Paari kodusveedetud päevaga ei tundugi kogu see asi enam nii hull. Hea on rahulikult omaette omi asju nokitseda. Hantõ segateade läks täpselt nii nagu ta läks, Kats tegi ainsana normaalse võistluse, ülejäänud pidid ikkagi trahviringi ära kontrollima ja vedas, et soomlased ka ikka starti tulid ning me päris viimaseks ei jäänud...

 

 

Minu võistlus polnud tegelikult kõige hullem. Lamadestiir oli muidugi üüratult paha lugu, ei teagi, mis juhtus. Tuul oli, aga enda arvates ma siiski arvestasin sellega. Järelikult mitte piisavalt. Või siis jälle liiga palju. Sõita oli normaalne. Kaks esimest ringi tiksusin tuules, esimene ring kasahhi tüdrukul, teine ring Kaisal. No Kaisa taga sõitmine väga tiksumine polnud, aga mul oli suusk selgelt parem, see tegi asja märgatavalt lihtsamaks. Aga ikkagi oli hea tunne tal taga rippuda, pole see võimatu midagi. Korralik kiire püstitiir ka veel otsa ning tuju läks juba paremaks. Viimasel ringil püüdisin kinni eespoolmainitud kasahhi tüdruku, kes oli mingil põhjusel kuskilt väga suure haamri hankinud. Aru ma ei taipa - esimesel ringil arendas täiesti korralikku tempot, minu taga ei kannatanud olla, pidi mööda suruma, aga teisel-kolmandal ringil enam üldse ei liikunud. Müstika.

Võistlusele järgnesid kiire asjade pakkimine, Priit võeti veel dopingussegi (kahtlane mees, ma ütlen!), kiirelt pesemas, söömas ja otse lõpetamisele. Paljudele naistele-meestele jäi see hooaeg viimaseks. Mõnede loobumisest on mul kahju. Martina Beck, varasem Glagow, oli minu jaoks kõige lähedam eeskujule. Pisike tüdruk, hea laskja, alati mitte just kõige kiirem sõitja, aga vajadusel tugev võitleja. Oma senise parima tulemuse tegin ma just tema tuules sõites - Hochfilzeni distants, temal oli üks ring juba rohkem sõidetud, nii et mulle väga sobis tema tuules rippuda. Laskesuusamaailm pole enam endine.

Järgmise kuu plaanides on peamiselt laskesuusatamisest puhata ja lihtsalt elada. Homme lähen oma jalga arstile näitama, ise hoian kahe käega pöialt, et lahti lõigataks ja need !#¤$! kruvid ja plaat sealt välja võetaks. Sõna otseses mõttes käivad närvidele;)

Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. 

 

 

Ma ei saa kuidagi üle ega ümber tundest, et miski proovib mulle selgeks teha, et ei ole vaja ennast selle laskesuusatamisega vaevata. Misiganes ma ka ei teeks, lõpptulemus on igal juhul hale. Ainult Otepää EM langes mingil põhjusel sellest ansamblist välja. Kas kolme trahvi laskmiseks on vaja iga päev kuiva teha? Kas on vaja aastas 650 tundi spordirajal higi valada, et MK parim tulemus oleks 41?

Võistlus oli täiesti mõistlik lamadestiiruni. Kui ikka alustada laskmist kahe möödalasuga, siis üldiselt ei ole head loota. Sundsin ennast siiski edasi võitlema, sest ka kahe trahviga oli siiski reaalne punktile sõita. Nagu kiusu pärast olin teisel ringil rajal täiesti üksi. Püstitiir oli iseenesest normaalne, sellel ühel lasul vaatas relv pisut paremale ja loomulikult see märk ei kukkunud. Viimaseks ringiks hakkasid isegi määrdemehed raja äärest ära minema, õnneks oli mul püüdmiseks sarnaselt Holmenkollenile noorem Gasparin ees, kellel minuga võrreldes ikka väga raske oli. 

Kõige hullem on see, et ma ei teinud ju otseselt midagi väga valesti. Sõitsin täiesti keskmiselt, kaotus muidugi suur, aga seda ainult ühele inimesele, ülejäänudega võrreldes käis kah. Lasin muidugi halvasti, aga ma näe põhjust. Miks? Ei tea. 

Märtsi MK-del oli mul igal juhul hämmastav stabiilsus, kõik kohad vahemikus 41-47.

Venemaal on alati variant ennast täis juua, aga üldiselt kipub see enesetunnet ainult halvemaks tegama;) 

Pühapäeval on veel segateade, seal on väike võimalus ennast rehabiteerida, aga ka see jääks ainult väga nõrgaks lohutuseks. Võin ametlikult öelda, et minu hooaeg läks totaalselt aia taha. Ning hetkel ma ei tea, kust ma võtan julguse ka järgneval hooajal samapalju endast siia sisse panna. Küll ma leian, aga praegu on see ennast küll väga osavalt ära peitnud.

 

Ahjaa, kellale leidisin patarei. 

 

 

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

 

CISM läks nii nagu ta läks. Ilm oli ropult soe, isegi ilma päikeseta oli +10 ning rada oli ülipehme. Laskmises otsustasin natukene liidetavaid varieerida, aga tulemuseks jäi siiski selle hooaja tavapärane 2 trahvi. Ülejäänud seltskond otsustas see-eest pihta lasta ning seega oligi koht napilt esikahekümnes. Sõit oli enam-vähem, lihtsalt ei oska sellise pudruga kiiresti sõita ja mäed andsid ka pisut tunda. Kiireimale tüdrukule oleks võinud kaotus pisut väiksem olla, aga üldiselt ma niiöelda oma selle hooaja tavapärasele sõidule oluliselt ei kaotanud. MK-ga võrreldes olid jõuvahekorrad umbes samad, keda võidan, seda võitsin, kellele kaotan, sellele kaotasin. Roland tegi muidugi hea töö.

