda mati peal korralikult seisma, panin palgesse ja Katsi saabumise ajaks tabasin ka viimase märgi. Ehk taas kord oli võistlus minu kasuks otsustatud. Viimasel ringil jalutasin jälle, kui Kats tagant liiga lähedale hakkas tulema, tegin korra kiirenduse;) Saabusin finishisse esimesena ja sain esikoha. Sirli muuhulgas samuti ei näinud neid märke eriti, lasi 2+5 ja otsustas mitte edasi võistelda.

Nii tuli selle hooaja neljas meistritiitel.

Nüüd üritan enne Kanadasse sõitu ennast välja puhata ja hea suusa- ja laskmistunde kätte saada. Tahaksin mõnuga suusatada, ilmad paistavad seda ka soosivat;)