Aga lugu ise - vot sellise trenni tegime Hiiumaal. Tund aega rannas hüppeid ja kivaviskamist. Elu on ilus.

 Operaator Viks Lehtma rannas. Mandrimeeste asi, laevade garaaþ jms.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/N2zkITEBsNQ}

Tuleb Priit, ühelt poolt, ei tule kahelt poolt. Kiva on kaasas. Viska kiva maha, kiva raske kanda... {moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/Ggevz6XwWYU}

Eveli viskas ka kive {moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/fB9TqOfL570} 

Mitte et mul millestki kirjutada oleks. Laagris oli meil kaks punktilaskmist, nendest võiks pikalt-laial kirjutada, samuti ka muust laskmisest. Lühidalt olid minu tulemused (30 lamades+30 püsti) 266+183=449 esimene kord ja 269+210=479 teine kord. Priidul vastavalt 271+175 ja 278+211. Nii et esimene kord oli meile mõlemale suhteliselt suur katastroof, edasi juba parem. Üldine laskmine käib üsna samamoodi üles-alla. Väga ei olegi viga, aga trehvab ikka õudusi ka sekka. Eriti jube oli muidugi esimene immikompleks. Märki ei näinud;) Kusjuures see oli veel rahulikult tiiru tulles. Plekki pole meie veel lasknud, aga Haanja laagris saab see kindlasti tehtud.

 Nüüd oleme esmaspäevast saati Hiiumaal, minu kodus, olnud. Aktiivne puhkus ja alternatiivtreeningud. Teisipäeval käisime Lehtmas "kiva viskamas". Kui Priit fotokaga tagasi tuleb, siis panen pildid (ja kui kunagi ma saan kaamera ka arvutiga suhtlema, siis isegi videod võibolla) üles, siis näete pikkkkkka liivaranda. Tulge Hiiumaale! Kolmapäeval katsetasime Kärdla-Malvaste kergliiklustee rulluiskudega ära. Seal kohtasime ka kaaskoondislast Alarit, kes meid täna, st neljapäeval, ära tahtis tappa;) Et lähme matkale, umbes 2,5 tundi. Läksime. Kokku tuli 3:40. Minul oli küll üsna raske lõpp. Puusad-põlved ja ülejäänud jalad protestisid kõvasti. Alaril polnud häda midagi;) Nii saadaksegi tugevaks. Loodetavasti sõidab Priit homme autoga koju, mina taastun tänasest:D

Mul on praegu pidevalt tunne, et ma olen midagi olulist tegemata jätnud. Samas ei tule nagu ette... Vist on mingid koolilõpu järelmõjud, aga see läheb üle - juulis viime paberid magistrisse sisse. Just viime, sest Priit on ka tahtnud magistrisse minna, aga ühel aastal jäi esimesena välja, teisel aastal aga magas õige aja maha. Nii et uuele katsele.

Praeguseks siis side lõpp, varsti on kuu kokkuvõtte aeg. 

Siin see siis ongi - lõpudiplom: cum laude, tehnikateaduse bakalaureuse kraad. Kui aus olla, ei oskagi midagi põrutavat öelda. Lõpetamine oli tore, hea, et meil ainult 115 lõpetajat oli, läks nobedalt;) Kergelt imelik hakkas, kui dekaan mind kohe aktuse alguses nimepidi ära mainis. Ja diplomi järgi minnes hakkas jalg kergelt värisema küll. Pole harjunud eriti kõrgete kontsadega käima, aga see pole hullem kui rullidega viraaþist alla tulla... Tulin toime. Mul on raske midagi põhjapanevat kirjutada, kõik käis nii kiiresti. Eks ma ise hiljem video pealt vaatan, mis ja kuidas oli. 

Tahaks veel ära mainida, et minu Nõo aja pingi- ja toanaaber Helle lõpetas statistika magistriõppe ka cum laude. Ning erinevalt minust ja ka paljudest teistest nominaalajaga. Retsept! nagu tänapäeva noored ütleks. 

Palju tuttavaid inimesi käis õnnitlemas ja lilli toomas - peatreener Hillar (või oli ta vanemtreener?), juhendaja Margus, terve suguvõsa oli kohal, sõpru jne. Üks osa tuli veel hiljem, järelpeole ka. Lilli oli tõesti palju, nagu pildilt näha võib. Ja neid tuli hiljem veel juurde. Pildi tegi SL Õhtulehe fotograaf Arno Saar, kes mul terve lõpetamise järgi käis, ilusaid pilte tegi ja parimad palad ka meile saatis. Aitäh!

