Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU karika vudima.

Esimesel päeval ehk eile ehk laupäeval ei olnudki asi nii hull. Ikkagi sprint, kiired kolm kilomeetrist ringi, saab hakkama. Saingi. Laskmisega sain ka hakkama. Lamades esimene lask ei saanudki pihta minna, ülejäänu oli ilus ehk siis 1+0. Ja jalgadele valu. Kõige lihtsam ei olnud, aga enda kohta jooksin täitsa viisakalt. Õnneks oli hea sile ring ka, tõusude peal oleks ma ikka märksa rohkem kaotanud. Autasuks teine koht, medal, lilled ja soe käepigistus. Sõbralikult platseerusin kahe lätlase vahele - Gerdale (1+0) kaotasin 10 sekundit, Madarat (0+2) võitsin 15. Olin rahul, sest tegelikult peaks mõlemad minust kiiremini jooksma, aga eks olud olid ka minu poolt. Nii et kordaläinud päev. Lisaks tuli meie autosse veel teinegi lillekimp - Karmen Elva klubist oli juunioritest parima eestlasena kuues.

Tänane oli paha päev. Esiteks ei pidanud ma üldse startima, sest 1)mul oli eelmisel nädalavahetusel kaks starti 2)ma olin juuli alguses kergelt haige 3)ma ei jõua joosta 4)Haanjasse sõit tähendab kadunud poolt päeva, mida saab märksa meeldivamalt veeta. Aga kuna ma olen nii vastikult kohusetundlik ja vastutulelik ja muidu hea inimene, et kui peatreener Hillar nuias, et ikka homme (täna) ka startida, sest muidu on naisi liiga vähe stardis ja eestlasi pole üldse ja nii pole ka ilus. Et tule vähemalt kohale, ole stardis sörgi läbi. Nojah, tean ma küll neid sörkimisi, nii ei ole ka ilus teisi mõnitada. Kahepeale moosisime Sirli ka ära. Aga head nahka sellest muidugi ei tulnud.

Pea oli laiali otsas ja ausalt ei viitsinud võistelda. Strateegia oli kujundada strateegia pärast esimest laskmist, sinnani lätlastel järgi hoida. Tiiru tulin eelviimasena, Gerda taga. Ja hakkas pihta. Esimeses tiirus lasin 2, edasi 1+2+2. Lamades ei lasknud kahe päeva peale ühtegi esimest lasku pihta. Kolmandast ringist alates oli sellest võistlusest nii suur kopp ees, et vabalt võiks kaevetöödel ränka raha teenida. Kedagi püüda ei viitsinud, hoidsin taganttulijate suhtes positsiooni. Lootsin selle, et viimasel ringil olen võibolla üksi või vähemalt piisavalt taga, et saab vähe lõdvemalt lasta. Aga ka seda õnne ei olnud, läksin ringile kuuendana ehk viimasel lillekohal ja tagant tulev leedukas üritas püüda. Ei lasta inimesel rahulikult võistelda, peab ikka rabelema. Hoidsin teda enam-vähem ohutus kauguses. Üldkokkuvõttes oli minu poolt äärmiselt mõttetu võistlus. Mitte katastroofiline, aga lihtsalt mõttetu. Mittemidagiütlev. Jooks enda kohta pisut, aga mitte palju alla keskmise, laskmine sama. Ainus lohutus oli muidugi see, et Gerda alustas lamades 4 trahviga ja lõpetas püsti valesse märki laskmisega ehk 5 trahviga, kokku 12. Temal läks ikka hullusti. Aga ega me meelt ei heida, õiged võistlused tulevad ikka talvel. Ahjaa, Sirli oma pikkade koibadega jooksis normaalselt, lasi 2+2+1+1 ja oli viies. Normaalne.

Ja üleüldse on suusatada ikka märksa lihtsam. Suusas on võimalik niimoodi tirri lasta, et keegi aru ei saa, lisaks on vahepeal laskumised, kus saab puhata. Jooksus anna ainult hagu, ei mingit puhkust. Ei, see ei ole minu teema, ma olen nagu rohkem lõikude ja taastumise peal väljas. Kahe nädala pärast saame seda muidugi testida, siis on Otepääl rulli pealt võistlused. Sinna peaks vähe rohkem rahvast kohale ka tulema, nii et peaks tõsine andmine tulema. Ootame. Vahepeal harjutan, kuidas lamades esimest lasku pihta lasta.

