Loo ise võib kokku võtta sõnadega hooletus ja ebaõnn. Otepää vanal rullirajal ehk siis Otepää-Nüpli-Sihva teel on Hobustemäe juures üks kurv, mis on alati hirmsat moodi väikseid kive täis. Sõitsimen ja  jutustasime Sirliga vaikselt, kui ilmselt jäi mulle üks kivike ette, rulli ratas oli blokis ja minu nina võttis suuna maa poole. Olen seal ennemgi niimoodi käed maha pannud, kuid seekord oli ilmselt ajastus halb, täpselt tõuke hetk, nii et andsin endale veel hoogu juurde. Kokkupõrge oli valus. Verd ikka tilkus, vaatasin peopesal hambatükki ja lootsin, et ehk ei ole hokimängija naeratust. Tagasi ma poleks olnud võimeline sõitma, mul oli niisamagi üsna paha olla, püsti seistes kippus süda pahaks minema... Aga Saare turismitalu oli sealsamas lähedal, head inimesed lubasid helistada ja kutsusime treeneri järgi. Haiglas puhastati mind vilunult ära, eks sellised ole seal varemgi nähtud ja ilmselt nähakse veel.

Nüüd siis istun toas, hoian vaheldumisi külma ja kummelikompressi huulel, ega suurt midagi teha ei anna. Ülejäänud asjad on kriimustused, pisut leemendavad ja kipitavad, aga ei midagi hullu. Midagi õmblema ei pidanud. Luud-kondid terved, kiiver oli ka ilusti peas. Ei tea, kas tast abi oli. Vast nina ja otsaesise päästis ära ning põrutusest ka, aga ma pole kindel, sest ühtegi asvaldimärki küljes ei ole.

Ei olnudki tükk aega rullidega midagi lõhki kukkunud, viimane kord oli 1999. aasta suvel. See oli muidugi korralikum laks, siis oli poolelt seljalt nahk maas, pesta ja ujuda ja üht kätt liigutada eriti ei saanud ning õla peal on mul selles kenake arm. Ning pärast seda polegi nagu midagi olnud. Käsi ja põlvi on maha pandud ikka, aga katki pole kuskil saanud. Üks suvi kukkusin rulluiskudega ainult põlve lõhki, see oli vist 2003. Ma olen rohkem nagu oksa-jalga-jooksmise-tüdruk;)

Ühesõnaga, kuigi kohe pärast kukkumist oli hetkeks lootusetu tunne, siis nüüd olen juba positiivsem. Õhtuse trenni jätan vahele, et huul ilusti kokku ennast kasvataks ja veritsemise ära lõpetaks, annan pisut rahu. Aga homme olen ilmselt taas rullirajal;)

Tagasitulles sattusime arutama, et huvitav, kelle süda on praeguseks hetkeks rohkem löönud. Et minu pulss ongi treenides tavaliselt umbes 10-15% kõrgem ja 10-15% minu elust oleks selgelt üle kahe aasta, siis Priit ongi minust 2 aastat, üks kuu ja kuus päeva vanem. Samas, rahulolekus on pulsid meil üsna samad, samuti rahmeldab ta minust rohkem ringi, treenib minust rohkem, mina istun rohkem arvuti taga;) Võistluspulsid on meil ka üsna samad. Ühesõnaga, usun, et praegusel hetkel on Priidu minust veel pisut ees, aga ma lähenen vaikselt;)

Nädal on möödunud rahulikult. Oleme pisut treeninud, omi asju ajanud, puhanud. Kõige suurem saavutus oli kapile riidepuutoru ja korvsüsteemide ostmine ja paigaldamine. Magamistuba hakkab juba vaikselt looma;) Esmaspäevast algab siis Otepääl uus laager, aga Priit pühapäeval Cesisesse siiski ei lähe. On muud toimetamist.  Ning praegu on meil (loe: minul) käsil väiksemat sorti suurpuhastus. Jõudu mulle.