Kui lõpetamine läks libedalt, siis ettevalmistus oli hulga pingelisem - riietus, kingad, hommikul kaks tundi juuksuris (lakki ja juukseklambreid rohkem kui rubla eest), küpsetamine ja muud ettevalmistused järelpeoks. Aga teised olid ilmselt rohkem närvis kui mina, mul oli kõik üsna selge. Toa koristamiseks ja lehelugemiseks aega ei jäänud, aga meeletut tormamist ka ei olnud. Kohale jõudsin pikalt varem.  Küpsetamisel sai nalja ka. Tegin ühte kooki, mille kate oleks pidanud ise ära kallerduma, aga ei kallerdunud. Mida tarretisse pannakse - þelatiini. Õpetuse lugemises jõudsin sinna, et "pange þelatiin külma vette" - selge, mul see kate läheb vee alla kirja küll, vedel ju oli, nii et þelatiin sisse ja segasin pisut. Ning läksin juuksurisse. Tuli tagasi, vaatan: ei ole ära kallerdunud. Uurisin asja pisut ning selgus, et oleks pidanud üles ka sulatama... Egas midagi, panin aga koogi ahju;) Mis siis, et tegelikult pole seda küpsetada vaja. Aga ära ka kallerdus:D Tuli söödav. Ülimagus, mis pole ka ime, kui purk kondenspiima panna. Priidule igastahes meeldis;)

 Nüüd on siis sellega ühel pool ja lapsepõlv läbi. Tähendab normaalsetel inimestel on, sest pärast ülikooli lõpetamist algab ju raske tööinimese elu. Minul õnneks seda muret pole, sporditegemine on üks suur lapsepõlvepikendus - mõelda vaid, minu amet on joosta ja hüpata (või suusatada ja lasta, suurt vahet pole). Ilmselt lähen ikka magistrisse edasi, mis mul ikka targemat teha. Uus hüüdlause - kaks aastat viie aastaga! Hakkame vaikselt otsast pihta, eks näis mis saab. 

Jaanipäev. Priit küsis, et mis me teeme. Mina vastasin, et võiks ratas natuke sõita... Vat sellised on spordiinimeste jaaniplaanid. Ei, tegelikult eks me ikka lõkke äärde ka kuskile läheme. Ning esmaspäeval - Hiiumaale. 

Esimene jooks tuttavas Apoka metsas. Tempo võeti kohe muidugi üles, aga see lühike jooks polnud midagi. Kanuusse. Kanuus pole me kunagi just kõige teravamad pliiatsid olnud ja nii ka seekord. Vahepeal suutsime koguni 26 positsioonile langeda. Ühe kavala etapiga, kus ma pikalt mööda heinamaad vööni nõgestes ja muus joosta sain. Asja nöök oli selles, et tagasitulles oli juba suur maantee ette joostud ja kui esmaspäeval käisin rulli sõitmas, siis oli näha, et vähemalt üks heinamaa oli ära niidetud;) Lõpp läks aga jälle ülesmäge ja ujumiseks olime taas heas pundis. Kuigi mulle tundus, et ma ei liigu üldse edasi, osutus seliliujumise taktika ootamatult kiireks ja ujusime välja lausa kuuenda aja. Mehed said mind kaldal küll pikalt oodata, nii et meisterujujad vist:D

Kiire jooks staadionile tagasi, vahepealse mädasoo ületamise ja suure vedamisega selles kahtlases kraavikäänaku punktis. Oli au suur punt, sealhulgas Sixten, punkti juhatada. Pime kana leiab ka vahel tera.

Enne ratast riidevahetus, esimene söök ja juba tuttavasse esimesse punkti. Edasi läks ka libedalt, kui paar rulliraja tõusu välja arvata. Hobusemäele saime rattaid väga järsust kohast üles vedada. Rattavedu nr.1. Ja endalegi ootamatult olime tõusnud teisele kohale (mida me tol hetkel muidugi ei teadnud, pigem eeldasime kohta kuskil esikümne-esikuue piiril).

