Selle ürituse jaoks on ainult üks sõna - USKUMATU. Kõike juhtus. Foorumis lastakse praegu suure hooga auru välja. Mina olen praegu pärast pikka ja korralikku magamist paistes näo ning haigete jalgadega valmis oma emotsioone jagama.

Esimene jooks oli üsna tüütu. Mina, kui tiimi ainus orienteeruja sain endale kõige pikema (ja keerulisema variandi) ning suutsin punktiga lolli vea ka veel teha. Aga polnud hullu. Ratas läks enamvähem. Ujumispunktis oli palju rahvast, vesi oli päris soe. Raskeimaks ülesandeks osutus pärast märja ihu peale sooja pesu venitamine. Neljandasse punkti läksime kaardist välja ringiga, sest otse läbi pimeda metsa rattakandmine ei tundunud eriti ahvatlev. Tundus, et oli mõtekas valik, sest liidrid tulid meile suhteliselt natuke enne punkti vastu. Viies punkt oli lihtne, ainult Karksi linna vahel oli kerge hämming, sest üks tee oli vahepealt kinni ja siis pärast mõningast keerutamist polnud ma endas kindel. Aga kui silt näitab Ainja ja kaardil on punkti lähedal ka Ainja, siis ilmselt on suund õige. Krossiraja pikkuseks määrasime õnneks 1,75 km, mis korraldajatele sobis, aga täitsa ausalt öeldes oli see bingo küll. Teel seitsmendasse möödusime mõnest tiimist ja suure üllatusena saabusime vahetusalla esimesena. Misasja, kuidas, mis siis teised teevad?

No ja siis tuli kurikuulus jooks. Meie õnnetuseks olid meiega koos veel kaks tiimi, kes ka eriti kogenud orienteerujad ei olnud. Ja muidugi ei taibanud me kohe rattakaarti kasutada... Ja nii juhtus, et kaheksandaga tegime me ikka mõnusa vea, õnneks ühel hetkel taipasime seda ja pöördusime tagasi. Päris suur viga ja päris palju tiime tuli vastu. Järgmisse punkti oleks olnud kõige targem minna üleüldse pikalt vasakult suurt sihti mööda, aga seda me (ma) alguses ka ei taibanud ja see oli esimene kord, kui kuskil suvalises kohas keset metsa mütates tuli sügav soov kuskil mujal olla - mitte midagi aru ei saa, võsa on tihe, soo on märg ja kellegi teise järgi konksu võtta ka pole, sest keegi teine pundist ei oska! Must masendus. Suurele sihile me siiski jõudsime ja siis läks lihtsalt. Suhteliselt. Sest punkti ümbruses oli siiski võsa ja tagasitulles suutisin ma mingil põhjusel üles leida metsa kõige suurema tuulemurru ja loomulikult tuli sellest kõigil üle ronida. Välja tulles sihi peal kohtasime Rakvere Dream Teami poisse, kes väitsid, et otsivad kaheksandat. Hea küll, meie tegime palju viga, aga see oli ikka ilmselgelt liig... Kümnendasse minnes taipasime lõpuks rattakaarti vaadata ja siis oli üsna lihtne, vähemalt kuni majani. Sealt korjasime enda kahetiimipunti veel ühed poisid. Mingi hetk oli olukord loogiline - kui kaardi järgi tahtsid minna itta, läksid läände, põhi oli omal kohal. Nagu kõigis, tekitas ka meis segadust kaardilt puuduv maantee, kuid täiesti suvalises kohas otsustasin metsa minna ja mõne aja pärast oli ees punkt! Ei tea kuidas, tegelikult ei olnud mul asjast absoluutselt aimu ja olgem ausad, see oli ikka suur vedu, ei midagi muud. Muidugi tõusis kõige teiste arvamus minu orienteerumisoskustes märgatavalt, oli nagu autoriteet või midagi.