Üllataval kombel ei mõjunudki see pikk treening laagri lõpus kirvelöögina selga. Kõik olid täitsa kõbusad, meie isegi niivõrd, et läksime pärast lõunat Kurgjärvele tennist mängima. Järelikult - tuleb järgmine kord veel rohkem treenida;)

 Laagri lõpu tähtsündmus oli hoopis reede hommikul peetud treeningvõistlus. Laskejooks, naised 3x1,5km, mehed 3x1,9km, kaks laskmist, trahviringid. Esimene kord kõrgelt, et mitte öelda maksimumpulsilt lasta (Leedu naljavõistlust ei arvesta). Kuna jooksumaa oli selgelt pikem kui sprindis muidu tavaks (naistel 3x1km, meestel 3x1,3), siis ei tõotanud sealt ka midagi head tulla. Ühesõnaga, läksin starti pigem realistlikus-pessimistlikus meeleolus ja alustasin rahulikult. Põhiküsimusi oli kolm: 

1. Kas keegi meestest saab mõne tüdruku kätte (stardivahe oli minut + poistel pikem ring)?
2. Kas surub pulsi üle 185? 
3. Kas tiirus üleüldse märki näeb?
   

Võistluse lõppedes võis vastata kõigile kolmele küsimusele jaatavalt. Taku saadi kätte, ei mäleta, kas oli see Kauri või Indrek. Maksimumpulsiks sain 189, sealjuures viimase ringi keskmine 185... Ning laskmistulemus 0+1. Edu teise koha (Kats, 1+3) ees veenev. Meestes võitis Indrek (4!!!!+1). Priit ei teinud kaasa, sest enne on vaja ilusti terveks saada, tema treenis rahulikult.

Järeldused:

• Helvise massaaþ enne ja pärast võistlust mõjus vist hästi. Halvasti kindlasti mitte. Pärast võistlust oli kohe väga meeldiv.

• Tuima töölooma tunne. Suudan küllaltki ilusti tõusva tempoga algusest lõpuni joosta, aga tippkiirus jääb madalaks. Viimasel ringil oli kops ka nii kinni, et kohe oli. Vilistasin päris korralikult. Samas pulsi sain üles, ilmselt on koormustesti ajast mõni asi muutunud (seal oli maks 182). Lõpukiirendust olin ka võimeline tegema. Järelikult - KRP mehhanismid on töökorras, anaeroobne töövõime jms nõrga, mida oligi juulikuu kohta arvata.

• Laskmises olen ma üks kobauss, nagu Priit ütleks. Lamades viimane märk kukkus alles siis, kui ma juba matilt püsti olin. Kui aus olla, siis ma isegi ei näinud, et kukkus, puhtjuhuslikult vaatasin relva ära pannes, et näe, null. Igaks juhuks küsisin veel treenerite käest üle... Püsti lasin puhtalt oma. Ma lasen trennis ka nagu raudnael igas seerias ühe lasu mööda. Tuleks see rumal komme ära lõpetada.

Ning kokkuvõtvalt võin öelda, et tehke või tina, ei ole Indreku-taoline jooksjatüüp, suusatada meeldib mulle ikka rohkem. Nii et ma arvan, et kõik teavad, kellele peatreener, vabandust, vanemtreener Zahkna vihjas, kui suvebiathloni MMi ajaks veksleid välja jagas;) Igastahes mitte mulle.

 Nüüd muudame teemat ja tegeleme pealkirja teise osaga.

 Alates tänasest võin ma sõita ilma vahtralehtedeta. Aplaus. Nagu täitsa vana inimene juba, ülikool läbi, juhiload käes... Nüüd peaks veel kiiresti mehe, maja, lapse, koera ja korraliku töökoha muretsema. Hea küll, mees, maja ja koer mul tinglikult võttes juba on, aga korralikku töökohta küll ei paista. Mitte et tahakski. Muuseas, erinevalt üldtraditsioonist on minul mõlema loa peal täiesti viisakas pilt olnud. Uskumatu. Võibolla keegi mudib neid pilte pisut pärast automaadist tulekut?