Ja siis tuli see kurikuulus "juhtum ärritatud maaomanikuga". Olen pikalt mõelnud, mis tegelikult juhtus. Ütleme nii, et esines mõlema poole ülereageerimist. Kõigepealt siis kirjeldus. Sõitsime üsna hea tempoga punkti poole, kui ühel põlluteel tuleb vastu dziip. Tõmbame ilusti paremale tee äärde. Tema samas suunas lausa poolenisti põllule. Mõtleme, et vaata kui tore, laseb meid ilusti mööda ja võtame vasakule. Mille peale tema keerab meile risti ette. Jääme täielikus hämmingus seisma ja üritame asuda läbirääkimistele. Ei õnnestu, selle asemel laseb ta oma suurel punasel autol tagasratta nii ringi käima, et kive lendab. Hetkeks õnnestus mul näha tema nägu, kus valitseb klaasistunud pilk. Ning seejärel võtab ta suuna meie poole. Nende kahe- pilk ja minu poole teel olev auto - koosmõju on mulle liig ning tutvun kahe uue emotsiooniga: paanika ja hüsteeria. Ei taipa muud teha kui ratas kõrvale visata ja kõva häälega nutta. Ma tean, mida teha kurjade koertega. Mul on kogemusi hooletute autojuhtide pärast teelt välja sõitmisega. Aga puhta pahatahtlikkusega niivõrd agressiivsel kujul pole kokku puutunud. Ma pole harjunud, et mind rünnatakse niivõrd ebavõrdsete jõududega (mina oma 50 kilo ja rattaga vs 100-kilone mees autoga). Mul hakkab teinekord juba kõvema hääle peale hirm. Ma saan aru ka, et ta kaitses oma valdusi, aga ausõna, oleks meile ilusti öelnud, me oleks ka ilmselt ära läinud. Ühesõnaga pisarad voolasid ja mina keeldusin kategooriliselt sinna tagasi minemast. Tulemuseks pikk ragistamine mööda täielikku võsa ja etapiaegade järgi nii umbes 20-minutiline kaotus + emotsionaalne šokk. Füüsiline pingutud viis õnneks mõtted mujale ja kogusin ennast üsna kiirelt. Lõppkokkuvõttes võeti etapid sellesse punkti ja edasi maha, tänu millele me lõpparvestus veel 2 kohta tõusimegi, mis pole aga eriti oluline.

Kiire sõit jalgrattaga tõi asjad taas kontrolli alla ja ees ootas Seinakas. Küsimused olid üsna lihtsad, ainult ACG kohta polnud meil aimu ka mitte. Ning teine vale vastus tuli sellest, et Eveli vaatas üheksat sõrme ja mõtles: "ahah, kaheksa". Keset ööd pärast Seinaka võtmist ei olnud mõistus kõige teravam. Kaks lisaringi. Sääremarjad avaldasid protesti.

Kääriku staadionilt sai minna jooksma. Tunne oli seehetk üsna kõbus veel ning orienteerumine sujus päris hästi. Välja arvatud tagasi suusastaadionile tulek, kus suutsin mingi hetk kapitaalselt vales suunas joosta. Nii hea oli ju sinna allamäge minna!

Taas rattale. Järgmine punkt oli jälle tribuut Läti rattavedamisele ja üleüldse koht metsas. Mitme tiimiga koos mütates keegi selle ikka leidis. Edasi taas kord rattavedu. Ning selles kohas keeldus minu mõistus tööd tegemast. Ühel hetkel ei saanud üldse aru, kus ma olen ja kuhu edasi minna võiks. Tulemus - selle asemel, et lagedalt teele keerata ja punkt ära võtta, oli minul vaja mööda elektriliini teisele lagedale ronida, siis avastada, et see on täitsa vale koht ja ringiga tagasi tulla. Nii umbes 10minutine viga + füüsiline koormus rattavedamisest ja muust. Meie toredast pundist jäime ka selle kavala nükke tulemusel maha. Samuti suutsin punktist väljas sõites viga teha. Olin moraalselt üsna laostunud ning taas oli tunne, et kõik on meist möödas ja oleme viimased. Füüsiline väsimus lisaks. Ülejäänud raja olin üsna aeglane, poisid said mind iga tõusu lõpus järgi oodata...

Ja järgmine punkt - Väike-Munamägi. Koos rattaga. See on nüüd laagris suur nali - "Kuule, lähme käime korra rattaga Munakal". Käiku läks sama taktika kui talvel, üles ei tohi vaadata, muidu tuleb masendus, et nii palju on veel. Üles me kuidagi jõudsime. Alla tulek polnud palju parem. Kõige järsemast kohast mina keeldusin alla sõitmast, jalg oli niigi pehme ja paar tiimi tulid vastu ka veel. Ei, elu on jätkuvalt armas. Tahtejõuga veel staadionile tagasi, kus mul oli kuri kahtlus, et mingi ülesanne on veel.

