Viimatisest Ardu Xdreamist viis aastat tagasi mul eriti positiivseid emotsioone ei olnud, sest tookord ma üldse ei jõudnud midagi teha - viimasele alale ehk kanuusse jõudes olin juba selles staadiumis, et kastsin lihtsalt aeru vees märjaks. Sellest hoolimata ja suuresti tänu kiirele puzzlepanekule me mingi imenipiga tookord võitsime. Aga ma üldse ei jõudnud.

Seekord oli kohe alustuseks kanuu. Valikorienteerumine, mis ei kipu minul just kõige tugevam külg olema. Seekord tegin ma aga väga kavala teevaliku... mille ainus viga oli see, et see oli ääretult loll;) Nii et põhimõtteliselt olime me liidritega samas graafikus, ainult et siis, kui nemad juba finishisse tüürisid, oli mul veel päris palju vaja ühte saart pidi edasi-tagasi joosta. Kusjuures keegi oli sinna loodusliku takistusraja ehitanud, mida mul kolm korda oli vaja läbida... Ühesõnaga, mõnele kohe meeldib joosta;)

Noh, selle kenjaalse plaani tulemusena oli päris palju asju paika pandud. Ülejäänud raja rakendasime enamasti toorest jõudu, mis mul küll tänu sellele ohtrale jooksmisele seal #¤%&! saarel kippus ajuti lõppema, aga näiteks jooksuetapil olin kaval ja võitsin endale kõige lühema valiku. Poisid aga läbisid oma etappid selgelt liiga kiiresti;) Rattas tegime ka paar lüket, aga nende tulemuslikkuse kohta ei julge enne etapiaegu läbimata hinnangut anda. Väga hullu ämbrisse igal juhul ei astunud. Vist.

Lisaülesanded läksid ka libedalt, eriti vibu, kus Sergei tabas "kolme noolega viis korda".

Kokkuvõttes oli tore. Ilm oli ilus, kanuu oli pikk, aga väga huvitav. Ratast oli vähe. Rahumeeli oleks võinud pikemalt rajal olla - hakka või A-rajale mõtlema. Lõpus alles sai hoo sisse. Aga ei, küll öine etapp mul selle isu ära võtab. Ahjaa, aeg oli 3:16, kaotus 28 minutit, üldkoht vist 8, segadest 2.

Täna on keha nii mitmesti kohast valus ja nii mõnigi sinikas-kriim on kätel-jalgadel. Mina ei tea, kust ma neid korjan. Ise ei saa midagi aru, pärast hakkad vaatama, et püksisäär verine ja küünarnukk tumelilla. Rannahooaeg on nüüd jälle muretu. Kui ma veel orienteerumist tegin, siis oli eriti muretu;)

Treeninghooaja võib vist nüüd avatuks kuulutada.

Peeter pajatab ise pikemalt sprindiblogis, mina piirdun nentimisega, et hüpata oli väga tore, aga mul massi nii vähe ja suusad ka eriti ei libisenud, et viimaseks hüppeks praktiliselt hoogu polnud. Ning võistluse võtmehetkeks oli suuskade jalgapanek mäe otsas. Eelsõidus õnnestus väga hästi, finaalis aga takerdusin, tahtsin ühe suusaga juba minema hakata ning sinna kadusid väärtuslikud sekundid.

Väga tore oli. Järgmisel aastal otsitakse loodetavalt suurem mägi ja antakse ka stiilipunkte;)

Muidu on kevad.

Märtsiga läks nüüd nii, et lennukis sai aega selgelt kauem veedetud kui suusarajal. Reis Vancouverisse, sealt Trondheimi ning Hantõsse ka veel.

Viimane suusakuu.

Põhimõtteliselt läks hooaeg ikkagi aia taha. Hooaja eel eesmärgiks seatud MK-kokkuvõtte 25. kohast jäi ikka väga palju puudu, MM läks eriti metsa ning ainsat lohutust pakuvad Anterselva 6. koht, Vancouveri 11. koht ning paar head jälitust.

Toon siinkohal ära kaks graafikut - tulemuste, lasketabavuse ja kaotusprotsendi kohta kahel viimasel hooajal.