Siin on aga tõeline talv ning hea tugev rada. Staadioni on üsna kõvasti ümber ehitatud, aga see pidi olema alles algus võrreldes sellega, mis nad järgmise aasta MMiks teevad. Rada on küllaltki raske, pärast suuremaid tõuse ei tule mitte laskumine, vaid tuleb pikalt veel siledat sõita. Tiir jätkuvalt tuuline.

Iga kord, kui ma siia sattun, jõuan ma järeldusele, et vene keelt võiks siiski pisut rohkem osata. Õnneks oli mul Moskvas "lapsehoidja", kes mulle ühte lennujaama vastu tuli, relvaga asjad korda ajas, mind teise lennujaama viis, uuesti relvaga asjad korda ajas ning üleüldse minu eest hoolitses. Ise poleks ma elu sees aru saanud, mis seal vaja teha on... Üleüldse on Venemaal naisterahvana tore reisida - lihtsalt ei ole võimalik, et sa ise oma kotte tassima pead;)

Ma ei saa rääkimata jätta ka oma kellaseiklusest. Kontiolahtis andis kell märku, et patarei hakkab tühjaks saama. Ning sellest ajast saati pole ma sattunud ühtegi piisavalt tsiviliseeritud kohta, et uut patareid osta! Kontiolahtis elasime konkreetselt keset metsa, sealt otse laeva, laevalt otse Oslo äärelinna, kus ainsas poes ka seda patareid ei olnud. Brussonis viskas kell lõpuks pildi tasku, aga see oli niivõrd küla küla, nii et ma isegi ei lootnud. Helsingi lennujaam oli ainus lootuskiir, aga kui kõiki muid lapikuid patareisid seal müüdi, siis mulle vajalikku mitte. Põhimõtteliselt oleks ma võinud uue kella osta, aga patareid ei saa... Täna katsun jõudu Hantõ-Mansiiski kaubandusvõrguga.

Tavaliselt pesitseme me Itaalias "Süd-Tirol"-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla - Saksa, Austria, Itaalia - üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia.

 

 

Isegi meie hotelli nimi on Italia! Kõik algas juba Milano lennujaamas. Korraldajad olid ilusti vastas, kõik tundus tore. Ootasime mõnda aeg ei-tea-keda-veel, mingit kellaajalist vihjet ei antud. Mõningat aega istusime oma kottide otsas, kuid kuna hommikusöök hakkas päris kaugele jääma, otsustasime midagi kõhtu hankida. Vaevalt jõudsime söögijärjekorras koha sisse võtta, kui korraldaja-neiu tuli joostes: läheme ruttu ära, kõik ootavad juba teie järgi!? Egas midagi, panime minema. Tund aega sõitsime, siis tehti peatus - sööge midagi. Aega anti 10 minutit. 10 minuti pärast olime meie ainsad, kes bussi juures tagasi olid;) Teistel, sh kohalikel, läks pisut kauem. 

Aga see oli alles algus. Aostasse kohale jõudes ootas korraldajaid pealtnäha triviaalne ülesanne - anda kõigile akrediteeringud (peale meie oli seal veel mitmeid koondiseid), jaotada punt alade ja vastavalt ka külade kaupa laiali, toppida bussi ja hotelli kohale sõidutada. Aega võttis see üritus tubli 3 tundi, enne kui liikuma saime. Niipalju kui meile vihjati, oodati alguses veel inimesi, et bussi täis saaks (keda? kõik, kes pärast meid saabusid, läksid igal juhul juba varem kuhugi ära). Siis leiti, et inimesi on piisavalt ja toodi väike buss ette ning üritati meid, ameeriklasi ja soomlasi sinna sisse toppida. Meil oli vähe pagasit, suurem osa tuli bussiga Oslost, meie mahtusime ilusti. Ameeriklased oma pagasiga mahtusid ka ilusti. Soomlastest oleks mahtunud kas pagas või inimesed, aga mitte mõlemad... Siis kupatati meid bussist välja, arutati, otsustati suurema bussi kasuks ja isegi leiti see suhteliselt ruttu. Nüüd jäi aga ruumi üle ja me ootasime, et keegi veel tuleks, et ikka buss täis oleks... No õnneks keegi siiski lõpuks tuli.

Ning siis algas alles bussisõit, mis siinsetel teedel pole päris niisama kruiisimine. Ma pakun, et mittekohalikud ei keeraks iga teist kurvi välja. Samuti oli aktiivselt kasutuses signaal, et vastutulijaid selgelt vastassuunavööndis paiknevast bussist hoiatada. Tavaliselt see ei toiminud ja ma olen siiani tõsiselt üllatunud, et mõni Fiat Punto ennast bussi ninna ära ei parkinud. Brussoni ja hotelli jõudsime iseenesest heal ajal, 19:30, täpselt õhtusöögiks. Kõigest 7 tundi pärast Milanosse saabumist. Roland, kes tuli täna ajalises mõttes sama lennukiga, jõudis kohale umbes 4 ajal ehk 3 tundi kiiremini;)