Üldiselt oli selleks hetkeks päris tore. Enamasti jalutati metsas, teede peal ka jooksusammud, vesteti juttu.. Selline meeldiv matkamine. Koha pärast ei muretsenud, sest eeldasime, et liidrid on niikuinii pikalt ees, kuigi vist olime hoopis ise liidrid? No ja siis see 11.punkt. Ühel kaasvõistkonna kaasvõistlejal oli gps ja nii me läksime. Ja kammisime seda krdi raiesmikku ja metsa ja veel metsa ja raiesmikku ja ootasime teisi tiime, keda ei tulnud, aga mõned tulid. Loobusime, läksime 12. punkti. Sealt tegime veel ühe katse tagasi tulla, aga järg läks käest kuskil "raiesmikule" juures, sest kogu ala oligi suur raiesmik ja üleüldse ei saanud ma midagi aru. Kammisime mõnda aega veel aktiivselt, siis otsustasime loobuda, meiega ühines ka Maratonsport ja põhimõtteliselt ka Terviserajad, kes küll jäi oma ühte kadunud liiget otsima. 13. punkti leidsime hargnemise tulemusel üsna ruttu. Tagasi vahetusalasse joostes olime kindlad, et juhib mingi naistevõistkond ja pikalt. Vahepeal sai kalpsata ka mööda õitsevat niitu (kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht). Vahetusalasse jõudsime... esimestena? Taas "kuidas, mismoodi". Eriti kummaline oli vaadata võiskondi, kes veel jooksule läksid...

Kanuu algusesse läksime hiigelringiga ja üldiselt oli enesetunne veel hea ja vaim värske. Tehti nalja, tee peal nägime põdravasikat, päike hakkas koitma. Maratonsport tegi meile etapivalikuga puhtalt pähe, me tegime suure ringi, nad lõikasid, jäime paari minutiga maha. Esimene kanuupunkt läks päris hästi, kuigi kalda peal oli vett kohati rohkem kui Kloogal järves. Ja siis väsisin ma ära. Järgmisse punkti minnes oli veel nalja ka naeru palju, kõik tundus ilus, hoolimata isegi sellest, et Terviserajad meist möödusid. Aga sellest punktist ei taha ma eriti rääkida. Ma olin piisavalt väsinud ja ei mõiganud enam suurt midagi ja nii juhtus, et "jooksime" koos Grishaga nagu kaks lollakat vähemalt pool tundi, pigem rohkem, mööda seda sood ja raba ringi. Kas ma juba mainisin, et ma olin pisut väsinud? See oli taas see hetk, kus ma sügavalt tahtsin kuskil mujal olla. Eriti suur häbi oli tiimikaaslaste ja kaastiimi ees, et neile ka sellise käru keerasin. Ja punktist välja tulles käisin ma veel rinnuni vette ka, nii et kõige krooniks hakkas külm.

Viimaseks rattasõiduks olin ma täiesti demoraliseerunud. Ja väsinud ja kange ja külm oli ka. Ja tee oli treppis ja tuul oli vastu ja maa oli külmand ja kärss oli kärnas. Lisaülesanne ei saanud just minu abiga tehtud, finishispurdiks suutsin ennast siiski kokku võtta. Soovid olid järgnevad - sooja, süüa, magada. Söömine õnnestus, sooja ja magamisega läks raskemaks, sest oli nii külm, et und ei tulnud. Asjale aitas muidugi kaasa ka see, et mingil hetkel ma avastasin, et olin telgi ukse ka lahti jätnud.

Et siis võistlus üldiselt oli põnev ja üsna rahulik, kõik ülejäänu ma suutsin endale andestada, aga seda kanuupunkti mitte. See oli lihtsalt hale. 11. punkti trahviga me juba arvestasime, aga see pool-kolmveerand tundi seal rabas oli selgelt liig. Suur häbi. Kohta üldse ei lootnud, absoluutselt. Sellise veaga ei tohigi mingit kohta saada, ausõna. Äärmisel juhul mingi eriauhind "loll pea, palju vaeva" käitumise näitlikustamise eest.