Indrek tegi loomulikult mõlemal päeval puhta töö. Tal on pikad jalad! Ja Kauri, kes vahepeal 25. juulil 25-aastaseks sai ("Elva Postipoisi" "Nädala juubilar"!), kindlustas laupäeval kaksikvõidu.

Aus ülestunnistus pidi olema pool võitu, niisiis: "Ma kardan plekki". Ja ei, ma ei mõtle seda plekki, mis riietele või kuskile tuleb, vaid ikka seda, mida laskma peab. Ehk esinevad küllalti tugevad probleemid plekki, sinna "päris märki" laskmisel. Kurb on muidugi see, et võistlustel pabermärki ei lubata lasta...

Alguses ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei suuda koormuse pealt lasta. Pulss ja särgid-värgid. Aga täna lasin rulli kompleksi ajal paberisse ja tulemuseks oli nii püsti kui lamades neljast seeriast üks trahv. Üsna normaalne. Võib koormuse pealt lasta küll. Ja siis tegin kaks viimast seeriat plekki. Tulemus: L+P 2+2. Ko-hu-tav.

Nojah. Et väga hea laskesuusataja, aga kardab märki lasta? Kolju Murru (Poeezia Komissarova treener) soovitaks selle peale tund aega kuiva trenni... Pauku ma õnneks kardan ainult natukene ja vahelduva eduga, aga plekki laskmine võtab praegu käe värisema küll. Rõhutame sõna "praegu", sest usutavasti saame sellest üle. Tuleb lihtsalt piisavalt palju lasta, siis harjub ära. Loodetavasti plekki laskmisega, mitte trahvidega. Muidu on seis selline, nagu üks kunagine liidu koondise laskesuusataja omal ajal rääkis, et anti mingit rohtu, mis rahulikuks pidi tegema. Ja tegigi - tulid rahulikult tiiru, lasid rahulikult viis trahvi, läksid rahulikult tiirust ära.

Ei, trenni lõpus lasin veel rahulikult plekki ja sain nullid. Nii et teoorias on siiski võimalik ka plekki pihta saada. Nüüd oleks vaja kuidagi nii timmida, et saaks koormuse pealt plekki pihta, sest laupäeval on vaja Haanjas IBU karikal rahvusvahelises konkurentsis jalg joonele panna. Nalja hakkab saama, sest esiteks ei jõua ma joosta ja teiseks võib eelnevast jutust välja lugeda, et laskmisele ei maksa ka väga suuri lootusi panna. Eh, küll ma hakkama saan. Tegelikult ma ikkagi oskan lasta ja üleüldse lasin ma eelmisel nädalavahetusel piisavalt mööda, et nüüdseks trahvilimiit täis oleks. Jooksuga tuleme ka kuidagi toime. Kuigi praegu on jalad ikka väga kanged ja valusad - eile hommikul tegime "venttit" ja kuigi tundus, et läks päris libedalt, on täna treppidega suuri raskusi. Aga see poleks esimene kord valusate jalgadega joosta ja mina pole küll aru saanud, et see tulemusele kuidagi mõjuks. Minu tempo juures 5 sekundit ringi peal siia-sinna pole mingi näitaja.

Muidu elame vaikselt: trenn ja kodused toimetused. Minul löövad välja tõsised koriluskalduvused, Priit on varsti kogemustega ehitusmees.

Täna-eile toimusid Otepääl Ansomäe (ehk vanas) lasketiirus esimesed Eesti Meistrivõistlused laskeorienteerumises ja ühtlasi ka IBOF (International Biathlon Orienteerig Federation) II Maailma Karika etapp. Esimesel päeval oli kavas sprint, teisel ühisstardist tavarada.

Laskeorienteerumine kõlab naljakalt, eks? Põhimõtteliselt on süsteem lihtne - orienteerumine, laskmine, orienteerumine, laskmine jne. Nagu laskejooks, ainult kindlal ringil jooksmise asemel on orienteerumisrada. Tehniliselt on süsteem märksa keerulisem, kõik see kaartide vahetus ja trahviringide lugemine. ELOFi (Eesti LaskeOrienteerumise Föderatsiooni) koduleheküljel on üleval ka reeglid.