Avamine jätkus eile samas vaimus. Väljareklaamitult oli tegu võimalikult lühikese tseremooniaga, millele järgneks "big pasta party" ja viimane bussi pidi lahkuma 21:30. Meie viilisime alguses kõvasti, hakkasime oma hotellist liikuma ligi kaks tundi pärast soovituslikku aega, eksisime vahepeal ära, jõudsime kohale 45 minutit pärast soovitatavat kogunemise aega ja pool tundi enne avamise algust ning seetõttu seisime kõigest 2 tundi vahelduva vihma käes. Valetan, vahepeal siiski marssisime ka;) Lubatud "big pasta party" seisnes peamiselt veinis ja saias, päris söögi saabumise ajaks olid pooled saiast kõhu täis söönud, ülejäänud pool saiale niiväga ei rõhunud. Ning kes bussile tahtis jõuda, see pidi magustoidust loobuma. Ühesõnaga korralik Itaalia õhtusöök;)

Aga tegelikult on tore. Isegi siin mägedes on õues on jube palav, all Aostas näitas kraad meie saabumisel +17. Kaalun tõsiselt homme lühikeses dressis starti minekut. Brusson ise on armas mägiküla. Arvestades tänavate laiust ma täiesti mõistan, miks siin Corolla juba suur auto oleks. Meie hotelli juurde tuleb lai tänav, aga ka kaks külgkorviga mootoratast küll ei mahuks teineteisest mööduma... Muidu meenutab mulle siin väga Prantsusmaad. Muidugi, Prantsusmaast tean ma ainult Haute-Maurienne, mis on suhteliselt siin lähedal, aga siiski. Igal juhul prantsuse mõjud on juba siltideski väga ilmsed. 

 

 

Mis homsesse võistlusesse puutub, siis kõik on kontrolli all. Rada on täpselt nii pudrune ja mittelibisev kui ilma järgi arvata võiks. Mulle meenutab see sellist sõmerat ja suure teraga mannaputru. Polentat! Nii konsistentsi, libisemisomaduste kui ka kohati värvi poolest. Lihtsat ei saa midagi olema. Rada iseenesest on üsna kerge, aga antud tingimustes sõidad isegi siledat maad hing paelaga kaelas. Kerge 1300 kõrgust paneb tiirus käe mõnusalt värisema ka... Kõige kõvemad käbid on naistest ilmselt hiinlased, kes on siin oma A-koondisega, aga on teisigi välejalgu ja teravsilmi. Meestes pakuks norrakaid eesotsas Ronnyga ning prantslaste olümpiavõitja pidavat ka homseks siia veetama...

Mina pannen homme pärast võistlust kohe minema, kolmapäeva varaöösel jõuan Hantõsse. Loodetavasti ikka jõuan, sest sellise reisi peal võib vääääga palju asju vahepeal valesti minna;) Hantõs näitab ilmateade üsna stabiilselt -7-17.

Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt edasi on ainult vormistamine.

 

Kõik oli üsna normaalne teise ringi keskpaigani. Lamades tuli küll trahv, märki kõigutav gabariit kell 12, aga selle võis veel andestada. See-eest sain endale teiseks ringiks hea veduri, sakslanna Bachmanni, kes väga karvajalg ei tohiks olla. Püüdsin ta kohe alguses paari sekundiga kinni ja üsna hea oli taga sõita, korraks isegi kaalusin möödaminekut... Nii paarisrakendina jõudsime ilusti raja kõrgemasse punkti, kust algas laskumine raja madalamasse punkti. Ning laskumise lõpuks oli ta mult umbes 5 sekundit eest ära libisenud ning ka üks ukraina tütarlaps otsustas mulle laskumisel "posti panna". Selline üllatus mõjus motivatsioonile üsna halvasti, aga siiski jätkasin võitlust.

Kui püstitiiru ka veel üks trahv tuli, siis oligi korras. Muidugi ma sõitsin viimast ringi, aga seal on suur vahe, kas isuga või niisama. Igasugustega võitlesid seal, suusk oli ka kinni ja üleüldse. Oleks siis keegi mulle öelnudki, et mingi variant on punktile või et väga tihe on... Aga ei, olid seal üksi metsavahel lätlaste, inglaste ning Gasparini noorema õega...

Mul on sellest hooajast uskumatult kõrini. Lihtsalt ei tule välja ja kõik. 

Homme algab minul reisituur. Homme Aostasse, sealt teisipäeval Helsingi ja Moskva põrkega kolmapäeva ööseks Hantõsse ning järgmisel pühapäeval Oslo põrkega esmaspäeva õhtuks Tartusse. 

Võistlusi on juba kajastatud nii meedias kui ka siinsamas, aga eluolust vist väga ei olegi. Pilte ei ole ka seni näidanud, aga nüüd on aeg see viga parandada.

Alustame sellest, et Vancouverit nägin mina ainult bussiaknast, kui lennujaam välja jätta. Priit nägi ka avamist, aga igal juhul Vancouver on meie jaoks võõras teema. Meie jaoks olid need Whistleri mängud ning sellest käibki peamine jutt. Avamine iseenesest oli olnud tore, mitteosalejad vaatasid seda suurelt ekraanilt ja nägime omasid lehvitamas ning tulejama. Omajagu andis minu jaoks asjale juurde see, et minu kõrval istusid kohalikud vabatahtlikud, kes omavahel asja kommenteerisid ja ekraanil olejaid taga rääkisid;) Gretzky on igal juhul seal maal täielik jumal, tema nime mainimine või näo mainimine tekitas enamuses täieliku eufooria.

