Viimasel ajal on ilmad küll sellised olnud, et võta üks ja viska teist. Mõne trenni on isegi saanud nii teha, et vihma ei saja, aga nii mõnigi on üsna läbi loputanud. Rulliraja muudavad langenud lehed libedaks, õu on ploome täis - ühesõnaga on sügis tulemas.

Treeningud lähevad tasapisi. Taastume puhkenädalast ja valmistume laagriks ehk siis võtame vaikselt tuure üles. Täna käisin näiteks rattaga Tartus. Sinna oli hea minna, taganttuulega jõudsin linna piirile rahulikult kerides u 55 minutiga. Ja täpselt siis andis tagakummi ventiil otsad. Selge pilt, aga vähemalt oli hea ajastus. Vuta-vuta-vuta ratas käekõrval Lõunakeskusesse ja seal pandi mulle ilusti uus kumm (tähendab mitte mulle, rattale ikka). No ja siis oli Tartus asjatamist, peamiselt ajasin väikeseid lapsi nutma;) Tagasiteel kulus linna äärest Elvasse tulekuks 1:10, kusjuures vaeva pidi ikka kõvasti nägema, keskmine pulss oli 14 lööki kõrgem kui minnes ja tirri lasta ei saanud kusagil. Kiirus üle kahekümne oli spidomeetril ikka selge kihutamine.

Muidu läheb ka hästi. Registreerisin ennast isegi ühele ainele ära, vaatame, mis saama hakkab. Laskmine läheb ka hästi, vähemalt viimases trennis jälle hiilgasin natuke. Asko peaks nädalavahetusel tulema ja siis vaatab ta meid üle, kas saab veel asja või tuleb terve talv häbi nägu peas ringi käia. Suviste võistluste järgi võib meie kohta öelda küll, et "üks on laisk ja teine loll, ning lasta ei oska kumbki" (ühel kirjas 4+2, teisel 4+3).

Veel teateid koduperenaistele: ploome on palju, kreeke on palju, aga 5 õunapuu peale olen näinud kokku 8 õuna. Rohkem ploomikooki, vähem õunakooki.

Nonii, pesu on nüüdseks pestud. Oli, mida pesta, nagu klassikud ütlevad. Muda sai küll kõvasti ja igast suunast ning tegelikult oli väga lahe etapp. Väga põnev ja tempokas. Lõpplahendusena saime küll meie hiiglatünga, nii et kaotasime nii üld- kui ka segade esikoha. Noh, eks meil olegi sellel aastal häbematult palju õnne olnud ja tegelikult oli ikkagi väga lahe.

Stardi eest saab meie võistkond maksimaalsed efektsuspunktid - Raidar võidab stardi, et seejärel viie meetri pärast elegantselt ennast tartaanile maha visata. Õnneks hetkel suuremaid vigastusi ei tuvasta (rõhutame: hetkel) erinevalt A-raja ISC võistkonnast, nii et sõidame rõõmsalt edasi. Ratta esiosa on lühike ja kanuusse saabuvad kõik koos.

Ning siis tuli üritus, mille koondnimi oleks "rahvamass on loll". Kogu B-rada pani kollektiivselt kanuudega vales suunas ajama. Mulle hakkab üsna varsti tunduma, et asi ei klapi. Silla alt läbi läheb veel kahtlasemaks. Koogin välja kompassi ja see kinnitab kahtlusi - konkreetselt vale suunas. Ots ringi ja tagasi, asja muudab põnevaks see, et terve jõgi on vastutulevaid kanuusid täis. See-eest on meil võimalus pärast stardipaigast möödumist uhkes üksinduses seilata, sest teine meiega koos olnud kanuu läks teistpidi punkte võtma. Omapärane. Lõpus on muidugi jälle tegu kanuudega, kes tulevad vastu või lihtsalt jõge ummistavad. Üldkokkuvõtte - allavoolu sõit mulle istub küll;)

Järgneb juba ujumine. Ei, Michael Phelps ma kohe kindlasti pole. Pärast ebaõnnestunud katseid kroolida tundub seliliujumine tundub kõige mõistlikum ja ütleme, et ega minust väga mööda ei tuhiseta. Noh, need, kes tegelikult ka ujuda oskavad, ei saa oma potentsiaali päästevesti pärast rakendatud, aga mind aitab see küll kõvasti. Igal juhul on vesi meeldivalt soe ja ka välja tulles pole üldse külm. Äge!