Nii oligi. Mäluorienteerumine. Õnneks oli terve meie võistkond Otepää suusa- ja rulliradadega väga lähedalt tuttav, nii et probleeme ei tekkinud. "See on seal Tehvandi kontra juures, see on seal, see on angaari nurk." Lihtne. Joosta väga ei viitsinud, minu ülesanne oli näidata, kus punkt on, ja Olaf jooksis. Mingit konkureerimist enam ei olnud, sai mõnusalt jalutada ja sörkida.

Algselt siis 5.koht ja kaotus võitjale üle poole tunni, pärast korrektuure kolmas koht ja 13.minutit. Minule oli see selge üllatus, sest raja lõpus tegime metsas piisavalt lollusi ja nagu mainitud, ei olnud minu jalg sugugi mitte teravaim, olin üks suur pidur. Samuti oli kanuu meil nõrk nagu tavaliselt. Mehed oleks pidanud meid pikalt-pikalt võitma. Võibolla ma ikka olen tugev;)

Siinkohal tahaks edastada oma komplimendid meeskonnale 205 TJT Experimental Team, kellega sai Käärikul ja osaliselt ka rattarajal meeldivalt koos aega veedetud.

Tänaseks, st teisipäevaks on haiged ainult mõned üksikud kohad - parem õlg, alaselg pisut ja sääre eesmine külg. Pulss on juba ka suhteliselt normaalne. Esmaspäeval oli ebaloomulikult madal näiteks. Uni on ka vist täis magatud. Varsti võiks jälle minna:D

Väike närv oli ikka sees, aga see polnud midagi uut. Nagu võistlustel. Ja mõlemal juhul ma tean, et ma olen valmis. Niisiis, hakkame peale.

Hääl väriseb, seda küll. Hiljem selgub, et märksa vähem, kui minu järel esinenud tütarlapselel. Veel hiljem selgub, et ka tema saab A. Mõned sõnad lähevad kergelt sassi. Kurk kuivab ka, hääl tahab kohati ära minna. Kui aga juba programmi demonstreerimiseni jõuan, olen omadega mäel, "regulaaravaldiste genereerija" lõik on läbi. Küsimuste vooruks olen juba või sees. Vastuseid ma ju tean. Õnnelik lõpp. Priit väitis, et ma olin tubli.

Vahepeal oli pisut praadimist, eriti seetõttu, et neljas esineja osutus väga töökaks ja jutukaks tütarlapseks, kelle kaitsmisele kulus nii umbes tund - vastused küsimustele polnud mitte ühelauselised nagu enamustel, vaid pigem üheleheküljelised. Samuti olevat tema töö olnud umbes 80 lehekülge. Noor tüdruk, huvi on, miks mitte. Ka tema sai A. Hinnete teadasaamine, päeva peale C ja kolm A-d. Õnnitlused ja juhhuu! oligi ülikool samahästi kui läbi. Bakalaureusekraad. Ei, veel siiski mitte, tuleb viia tõend, et mul raamatukogu jms kõik korras on.

Seejärel käisime Priiduga korra poodlemas (lõpuriideid, mis muud. Ei leidnud.) ning võtsime suuna Rolandi lõpetamisele. Roland lõpetas 4-aastase bakalaureuse metsatööstuse erialal. Aega läks, aga asja sai. Lõputöö sai B. Varsti on sama asi ees Indrekul. Siis käisime veel poodlemas ning mingi idee hakkas juba tekkima. Noh, päris paljalt ei pea minema, varuvariandid on ikka olemas;)

Oli tore suvepäev. Täna, st laupäeval on Xdream. Otepääl. Ja siis tuleb laager. 

Panen siia ülesse kaks testi - praeguse ja eelmise, et tulemusi võrrelda. Üldiselt räägivad numbrid enda eest, aga mõnda kohta võiks kommenteerida.

Kõigepealt vana (23.10.2006) test. Seal on tekstis punkt 4, et koormuse kestvus 3 min vähem. See on valejutt tegelikult, kestvus oli sama. Rasvaprotsent on mõlemal testil kahtlase väärtusega. Kui ma oma jalgadele otsa vaatan, siis ei ole kuskil otsast näha, et ma oleks kriitilise piiri peal... 