 

 

Olümpiakülas elasid eestlastest laskesuusatajad, mäesuusatajad, määrdemehed ning EOK staap. Teistest tuttavatest koondistest puudusid vaid Norra ja Vene laskesuusatajad ning Vene murdmaa, võibolla mõned üksikud veel (mäesuusatajad võibolla, Vonn küll nagu silma ei hakanud), aga üldiselt oli erinevalt Torinost siin ikka suur sõbralik olümpiapere. Meie elasime sellises ridamajas, meie kõrval on näha Soomet, meie vastas oli Läti, tänava otsas veel Slovakkia jne. Teised olid teistes "kvartalites", üldiselt olid kõik kas ridamajad või väikesed majakesed, ainult paar suuremat maja oli. Selles mõttes küla mis küla. Meie elasime üsna küla tagumises otsas, nii et "keskusesse" oli u 5 minuti tee. Asukohast tingituna tundus mulle, et kõige rohkem oli soomlasi ja itaallasi - soomlased elasid meie kõrval ning sööma või bussile minnes keegi nendest juhtus ikka sama teed käima ning see tee läks täpselt Itaalia kvartalist läbi;)

Külas oli olemas kõik eluks vajalik. Oma kliinik, kus oli olemas kõik vajalik alates opisaalist ja MRTst kuni hambaravini välja. Mina kasutasin röntgeni ja vereproovi tegemise teenuseid, Asko näiteks ravis hammast. Jõusaal, mis oli pidevalt rahvast täis, et mitte öelda ülerahvastatud ja see ei olnud mingi väike jõusaal. Kõige toredam oli vaadata bobisõitjaid, sest need olid hullud kapid, ja suusahüppajad, sest need olid nii kiitsakad. Aga mõlemad hüppasid väga kõrgele. Minu lemmikuteks olid siiski pigem suusahüppajad, sest neil olid toredamad harjutused. Hakka või ise hüppama;) Tavaline mängusaal piljardi, lauamängude jms ning videomängude saal. Ütleme, et Wii Balance Boardi peal ma olingi päris kõva suusahüppaja, napilt jäi 200m puudu. Lemmikuks oli siiski trumme taguda või kitarri tinistada, aga vahelduseks sobib ralli ka. Kaks täisvarustusega arvutiruumi. DVD-lounge (lesila?), kus lisaks lihtsalt telekast filmi vaatamisele võis reserveerida ka minikinosaali. Avamist sai just seal vaadatud, aga pildil lebotavad poisid niisama. Turvakontrolli kõrval oli kohe relvahoidla ja kuivasaal, kus oli ainult kahjuks jube tugev tuul. Kohviku moodi asi, kus sai niisama istuda, kus õhtuti mängis elav muusika ja kaminas põles tuli. Igas kvartalis pesupesemiskeskused ja resident centerid, kus oli telekas, arvuti, wifi levi ja sõbralikud vabatahtlikud. Olympic Plazal, vanasti tuntud ka kui International Zone ehk see osa olümpiakülast, kus külalised võivad vabalt ringi jalutada, oli ka pood, peamiselt olümpianänniga, aga ka eluks vajalikke asju leidus. Mõned hooned oli püsivad, aga hulgem oli ka telke ning soojakuid.

 

 

Ning loomulikult söögisaal. Valik oli lai - mälu järgi vasak välimine ring: pasta, pizza, aasia köök, halal, continental, grill. Sisemisest ringist liisaks salat, võileivad, magustoidud, puuviljad jms. Praktiliselt kõike, ainult mitte eesti toitu. Peaprobleemiks olid kohatised järjekorrad, kohatine maitsetus ja toidu jahtumine. Kui mul ikka esimesel nädal ei õnnestunud kordagi sooje makarone saada, siis ma loobusin ja läksin pigem üle aasia köögile, aga seal oli tavaliselt järjekord... Ütleme nii, et päris restoranitoit ei olnud, aga täisväärtuslikult süüa sai kindlasti. Ainult nende paber- ja plastiknõudega on mul omad suhted, mis ei ole sugugi head. Igal juhul kujunesid aja jooksul minu lemmmikuks kaeraküpsised. Ahjaa, loomulikult oli olemas ka mäkk. 

Hiljem saab sellest olümpiakülast pärisküla ja suurem osa maju/kortereid olevat juba praegu maha müüdud. Mõned ümberehitused tuleb ilmselt teha, sest vähemalt meie majades ei olnud näiteks kööki ja nii ühes kui teises kohas oli näha tulevasi ukseauke ja näiteks üks tuba oli konkreetselt tulevase garaazi koha peal;) Ma arvan, et sellest tuleb üsna meeldiv külake, kuigi meie ajal oli veel näha mõningaid äsjase arendusprojekti märke. Pildil keset küla olev tiik, ilmselt looduslik, sest juures oli silt "enviromentally sensitive area". Ning aegajalt oli kuskil kivihunnikus või müüris peidetud sõnumid;) Ning pimedas oli igas kvartalis üks kuni mitu olümpiavaimust inspireeritud valgussõnumit.