Hooaeg 2008

Hooaeg 2009

Kaotusprotsent on arvestatud võrrelduna puhtas sõidus kolme parima keskmisega. Möödalasuprotsent on 100-tabavusprotsent ja koht on koht, välja arvatud jälitused, kus on arvestatud mitte lõppkohta, vaid  päeva aega. 2008 graafikust on välja jäetud massid, sest seal lasin ma reeglina palju trahve ja sõitsin aeglaselt, aga kolmekümne seest välja langeda ei anna.

Üldmulje nendest graafikutest on - kui pihta lasen, saan ka hea koha. Sellel aastal veel eriti - kui Östersundi sprint (kus meil suusad ei libisenud) välja jätta, siis üle 90% lastes olen võistlustel kahekümne hulgas nagu viis kopikat. Eelmisel aastal lasin päris palju seda 90%, enamused sprindid, selle aasta peale tuleb kõva viis korda. Nendest üks oli jälitus algusega 55. kohalt ja üks poolhaigena võistlemine...

Sõidukiirus on olnud enamvähem sama. Eelmisel aastal keskmine 7,15%, sellel 6,92%. Alla 5% kaotusega mõlemal aastal kolm sõitu, rekord pärineb selle aasta märtsi Trondheimist - 2,59. Üle kümne läks esimesel võistlusel. Üldiselt on kahe aasta sõidukiirusegraafikud päris sarnased. Alguses kehva, siis võtab tuurid ülesse, et MMiks jälle halba vormi minna ning märts on jälle hea. Lausa hämmastava järjekindlusega ei jõua MMil sõita, eksole. Aga hämmastava järjekindlusega olen ka enne MMi haigeks jäänud. Siin on mõttekoht ja enne olümpiat tuleks sellest ämbrist mööda hiilida.

Ütleme siis nii, et esikümme on mul täiesti sees olemas, aga realiseerimisega esineb suuri probleeme. Protsentide keeles rääkides võiks sõidukaotus kogu aeg jääda sinna kolme juurde ja laskeprotsendi koha pealt võiks Kadrist eeskuju võtta ja 85% ikka ära lasta.

Ma ei oskagi selle laskmise kohta midagi öelda. Ei lasknud nagu väga hullusti, 79% kokkuvõttes pole ju kõige hullem, aga kuidagi pihta ei saanud. Nojah, hooaja algus kõikusin kogu aeg seal 20-30% vahel. See on täpselt see, et mööda eriti ei lase, aga pihta ka ei saa. Kahe-kolme trahviga pole sprindiski minul midagi teha, rääkimata distantsi 4-6 trahvist. Nendega saad parimal juhul neljakümne sisse - ja nii oligi. Hooaja teise pooles sain mõned korrad päris hästi pihta - ja tulid head kohad. Ei, laskmine on ikkagi kõrvade vaheline asi ja ma olen saanud suure õppetunni. Eelmised aastad tulid tabavused lihtsalt, raskusi nagu polnudki. Nüüd on ka rasked ajad ära proovitud ja loodetavasti saan nendega edaspidi paremini hakkama. Kõik laskesuusatajad oskavad lasta, ainult meil on suuremaid või väiksemaid probleeme tabamisega võistlussituatsioonis.

Sõidukiirust on vaja parandada. Midagi pole enda kaitseks öelda. Kolm aastat olen umbes samas augus olnud. Nagu ma räägin - kuskilt on vaja leida 10 sekundit ringile. 4 sekundit kilomeetri peal kiiremini sõita ja juba oleksin kõva käbi. Hetkel on konkreetsed plaanid veel lahtised ja selgitamisel, aga mingid muutused treeningprotsessis tulevad.

Kindlasti ei olnud see hooaeg mahavisatud aeg. Olen Kadriga samal meelel - mõlemad saime omad õppetunnid ja hea, et just sellel, mitte järgmisel aastal. Hooaja lõpus läks juba paremaks. Nüüd lähen teenitud kevadpuhkusele, järgmiseks hooajaks (vaimu)jõudu koguma.