Aga üldiselt ei ole suurt midagi poole aastaga muutunud. Dünamomeeter oli neil uus, sealt võibolla need uued paremad tulemused. Laktaadid, hapnikutarbimised, lävede asukohad, koormustaluvus - praktiliselt samad. Ainult pulss oli stabiilselt 5-10 lööki madalam, nii maksimaalne kui ka muu. Omapärane. Nüüd oleks vaja saavutada olukord, et pulss jääks samaks, aga ülejäänud näitajad paraneks;)

Seda pulsi ja muu seost peaks vist pikemalt seletama. Niisiis, viimane test olid mul pulsid madalamad kui eelmine kord. See oleks nagu hea. Aga lävede pulsid olid samuti samavõrra madalamad, mis oleks nagu väga-väga halb. Samas jõudsid läved kätte samal ajal, samal koormusel ja koormuse kestus ehk koormustaluvus oli ka üsna sama. Nii et muutust nagu poleks. Tegelikult pulss ei loe. Loebki see, mis koormust veel ühel või teisel lävel taluda suudad ja kui lähedal see sinu maksimumile on. Selle järgi on mul seis isegi parem kui sügisel, sest näiteks hapnikutarbimise % järgi on läved kõrgemal. Praktikas aga, koormust arvestades, ei ole mul viimase kahe aastaga suurt muutust olnud, läved tulevad ikka samas kohas vastu. Anaeroobne võimekus, võibolla ka võimsus on lihtsalt parem ja seetõttu ka lõplik koormustaluvus.

Aga mis kõige tähtsam, EKG oli nagu aabitsas. Ideaalne. Septembris teeme kindluse mõttes siiski ehho(kardiograafia) ka. Ning oktoobris uus koormustest. 

Täna käisin vaatamas, mis mind ees ootab. Ei olnud hullu midagi, üks noormees jäi pisut ajahätta ning ühte tütarlast kippus komisjon pisut kiusama ning lõppkokkuvõttes saadi selline definitsioon: "Tarkvara on arvuti osa, mis ei ole riistvara." Aga lõppkokkuvõttes sai ta siiski B, nii et VÄGA HEA. 

Trenniuudiseid ka - teisipäeval käisime sellel aastal esimest korda rulle sõitmas. Alguses oli harjumatu, esimesest laskumisest tulin alla jalad krampis, aga trenni lõpus olin nagu vana kala. Loodetavasti laagris enne lõpuaktust asfalti äestama ei hakka;) 

Ja jõudsimegi ringiga ülikoolini tagasi. Panin juuksuri juurde aja kinni. See juba kurtis, et nii kanged juuksed.. Nüüd peaks kuskil riided ja kingad ka muretsema. Sellega saan ilmselt hakkama, aga muu üritusega, lõpetamise afterparty on kõvem pähkel. Hea meelega ei korraldaks midagi, aga rahva tungival nõudmisel peab vist ikka midagi ette võtma. Ei tea, kellesse ma küll läinud olen, et iga kord, kui vaja mingit pidu (sünnipäev vms) pidada, tabab mind meeleheitlik soov kuskile kaugele ära põgeneda ja telefon ära kaotada;)

Panin muide mõned uued pildid üles, CISMist ja muust. 2006/2007 muude suusapiltide alla. Seal on ka kuulsusrikas mundripilt ja eelkõige POIREE.  

Üldiselt läks enamasti plaanipäraselt. Olid mõned asjad, mis läksid pahasti:

• mai-juuni jõutsükkel jäi hilja peale
• Ramsau laagris tuli lõpus väsimus
• Eestis polnud jõulude aegu lund
• jõulude ajal mägedesse ja seal haigeks jäämine
• pikk vindumine haigusest
• sellest tulenev MMi eelse treeningtsükli kärpimine ja hiljapeale jäämine
• MMi järgne absoluutne motivatsioonipuudus
• Lume(=hooaja) lõpp keset märtsi
• Selgelt liiga vähe trenni relvaga hooaja jooksul
  

 Aga muidu oli kõik väga tore. Suutsin ennast õigel ajal ohjeldada, plaanidest kinni pidada. Võrreldes 2005/2006 hooajaga tõusis üldmaht 503 tunnilt 565 tunnini, nii et väga tõsine tõus ja selle seedisin ära. Jõutreeningu maht on tõusnud kahe aastaga 8 tunnilt 37 tunnini ja sealt 50 tunnini. Intensiivused pulsi järgi on langenud, kuid seda tasakaalustab jõutreeningu (mis on olemuselt anaeroobne või segareziim, olgugi et madala pulsiga) rohkus.