 

 

 

Olümpiaküla oli umbes 10 minutit Whistleri "päriskülast". Kahel korral sai seal käidud, esimest korda käisime Priiduga päeval nö shoppamas. Rahvast oli nagu murdu ja möll oli kõva. Mõned meist käisid ühel vabal päeval isegi mäel. Massööri jutu järgi oli laskumine nii pikk, et ta pidi kolm korda vahepeal puhkama. Kogu see kant on üldiselt väga uhke, ilus ja võimsa loodusega. Samas 50km veel põhja poole hakkab asustus otsa lõppema. Mul ema-isa elasid ühes hostelis, mis oli ikka väga keset mittemidagi ning sealt veel 20km edasi lõppes lihtsalt tee ära. Loodus oli jätkuvalt võimas. Whistleris käisingi teine kord pärast vanemate külastust ärasõidueelsel õhtul-öösel. Siis oli rahvast vähem, mingi medalitseremoonia oli vist just lõppenud ning üks küllaltki tuntud bänd mängis üht küllaltki tuntud lugu (The Fray - You Found Me). Tunne oli nagu väljamaa filmis.

Üldiselt möödus elu marsruudil olümpiaküla - laskesuusastaadion. Lõpupoole käisime ka matkaradu avastamas ja taaskord mulle väga meeldis. Muidugi oli oma osa ka ilusal ilmal, nendel lörtsi-vihma-lumepäevadel ei olnud suurt midagi ilusat;) Kusjuures väga suur osa radadest oli olümpia puhul kinni. Nii et kui ma kunagi peaks suureks ja rikkaks saama, siis ma läheks sinna raudselt tagasi ja oleks tõepoolest turist. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele oli meil põhirõhk siiski võistlustel, mina ei jõudnud kordagi kellelegi teisele kaasa elama, Priit käis Peetrit paarissprindis ergutamas (ning Peeter käis Priitu individuaalis). Murdmaastaadioni ja hüppemägede lähedusse sattusin mina korra ainult sellelsamal matkapäeval. Et seal oli püsti ka nende mängude sümbol Inukshuk, tegime muidugi pilti. Ma arvan, et kohapealsed vabatahtlikud peamiselt meiesuguste pildistamisega tegelesidki;) 

 

 

Lõpetuseks üks vaade söögitelgi eest küla poole, sõbrapilt Sirliga, taustaks vasakult söögitelk, busside väljumisvärav ja relvahoidla ning seeria meie jaoks selle olümpia parimast päevast.

 

Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla...

 

 

Teates ei julgenud üldse sõita. Hommikul oli tunne päris hea, aga soojenduse ajaks olid juba nii kõvad kõrvetised, et ma võistluse esimesel ringil kartsin kõvasti lõunasöögi pärast. Teine ring hakkas juba tunduma, et võistluses lõunasöögiga jään siiski mina peale. Kolmandal ringil võis juba sõita ja ka võitluses lähikonkurentidega jäin peale. Lasin nagu jobu - aeglaselt ja ebakindlalt, õnneks siiski täpselt. 

Sprindiks vahetasin teisele joogipulbrile, aga kõrvetised olid ikkagi platsis, mitte enam nii hullul kujul. Sõita enda arvates nagu jõudsin, aga edasi üldse ei läinud. Esimesel ringil panin omast arust täiega minema, aga Sirli selg ei tulnud sugugi lähemale. Täiesti kohutav. Egas midagi, sõitsin samas tempos lõpuni. Viimasel ringil need tõusud mulle üldse enam ei meeldinud. Lasin keskmiselt.

Jälituseks olin juba nii kaval, et jätsin joogipulbri üldse mängust välja ning panin puhta vee pealt. Kõrvetisi peaaegu polnudki. Sõita oli kolm ringi täitsa normaalne, siis hakkas see tõus järjest suuremaks minema. Lasin tegelikult ka enam-vähem, teine lamades läks natuke käest ära, aga huvitaval kombel eile sellest ei piisanud. Eriti masendav oli viimane tiir, kus keegi mööda ei lasknud. Tavaliselt sõidad püsti nulliga rahvast täis trahviringist uhkelt mööda, nüüd valitses seal täielik vaikus, ainult Zdenka tuli mulle seltsiks oma rahvuskaaslast püüdma. Ringi esimese osa sõitis mul järjekindlalt kandadel, aga lõpuks raputasin ta siiski maha. Teisest tshehhist kahjuks mööda ei saanud, sest tegin mõned strateegiliselt valed valikud ning lõpusirgel vähemsõidetud rada abasoluutselt ei libisenud. Ehk siis kordasin oma selle aasta parimat tulemust. Konkurentsitult parim jälitus. 

Kaks viimast lauset olid muidugi selge iroonia, kui keegi aru ei saanud. Kuigi võrreldes jaanuariga on seis märksa parem ja isegi võrreldes olümpiaga jõudsin täiesti viisakalt sõita. Aga lihtsalt on kahju, et iga kord, kui vähegi liikuma hakkan, saan jälle mingi jama endale kaela ja sisse...

Priiduga läks nii, et teates sai täiesti lambist viimasel ringil haamri. Selle tulemusel ei julgenud sprindis ei sõita ega lasta, alles viimasel ringil, kui Hafsas järgi tuli, hakkas vaikselt sõitma ning nagu telekast näha võis, polnud tempoga mingeid probleeme.

Nüüd ootab ees kahepäevane reis Oslosse. Täna õhtul Helsingisse, sealt laevale ning järgmisel päeval reis Stockholmist Oslosse. 

Juba täna jätkub MK-karusell. 15:15 antakse start segateatele, meie oleme koosseisus Kadri, mina, Priit ja Martten. Laupäeval on sprindid, kus lisaks eelpoolnimetatutele on stardis ka Priit Narusk, Karel (Kristeli vend), Sirli ja Elisabet. Pühapäeval jälitused, kus kõik tahaks samuti hirmsasti startida.

