Kui füüsilise treeningu mõttes on mai rohkem selline sissejuhatuskuu, treenimine treenimiseks, siis laskmisega väga tagasi ei hoita. Mina, kes ma olen olnud küll ise vigane, küll on relv olnud tegemises, olen lasknud üle 700 padruni ja veetnud kuiva tehes või lastes tubli 12 tundi. Palju ma sealjuures verd olen loovutanud, on nüüd raske öelda;)

 

 

Soojade ilmadega polnud hullu, sääsed olid kuuma eest peidus. Siis läks jahedamaks, aga oli tuuline ja sääski oli jätkuvalt vähe. Viimasel nädalal on tiirus olnud aga puhas põrgu. Kohati on raske sääskede vahelt märki näha, ausõna. Ehk siis kuiva aja oleme tiirus hoidnud minimaalse, selle üritame kodus ära teha ja üleüldse tuleb aegajalt sääskede tapmiseks laskmisse paus teha. Kuigi ma olen juba kaval - riided peavad olema pikad ja soovitavalt kahekordsed või muidu sääskedele läbitamatud. Ühekordsest riidest, näiteks soojast pesust või kombest haukavad nad edukalt läbi. Teine probleemne koht on pea, sest müts neid oluliselt ei takista, nägu on katmata ja sääsetõrjet ei taha sinna ka eriti panna. Ei ole meeldiv, kui keegi sind nina otsast hammustab. Kolmas strateegiline piirkond on püksisääre ja tossu vaheline sokisäär. Mind sõna otseses mõttes aastaid truult teeninud sääsetõrje on ka otsas, aga see-eest haisevad laskmisriided selle järgi. Sääskedele, tundub, eriti ei mõju. No konkreetsest kohast võibolla ei ime, aga see ei sega neid läheduses tiirutamas ning kõrvalt verd võtmast. Muuseas, kõrvast söömine on samuti eriti ebameeldiv...

Nagu tavaliselt oli eelnev lõik pisut liialdatud, aga ega see laskmine praegu väga meeldiv ei ole. Õnneks mul need hammustused väga ei sügele ja suuri punne ei aja, nii et saame hakkama. Ei oska muidugi öelda, kuidas see pidev nihelemine ja sääsetapp lasketäpsusele mõjub. Täna ei saanud alguses kuidagi minema laskmisega, aga lõpp oli jälle ilus. Ütleme nii, et võrreldes treeningute algusega on toimunud areng ja tundub, et mina olen oma relvaga ka lamades sõbraks saamas:) Püsti on lood sellised, et kaks viimast trenni pole ei mina ega Priit püsti trahvi lasknud;) See tähendab, et varsti on paras aeg erialasele laskmisele üle minna.

Muus osas oleme jätkuvalt äraootaval seisukohal.

Jalg on viisakas. Hüppeka kohapealt võiksin juba joosta nii mis mühiseb, aga nüüd jälle lihased pidurdavad. Korra tegin tunnikese immi, pärast kaks päeva normaalselt käia ei saanud. Hetkel olen inimkatsete kestust pisut piiranud, aga pühapäeval lähen uuele pikemale katsele.

Niisiis - peaaegu 20 päeva on lõikusest möödas, tubli kaks nädalat olen täiesti viisakalt treeninud, juba saan joostagi - ja nüüd, kujuta pilti, on parem jalg silmnähtavalt vasakust peenem! Iseenesest pole mul siredate säärte vastu midagi, aga kuidagi naljakas on, et see alles nüüd välja lõi. Ilmselt füsioloogilistel protsessidel võtab pisut aega, enne kui tulemus näha on.

 

  

Muidu läheb hästi. Täna oli näiteks väga tore päev. Hommikul olin tubli ühiskonnaliige ning olin Balti MV-l stardikohtunik. Kindlasti oli see minu moraalne toetus, mis eestlased võidule viis;) Õhtupoole tegime Priiduga ühe "väikse" rattaotsa, mis võttis jala ikka mõnusalt pehmeks. Tipphetkedest võiks nimetada metsikut vastutuult Rõhu-Puhja lõigul, 53km/h allamäge kruusateel (väntamata!) ning Priidu treeneri Reinu sünnipäevõnnitlemist. Seda vist pole ka kuskil ära mainitud, aga reedesel hooaja lõpetamisel kuulutati just Rein aasta treeneriks.