Järgneval jooksuetapil läheb pärast kolmanda jõe/oja/kraavi ületamist lugemine meelest ära. Üldiselt oli neid ületusi palju, mõni oli päris sügav, mõni haises, mõnes oli vesi külm, aga äge oli ikkagi. Karmauh! ja kaelani vees. Kuna sellel hetkel on minu ümber ka veel punsu, siis pean pärast iga ujumist vestist "vee välja laskma", muidu oleks mul seda nii mõnedki liitrid põues.

Järgnev ratas on rohkem nagu paarutamine, võtame kindlad ringivariandid. Ja siis raba. On au minna rajale üksinduses, eesminejad on juba läinud, taga ka kedagi näha pole. Nii mõnedki A-rajakad tulevad vastu. Seltskonna mõttes küsin, et kas laukad on sealpool? On küll. Üldiselt kaldume pisut paremale, aga taipame oma viga ja varsti paistavad eest kõigepealt ühe kaasvõistleja neoonkollane pluus ja seejärel ka punkt. No ja siis pisut laugastes sumpamist, ujumist, kinnijäämist ja efektseid kukkumisi. Lõpptulemusena oleme rabast väljudes moodustanud kolmese liidergrupi - K-kuubis, meie ja Soosambla Suusaklubi.

Järgneb rattaralli. Rallime. Üsna lihtne on, muda tekitab ainult probleeme, sest esiteks on rada ajuti väga libe, teiseks on kaart kogu aeg mudane, kolmandaks on prillid mudased ja neljandaks ei saa prille ka eest võtta, sest siis lendaks muda silma. Lõbus. Natuke raputame õnnelike (või õnnetute) juhuste tulemusel teised linna jõudes maha, ja siis seisan silmitsi dilemmaga: kas minna otse võistluskeskusesse tagasi või sõita rattaralli legandi järgi lõpuni. Variant 1 oleks kiirem, aga ma pole päris kindel, kas rattaralli lõpp ikka on võistluskeskuses või äkki on kuskil eemal ja kust ma siis selle leian? Variant 2 oleks aeglasem, aga kindlam. Võtame variant 2 ja saame lõppkokkuvõttes Suure Tünga, sest 2 järgmist võistkonda läksid otse. Kusjuures Soosamblaga me veel enne arutasime, et ei tea, kas tasub otse minna... Eks neil polnud kaotada ka midagi ja mina oleks nende positsioonil olleks ka ilmselt otse läinud. Nojah, seekord saime siis meie tünga, eelnevatel võistlustel ongi meil põhjendamatult palju õnne olnud. Elu on selline.

Lõpuponnistusel ehk takistusrajal liikusin elegantselt, kasv andis teatud eelise pugemiskohtades. Tõkked ületasin enamuse ronimistehnikas (ümber ei ajanud ühtegi!), aga viimase nagu aus tõkkejooksja. Finishis olime kollektiivselt suured mudakollid. Siin on pilt juba hetkel, kus ma olen ennast ikkagi pisut korrastanud ja suure muda maha pühkinud;) Ausõna, ma olen elus olnud VÄGA mudane, aga nii mudane mitte. Hambavahed kindlasti. Kõrvad ka. Nüüd hoiame põialt, et see ravimuda ka oli, siis oleks mul sile nahk ja läikiv karv kindlustatud.

Kokkuvõttes - kas ma juba mainisin, et äge oli? Tegelikult oleme me sisimas kõik lapsed ja teadupoolest lastele meeldib mudas mängida;) Müts maha Urmo ees, rada oli põnev, vaheldusrikas, tempokas - täpselt nagu sprindile vaja. Nojah, lõpptulemus ei olnud meile just harjumuspärane (mina ja ei võidagi? (halva huumorimeelega inimestele - see oli praegu nali), aga lõbu oli sellegipoolest laialt ja ma olen väga rahul. Mõningaid prohmakaid mul juhtus, aga üldiselt sain hästi hakkama. Kui nüüd öisega võrrelda, siis seal me küll lõppkokkuvõttes "tänu Excelile" võitsime, aga nüüdse võistluse emotsioon oli sada korda parem.