Lisaks käis Priit veel magistri sisseastumiseksamit tegemas, ütles, et oli tema jaoks loterii allegri. Hoiame pöidlaid. Homseks on lootust, et läheme ostame ära riidekapi sisud, siis saab igal pool vedelevatest riietest võibolla lahti. No hea küll, oleme realistlikud, vast vedeleib neid siis mõnevõrra vähem. Samuti avastasin Kreenholmi poe, kus suhtliselt odavalt suhteliselt vajalikke asju müüakse. Elu nagu hernes.

Mitut toonekurge te olete korraga põllul näinud? Tegin täna isikliku rekordi - 16. Rahulikult seisid. Ükskord varem nägime Priiduga seeeest väga lähedalt kolme sookurge. Vähemalt ma arvan, et need olid sookured, igal juhul suured hallid pikkade koibadega mitte just kõige osavamad linnud. Meie tulime ratastega mäest alla ja nad jäid sõna otseses mõttes meile tee peale ette. Ma ei tea, mida nad seal metsavahelt otsisid, aga lendu tõusmiseks oli tee vist liiga kitsas ja nii nad üritasid metsa põgeneda. Eriti ei õnnestunud, sest tee ääres oli mingi risu, üks takerdus sinna ja kukkus veel pikali ka. Kummaline kogemus oli ühesõnaga. 

Loodusest tagasi trennilainele. Praegu on siis puhkenädal, 30.juuli hakkab Otepääl uus laager. Pühapäeval enne seda lähevad mõned, kes jalga tahavad teritada, sealhulgas Priit, Cesisesse. Seal on selline iga-aastane laskejoosku võistlus. Lühike sprint, ühisstardid, linnas sees, laskmine on sealse linnuse see ja ring põhimõtteliselt ühes väravast välja, teisest sisse. Üks aasta sai isegi käidud ja tuldud tagasi diplomiga, kus oli kirjas, et naiste teine koht, Kauri Kõiv. Siinkohal tahaksin homsele sünnipäevalapsele ka õnne soovida. Igal juhul, Cesise võistlus on üldiselt üsna tore võistlus ja üsna viisakate auhindadega ka, aga mulle Leedust aitas. Mul on aega jalga teritada ka veel küllalt. Las seekord teised võtavad Võnnu ära...

Kehvasti magatud öö annab tunda, eelmine õhtu mingid noored lärmasid keset ööd akna taga. Aga nüüd riidesse ja hommikused hügieeniprotseduurid - üllatuslikul kombel ei vaatagi peeglist vastu suure padjanäoga Salgu-Mari, nii et kammi ja külma vee koosmõjul saab üsna kiiresti inimese näo pähe. Pesen ajaviiteks eilsest jäänud tasse - tuleb tunnistada, et enamus ongi meie omad. Ilmneb ka esimesi elumärke teistest tubadest. Daniil on muidugi ammu üleval, tema on see tubli, kes hommikuti ujumas käib. Mina panen arvuti sisse ja äratan Priidu üles. Ajaviiteks hakkan treeningpäevikut täitma, laupäevast saati täitmata, viimane aeg, muidu lähevad lasketrennide trahvid meelest ära. 7:45 on Priit minekuvalmis, pakime arvuti kotti ja jalutame sööma, nii umbes 5 minuti ots. Arvuti on kaasas, sest söögimajas on internett...  

Hommikusöögiks puder jogurtiga + tee, minul piimaga + võileib singi-juustu ja ohtra tomatiga. Söögi kõrvale meilid ja uudised. Söömast tulles paistab tiirus Mäesalu auto, kuigi trenn algab alles 9:30 ja praegu pole veel pool üheksagi.

"Kodus" jätkan treeningpäeviku täitmist. Eelmine nädal 20 tundi ja 46 minutit ning 164 km. Graafikus. Täidan ära ka laske-, jõu-, ja meditsiinipäeviku, kiirenduspäevik jääb kahe silma vahele või ma vist polegi seda pidama hakanud... Selle kõigega on kell tiksunud üheksani ja ongi paras aeg hakata trenniks valmis sättima. Otsustan, et proovin täna jälle uut püssi, aga sellel pole silmaklappi või õigemini on klapp katki. Vahetan oma püssi küljest dioptri ja klapi. Riidesse, jook punsusse, muud vidinad.