No ja nüüd jõudsime siis selle emotsionaalse teemani välja ehk kas ja mida tühistada. Ausalt, mul on ükskõik. See, kui ma ärgates nägin, et me mingi nipiga olime esimesed segad, oli suur üllatus. Müstika. Ju siis. Mina seda ei küsinud ja tiimikaaslased ka ilmselt mitte, sest nemad olid juba ära sõitnud ja ei teadnud ka tulemustest midagi. Selle peale ka ei tulnud, et rüütelikult auhindadest loobuda. Võibolla oleks pidanud. Ma ei tea, ma ei mõelnud. Selles mõttes, et ma ei taha võita. Mulle meeldib see Xdream, huvitav on ja võistelda on põnev ja me oleme üsna tugev tiim, mistõttu me kempleme eesotsas, aga ma ei lähe sinna võitma. Ma rahuldan oma võidujanu mujal. Ma olen mõelnud ka A-rajale kolimisele, sest seal me poleks nii ees ja siis poleks kellegil mingit probleemi ja üleüldse saaks rahulikult matkata, aga tippsportlasena jäävad need rajad mulle pisut pikaks, kui ma ikkagi suvel erialaselt treenida ka tahan. Nii et jääb B-rada. Järsku järgmisel aastal teeme kuidagi väljaspool arvestust, aga ma ei tea, kuidas mehed sellesse suhtuvad, sest enamasti oleme me ees ikkagi täieliku õigusega ja nüüd neile autasustamist keelata... Igal juhul Paides oleme me ikka stardis, nii et lahinguväljal näeme,... sõbrad.

Tegelikult oli põnev. Väsimus tuli alles seitsmenda tunni lõpus ja kuigi oli ka meeleheitehetki, oli seltskond mõnus ja meeleolu muhe. Vahetult pärast lõppu nägin ma eelpoolmainitud külma, väsimuse ja häbi tõttu asja veel üsna tumedates värvides, aga pärast mõningat puhkust ja sooja päikese käes muljetamist hakkas üritus järjest toredamana tunduma.

Priit käis A-rajal ja neil läks ikka täitsa halvasti. Elu on selline. Pildil - väsinud multisportlane magab.

Ausa eestlasena sai võidupühal/jaanipäeval peamiselt oma püromaanikalduvusi välja elatud. Üldiselt oli tore. Suurt mürtsu ei teinud, niisama vaikne olemine. Järgmiselt päeval kell 12 oli lasketrenn, tabavus minul lamades 98% ja püsti 88%, Priidul vastavalt 96% ja 90%.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/UQ3T3hedWOA}

Sellel nädalal midagi erilist ette ei võta, välja arvatud nädalalõpu Xdream. Muidu on vaikne olemine, ainult natuke trenni, et järgmisel nädalal uue hooga alata.

Laager tüürib järjekindlalt oma lõpu poole. Laupäeval on pidu läbi. Seni aga harjutame ja harjutame. Tulemused on vahelduva eduga - laskmisel on nii paremaid kui halvemaid hetki ja füüsilise poole pealt on jalad küll pisut valusad, aga üldine enesetunne hea.

Täna ma võin kiidelda. Kavas oli rahulikult kümme seeriat lamades ja kümme püsti ning kokku lasin mööda 3 lasku, 1 lamades, püsti 2. Tabavusprotsendid 98% ja 96%. Pole sugugi paha. Kuigi püsti ei ole väga hõisata ka, trahvid olid kaugel-kaugel-kaugel ja üldtihedus ei olnud üldse mitte keskel. Tuleb jätkuvalt harjutada. Lamades on praegu väga kindel tunne, no kogemata läks üks mööda ja üleüldse oli tuul ka.

Seis muutub muidugi kohe, kui tuleb kiiresti lasta. Suvel on see mulle päris raske. Üks treening, kui seda harjutasime, oli ikka üsna nukker, trahve tuli nagu murdu. Lõpuharjutus oli aja peal 1+1+1+1+1+2+3+2+3+5 lasku. Lamades sain 6 trahvi (tabavus 70%) ja püsti 4 trahvi (tabavus 80%). Olen pareminigi laskunud. Üldiselt on lamades raske kiiresti lasta, peab ennast sundima ja läheb kohasti liigseks rabistamiseks, püsti on aga raske kiiresti pihta lasta, st kiirelt lasta pole probleemi, tuleb loomulikult, aga lihtsalt ei saa pihta. Nüüd olengi kahe vahel, et mida teha - kas harjutada kindlust ja lasta aeglaselt või harjutada kiirust ning leppida trahvidega? Ilmselt on tõde seal vahepeal. Kiiret laskmist tuleb harjutada, aga rapsima ei tohi hakata ja aeg-ajalt on vaja hoog maha võtta ja pisut sihtida.