Et võistlused toimusid Otepääl, siis põhimõtteliselt orienteerumine mulle eriti raske ei olnud. Sprindis keerutas rada puhtalt Tehvandi radade ümber ehk jooksin põhimõtteliselt oma tagahoovis. No kui enne starti legendit vaadates, ilma kaarti nägemata, oled päris kindel, kus punkt on... Ühesõnaga kogu rada käis nii, et ahhaa, seal on punkt ja siis jooksid mälu järgi kohale. Võrdsuse huvides oleks ma pidanud valge kaardiga jooksma. Iseenesest oli rada üsna huvitav ja väga füüsiline. Ökk, mulle need mäed üldse ei meeldi, aga kaks korda käisime Tehvandi mäe otsas ikka ära. Keskmine pulss oli 181 ja piisavalt paha olla.

Laskmine... Nojah. Ajame kõik selle kõrge pulsi kaela, eksole. 2+4. Püsti, olgem ausad, eriti märki ei näinud. Esimene laskmine kõrgelt pulsilt ja kohe katastroof. Ega lamades suurt parem polnud, kaks trahvi küll, aga vähemalt üks oli korralik gabariit ka, tükk aega mõtles, enne kui kukkus. Peamine nali asja juures oli see, et hommikul oli meie omadel muidu rulli pealt ka väike võistlus ja siis ma naersin neid, sest seal lasti ikka mõnuga trahve. Tüdrukud mõlemad 5 (neljas tiirus), meestest oli Priit oma 7 trahviga parim. Noh, need tulemused lõin puhtalt üle. Nüüd on pooleks hooajaks trahvid ette ära lastud.

Järgmisel päeval olin targem - jama lugu küll, kui oma vigadest ei õpiks. Jooksin märksa rahulikumalt (keskmine 168) ja lasin LLPP 2+1+0+1. Normaalne. Lamades teises tiirus tegin suure vea, esimene tiir oli tunde järgi parem, aga ei trehvanud. Püsti lasin rahulikult, kindla peale. Normaalselt. Metsas tegin paar viga, üldiselt oli rada kole. Risu ja nõges ja muud mulle mitte meeldivad asjad. Mäed ka loomulikult. Ei meeldinud. Rada oli tegelikult korralik, aga see mets ei istu mulle üldse. Harrastusorienteeruja asi, tahaks ikka ilusat metsa.

Lõppkokkuvõttes teenisin kaks Eesti meistritiitlit ja kaks MK-võitu. Neli medalit:)

Korralduses oli teatud puudujääke, eriti andis tunda kvalifitseeritud tööjõu (loe: kohtunike) puudumine. Esimesel päeval ei saanud ma kumbagi tiiru jooksvalt läbitud, mõlemal korral oli minust mitte tingitud viivitus ja teisel päeval pidin ka ühes tiirus natuke vaidlema, enne kui mind teise märgi peale laskma lubati. Aga õnneks olin ma selleks valmistunud, olin ise hästi tähelepanelik ja suhteliselt rahulik. Vana kala, eksole. Algajad oleks kahel juhul tiirust midagi märkamata 5 trahviga ära läinud.

Üsna paras kogemus oli see. Sai kõrge pulsiga joosta ja lasta. Päris raske oli, aga alguses ongi. Nüüd ootab ees IBU karikas jooksult Haanjas, seal ma loodetavasti lasen juba nagu laskesuusataja.

Laager sai meil ka läbi. Oli piisavalt raske. Esimese nädala sain ma haiguse tõttu aktiivselt viilida, aga teine nädal tuli nüüd korralik. Enesetunne oli normaalne, pikad trennid läksid raskeks. Otsest väsimust ei ole, aga uni on lihtsalt magus, nii öösel kui päeval. Nüüd treenime paar nädalat kodus (salaplaan on korra ka Hiiumaal käia) ja siis augusti alguses jälle laagrisse. Suvi läheb kui lennates.

Kuidas see Toe Tagi laul oligi: "Le-gendaarne, le-le-gendaarne..."? Noh, legendaarne on "Elva onn" kahtlemata. Sissejuhatuseks võiks kiigata 2000. aasta Postimehe artiklit "Maailmameister sööb hommikuti pelmeene", eelkõige algust, rahapuuduse osa võib lugemata jätta (kuigi ega seda praegu ka üle pole, aga millal oleks?).