Padrunite arv on langenud 5300. Seda on väha, kuigi mõttega kuiva sai võibolla rohkem tehtud. Aga lasta on ka vaja, et rutiin saavutada.

Eriliselt tuleb luubi alla võtta MMi järgne hooaeg, et seal ka tegusid teha. Sellel aastal liikusin veebruari keskpaigast edasi vabakäigul, trenni tegin vaid harjumusest ja võistlesin enamasti vanast rasvast. 

Jõulude-uusaasta vaheline aeg on mitmes mõttes kriitiline: ei tohi haigeks jääda ja kuidagi tuleb treenida ka. 

Üldiselt arvan, et olen leidnud endale sobiva treeningmudeli, nüüd tuleb vaid veel paari asja lihvida ja EELKÕIGE kainet mõistust säilitada. 

Varsti panen järgmise aasta plaani ka üles. 

 

Juuni visand-plaan: põhivastupidavus, laskmine

 

Nädalavahetus algas sellega, et laupäeva hommikul ostsin Jäneda poest eelviimase banaani. Tütarlaps järjekorras minu järel sai viimase. Võistluspaigas Valgehobusemäel selgus, et banaan vähemalt vaimsele poolele üleloomulikult hästi ei mõju - orienteerumistase jäi üsna sinna, kus Balti MV ajal oli.

Niisiis, EMV lühirada, D21 klass, aga U23 eraldi arvestus. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies punkt - viga. Lõpus veel hulka lihtsalt seiklemist ja totakaid etapivalikud. Loll pea, palju vaeva ja ega jalada ka ülemäära nobedad polnud. Eriti metsas. Kokkuvõttes küll kõrge viies koht, aga arvestama peab, et Elo, Maret, Ruth olid väljamaal, Annika väänas jalga ja Kirti võttis vale punkti. Taas kord - treenijatele kaotan, aga teisi võidan. Mida oligi arvata. U23 muuseas sain hõbeda - tihedas konkurentsis kahe võistleja hulgas...

Aga teatega ma olen rahul. Hea küll, ma ei teinud imejooksu, aga kohati juba hakkas asi orienteerumist meenutama. Noored - Nele ja Britta, tegid esimeses-teises vahetuses korralikud jooksud, eriti vanust arvestades. Mina sain metsa viiendana, aga ainult 2 minutit kolmas kohast hiljem ja 1 minut enne 7 kohta. Eriti värisesin tagant tuleva Kati pärast - Jüriööl tegi ta eriti kõva jooksu. Egas midagi, alguses kohe kaas põhja, et mingeid üllatusi suures pundis ei tuleks. Tegin lollikindlaid ringijookse, mitte riskantseid võiduvariante. Korduvalt kuulsin tagant kellegi ragistamist ja lootsin vaikselt, et vast ei ole Kati. Kolmandal kohal oleva Võru võistkonna püüdsin kinni umbes poole raja peal, siis aga tegin kohe ise väikse lolluse + tüng kaugema hajutusega. Paar punkti hiljem käis tema veal ja nüüd oli minu aeg eest ära minna. Pressi saabusin üsna kindla kolmandana ja üsna läbi ka. Lõpp läkski kindla peale jalutamiseks, väsisin ka psüühiliselt ära, aga ikka suutsin ennast kontrollida ja ohtu ei olnud. Ülirahul! Eelmise aasta "vanade kalade" neljas koht sai "noorte ja tugevate" poolt 3 vastu vahetatud. Eks meil oli arvukate mittevõistlejate koha pealt õnne ka, aga sellegipoolest on see ilus tulemus. Paistab, et Ilveses käib agar põlvkondade vahetus, mehed peavad ka hoolega vaatama, et poiste käest ära ei saaks.

Kokkuvõtvalt - oli tore nädalavahetus. Ainult mingil kummalisel põhjusel sain näo lõhki, mõlemal päeval omad kriimud. Järgmise nädala tippsündmused on neljapäeva koormustest, reedene kaitsmine ja laupäevane XDream. Ja siis - laager.

Vanade eestlaste sõjamaalingud.

Oli ka aeg - baltikate nii 8cm läbimõõduga sinikas on läbinud kõik vikerkaarevärvide staadiumi ja hakkab paranema.

Priit juba ähvardas, et rohkem tema mind metsa ei luba.

No kuulge, ma lõin koduski endale ükspäeva noaga kätte, õigemini küll käega vastu teises käes olevat nuga.