Puhtfüüsiliselt on laager olnud üsna leebe. Juunikuu värk, maht ei ole tippu jõudnud ja kiirust pole vaja ka teha. Ehk enamus trenne on sellised mõnusad pooleteisttunnised loksumised. Noh, niivõrd-kuivõrd. Jõutreeninguid teeme, nii erialast kui tavalist ja mõned kiiremad sutsud on ka olnud. Aga sellegipoolest jäävad magusamad palad järgmistesse kuudesse. Juuli-august on tippkuud mahu mõttes ja intensiivsust tuleb talve lähenemisel järjest juurde. Praegu on rohkem reziimiga harjumine, kuigi plaani järgi tuleb kuus ikka 55 treeningtundi. Aga ütleme nii, et siit jookseb see piir, kust edasi minul juba raskeks läheb. 65 tundi on kõva sõna.

Palju õnne kõigile koolilõpetajatele ja värsketele lapsevanematele ka meie poolt!

Kolm päeva läksid lennates. Üks päev sinnasõit ja sisseseadmine, päev seal, üks päev asjade kokkukorjamine ja kojusõit. Üldiselt mulle meeldis. Ilm oli mõistlik, rada oli põnev, enda tulemus rahuldav ja Olle võit Delta meeskonnas maasikas koogi peal;)

Kiirelt tulemused. Meie naiskond, OK Ilves 1, koosseisus Britta Panker, Kristi Vassil, Hannula-Katrin Pandis ja mina saavutas auväärse 129. Stardis olime number 192, kohad vahetuste järel 151, 193, 160 ja 129. Oma vahetuses sain 103. aja, Minna Kauppile kaotasin pool päeva, aga mõistlikele aegadele 10-5 minutit. Enda kohta hästi. Viga enda mõttes ei teinud, oli kobistamisi ja ilmselt paar vale teevalikud, vähese harjutamise viga. Jäin rahule. Ja rada oli väga huvitav! Kõik see 1:10 läks nagu lennates, kogu aeg oli põnev. Põnevusele aitas kaasa muidugi ka metsas olev rahvamass, enamasti küll kolmas vahetus, aga üksvahe oli täitsa üksi, siis lugesin küll iga kivi ja künka kaardilt välja. Kogu selle põnevusega läks füüsiline väsimus täitsa meelest ära, aga tegelikult oli karm. Keskmine pulss 177. Stardist panid kõik sellise hooga minema, et hoia ja keela. Pärast esimest kilomeetrit näitas pulss 184 ja jalad olid kanged ning siis ma otsustasin oma tempo kasuks. Ilmselt õigesti, sest ikkagi tõusin. Lõpus ei olnud enam kellegi jalg väga terav. Järgmine päev olin loomulikult üleni kange, praegu on reied eest üsna valusad...

Muu elu-olu tore nagu tavaliselt. Esimene öö oli telgis küllaltki külm, teine öö sadas vihma ja seega oli soojem. Shoppamas käisin ka, ostsin endale jooksujalanõud. Väga meeldiv, esimene jooks olid jalas juba väga mugavad, varbad ja kannad jäid terveks. Kommi sai söödud. Pisuke ülesanne oli mul ka ISC müügitelgis ilus olla, aga seal võtsid põhikoormuse enda alla Andrus Veerpalu, kes oli must nagu öö, ja Ville Nousiainen, kes vaevu käia sai ja homme opile peaks minema. Meeste start on alati omaette sündmus. Me läksime kohale pool tundi varem ja parimad kohad oli ammu võetud. Nagu öeldud - 1400 meest lähevad öösel metsa ja kõigil neil on veel 6 sõpra, kes ka metsa tahavad minna. Asterixi parafraseerides: "Need orienteerujad on hullud".

