Täna nägime me Eestimaad. Et Priidul oli järjekordse treeningtsükli viimane päev ja Otepää rullirada ning muu lähiümbrus on ennast ammendama hakanud, siis tegime seekordse pika otsa paljuski hoopis Põlvamaal.

Plaanid olid meil ambitsioonikad, aga neid tehes polnud ma arvestanud mitmete asjaoludega: 1)kruusateel on rattakiirus teisest klassist kui asvaldil 2)riiete ja jalanõude vahetamine võtab ka aega 3)mägisel maastikul ei ole rahulik jala liikumiskiirus päris 6min/km. Lisame sinna veel ühe 10km vea Maartitsa-Prangli-Liiva marsruudil ning nii tuligi järjest muudkui trassi lühemaks tõmmata, aga siiski läksime 20 minutit üle aja.

Tegelikult oli aga tore. Pilt on tehtud Küka kandis, Penijärve matkaraja vaatetornis, nii umbes 3 tunni peal. Kui metsas on mustikad üldisel väiksed, siis rabas olid need suuuuured ja neid oli palju. Maitsvad olid ka. Vanal Võru maanteel polnud ka aegu juba käinud, Postitee on ilusti ära tähistatud. Vahepeal sadas vist erinevates kohtades vihma, aga meie kohtasime ainult märga teed. Praegu on koss mõnusalt koos, peaks vist magama...

Üldiselt suvi läinud lausa lennates. Priit on suurema osa ajast Otepääl laagris, nädalavahetustel tulen mina ka talle seltsi ja kukun siis treenima, nagu ausale harrastussportlasele kohane. Ükspäev sõitsin üle 100 aasta (või midagi sinna kanti) esimest korda raskete rullidega ja vanasti see küll nii raske ei olnud. Trenni alguses ei osanud üldse kuidagi olla või edasi liikuda, lõpus hakkas uduselt nagu meenuma. Laskmisega umbes sama seis, et natuke oleks nagu meeles, samas "päris" laskmisest on ikka asi kaugel. Nojah. Salakaval plaan on 13-14. august eestikatel starti tulla, siis näeb ära, palju seda vana rasva veel alles on... Seda juhendit ja ajakava on muidugi pidevalt muudetud, aga vast saab kuidagi tehtud. Praegu seisuga on Otepää laupäeval 13.08 kell 13:00 individuaal ja pühapäeval 10:30 mass. Rullidelt.

Nädalavahetusel avati Eesti suvine biathlonihooaeg - ja teoreetiliselt mitte ainult Eesti, vaid koguni terve IBU, sest just suvise IBU karika esimene etapp Haanjas toimuski. Laskejooks, sprint+jälitus, juuniorid+täiskasvanud.

 

Need suvebiathloni võistlused on ikka naljakad asjad küll. Ühelt poolt tehakse suvist IBU karikasarja ja puha, aga teiselt poolt need näod, kes talvel midagi korda saata proovivad, neid ikka eriti võistlustena ei võta... Mingid puhtalt jooksu peal väljas olevad seltskonnad vahel tekivad, aga ka need pole eriti püsivad. Ühesõnaga, minu silmis on need pigem võistlust simuleerivad tugevad treeningud. Võita tahetakse ikka, aga protsess annab seisust märksa parema ülevaate kui tulemus.

See oli siis pikem vabandus, miks medaleid koju ei tulnud;) Priit tegi mõlemal päeval kokkuvõttes hea tugeva treeningu ja tuletas meelde, kuidas on kiirema tempo pealt lasta. Mul on naljakas hinnangut anda, sest tegelikult oli laskmine halb ja jooksuvorm polnud ka suurem asi, aga tegelikult mulle meeldis. Jooksu poole pealt oli teada, et seda vormi ei ole ja ei saagi olla. Ja laskmisele jättis oma jälje üsna intensiivne (laskmise koha pealt) laager koosmõjus esimeste võistlustega. Ehk siis oli rapsimist ja möödalaske, aga tiirus tegutsemine jättis mulle küll hea mulje. Lähipäevadel edastan Askole ka pildi-videomaterjali, siis saab ka tema kommentaari. Piltidel sprindi autasustamine ja "meeleheide" (öelge keegi mulle, kuidas facepalm eesti keelde tõlkida) jälituse finishis.

Sprindi ja jälituse tulemused. Mustal ja valgel siia ka kirja - sprint 0+3, jälitus 1+2+2+2, kaks korda viies koht.

Mis veel suvisesse võistluskalendrisse puutub - üldisel on see vist salastatud, aga hämaraid teid pidi (kuulujutud + Tehvandi koduleht) olen tuvastanud, et rulli eestikad peaks olema 12-13.august.

Treenimine läheb üldiselt hästi, kui traditsiooniliselt organisatsioonilised asjad välja jätta. Kolm mesotsüklit on läbi, tänasega algas nädalane puhkeperiood. Laias laastus sai nüüd treenimine treenimiseks (=üldettevalmistus) läbi, nüüd hakkab spetsiifilisemaid harjutusi märksa rohkem sisse tulema.

Ja see, et siin nii pikk vaikus oli - minul on kiired päevad, nii et spordilainele satun ainult nädalavahetustel ja hommikuti-õhtuti ning ka siis pigem teen kui kirjutan sellest. Priit pole oma kirjutamissoolikat jätkuvalt üles leidnud (selle peale tuleb mulle alati meelde lugu, kuidas ajateenistuse ajal Priit ja teised noored olevat muru seest asimuuti otsima pandud).