Umbes 9:20 paiku hakkan tiiru poole astuma. Priidul on täna küll tervis parem kui eile, kui ta hommikul nagu hunnik õnnetust oli, aga treenima ta siiski ei tule. Tiirus pisut kuiva, siis kruvikeerajaga püssi kallale - et dioptri ära vahetasin, on nüüd vaja ka sihikut ettepoole tuua. See on kiire ja lihtne asi. Indrekul on märksa raskem juhus, temal kipub päästik iseenesest kergemaks minema, tema timmib kauem. Veel natuke kuiva ja siis pealelaskmine. Sihiku liigutamise tõttu on püss muidugi korralikult pealt ära, aga seda oligi arvata. Saan enam-vähem peale, sellest piisab, sest niikuinii on paberisse laskmine. 9:45 hakkame treenima - jooksu kompleks lühikeselt ringilt. Täna ei ole minu päev (ja minu püss ka mitte). Laskmisega läheb terve igavik aega, saksa püssi laadimine on võõras, astun paar korda sinna ämbrisse. Püsti lasen paar sellist seeriat, et aitab ja lähen enese rahustuseks pikemale ringile. Viimane seeria on korralik. Kokku 50 minutit kompleks ja ees oota põhitreening - Vällamäel imikas.

14 minutit jooksuga sinna ja treenima. Kohalikele: esimesest üles, kolm a-st alla, teisest üles, esimesest alla, kolm a-st üles, kolm b-st alla, matkarada, Taevakaar, teisest alla ning korra veel esimest üles ja kolm a-st alla. Mittekohalikele: trenni jooksul ründan Vällamäge eestpoolt 4 korda, tagant, ülijärsu nurga alt korra ja vahepeale jääb ka üks korralik tõus. 53 minutit. Ei hakka pilli lõhki ajama, ma võin vahel 5 minutit vähem ka treenida. 15 minuti sörki Haanjasse tagasi. Kogu treening umbes täpselt 2:13, kavas oli 2:15. Väsimus hakkab vaikselt tulema...

Kiirelt pesema, muidu jõuavad poisid ette. Siis aitan Priidul natuke arvutiga mängida;) ja sööma. Pelmeenisupp, guljašš (ma arvan) ja mannavaht. "Aitäh, kokatädi, kõht on ees kui Munamägi!". Hommikurosinad on otsas, käin ka poest läbi. 13:20 jõuan tuppa. Magama! Loen veel pisut raamatut ja räägime Priiduga juttu ja siis magamegi. Uni on hea, kuni 15:25 kell äratama hakkab. Tere hommikust. Söön ooteks eileõhtuse koogitüki ja lähen uurin poiste käest, millal trenni minnakse. Lepime kokku 16:30 peale, sest kavas on kõigest pooleteisttunnine treening. Selge, on pisut vaba aega. Nokitsen arvutis piltide kalla, kirjutan pisut seda jutukest, pesen särgi puhtaks (sest homme pidi Sporditäht tulema). Särk on sõna otses mõttes must, vist püss määrib kuidagi.

Pisut enne poolt viit lähemegi (mina ja poisid) välja. Tüdrukud on ilmselt juba läinud, nemad (ja massöör) elavad teisel pool maja. Jookseme Kurgjärvele, õigemini mina jooksen, poisid sörgivad. Kurgjärvel tundub esmapilgul, et jõusaal, mis meil kavas oli, on täis. Siiski mitte, ainult meie tüdrukud. Kuna Kurgjärve jõusaali sisustus pole just rikkalik, siis tuli kasutada ohtralt fantaasiat. Ah, mis seal ikka. Jalad, käed, kõht, selg - pole midagi uut siin päikese all, kui matid on, saab kõik suuremad lihasgrupid treenitud. Jõusaalis rassime tunnikese. Lõpus kipub juba moraal langema, aga võitleme lõpuni. Siis lähevad poisid ujuma, mina võtan suuna koju. Vaikselt sörgin, vahepeal söön maasikaid ka. Trenn kokku umbes-täpselt 1:25.