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/g43tnOzVXmY}

Tore oli jälle orienteerujate seas olla. Naljakas on see, kuidas paljud minu kunagised võistluskaaslased on tippu kerkinud. Orienteerujatele ei ole võõrad nimed: Daniel Hubmann, Emil Lauri, Signe Soes, Dana Brozkova jpt. Selle aasta Euroopa meister on seesama vene noormees, kellega koos me Põlvas JWOC2003 lippu langetasime. Natuke nostalgiline ja natuke "aga mina?" tunnet on ka. Päris sinna enam ei kuulu.

Hea meel on eesti meeste tõusu üle, tehti palju häid jookse, kolm meest said käia autasustamisel ja Olle võit oli omaette saavutus. Naistest oli Kape võistkond küll ühe "laenuga" väga tublilt 42. kohal.

Nüüd aga orienteerumislainelt laskesuusatamislainele tagasi. Selle nädala ülesanne - asendivõtt. Pikali-püsti, pikali-püsti...

Lasin lamades 92, 96 ja 94, kusjuures keskmises seerias oli lehes kaks auku - üks suur 10-9 piiril kell 3 ja siis üks üksik 7 silma kell 2. Häbi-häbi. Oleks see ka normaalne lask, oleks igat pidi isikliku rekordi teinud. Nüüd jäi saagiks üldrekord (282) ja parima seeria kordamine (96). Praegu lasen ma lamades täitsa hästi, eile näiteks oli kavas 10 seeriat ja tuli 0 trahvi;)

Püsti ei lood nii head. Vahepeal juba tundus, et hakkab looma, aga jälle on käest läinud. Seeriad 66 (0 trahvi), 60 (üks trahv) ja 63 (1 trahv), kokku 189 punkti. Ma ei lase üldse nii halvasti, aga kuidagi ei saa keskele... Trahvid ka napid-napid, ääre peal. Olen lasknud ka ühe trahviga 80 silma, eksole. Taas kord läks suurem osa laske märgi ülemisse poolde. Tihedus isegi on, aga suhteliselt vales kohas. Tuleb veel harjutada. Eilses 10 seerias oli ka 7-8 trahvi. Paha lugu, aga harjutame.

Üldkokkuvõttes saavutasin auväärse neljanda koha (selge areng võrreldes eelmise laagriga) 471 punktiga, Priit vandus mulle 7 silmaga alla ja oli kuues. Kindlalt võitis Indrek, kes lasi üle 500. Kui ma nüüd ennast varasemate aastatega võrdlen, siis lasen võibolla nõksa paremini, umbes sama. Püsti laskmisega pole muud, kui harjutada-harjutada-harjutada. Küll hakkab tulema.

Täna saime kätte ka vereproovide tulemused. Muu nagu korras, aga hemoglobiin 124 ja ferritiin 20,6 (!). Nagu Indrek ütles - alla 100 pole mõtet sporti teha. Ehk hakkame nüüd raudnaelu närima, muud polegi.

Homme aga - Soome, Soome, p...ele Soome, sinna tahan ma...

Eile oli tegus päev - lasketrenn, arvestustöö, koormustest ja Ahhaa näituse külastamine ja õhtul asjade pakkimine. Täna hommikust oleme juba Haanjas laagris ja kaks trennigi tehtud. Mina jään siia reedeni, siis teen korraks põike Soomemaale, Jukolale, aga kogu laager kestab järgmise nädala lõpuni, 21. juunini.

Oh jah. Eilse päeva üldnimetus võiks olla "läbi raskuste tähtede peale". Arvestustöö oli piisavalt kirves, kes ütles, et avatud materjalidega ei või töö raske olla?, lisaks oli tiksus mul kuklas kell, sest koormustestile oli vaja ka jõuda. Aga läbi ma sain ja selle semestriga on nüüd siis kohe kindlasti ühel pool. Nii et korraks oli ebameeldiv, aga lõpptulemus oli hea. Koormustestiga umbes sama asi, et 10 minutit on väga ebameeldiv, aga vajalik see oli ja pärasti oli jälle hea tunne. Päeva lõpus käisime preemiaks ja meelelahutuseks Ahhaa spordinäitusel. Oli tore.