 

Viimaste päevade kõhuviirusest olen tänaseks jagu saanud, eelmised päevad ikka vaikselt keeras sees, aga nüüd olen juba kõbus. Eks rajal näha ole, kuidas see vormile mõjus. Treeninud olen üsna tagasihoidlikult, kuid kui tsiteerida ühte mulle detsembris üsna sageli öeldud lauset, siis "võibolla tuleb see puhkus kasuks". Rada on siin jätkuvalt raske ja tõuse ei ole väiksemaks lihvitud. Sprindiringil on lausa üks väiksem tõus suurema vastu välja vahetatud, et ikka haamer garanteeritud oleks. Tiir on samuti jätkuvalt tuuline, aga vähemalt trennis suuri probleeme ei tekkinud, aga sellel hooajal olen ma korduvalt tõestanud, et see ei sega absoluutselt võistlustel trahve laskmast.

Kokkuvõtvalt - tuleb tihe nädalavahetus. 

 

Ahjaa, pooled Otepää võistlejad on MK-le ülendatud. No võibolla mitte pooled, aga päris mitmed esimesest otsast - Hitzer, Jurlova, Volkov jpt. 

Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai.

 

 

Tegelikult olin juba laupäeval päris väsinud. Aga sprint on selles mõttes hea lihtne, et esimene ring on stardikiirendus, teise ringi vead ka kuidagi läbi ja siis viimane ring on juba lõpuspurt. Otepää ring oli ka selline, et põhimõtteliselt oli vaja 1,5km üle elada, ringi lõpuosa oli peamiselt allamäge. Ühesõnaga, väga raske oli. Laskmine oli ka nii ja naa, esimene läks mööda, aga vähemalt viimase sain pihta;) Nii et olin tubli, sellel aastal pole ma üheski sprindis nii hästi lasknud, kuigi arenguruumi veel on. Neljas koht pole küll väga uhke tiitel, aga sellest hooajast mul pole lihtsalt midagi paremat vastu panna. Videol Sirli esimene, Kadri teine ja minu viimane ring;)

 

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/dddcUrsot70}

Pühapäeval sai hommikust saati telekast ja mujalt kuulda, kuidas medalit loodeti - huvitav kellelt? Ise muretsesid pigem selle pärast, kuidas see võistlus lõpunigi sõita. Tõesti ei jõudnud ennast enam näost siniseks pingutada ja valisin üldiselt loksumis- või rippumistaktika. Ehk ise tempot tegema ei tikkunud, aga maha jääda kellestki ka ei kavatsenud. Alguses tundus selline taktika toimivat. Esimesse tiiru tulime 3-5 koht kõik rõõmsalt koos ja mina lahkusin sealt nulliga ning teisena. Hea tunne oli. Esimese sain kiirelt kätte, siis loksusime mõnda aega koos ning ootasime, et ülejäänud punt ka järgi jõuaks. Jõudiski. Ning enne viimast laskumist pakkus venelanna mulle liidrikoha. Iseenesest ei olnud ma sellest plaanist just vaimustuses, aga siis mõtlesin, et mida ma kardan? Tuleb õppida liider olemist ja igast võimalusest kinni haarata.

Ja nii ma saabusingi teise tiiru liidrina ning sinna mu kõrge lend kahjuks lõppeski. Esimene läks mööda, hää küll, selles polnud midagi uut. Aga et neljas ka - see võttis juba käe värisema ja sinna läks ka see viimane lask. Põhimõtteliselt sattusin mingi hetk kergesse paanikasse ja põhitõed läksid meelest ära. Eks seal oli mitme asja koosmõju: väsimus, kerge tuuleke, vähene konkurentslaskmise kogemus ja liidrikoorem. Mis seal ikka, sinna see võistlus jäigi. 

Trahviringil oli isegi hea sõita, nüüdseks olid kõik pinged kadunud ja selle võrra võis ka rajal kergemalt võtta. Ma tean küll, et nii pole ilus, aga ma tõesti ei tahtnud enam. Kolm korda olin ma ennast sellel nädalal juba auku sõitnud, neljandat enam üldse ei tahtnud. Aga ega see tulemata jäänud. Viimasel ringil ei lubanud uhkus ühelt teiselt venelannalt ära saada. Kuigi esimese tõusu lõpus tundus, et ta siiski läheb eest ära, siis järgnevad laskumised taastasid mu ju piisavalt, et viimastel tõusudel ise ja otsustavalt rünnata. Vähemalt see skalp sai võetud;) 

Ma ise ei ole pettunud. Tähendab, mitte selles võistluses, küll aga terves selles hooajas, mis on aga omaette jutt. Laupäeval tegin ma väga korraliku võistluse, MK-konkurentsis oleks olnud kindlalt 30 seas, pigem isegi eespool. Pühapäev oli kannatuste rada, aga siiski minu selle hooaja parim jälitus;)

Enne võistlust käisin ka veretestis. Hemoglobiin 132 (minu kohta normaalne), aga WBC 4,5 ehk alumine piir ehk immuunsust pole ollagi. Ime ka, et siis iga väiksema tuulehoo peale nina jookseb ja köhu kolme nädalaga ära ei lähe. Ning ilmselt puhus tuul ka esmaspäeval, sest õhtuks viskas korraliku palaviku ülesse, üle 38 pole mul enam mitu aastat olnud. Hetkel tundub küll, et see oli ainult väike hoiatus, sest hommikul oli palavik läinud. Tundub, et pigem mingi kõhuasi, sest kuigi otseselt pidevalt vetsus istuma ei pea, on tunda, et kõhus pidevalt midagi toimub. Loodan kõige paremat ning hetkeseisuga lähen siiski homme Kontiolahti. Eks seal annab ka veel enesetunnet vaadata.