Jalg paraneb hästi, homme proovin natuke pikemalt joosta. Varbaküüned on jätkuvalt oranžid, tundub, et see värv tuleb lihtsalt välja kasvatada... Samas, kombega lähevad nagu hästi kokku, peaks kuskilt haiglast seda möksi küsima, hea püsivärviks peale panna.

Sääsed on jätkuvalt suhteliselt ebameeldivad, aga tundub, et pärast veriseid ning ohvriterohkeid kokkupõrkeid nende ilmumise esimestel päevadel oleme jõudnud toimiva lahenduseni. Milles see täpselt seisneb, ma pole päris kindel, aga eilses lasketrennis oli isegi võimalik lasta ja ka täna üle tunni paigal seistes käisid vaid loetud näod mind söömas. Muidugi ei maksa õnnega mängida ning valel ajal vales riietuses valesse kohta ronida, näiteks lühikeste riietega metsa all seisma jääda. Olulised märksõnad: asukoht, riietus, sääsetõrje - ja just selles järjekorras.

Nii, nüüd on kohustuslik sääsesissekanne tehtud, võib magama ära minna. Ei, mitte päris, kuiva on vaja veel teha ja treeningpäevik ära täita, aga siis lähen küll magama. Hooaja esimesed treeningnädalad on väsitavad!

Täna võttis juhatus vastu otsuse, et vähemalt hooajal 2010/2011 on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks Maris Cakars, endine Läti naiste peatreener. Mis seal ikka, mina iseenesest olin teise kandidaadi ehk meie senise lasketreeneri Asko poolt. Nüüd tuleb lihtsalt Asko jaoks ise vajalikud ressursid leida, mis ei ole just lihtne ülesanne... 

 

  

Marise koha pealt - varakult risti lööma ega pronksi valama hakata ei kavatse, ootan-vaatan-kuulan tema ideed kõigepealt ära. Ta ei ole just päris Wolfgang Pichler, et ma teda pimesi usaldaks, aga samas mine tea, võib-olla sobib tema mulle treeneriks nagu lusikas silmaauku? Ega ma teda väga hästi ei tunne, tere ikka ütlesime, aga eriliselt pikemat vestlust ei arendanud. Noh, nüüd tuleb siis oma paksu roostekorra all olev vene keel uuesti läikima lüüa - või hoopis läti keel ära õppida? Ütleme nii, et suvekuud lähevad ilmselt kohanemise märgi all. 

Täpsemaid plaane, sh laagriplaane hetkel siiski veel ei tea. Treenimine võtab tuure, püssile tehti viimased pisimuudatused ja nüüd tundub täitsa nagu päris. Jalg paraneb jõudsalt, ratta peal olen täitsa omas elemendis, joosta on imelik ja seda oluliselt üle 500m teinud ei ole. Täna sõitsin rulluiskudega, oli ka imelik ja selline õrn tunne, aga ei midagi hullu. Omast kogemusest ütlen, et iga uus asi on paranedes alguses harjumatu, teine kord on alati märksa parem.

Homme läheme Tallinna hooaja lõpetamisele. Eile käisime üle pika aja kinos - vaatasime 3D Avatari. Väga ilus värviline lugu oli - ja üle kahe tunni ei olnud peas ruumi ühelegi spordimõttele:D

*umbes tubli kuuendik minu läti keele sõnavarast, ausatele eestlastele ma ilmeselt ei pea seletama, mida see tähendab

Eilsest olen õmblustevaba. Normaalne, ei kurda. Praktiliselt nädala olen treeninud, aga selle koha pealt võiks kurta küll. Esiteks on kõik kohad valusad ja teiseks olin mina kui poolinvaliid aheldatud tubaste treeningvahendite külge, samas kui õues olid niivõrd ilusad ilmad. Kevad on ilus aeg:D

 

Esmaspäeval sain juba põhimõtteliselt käia, aga et see oli niivõrd vaevaline ja aeglane ja jalg väsis väga kiirelt ära, siis peamiselt kasutasin ikkagi karke. Kolmapäeval viskasin need lõplikult nurka ning nüüdseks liigun siledal maal nagu vana mees. Trepid ja ebatasasused on jätkuvalt probleemsed ning jooksma ka väga ei kipu. Kui, siis võibolla homme;) Täna käisin juba rattaga väljas. Kohati oli natuke imelik, aga enamasti ei saanud midagi aru. Piltidel viimased poseerimised karkudega, nurkavisatud kargud ning peamine puhkeasend.