Oli tore võistlus, ootan põnevusega järgmist aastat, sest selle aasta järgmise Xdreami ajal mina juba suusatan. Sellega seoses - kui mõni orienteerumispädev naisterahvas tunneb tungivat vajadust oktoobrikuus 4 tundi joosta, rattaga sõita ja kanuutada, siis võtke ühendus, AT Sport otsib naisliiget.

Priit seikles A-rajal ja eksis alguses pisut ära:) Lõpu tegid nad väga tublilt ja lõpetasid väga tihedas heitluses segade kolmandana, aga kahjuks said ühe vahetusala punkti eest 15 minutit trahvi (sest Priit tuli ju hiljem, vt lõigu esimest lauset, ja teised olid selle juba enne ära võtnud). Nii et on ka paremini läinud, aga väga huvitavaks kiitis raja ka tema.

Ahjaa, vigastused. Raidaril on küünarnukk ikkagi lõhki ja pärast võistlust jääb põlv kangeks ja läheb paiste. Sama seis on ka Priidul, kes ka rattaga uperpalli tegi. Täiesti mittetraditsiooniliselt pääsen mina vist ainult ühe (1!) sinika ja kriimustusega. Ãœldiselt tundub ringilonkavaid-liipavaid võistlejaid olema tavapärastest rohkem, libe muda tegi vist oma töö...

Ei, tore võistlus oli.

Lühiuudised Haanjast: mina lasin 2+1 (lamades ei märganud tuul alguses, edasi sihtisin veaga ja tabasin), kaotasin Katsile (1+1) 4 sekundit, Sirts (2+2) kaotas juba rohkem. Joosta oli tavapäraselt raske, lasta tegelikult ka küllalt raske, läks kaua aega, aga tunne iseenesest oli kindel, lihtsalt ei trehvanud.

Priiduga läks seekord nii, et ütleme siis, et kahe peale saime me täpselt 10 märki maha. Seekord siis temal selline päev ja medaliheitlusse ei sekkunud. Võitis Kauri (3+1) ka mõne sekundiga Rolandi (3+0) ja  juba pikemalt Kareli (1+3) ees.

Puhkus edeneb jõudsalt - hommikuse ärkamise piir on nihkunud poole kaheksalt poole üheksa peale (kui välja jätta u 5 ajal tehtav äratus kassi poolt, kes leiab, et kõige parem koht majja pääsemiseks on meie magamistoa aken ning kõige parem meetod selle saavutamiseks on valju näugumine, kuid olgem ausad, see kannab vilja küll). Nädalavahetusel läheb aga andmiseks: laupäeval Haanjas laskejooksu meistrikad ning pühapäeval Xdream. Nämma!

Treeningud on olnud sellised rahulikumad. Laskmine niisamuti ja tahtmata küll enne õhtut hõisata hõiskan siiski: asi hakkab jälle jumet võtma. Teisipäeval tegime punktilaskmist - 30 lasku lamades, 30 püsti, ühekaupa, ilma ajalise piiranguta. Lamades olin alguses väga hea, lõpp vajus pisut ära. 10 kaupa seeriad 97 (rekord!), 93, 90. Hea oli see, et tulid ainult väiksed vead, st trahvilõhna ka ei olnud ja üleüldse oli kokku ainult 3 kaheksat. Hästi, eriti arvestades eelmise laagri jamasid.

Püsti läks jälle niipidi, et algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Seeriad 61, 67 ja 79(rekord!). Esimeses seerias lasin ka ühe trahvi. Aga ka muidu polnud väga viga. Lamades siis punkte 280 (isiklik rekord 282 selle aasta juunist), püsti 207 (isiklik 212 2005. aastast, kui ma veel noor ja ilus olin), kokku 487 (isiklik 489 2006. aasta septembrist). Nii et igati korralik laskmine. Ise tunnen, et varu on korralik, eriti püsti muidugi, normaalne oleks kõik seeriad üle 70 lasta. 500 punktist ja laskeässa tiitlist jääb veel kõvasti puudu, aga kõik on võimalik.