Poisid saabuvad peagi ja hõivavad sauna. Mina venitan, joon ka väikse valgujoogi, vaatan telekat, loen raamatut. Siis pessu ja väikse hilinemisega jõuame umbes 18:40 sööma. Tatrapuder, kotletid, värsked hapukurgid, lõunane mannavaht. Lõpuks tuleb ka pea(või oli see vanem?)treener Hillar koos Läti meeste treeneri Urbanovitsiga. Tõi mulle testimiseks rullid, millega naised septembris MMil võistlevad.

Pärast sööki timmin natuke püssi. Igal korralikult tütarlapsel on ju raspel kotis! Koos kuuskantvõtme, 17-mutrivõtme, tavalise ja ristpeakruvikeeraja ning näpitsatega. Püssiga ei tee ma midagi vundamentaalset, lihtsalt arendan oma suunda edasi, iga muutuse puhul läheb pisut aega, enne kui aru saad, kas on hea või on midagi veel vaja. Tõenäoliselt tuleb veel mõnest kohast lihvida, talvevormi loodan püssi saada augustis. Laskmist see ei sega, sest timmin ainult püsti asendis, lamades on kõik paigas ja püsti on tegelikult laskmine hoopis muudes asjades kinni, väike ebamugavus ei ole otsustav.

Siis nõustan veel Indrekut natuke IT-küsimustes, kirjutan sedasama jutukest ja kell ongi juba 20:18. Nüüd edasi on puhas vabakava. Ilmselt kirjutan tänased treeningud päevikusse ja venitan natuke, sellega asjalik tegevus piirdub. Ülejäänud on lebo - telekas, raamat, arvuti. Umbes kümne ajal hakkan magama sättima.

Vot selline ongi elu laagris, väikeste variatsioonidega trennide sisus ja õhtuses tegevuses. Vahel on massaaþ, üks õhtu oli näiteks hoopis pildistamine, neljapäeval vaatame teatrietendust. Laager hakkab vaikselt läbi saama, neljapäev on lihtsam päev, punktilaskmine, jalka ja kerge ratas või klassika rull. Reedel on kerge testivõistlus jooksult, laupäeval on pikk ots ja siis ongi kõik. Tervitused Haanjast!

Muidugi, ei saa öelda, et üldse ei valuta, aga tundub, et kõige hullem on möödas (ptui-ptui-ptui). Reede õhtune jooks enne jõutreeningut oli kergelt ebameeldiv ja laupäevane matk tõotas tulla kolm tundi kannatust, aga oh õnne! Meie uus massöör, nimega Helvis, tegi mulle hoopis massaazilaual ohtralt haiget ning seis läks paremaks. Täna on jalgadel täitsa inimese tunne.

Nädal tuli tugev - kokku 21 treeningtundi + laskmised. Uni oli lõunapausidel magus ja nagu varem mainitud, jalad valusad. Pärast reedest jõutrenni ka käed ja selg;) Kui tippsportlasel mingi koht parajasti ei valuta, siis on ta surnud, öeldakse selle kohta.

Taas kord tegime ühel kergemal päeval punktilaskmise. Mina lasin 87+90+84=261 + 49+69+73=191 =452 ja Priit 93+91+94=278 + 70+68+65=203 = 481. Priit tegi küllaltki korraliku laskmise, aga mina tegin paar täiesti müstilist seeriat. Kõigepealt lamades - alustuse 87 oli kohe vilets, aga andis vähemalt lootust. Teine seeria oli viisakas, khm, kui üks 6-silmane lask välja arvata... Ma loodan, et see ikka korralik padrun oli ;) Ja siis viimane seeria. Ei olnudki nagu midagi, oleks olnud plekki laskmine, oleks saanud ühe trahvi, aga lihtsalt ükski lask ei trehvand keskele. See on ikka omaette kunst, lasta üks 7, viis 9 ja neli 8. Ja mitte ühtegi kümmet. Teine seeria oli laskesuusataja mõttes sama halb - üks trahv, aga punktide vahe oli 6 silma. Seda fantastilist mööda ääri käimist jätkasin ma ka esimeses püsti seerias. 49 silma, üks trahv. Priit lasi näiteks oma kolmandas seerias 65 silma - ja kaks trahvi. Kohe üldse ei läinud need lasud keskele. Kui lamades ei saanud kümnesse, siis püsti ÜKSKI lask ei olnud 8-ringis. Siis viskas mul üle, andsin kiirtuld ja viimane seeria oli juba arvestatav. Ma vist pean ikka leppima sellega, et ma ei ole eriti tugev punktilaskja.