Viimasest kahest stardist kahel olen pääsenud lilletseremooniale - kui eestikaid mitte arvestada, siis pole seda varem kunagi juhtnud;) Hea küll, konkurents oli suhteliselt hõre, aga meie võistkonnale on see siiski suur asi. Kui kogu ülejäänud hooaja üritad vältida viimaseks jäämist, siis on lohutav vähemalt ühel võistlusel olla esikuuiku-konkurentsis.

 

  

Kadri ja Sirli tegid esimeses kahes vahetuses head tööd, nii et olime neljandad, alla minuti medalist. Kadril oli alguses pisut tervislikke probleeme käimasaamisega, aga alates teisest ringist oli väga heal tasemel. Sirli sõitis ühtlaselt ja lasi täpselt. Nii Kadri kui Sirli olid paremad, kui medali võitnud naiskondade nõrgimad lülid, nii et kui neil oleks olnud edasi väga head tüdrukud, oleks ka nemad võinud pjedestaalil seista. Läks aga pisut teisiti.

Elisabethile oli selliselt positsioonilt startimine paras shokk ning laskmisel ei pidanud närv väga hästi vastu. Juhtub. See-eest viimasel ringil tegi ta väga tublit sõitu, hoidis hammastega Poolast ning Rootsist kinni ja tagas mulle hea võitluspositsiooni.

Ja võitlust sealt tuli. Esimesel ringil püüdsin esimesel tõusul poolaka kinni, sõitsin pisut eest äragi - ja laskumisel oli ta mul jälle kõrval. Ringi lõpuni toimis tõusudel-laskumistel sama tsenaarium. Juba see tõi kergeid paanikanoote mõtteisse. Kui siis tiirus alustasin ka kahe möödalasuga, siis olin enda peale päris kuri. Kohendasin ennast ja tabasin järgmised viis lasku tabasin, aga poolakas lasi kõrval nulli ning saavutas 15-sekundilise edumaa.

Rajal üritasin jätkuvalt kiiresti sõita. Üritasin, aga oluliselt edasi ei läinud. Poolakas tuli väga vaevaliselt lähemale, aga õnneks siiski tuli ja tiiru saabusime juba koos. Teadsin, et ma olen temast ilmselt kiirem ja loodetavasti ka täpsem laskja. Esimesed kolm märki tabasin kiiresti ja kindlalt, kuid siis tuli kaks eksimust. Esimene varu ka mööda! Nüüd läks seis ohtlikuks - möödalask tähendaks juba trahviringi. Õnneks otsustas poolakas järgida minu eeskuju ja kaks viimast mööda lasta. See andis lootust, isegi halva laskmisega suudan ta rajal uuesti kinni püüda. Samas saabus lasketiiru ka rootslanna, kes oli ilmselge sihiga ühelt meilt esikuuiku koht röövida. Läbi häda tabasin kaks viimast varu ja läksin ringile viiendana, Rootsist 10 ja Poolast 12 sekundit ees.

Kuigi teoreetliselt olin ma neist mõlemast selgelt kiirem sõitja, ei olnud eelmised ringid eriliselt eneseusku turgutavalt mõjunud ja nii ma sõitsin ikkagi paraja hirmuga. Individuaalsõitudel saad sa ainult ennast alt vedada, teates on terve võistkond. Teised olid teinud korralikku tööd ja ma lihtsalt ei tohtinud enam kuhugi langeda. Ei langenudki, tegelikult ju ohtu ei olnud, aga hirmul on suured silmad...

Ausalt öeldes oli minu esitus üsna vilets. Kohutav laskmine (2+3 varu, mõlemal juhul esimesest viiest 2 trahvi), keskpärane sõit. Rapsisin, aga lihtsalt ei läinud edasi. Suusad ei tundunud ka just kõige teravamad, aga võibolla ma ise ei mõistnud neid libisema lükata. Sõidu ajal oli kogu aeg väga ebameeldiv tunne, kartsin teisi alt vedada... Aga teiselt poolt oli see väga kasulik võistlus. Sain teistega kõrvuti võidu laskmise ja rajal võitlemise kogemuse, mis Vancouveri teates saamata jäi. 

Homme siis sprindid. Loodetavasti tuleb päev pigem teisi- kui neljapäeva moodi. Konkurente tuleb vaikselt kogu aeg juurde.

Eilne sõit oli üle tüki aja jälle midagi positiivset. Suhteliselt. Väike meenutus sellest ajast, kui veel suutsin;) Pisut on muidugi kahju, et medalit ei saanud, aga ausalt öelda ma kartsin märksa hullemat tulemust. Sõidukiirus on mul sellel hooajal olnud vilets ning ega laskekindlusega pole ka võistlustel eriti head lood olnud. Nii et sellel taustal täiesti korralik võistlus.

 

 

Ilm tõotas olla selle võistluse põhitegija ja nii läkski. Tuul keerutas paremalt ja vasakult ning kui stardi alguses tundus, et lumesadu jääb vaikselt vähemaks, siis minu esimese ringi lõpus hakkas taas laia lobjakat sadama. Mõju libisemisele oli katastroofiline (vt. Vancouveri meeste sprint). Õnneks olid seis selles mõttes võrdne, et kõik pidid suurema osa võistlusest selle lobjakaga sõitma.