Priit, vana suslik, sai mu käest lamades pea 10 punktiga tappa, aga püsti rehabiliteeris ennast ning pidin talle kahe punktiga alla vanduma. Nendest kaheksast korrast, mis mõlemal dokumenteeritud on, olen mina võitnud ainult kahel korral. Ja sellegipoolest Priit ei usu, et ta minust paremini laseb...

Tänane lasketrenn esinesin samuti hiilgavalt. Kavas olid LaskeKohaTegevuse harjutamine, mis on üks igavene relv seljast-pikali-lask-relv selga-püsti-ja jälle otsast peale üritus. Naha võtab märjaks, ausõna. Ja selle ürituse pealt lasin 20 lasku lamades lehte sellise augu, et oli kohe. No selline pöidlasuurune auk, paar lasku olid augu äärest pisut eemal, aga selgelt vähe. Tundub, et hakkab tulema (ptui-ptui-ptui). Jama on ainult selles, et Priit on millegipärast minu vead üle võtnud, nüüd viskab temal küll ühte, küll teise äärde. Saame hakkama. Püsti lasin ka normaalselt. 20 lasku, 144 punkti, ainult üks lask oli, khkm, napilt märgi pihtas. Oleks plekki laskmine, oleks kahe märgi vahel. Khkm, ma loodan, et see padruni viga ei olnud;) Muidu oli jälle korralik laskmine.

Eks homme pannakse muidugi see laskevorm jälle kõvasti proovile. Üleeelmise nädala 4+2 korrata ei tahaks, ei, aitäh. Alla kahe oleks juba hästi. Jooksuvorm on nagu tavaliselt, olematu;) Eile läksin väljaastetega pisut liiale, nii et jalad on kanged (kui keegi vajab nõuannet, kuidas 5 minutiga jalad järgmiseks päevaks käimiskõlbmatuks muuta, siis tehke väljaasteid, pikk ja võimsaid. Meetod on inimkatsed edukalt läbinud). Aga see pole mul kunagi jooksmist takistanud.

Kiire vahelepõige Xdreamile ka. Rattakummi lõhkumine paar päeva enne Xdreami hakkab juba traditsiooniks muutuma - täna sõitsin korraga kolme (3) naela otsa. Ütleme nii, et andekus ise. Loodetavasti tuleb Priit varsti koju ja teeb kõik heaks:D

Eile viisime Priiduga oma laagri võiduka lõpuni ja tulime Otepäält tulema. Treenitud sai kõvasti - minul tuli kahe nädala pisut üle 39 treeningtunni, lisaks lasin 750 padrunit. Füüsilist väsimust otsest ei tundnudki, kohati oli lihtsalt uni väga magus;) Psüühiliselt hakkas küll lõpus raskeks minema, rullirada on juba üsna peas ning laskmine polnud just paremate killast, aga tegelikult ei midagi hullu.

Aga üldiselt on kõik siiski hästi, asjad sujuvad plaanipäraselt. Viimaste päevade laskmine andis uuesti kerget lootust, kuigi esines ka ärakukkumisi (üldiselt olin püsti kindel nagu raudnael, kiiresti ja täpselt, aga viimase trenni viimases tiirus lasin neli (4!) trahvi. Khm). Füüsiline vorm tundub enam-vähem, suve kohta paras, pigem paremapoolne. Kiirust ja teravust muidugi suurt pole, aga hetkel pole see nii oluline ka.

Nüüd saame nädalakese kergemalt võtta, ajame omi asju. Nädala lõpus on Haanjas eestikad jooksult, laupäevasel sprindil lööme kaasa, pühapäeval ootab Paides Xdream. Ja siis jälle treenima - nädal kodus ning septembri alguses kaks nädalat jälle Otepääl. Ongi sügis käes, aeg läheb ikka lennates!