 

 

Laskmas oleme ka käinud. Enam-vähem siis kolmapäevast olen saanud ka püstiasendit proovida. Ütleme nii, et relvaga harjumiseks läheb ikka pisut aega. Mitte et ma väga mööda laseks, aga kuidagi harjumatu on kõik. Aga ei midagi, mida aeg ja harjutamine ei parandaks.

Reedel on Tallinnas lõpuks ometi hooaja lõpetamine, ma juba hakkasin kartma, et enne jõuab uus poole peale;)

Tänasest avasin treeninghooaja. Põhimõtteliselt saan juba käia, kuigi karkudega liikumine on jätkuvalt lihtsam ja kiirem variant. Paar päeva tagasi sain oma relva esialgse variandi ka kätte, nii et täiesti paras aeg uuesti treeninglainele kolida.

Jooksuradu ma ilmselt lähitulevikus vallutama ei hakka, aga täna jõusaalis ratas vändata kannatas väga hästi. Laskmisel pole lamadesasendiga mingit probleemi, kui uue relvaga harjumine välja jätta, aga püstiasendit väga hästi võtta ei saa. No järgmiseks nädalaks olen ma juba praktiliselt võistluskõlbulik;) Sellel nädalal jään vist ikka peamiselt jõusaali ja ujumise juurde. Ning loomulikult ohjeldamatult kuiva...

Muud väga polegi, ootame huviga, kes kahest välistreenerist meile tuleb, aga vot ei ütle, kellega tegu on, oodake veel paar nädalat;)

Küüned on jätkuvalt kaunid oranžid, aga ilusa sinise niidi peaks nädala lõpus vist välja võtma...

 

Loogiliselt võttes peaks haigla olema see koht, kus ravitakse st inimene saab tervemaks. Minu puhul läks eile nagu pisut vastupidid - sinna läksin veel omal jalal, välja tulin aga karkudel. Hoian kahe käega pöialt, et sellest üritusest siiski kasu oli ja suveks on mul juba normaalne jalg.

 

Viimased ööd magasin väga halvasti. Või põhimõtteliselt ei maganudki. Üritasid küll ennast õhtul ära väsitada, läksid pikali kukkumise äärel voodisse ...ja siis vahtisid veel paar tundi lakke, et hommikul pisut enne seitset jälle üles ärgata. Kusjuures ma ei mõelnud mitte niiväga eelseisvale üritusele, pigem tulid poole aasta tagused mälestused väga elavalt jälle silme ette...

Mulle tundub, et viimasel ajal on need murrud väga popiks läinud. Hetkel ma tean kahte inimest täpselt sama murruga ja ühte Otepää laskesuusaneiut peaaegu samasugusega. Kõikide puhul on olnud tegemist täiesti seosetu juhusega - ei mingit hullu õnnetust, lihtsalt väänad natuke jalga.. Nagu ka minu puhul - ega ma kukkumise pärast jalga murdnud, ma kukkusin jala murdmise pärast! Tegu oli "supination-external rotation" trauma teise tasemega, mida demonstreerib ilusti paremal olev pilt. See tähendab, et tavalisele "väänamisele" mõjuvad mingid lisajõud-raskused-nurgad, mis põhjustavadki luu murdumise. Kui see lisajõud on väga suur, siis on kogu hüppeliiges puru... Minu puhul oli lisajõuks mäes alla mineku kineetiline energia ja lisanurgaks pudrune lumi, mis jala "kinni võttis". Suurema vigastuse hoidis ära ilmselt suusasaabas. Aga jätkuvalt - müstiline õnnetus.