Praegu pole olmeline olukord suurt muutunud. Keskküte on ehitatud, talvel on see muidugi oluline, aga suvel pole suurt vahet. Välisuks on uus. Treenerite toas, kus praegu meie Priiduga elame, on mõned uued mööblitükid. Kõik muu on julgelt 1970. aastatest, kaasaarvatud kuivkäimla ja pesuruum. Ja hommikul 7:30 lähevad siit tiiru laskeharjutustele koondislased Tobreluts, Kõiv, Viks, Saue ja Hanni, lisaks mõned noorvõitlejad. Pelmeene siiski keetma ei pea, söömas käime Pentakas ehk Tehvandil.

Ärge nüüd arvake, et ma kurdan või midagi, ise me siinoleku valisime, oleks ma nõudnud Karupesa või midagi, oleks ma nagu viis kopikat seal elanud. Aga kuna laskesuusatajate rahaline seis ei ole kiita ja onni saab kasutada, siis siin me oleme. Suvel pole siin häda midagi, magada saab hästi ja juulis-augustis on see kõige tähtsam. Isegi internet hiilib aknast sisse. Dusi all on hea soe vesi - kui just päris viimasena sinna ei satu ja eelmised väga ladistanud ei ole. Varustuse hoidmiseks on suur ruum. Logistiline asukoht on ideaalne - uus tiir paistab aknast, vast 100 meetrit on, Nüpli sporditee läheb maja eest, Apoka jooksurajad on kiviga visata. Kuivkäimla või asju õige nimega nimetades - peldik - on ainus mille üle võib õigusega vinguda. Sest see on ikka ropp. Üldiselt üritan nii sättida, et saaks oma asjad Tehvandil ära aetud. Aga nagu öeldud, ei kurda. Priiduga kurameerimisest saati olen ma iga suvi (ja ka mõni talv) siin pikemat või lühemat aega olnud. Pikemat aega näiteks 2006 suvel ja me kõik teame, mis 2006 detsembris juhtuma hakkas.

Oi, aga täna öösel oli meil vist toas hiir. Keegi krabistas vaikselt laua all. Ma ei julgenud vaatama ka minna, pärast ei olegi hiir, vaid mõni koll hoopis ja seda häda vaja. Priitu ka ei tahtnud äratada. Kolistasin natuke, et ehk põgeneb ära. Natuke aega oli vait, krabistas edasi. Ja nii valjusti, et ma ei saanud magama ka jääda... Aga siis hakkas Priit natuke valjemini nohisema, nii et krabinat eriti ei kuulnud, ja see oli juba tuttav hääl, mille saatel sai rahulikult uinuda. Häh, hiir mõni asi, meil on nahkhiir ka toas olnud.

Tehniline informatsioon:
Esimesel korrusel väike köök, kaminasaal, keskkütteruum, dusiruum, saun, käimla. Teisel korrusel eluruumid - üks kahene, üks kolmene ja neli neljast tuba. Ehitatud 1970. aastatel ("trenni asemel ehitusel"). Sügisel peaks minema uueks remondiks - katus ja aknad, kui raha üle jääb, siis ka pesuruum jms. Hetkel on majas 7 laskesuusatajat + hunnik Elva väikeseid kahevõistlejaid, keda ma pole suutnud veel kokku lugeda.

Aga peamine - õhkkond on siin hea!

Mäletate, kuidas eelmises postituses kiitlesin, et laskmine on päris hästi läinud? Noh, sealsamas see ka lõppes. Haanja viimane lasketrenn ja tänane Otepää esimene lasketrenn, mõlemal juhul kompleksid, läksid ikka aia taha. Täna olid viimased kolm püstitiiru trahvid 2+3+3, mille peale öeldi, et ära rohkem lase...

Njaa. Juhtub. Kõik lasketrennid on praegu järjest pisut "lõhkuvad" olnud - plekki, kiirelt, koormuselt. Siis kipub alguses vähe käest ära minema. Pole veel harjunud. Täna olin ma ikka üsna närvis mingil hetkel, sest kõik on nagu hästi, aga lihtsalt pihta ei saa.. Kui homme ei saja, saab rahulikult lasta ja loodetavasti tõmbab normaalseks tagasi. Nutab ja tõmbab.