Täna olime nagu viis kopikat Haanjas kohal ja ühinesime ülejäänud koondisega, kes juba eilsest saati harjutavad. Laager nagu laager ikka, trenn-söök-magamine. Ja laskmine. Väidetavalt pidi homne päev algama 7:40 tiirus kuivaga. Loodetavasti sajab vihma;)  

Tegelikult ei ole see üldse meeldiv, ausõna, aga mis teha, kaks korda aastas on vaja see katsumus ette võtta.

Eelmise aasta umbes samal ajal tehtud test on aadressil http://priitjaeveli.pri.ee/20070609182/Ajaveeb/Koormustest-07.06.07.html. Üldiselt pole suurt midagi muutunud, aastaid juba pole. Ajaliselt oli koormuse kestus minut vähem, kui eelmisel aastal, aga see ei ole oluline. Muud näitajad on enam-vähem samad, sinna-tänna. Võiks olla muidugi parem, aga midagi lahti ka ei ole. Üldiselt oli seis selline, et kuni anaeroobse läveni oli kõik väga hästi, siis oli nägemist. Jalad olid silmapilkselt kanged, omakorda aitas kaasa ka see, et reedel läksime jõutrenniga pisut liiale ja jalad oli niigi valusad. Eks ta ole, kiiremast liigutamisest on päris pikalt möödas, organism pole väga valmis laktaadiga tegelema. Treeningvorm on normaalne, võistlusvormi ei peagi olema. Kevadine test ei olegi eriti oluline, sügisene on tähtsam, kevadel tehakse kindluse mõttes ja et sügisel oleks millegagi võrrelda.

Mis seal ikka. Üldiselt kipub asi juba igavaks minema, ei midagi uut. Sügisel siis jälle. Augustis tehakse õlale magnetuuring. Treenime edasi.

Nagu see flegmaatiku ja kilpkonnade anekdoot, et "panid muudkui viuh! ja viuh! mööda". Täna hommikul sai kaua magada, tervelt üheksani, siis hakkas Priit nihelema. Tavapärane ärkamine on viimasel ajal ikka sinna poole kaheksa või varasema kanti tüürinud.

Ei, ma ei kurda, kõik on hästi. Tegelikult olen jõudnud isegi filmikesi vaadata, tituleerides seda uhkelt muidugi "venitamiseks" - ühed kavalad jõuharjutused teevad mu jalakesed pisut kangeks, nii et paras on erinevates asendites põrandal aeleda.

Dekanaadist on selline info, et nüüd ühe aasta nihverdame veel vana rasva peal. Ehk ma olin bakalaureuses piisavalt tubli ja nüüd saab veel mõned punktid üle kanda, nii et ma jääks täpselt piiri peale, kust välja ei visata. Mis järgmisel aastal juhtub, see on muidugi omaette küsimus. Ja dekanaadis käies sattusin puhtjuhuslikult kokku ühe õppejõuga, kes küsis, et arvestust ei taha teha? Mina: "????". Ütleme nii, et olin asjadest pisut valesti aru saanud ja homme lähen arvestust tegema. Mis seal ikka, jälle avatud materjalid ja ei ole võimalik alla 50% saada, eks ju?

Trenni on ka ohtralt tehtud, sellel nädalal peaaegu 15 tundi. Aga üldiselt ikka rahulikult ja meeldivalt. Lasknud oleme ohjeldamatult ja ühel hetkel oli juba tunne, et hakkab tulema. Eriti püsti. Ühes trennis lasin 10 lasuga 80 punkti, kusjuures üks oli 3 silma trahv... Ehk 9 lasuga 77 silma. Ja järgmises trennis lasin 50 lasust kolm trahvi. Aga veel järgmises trennis lasin ühe seeria kolm esimest lasku kõik mööda, nii et arenguruumi on jätkuvalt. Kusjuures üldarenguga ma olen rahul, nüüd ma lasen ikka keskele juba, mitte ainult ülesse paremale, nagu mul laagri ajal kombeks oli. Lamades pole üldiselt viga, ainult korra viide märki lastes olid esimeses märgis väga kahtlased vead, kõik ühes kohas. Aga trenni lõpus saime sellest jagu. Vaatame, mis laager toob.