Kui päris aus olla, siis pole ma praegu üldse tugev laskja, aga ma rõhun rohkem sellele, et tähtis on talvel pihta lasta. Tegelikult käis üks "jõnks" läbi nädala lõpus, viimases lasketrennis, jooksu kompleksi ajal ja ma hakkasin lamades normaalselt laskma. Püsti oli muidugi seis vilets, aga lasin ka mõned nullid. Asi seegi, vähemalt on võistlustel teoreetiline võimalus pihta lasta. Praeguse seisuga küll keegi ei usuks, et ma talvel nii hästi pihta sain, sellest on asi küll kaugel. Aga ega ma eelmine suvi oluliselt parem olnud. Või üleeelmine. Punktilaskmise juurde tagasi pöördudes, siis üleeelmise aasta juulis lasin ma näiteks 260+204=464 ja eelmisel aastal 268+179=447. Sellel aastal lasin juuni lõpus juba 479, mis on ainult 10 punkti minu rekordist vähem. Nii et ma arvan, et kõik on kontrolli all. Lisaks on mu püss alles muutuste keerises ja on õhkõrn variant, et lähen üleüldse teise püssi peale, aga laskmistõdesid see ei muuda. Treenime edasi.

Esmaspäevast uue hooga. Kohe esimeses trennis saab teha rulli kiirendusi, hakkab nalja saama, kordinatsioon ei ole alguses kõige parem. Rahuliku sõidu stiilinäide on {moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/0PJe1c0y-y0}


Täna on puhkepäev, käisime mustikaid korjamas ja nüüd on aega pisut kirjutada. Ja galeriisse pilte üles panna. Ilusat suve. Muuseas, viisime Priiduga ülikooli paberid sisse. Priidul on veel sisseastumiseksamid, aga mina võin ennast põhimõtteliselt juba magistrandiks lugeda...

Sõit hakkas peale esmaspäeva varahommikul ning Klaipedas olime umbes neljaks. Siis tuli paraad, kus sain demonstreerida oma uusi kapralipaguneid ja embleeme, mida pühapäeva öösel sai peale õmmeldud. Ilm oli soe, ühel noorkotkal läks seismine üsna raskeks. Ega endalgi kõrgete kontsade peal kõige lihtsam ei olnud...

Õhtusöögi ajal sai selgeks, et sellest ajast, kui mina viimati Leedus käisin, nii umbes kolm aastat tagasi, ei ole kokakunst neil edasi arenenud. Kõigi suureks rõõmuks oli pataljonist umbes 15 minuti tee kaugusel Rimi ja Maxima, mida siis ohtralt külastatud sai. Ei, see söök ei olnud nii hull ka. Näiteks erinevalt Kuperjanovist, kus võib ennast kerge vaevaga üle süüa ja ajateenijad kilode kaupa juurde võtavad, oli sealne toit dieedi pidamiseks sobiv ja ajateenijad kenad peenikesed poisid...