Vihmast rääkides - praegu ei saja. Hommikuses trennis sadas natuke, õhtuses rohkem. Kavas olid klassikarullid. Nagu pildilt näha, siis porilaudu mul pole. Tähendab mitte minul, vaid rullidel. Minu rullidel. Üldiselt on sellel aastal ilmaga hästi läinud, nüüd tõotab kehvemat nädalat, aga seni on ainult üks lasketrenn pisut edasi lükatud. Muu trenni ajal võib sadada, aga tund aega vihmaga tiirus liguneda on kergelt liig nii sportlasele kui relvale.

Ühesõnaga, tänasest laupäevani oleme Otepääl laagris. Suurem osa koondisest elab legendaarses "Elva onnis", mis lausa nõuab omaette lugu. Kunagi. Varsti.

Tervis on vist peaaegu tagasi. Haanjas läksid pikemate trennide lõpud küll raskeks, aga ära kannatasin. Täna hommikul oli pulss 45, mida võib juba heaks lugeda. Teised tegid täna päris pikki raskeid kiirendusi, mina sain veel viilida, tegin lühikesi sutse. Tunne oli küll, et koha peal, midagi ei osanud nende keppide ja rullidega pihta hakata. Alguse asi, alguse asi. Väga terav rullisõitja pole ma kunagi olnud, aga paar kiirustrenni ja küll ma enam-vähem tugevaks saan. Muidu ma rohkem nagu suusasõber;) Nädala lõpus on siinsamas laskeorienteerumise MK ja EMV, paneme jala joonele, laseme mõned trahvid.

Ja nüüd seltskonnauudiste rubriik (loodetavasti pole see saladus): laupäevast alates on meil koondises abielumees! Aakre külas, Soka talus oli laupäeval laskesuusatamise eliit kohal, et Rolandi ja Elis pulmas jalga keerutada. Väga armas oli ja veel üks kord sedasama, mida me juba soovisime;)

Eelviimane treeningpäev Haanjas käib. Algas nagu tavaliselt, 7:40 (või varem) tiirus kuivatreeninguga. Põhitrennides on kavas pikk rulli kompleks (üle kahe tunni) ja õhtul jooks ning jõusaal. Homme, viimasel päeval, teeme kolmetunnise (mehed pikema) matka.

Üldiselt on laager läinud hästi. Alguses olin veel suhteliselt nõrk, aga kosun jõudsalt. Täisjõudu veel pole, aga palju puudu ei ole. Trenni on tehtud päris palju. Mina muidugi olen viilinud, aga teistel peaks tulema üle 20 tunni... Lastud on ka selle aasta traditsiooni kohaselt palju ja minul on siiani päris hästi välja tulnud. Ptui-ptui-ptui.

Ilmad on samuti head olnud, korra saime vihma, aga muidu on olnud meeldiv, liigset palavust pole ka olnud. Haanja tiir on selline varjulisem ka, "joodikupäevitust" siit ei saa. Parim koht selleks on Otepää vana ehk Ansomäe tiir, eriti hommikuse kahetunnise lasketreeningu järel. Kõigil on suve lõpuni laskmisriided seljas. Praguseks on minul ainult pisut rattapükse statsionaarselt jalas.

Eile õhtul käisin marjul. Korjasin u 40 minutiga liitri metsmaasikaid ja palju rohkem jäi veel metsa. Tõesti palju oli, kuid tegelikult oleks õige aeg paari päeva pärast, eile oli veel päris palju pooltooreid, seal varjulisem ka. Täna õhtul peaks veel korra seal käima, pühapäeval võibolla ka Elvas... Maru hea on talvel metsmaasikaid süüa. Nämma.

Nagu näha, polegi suurt millestki kirjutada. Tavapärane igav rahulik laagrielu. Otepääl hakkab rohkem nalja saama;)

Täna on meie pesamunal Heigol sünnipäev. Saab 18. Palju õnne!

Tundub, et haigus on nüüdseks taganema löödud. Üksikud tunnused veel on, kuid hommikune pulss näitas juba numbrit alla viiekümne ja trennis hakkab jõud ka vaikselt tagasi tulema. Praegu oleme teist päeva Haanjas laagris. Laupäevani siin ja siis Otepääle.