Mul on praegu väga suur tahtmine kogu see seiklus täies pikkuses kirja panna, aga ma vist säästan teisi sellest enesehaletsuslikust eeposest. Ainult natuke kirjutan - näiteks seda, et veel 27. jaanuaril oli mul selline tunne, et ma ei saa kunagi ilma valuta suusatada või öösel nii magada, et asendi muutmisel valu peale üles ei ärka. Valuta suusatamise kohta pole siiani tõepoolest kogemusi, aga magamises olin ma juba veebruaris kõva käsi;). Nüüd oleme muidugi selle koha pealt jälle alguses tagasi. Üleüldse oli veebruar ehk siis kaks kuud murdepunkt. Umbes sellel ajal jalad jõu poolest võrdsutusid. Jaanuari alguses oli parem jalg umbes 70% vasakust, aga ega ma seda niikuinii oluliselt kasutada ei saanud. Siis sain hakata järjest rohkem kasutama, aga lihased polnud sellega absoluutselt harjunud. Helvis nägi minuga ikka hullu vaeva ja mina jälle teatasin talle üle päeva, et kui ta mulle nii palju haiget teeb, siis mina temaga enam ei mängi... Nii et kui lõpuks märtsi alguses mul jäi pärast võistlus vasak jalg valusaks, siis see oli suur üllatus ja rõõmupäev;) Üleüldse oli Helvis väga tubli ja mulle väga suureks abiks. Kuldsed käed ja süda, retsept. Jala normaalne liikuvus lõplikult ei taastunudki, aga selles ma süüdistangi seda plaati ja kruve, loodetavasti õigustatult. Valus süüdistan ka neid ja sellepärast ma sinna opile uuesti läksingi, arstide poolest oleks ma võinud nendega elu lõpuni ringi käia. 

Nii et praeguseks olen juba 24 tundi "lisaainetevaba". Hetke tunne ei ole just kõige parem, jalg valutab stabiilselt, aga see on juba tuttav seis. Mõned asjad ongi üsna sarnased eelmisele korrale, aga on ka erinevusi. Seekord oli op ise palju lühem, aga see-eest kestis tuimestus märksa kauem. Tükk aega olid mul võõrad jalad ja see oli küll piisavalt ebameeldiv, aga samas ka naljakas. Eriti naljakas oli siis, kui reielihased juba toimisid, aga sääre omad mitte - säär vehkles kaasa nagu mingi makaron. No vähemalt sellel hetkel tundus see väga naljakas, aga oma osa võis selles olla ka nendel valuvaigistitel-rahustitel... Kusjuures mulle tundub, et eelmine kord oli see haavavalu iseenesest väiksem, aga tookord olin ma haiglas ka kauem ning seega suurema laksu all. Nüüd kõndisin, vabandust, kargutasin üsna ruttu palatist välja. Liikuda on praegu aga lihtsam, samasugust peapööritust ja pakitust kohe kindlasti ei ole, loodetavasti ei tule ka. Ökk, tookord ma olin ikka kõva nädala üsna audis. Nüüd anti ainult käsk 10 päeva rahulikumalt võtta ja seda ka peamiselt seetõttu, et siis jääb ilusam arm. No ega mul kuskile kiiret ka pole, läbi valu ma seekord treenida ei kavatse. Muidugi, kui talvel tippvorm 10 päeva hilineb, siis ma tean, mida süüdistada;) Tegelikult on karkudel ikkagi nõme olla. Aga ma loodan paari päevaga juba jala maha panna ja see teeb elu juba palju lihtsamaks. Seni lasen Priidul ennast ümmardada. Pildil ei pääse jala ilus oranž toon kahjuks maksvusele, reaalselt on palju kaunim. Kogemusest võin öelda, et hoolimata pidevast vees ligunemisest olid mul eelmine kord mitu nädalat küüned oranžid.

Tervitused kõigile kaaskannatajatele ja kena kevadet!

Tavaliselt olen ma umbes sellel ajal kuulutanud uue treeninghooaja avatuks. Sellel aastal läheb sellega pisut kauem, vähemalt ametliku avamisega. Üleülehomme lähen lõikusele ja seejärel üritan tasapisi treenima hakata.

 

Tegelikult olen ma viimasel nädalal üsna erutusseisundis olenud. Võiks isegi öelda, et põdenud. Eelmine kord ei saanud ma õieti arugi, kui ma juba opilaual kõhuli olin, aga nüüd on olnud täiesti piisavalt aega omas mahlas praadida. Mitte et tahaks minemata jätta või nii, tegelikult ma ikkagi väga ootan nendest kruvidest lahtisaamist, aga lihtsalt palju erinevaid mõtteid on ja need pole kõik just mitte kõige meeldivamad. Ühesõnaga, ma olen üsna kindel, et mulle tehakse kolmapäeval haiget ja mulle väga ei meeldi see väljavaade. Aga pigem lühikest aega väga valus, kui pidevalt natuke valus ja praegune seis on just selline. Ootused on suured, aga väike hirm on ka...

Hetkel olen üleüldse teel Hiiumaale. Eksole, "memme musiga" on ikka kindlam noa alla minna.