Sügisest rääkides - ilmade järgi oli/on otsapidi juba kohal. Üle ühe korra sai trennist läbimärjana tuldud. Kui rullitrenn oli, siis olid tulemuseks "suusasaapad omas mahlas", sest väga lihtsalt need ära ei kuiva. Järgmine trenn oli "hea niiske võtta". Tossude suhtes olen ma ettenägelik, ikka kaks paari kaasas ja need kuivavad kiiremini ka. Üks rattatrenn tuleb meelde kui eriti külm, märg ja mudane... Oojaa, need sügise võlud. Mäletan ühte oktoobri laagrit Kurgjärvel sellest ajast, kui alles laskma hakkasin. Mälestuste järgi sadas kogu aeg vihma, riided ja jalanõud olid kogu aeg märjad ja tiirus olid kogu aeg poriloigus kõhuli. Olid ajad, olid ajad... Aga hetkel naudime seda suve, mis korraks jälle välja ilmus. Puhkenädal!

Nüüd on see siis kohal. Esimene tõsisem tagasilöök - lamades laskmine on täielikult lagunenud. Igast seeriast vähemalt 1-2 lasku on kas trahvid või napilt ääre peal sees, ühesõnaga halvad lasud. Kunagi pidi see ju juhtuma, parem nüüd, kui talvel.

Juba laupäevane võistlus oli tegelikult kerge vihje selles suunas, sest lasta neli trahvi tundega, et kõik on normaalne, ei ole just hea näitaja. Teisipäevane treening oli juba täitsa hukas. Rahulik laskmine ja 10 seeriast 9 trahvi, lisaks hulgim halbu laske. Püsti lasin samal ajal 10 seeriast kaks trahvi. Tänasel komplekstreeningul rullidelt lõpetasin lamades laskmise pärast seda, kui teist seeriat järjest lasin rahulikult lehte 2 trahvi. Ei, aitab, vigu ei ole mõtet sisse harjutada. Püsti lasin jätkuvalt hästi, tabavus oli üle 90%, laskekiirus samuti hea.

Mingi jama on nüüd siis tekkinud. Suure tõenäosusega on kuskil mingi viga päästmisel. Praegu on tegu natuke ka lumepalliefektiga - lased mööda, muutud ebakindlaks, hakkad möödalasku kartma, lased veel rohkem mööda jne. Nüüd pöördume tagasi algtõdede juurde. Homses trennis ilmselt teen lamades ilmselt "koolilaskmist", st ühekaupa laadides ja täpsuse peale, kõiki lasu elemente kontrollides, iga üksikut lasku analüüsides. Rahustame asja hetkeks maha. Muidugi, alati on olemas võimalus, et tegu on lihtlabase ületreeninguga, sest nii palju kui sellel aastal pole ma kunagi varem lasknud.

Elame, näeme. Talv on jätkuvalt mägede taha ja tegelikult ma oskan lasta küll, lihtsalt ei tule vahepeal välja. Füüsiline vorm on ka normaalne, tervis on hea. Treenime edasi.

Kaks nädalat tagasi Haanjas jooksu IBU karikal tegin korraliku sprindi ja järgmisel päeval viletsa massi. Seekord rullidel siis vastupidi - eilne sprint oli katastroof, tänane jälitus täitsa kobe. Talve alguseks võiks nii kaugele jõuda, et kaks päeva korraliku võistluse teeks...

Tegelikult oli laupäeval kõik hästi. Kõik klappis. Tuul oli, aga võrreldes treeningpäevaga, kus oli puhta orkaan, täiesti lastav. Püss enam-vähem nulltuulega kiirelt peale, ei midagi ülihead, aga normaalne. Oli au olla esimene startida. Esimene ring lähen tempokalt. Kiirelt sõitmine on harjumatu, võtab jala kangeks. Eriti säär ees ehk see osa jalast, mis rulli juhtimisega tegutseb. Treeningul ei sõideta nii julmalt ühel jalal. Talvel on esimesed võistlused sama asi, aga harjub. See siis selleks. Tulen esimesse tiiru, võtan asendi, tuul pisut keerutab, aga ei hullu, kõik on hästi... Ja tõusen püsti nelja trahviga. Aegluubis tõusen, aegluubis aerutan trahviringil ja olen sügavas masenduses. Ei ole võimalik. Pärast kuulen treenerilt, et mõnel teisel päeval oleks sellise laskmisega ainult ühe trahvi saanud, kolm lasku oli pooleldi sees, märk isegi võbeles, aga ei kukkunud. Mis sa teed, õnne polnud. Aga pole hullu, sellisel võistlusel polegi seda vaja ja üleüldse, kes käskis sinna ääre peale lasta, keskele lastes poleks seda jama nii ehk naa olnud.