Tegelikult on praegu väga raske laager ja väga rasked päevad. Homme on meestel kavas viietunnine päev. Naistel oleks neljane, aga kuna mina viilin vastavalt enesetundele, siis mitte üle kolme ja poole tunni minu jaoks. Täna oli teistel 2:15 Vällamäel imikat, vahepeal ka hüppega, mina pääsesin 1:45 ja ainult astumisega. Aga raske oli, tõepoolest. Haigus tuleb hobustega, läheb härgadega ning ütleme alles järgmisel nädalal võin täie hooga treenima hakata. Seni viilin ja olen muidu marurahulik.

Üldiselt on laager nagu laager ikka. Hommik algab 7:40 tiirus kuivaga, siis hommikusöök, treening, lõunasöök, puhkus (reeglina kõik põõnavad), õhtune treening, õhtusöök, vaba aeg ja ongi öö käes. Põrutavateks sündmusteks pole aega ega viitsimist kellelgi.

Laskmine on laagri alguses läinud hästi. Eilse trenni tabavusprotsent 96, täna 97%, kusjuures lasime ikka palju, 100 padrunit. Muidugi, see on kõik rahulikult laskmine, homme on esimene kompleks ehk laskmine koormuselt. Ma tean küll, kuidas alguses hakkab nalja saama. Pole harjunud pulsi pealt laskma. Sama asi on esimestel kiirenduste pealt lastes - alguses ei saa üldse pihta. Paari trenniga loksuvad asjad paika, aga loomulikult on koormuse pealt ikkagi raskem lasta. Rahulikult lastes on normaalne tabavus üle 95%, rahulikul kompleksil üle 90% ja kiirendustel ning võistlustel üle 85%. Idee poolest.

Soovige meile jõudu, seda läheb vaja.

Juuni on juba väga tõsine treeningkuu. Seekord oli kavas kahenädalane laager Haanjas, lisaks sai käidud Jukolal ja päris kuu lõpus Xdreamil.

Treeningtundide mõttes sai plaani selgelt ületatud, kavas oli 55 tundi, aga siit 3-4 tundi kirjutame puhtalt Xdreami pikenenud võistluse arvele. Treeningpäevi suhteliselt vähe, st palju puhkepäevi, kuid enamus trennipäevi olid päris pikad. Kõvasti treenides on vaja kõvasti puhata. Muidu oli kõik kontrolli all. Lastud sai muidugi ropult palju... Võrdluseks eelmise aasta juuni ja selle aasta mai.

Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge - sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega.

Kõige raskem oli nii aeglaselt sõita;) Sest pulss oli maru kõrge, aga üles ei tahtnud seda ajada. Nii ma siis jalutasin. Umbes nädal tagasi tegin sama marsruudi 45 minuti ja 116 keskmise pulsiga, täna läks aga 1 tund ja pulss 129. Võib ka nii. Või teine näide - Haanja laagris kiirenduste ajal oli taastumispiir, millest algas uus kiirendus, 90. Praegu ei lähe mingi nipiga püsti seistes alla saja... Ehk siis füüsiline vorm on ilmselgelt kehva ja kõike tuleb marurahulikult võtta ning rangelt jälgida pulssi ja enesetunnet. Kiirustame aeglaselt! Aga oi kuidas tahaks trenni teha. Kolm päeva oli paus, nagu munas kana, selline tunne, et vähemalt kaks nädalat pole lillegi liigutanud...

Kõige tähtsam on mitte unustada, et praegu on juuli algus ja treenimise eest medaleid ei anta. Ülehomme algab laager, selleks tahaks ikka täitsa terve olla. Halvas vormis küll, aga terve. Praegu nagu läheks paremaks. Köha on vähe ja see on lahtine, nohu on lahtine, higi jookseb, palavikku eriti pole. Eriti selles mõttes, et ega mul alguses ka eriti polnud, 37,5 oli maksimum ning arvestades, et 37 on mul täiesti normaalne, on minu jaoks see üliväike palavik. Täna öösel tahaks normaalselt magada (muidu ajas köhimine üles) ja homme hommikul näha pulssi alla 52. Siis võiks juba hõisata.
 

Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.

Tuleb öelda, et ma ei olnud esmaspäeval eriti reibas, Xdream istus iga otsaga veel kehas. Aga laskejooksu juhend oli lohutav, naistel 3 laskmist ja 2 km. Oh, selle kannatab ikka kuidagi ära, pealegi lühikest ringi ei saa väga rasket teha. Oi, kuidas ma eksisin. Teisipäevaks Nõmme spordikeskusesse märgitud ring oli üsna kirves. Esiteks oli see lubatud 500 meetri asemel oma 700. Teiseks võeti sisse kõige hullem tõus, nimelt see, mis talvel on silla peale laskumine. Vot sealt pidime üles jooksma.

Soojenduse ajal ei tahtnud jalad kuidagi liikuda. Valusad olid niikuinii, aga täiesti tühjad ka. Mis seal ikka, tuleb lihtsalt läbi joosta. Laskmisega oli muidugi omaette komöödia. Õhkrelvad, mis lasid kuhu jumal juhatas. Igal riigil oli kaks relva. Ühe meie omaga sain selgeks, et pean paraja jupi maad märgist alla sihtima. Teise relvaga polnud seis nii kindel, aga kuskile alla pidin siiski sihtima.

Võistlus oli muidugi omapärane. Läksin rajale taktikaga, et suurel tõusul kõnnin. Jah, just, kõnnin. Sest joostes poleks ma kiiremini küll saanud, ära oleks väsinud. Tundus, et see taktika kandis vilja, sest minu teisel ringil juhtus selline lugu: natu pärast minu ringile minekut startis üks leedu poiss. Tõusul sai kätte, jooksis mööda. Laskumisel jooksin mina temast mööda ja eest ära. Ehk siis minu jalg oli veel suhteliselt terav, et laskumist ja siledat joosta, temal aga ületas piimhape kriitilise konsentratsiooni.

Tiirudes juhtus see jama, et kahel korral jõudis Kadri enne mind tiiru, aga mõlemad ihusime hammast sama relva peale. Mis seal ikka, lasin teisega. Mõlemal juhul sain ühe pihta. Trahviring oli õnneks lühike ja kiire. Viimases tiirus "oma" püssiga sain lausa kolm pihta, mis üldiselt oli sellel võistlusel hea tulemus. Muidugi, laskmise raskeim ja aeganõudvaim osa oli kuuli sisse saamine, laskmine ja trahviringid olid lausa köömes. Leedu tüdruk näiteks loobus sihtimisest, lasi puusalt igas tiirus viis trahvi.

Tulemused olid aga sellised, et eestlased kaotasid ainult teistele eestlastele. Ehk naistest võitsin mina, Kadri teine, leedu tüdruk kolmas, lätlased neljas-viies. Muide, kohal oli kogu Baltimaade koorekiht ehk lisaks eestlastele Diana, Gerda, Madara. Kuigi mingil kummaliselt põhjusel nad nagu joosta ei jõudnud. Või ei viitsinud? Või läks tiirudes kaua? Ma ka ei tea. Meestest igal juhul Eestile kolmikvõit - Indrek, Karel (värske ajateenija ja võistluse ainsa nulli omanik) ning Kauri. Edasi lätlased, kes on ka ikkagi laskesuusatajad ja siis leedukad, kes on rohkem nagu muidu mehed. Puhas vuuk.

Täna oli teade, kolm meest ja üks naine võistkonnas. Eestlased olid selged favoriidid, kuid mina tulemusi ei tea, sest eile õhtul murdis vist mingi viirus mind maha. Ilmselt oli see võistlus kurnatud organismile pisut liig. Nii et hommikul tulin koju ära, valutan pead ja kaela ning hoian palavikku. Loodetavasti saame sellest kiirelt jagu, sest esmaspäeval algab juba laager. Aga muidu pole hullu. Praegu võib lahedasti haige olla, MK-hooajani on veel viis kuud;) Muidugi, ilma peavaluta oleks märksa meeldivam olla, aga mis teha. Valuvaigistit ka ei taha võtta, sest need võtaks palaviku alla, aga väike palavik on ainult hea. Joon palju, käin iga tunni tagant tualetis ja Priidule on antud käsk poest arbuusi tuua.