Esimene tiir ei tõotanud midagi head. Tuul oli pisut nagu tugevnenud ning esimese lasin mööda. Siis korrigeerisin sihtimist pisut tuulele vastu, tabasin järgmised kaks, neljanda tõmbasin ise ära ja viienda tabasin jälle. Mõlemad möödalasud olevalt olnud üsna napid, aga kahjuks selle eest trahviminuteid maha ei arvestata. Nii et pärast esimest tiiru olin 26. Treenerid olid ilmselt mustas masenduses, sest eesti tüdrukute seeria esimesest tiirust oli 3-2-2-2.

Edasi läks võistlus juba paremini. Teises tiirus kindel null, samuti kolmandas. Viimases tiirus eksisin esimesel lasul, läks napilt üles. Ülejäänud õnneks tabasid. Niipalju kui ma sellel hooajal nelja tiiru võistelnud olen, on mul alati olnud lõpus raske lasta. Mõlemad distantsid on olnud teist tiiru lasta imelihtne, aga viimast juba üsna keeruline. Ilmselt võtab väsimus jalad värisema ja kogu keha kangeks ning sellest siis ka relva tavaliselt suurem kõikumine ning vigade arv. Selge, paneme järgmiseks aastaks kõrva taha.

Sõit oli muidugi raske, aga nagu IBU karikal, nii ka siin saan ennast vähemalt tunda kõva zuuzakunnina - ning kellestki möödasõitmine on märksa suurem motivaator kui kellestki mahajäämine. Suurem osa sportlasi tuli selg ees vastu, ainult hilisem võitja sõitis minust mööda - kaks korda. Aga ka mina sõitsin temast kaks korda mööda - mõlemal juhul küll siis, kui ta käpuli maas oli. Esimese kukkumisega läks hästi, et ma natuke maha olin jäänud, sain temast mööda manööverdatud, aga see oli ikka korralik pauk. Teine kord ma ei saanudki alguses aru, miks ta seal kurvis külili valus, aga ilmselt oli tal seal juba suusk pooleks... Aga tagasi nende selg-ees-vastutulijate juurde - kohati oli rahvast rajal isegi liiga palju. Tiheda lumesaju tõttu oli ainult üks rajapool normaalselt sõidetav, nii et kellestki möödumiseks pidi a)tegema väga kõva häält b)olema väga nahaal c)paksus lumes jõudu kaotades siiski mööda pressima. Üldiselt kasutasin kombinatsiooni kõigest kolmest. Kõigepealt hõikasin, mille peale eesmineja natuke koomale võttis, siis surusin kõrvalt paksus lumes mööda ja nii kui vähegi eespool olin, lõikasin kohe nahaalselt ette. Üldiselt toimis, ainult ühe korra jäi tõusul kellegi suusakepp ette ning põhjustas pisikest koperdamist.

Lõppkokkuvõttes olen ma viimasel ajal märksa rohkem sõidus kaotanud kui täna. Isegi siis, kui arvestada, et ässasid kohal polnud. Võrreldes OMiga kaotasin ma kohalolijatele selgelt vähem, eriti arvestades raja iseloomu ja ilmastikku. Eks mul olid head suusad ka. Loodetavasti lähen ka siit veel paremaks. Igal juhul sprinti on kohe julgem peale minna.

Homme sõidame teadet. Järjestus Kadri-Sirli-Elisabeth-mina. Üldiselt tundub, et esikoht on reserveeritud sakslastele, aga ka näiteks Ukraina on saanud täiendust veel ühe kaksiku näol (üleüldse tilgub neid olümpiasportlasi järjest juurde)  ning ka neil on väga arvestatav võistkond. Meie võistkond proovib seekord trahviringidest hoiduda ning ka suusarajal mitte väga suurt külalislahkust näidata. 

Nüüd on siis kõik laskesuusatajad Eestimaa pinnal tagasi. Meie tüdrukutega jõudsime reede öösel/varahommikul, poisid ja hooldetiim täna umbes samal ajal. Ja homme on juba Otepääl U26 EMil individuaal.

 

Sõit oli üsna piinarikas. Whistlerist Elvasse 33,5 tunniga. Sinna sisse jäi 2x2,5 tundi bussisõitu ja 9+2,5+1,5 tundi lennusõitu, ülejäänud aja passisid lihtsalt kuskil lennujaamas. Peamiselt Londonis. Ei olnud tore. Poole kolm jõudsime Tallinna, pool kuus Elvasse. Alguses tundus, et ei olegi vist und enam, igaks petteks läksin ikka voodisse, et tukun paar tundi või nii... Kui järgmine kord kella vaatasin, näitas see ühte;)

Päeval rookisin katuselt lund (ja järgmine päev nuputasin, millest see selg mul küll haige on:) ning käisin isegi suusatamas. Üleüldse üritasin kuidagi Eesti aega ja ellu sisse elada. Päris pole veel õnnestunud, õhtuti ei jää magama ja hommikuti on raske tõusta, aga ma saan hakkama.

Nüüd on juba uued võistlused ukse ees. Täna oli lausa ametlik treening. Ilm oli kohutav. Tuul ja lörts. Kui homme ka sama jama on, siis sõidetakse seda individuaali tund aega ja lastakse trahve kuidas juhtub. Täna polnud trennis mingi probleem poolteist minutit tiirus passida ja tuulevaikust oodata.

Eks ma varsti tõstan olümpiajutud ka siia ümber ning teen mingi ülevaate-kokkuvõtte ka.