Homme algab idee poolest siis Haanjas selle suve teine laager, ainult meie Priiduga viilime. Koormustest ja muud huvitavad asjad Tartus. Näiteks seesamune eelmainitud arvestustöö.

Nagu niuhti on jälle pool nädalat läinud, nii et arugi pole saanud. Esmaspäeval oli mul eksam ning pärast seda põrutasime Pärnusse minipuhkusele, tagasi jõudsime teisipäeva lõunal, kolmapäev oli täisväärtuslik trennipäev kahe trenniga ja näe, juba ongi neljapäev.

Eksam oli muidugi omaette komöödia. Avatud materjalidega eksam, kuid viisakuse mõttes lugesin siiski enda konspekti üle ja heitsin pilgu peale ka teiste esitlustele. Kindlas teadmises, et eksam algab kümnest, jõudsin mõni aeg varem kohale ja otsustasin ÕISist üle kontrollida, et mis ruumis. Ja suur oli minu õudus, kui algusajaks oli märgitud hoopis üheksa. Mis seal ikka. Astusin sisse - õppejõudu polnud, kõik kirjutasid, minu töö seisis rahulikult laual. Eksami lõpuni tund ja 45 minutit. Mis seal ikka. Võtsin kätte, kirjutasin oma jutu pooleteist tunniga ära ja läksin ära. Mõned jäid veel sinna. Tulemus saabus eile - A. Mis nii viga. Selle semestri keskmine 5.0, AP arvu ei hakka mainima, aga ma rõhungi rohkem kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Üldmulje magistriõppest - semestri keskel võib ennast ära rebestada, aga eksamid on väga mõistlikud, et mitte öelda lihtsad. Sobib.

No ja pärast eksamit me läksime Pärnusse. Puhkama. Tee peal oli mitmeid remonte ja kui ma mainin, et meie autol puudub konditsioneer, siis on vist kõik öeldud. Mind see ei morjendanud. Kohale jõudes möllasime soojenduseks veepargis, kus mina olin igal juhul sündinud kaljuronija. Väikesed poisid ei saanud kuidagi vastu. Noorus on ikka hukas. Mina - suur paks vanamutt - sain ronitud, nemad mitte. Kui mina nii noor olin... Priit pidi ka mulle alla vanduma, võrreldes temaga on minu kehakaal ikka märksa väiksem, aga sõrmed on see-eest tugevad. Pärast veeparki olime omadega täitsa läbi ja nii me lebotasime, kuni meid järgmine päev hotellist välja visati. Paar kohustuslikku pilti Pärnu rannas sai ka tehtud.

Eile oli täisväärtuslik trennipäev, hommikul olime Otepääl, lasime ja sõitsime rulli (Otepääl on laskesuusatajate konsentratsioon pisut suureks läinud - soomlased, lätlased, leedukad...), õhtul käisime Vapramäel tõusu ründamas. Täna lähen ma lõpuks dekaani jutule - mitte et mul aimu ka oleks, mis ma rääkima peaks. Eee... ärge mind välja visake ja ärge õppemaksu ka küsige? Vuhh, inimestega rääkimine, pole just mu tugevaim külg. Vähemalt saab kaelast ära.

Ja pärast läheb puhtaks treenimiseks. Esmaspäeval on meil Priiduga koormustest ja siis algabki laager. Minu juunikuu näeb ette 55 treeningtundi, praegu olen täpselt graafikus.

Võrdluseks eelmise aasta mai.

Arvud näitavad, et sai treenitud küll, kuigi endal sellist tunnet väga ei olnud. Ilmselt seetõttu, et nädalad olid üsna ühtlaselt kerge koormusega, samuti sai üsna palju ratast sõidetud, sellist "lihtsat aega" tuli palju. Jõutreeninguid sai teadlikult vähendatud, tundus, et eelmisel aastal läks pisut liiale. Laskmise koha pealt olin selgelt laisk - enne laagrit võtsin ainult paar korda püssi kätte, nii vähe, et seda ei maksa isegi treeningpäevikusse kirjutada. Muidu tavapärane mai nagu mai ikka.