Pidin kohe algusest söögist kirjutama, sest see lihtsalt oli kõige levinum jutuaine. Ilma kõrval muidugi. Ilm oli ülepäeva vihmane ja päikseline. Kaks päeva päikest, kaks vihma. Viimaseks päevaks tegid nad topeltlükke - ilm oli külm, eriti meil õnnetutel, kes pintsakut ei viitsinud kaasa vedada ja seetõttu lühikeste varukatega olime, ja bankett peeti loomulikult õues ning oli ka pehmelt öeldes tagasihoidlik. Ka selles oli head. Algselt kuueks planeeritud ärasõit toodi kaks tundi varasemaks, sest banketil nii kaua olla ei oleks olnud midagi teha;)

Võistlemisest ka. Kõigepealt pandi mind orienteeruma. Niikuinii ma seal juba olin ja targemat poleks ka teha olnud. Priit oli ka sama meelt ning sai ka metsa minna. Põhiline oli muidugi see, et enne starti kõvasti kordineeriti, kuidas ta metsast välja saaks. Loeti sõnad peale, et kui mind näeb, siis edasi läheme koos. Tavaliselt olen mina tast ikka nobedam. Aga oh üllatust! Priit otsis esimest punkti "natuke valest kohast", sattus kokku kaks minutit hiljem startinud Leedu noormehega ja ülejäänud raja läbisid nad koos, kui viisakalt öelda. Leedu noormees oli kolmas, Priit viies, teine eestlane. Mind, kes ma olin viimane, võitis 17 minutit. Või rohkem. Mina olin jah viimane, aga sugugi mitte pikalt. Indre Valaitele, kes oli parim naine, kaotasin vaid 7 minutit. Rain Eensaarele 10 ja seda 7,4km rajal. Viga tegin ainult kahe punktiga, soperdamisi muidugi rohkem, aga lõpus hakkas juba orienteerumise tunne tulema. Sai teha toreda kiirustrenni. Aga kaotust Priidule hõõruti muidugi ohtralt nina alla. Nii Tiidemann, Märks kui ka mõningad teised. Järgmisel neljapäevakul seda asja me veel vaatame...

Meie põhiala, laskejooks, tõotas alguses põnevust. Hea küll - laskmine õhupüssidest. Päev varem oli treening, kus meile anti sellised püssid, millest mina ja nii mõnigi teine ei saanud ühtegi lasku pihta. Kippus juba koomiliseks. Kui me olime juba lootust kaotamas, toodi siiski uued püssid, millega oli võimalik lasta ja öeldi, et tegelikult on homme hoopis sellised. Tore. Vahepeal jõuti 3 korda võistluse formaati muuta. 2,5km kahe laskmisega individuaalstarti -> 3-liikmelised võistkonnad, 700m ühe laskmisega -> 6-liikmelised võistkonnad, 2,5km ühe laskmisega. Igal juhul, eestlaste ülemvõimu see ei muutnud. Meestest oli eraldi arvestuses kiireim Indrek, Priit kolmas ning naistest saime mina ja Sirli kaksikvõidu. Võistkond võitis teist, st leedukaid nii umbes 5 minutiga. Kamba peale lasime 4 trahvi, teised lasid pisut rohkem... Ütleme nii, et leedukatel polnud ühtegi laskesuusatajat, lätlastel oli kolm, meil kuus. Enda jooksuga olen rahul, isegi Indrek ütles, et ilusti jooksin:D 

Treeningutega olid seal lood muidugi kehvad. Variant A oli jooks ja variant B oli ÜKE, ilma jõusaalita. Jooksust oli lõpuks juba kerge kopp ees ja ÜKESt ka. Kui oli päikseline ilm, sai võrku mängida, aga seda ka ei viitsinud. Pole hullu, oli selline poolpuhkelaager. Esmaspäevast saab Haanjas lammutama hakata, juuli plaan ikkagi 65 tundi.

Aga kogu ürituse naelaks oli ikkagi delfinaariumi külastus. Teate küll, seal poolsaare otsas. Toredaid trikke tehti, umbkaudu 35kr selle lõbu eest maksta pole just palju. Soovitan soojalt minna, kuigi eestlasi oli seal niigi juba mitmeid.

Nüüd on vaja kiiresti mõningad kiired asjad ära teha, nagu näiteks juhilubade vahetus. Jah, saame vahtralehtedest lahti.