Edasine võistlus läkski rohkem matusemeeleolus. Üks venelane, kes mu minutiga oli kinni püüdnud, ärgitas mitte päris jalutama jääma, nii et ma pisut ikka surusin. Püstitiirus kolm esimest pihta, kaks viimast mööda, kusjuures jälle oli kõik väga hästi. No siis oli järjekordselt kopp ees sellest võistlusest. Jälle oli venelane see, kes innustas kiiremini sõita, aga olgem ausad, võistlustahet ei olnud. Raske oli küll, muidugi, ikkagi pingutasin selle mõttega, et korralik kiirustrenn teha, aga viimasest vungist oli puudu - et nüüd paneks. Tõeliselt halb võistlus, millest jääb tükiks ajaks halb maitse suhu. Moss-moss-moss.

Seega oli vaja täna stardis olla, et vähemalt laskmises vigade parandus teha. Algus ei olnud paljutõotav. Kõigepealt hakkas vihma sadama. Siis algselt pidi olema naiste ja juunioride pealelaskmine 13:00, 14:00 juunioride start, 15:00 naiste start. Sõin kell 12 kõhu kõvasti täis (3 tundi stardini!), 12:45 uimasin staadionile, et kiirelt peale ära lasta ja siis minna puhkama-valmistuma: jook teha, kepid teritada, jalad teipida jne. Ja siis ma saan teada, et ei, naised stardivad koos juunioritega, eile õhtul otsustati. Tule taevas appi, ja miks mulle seda alles tund enne starti öeldakse? Oi ma olin kuri. Mõned asjad jäidki tegemata, näiteks jalad teipimata, ülejäänud asjad sai kuidagi ka organiseeritud, aga ma olin kuri. Lõunasöök ka peesitas alles kõhus. Hää küll, seekord siis niimoodi, kah kogemus.

Stardist minnes erilisi lootusi ei olnud. Kolm minutit liidrile, lähim eesmineja 40 sekundit. No ei ole väga lootusrikas olukord. Oma sõitu, oma sõitu. Alguses üsna rahulikult. Esimene tiir 1, kolmas lask üleval ääre peal. Väga minu moodi, jama, aga pole hullu. Teine ring on lõbusam, kaks selga on ees näha - tuttavad Slovakkia neiud, nendega on talvel madistatud küll. Teises tiirus rahulikult null ja olen endaga rahul. Üks slovakk jääb trahviringidele, teise vean endaga kaasa. Kolmas tiir ja rahvast on juba rohkem. Ilus null, ei kurda ja parandan positisiooni märgatavalt - kuues! Jälitajad jäävad trahviringiga maha. Sõit läheb juba pisut raskeks, aga saame hakkama. Proovi nüüd viimane tiir ka normaalselt lasta, Eveli, siis on hea võistlus. Ja viimases tiirus jääb üles üks märk, ei olnud ka halb lask, jälitajad eksivad samuti ja võin viimasele ringile rahuliku südamega (ja sirgema jalaga) minna. Natuke ikka surun, muidu mõni veel tahab üllatada, aga mõistlikult.

Kokkuvõttes tubli võistlus. Korralik laskmine, eriti eilsega võrreldes. Sõit nii ja naa, väga ei tormanud, aga jalutama ka ei jäänud. Mõistlik ühtlane tempo, ainult teravus puudus. Video pealt on näha, et tehnikat annaks veel parandada, jään natuke hakeldama, võiks pikemalt sõita, eriti tõusul. Jätame selle järgmisteks treeninguteks meelde. Tulemusi veel väljas pole, aga väidetavalt olin ma tänase päeva kiireim. Vist. Selline see laskesuusatamise moraal on - kui vähem trahve lasta, saad parema tulemuse.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/NMMCnq79aRQ}

Need olid väga õpetlikud kaks päeva. Suur töö on vaja veel enne talve ära teha, aga suund on siiski õige. Suudan kõike hästi teha, aga võib ka väga võssa minna. Meie soomlasest lasketreener Asko pidi nende võistluste põhjal laskmisest mingi analüüsi teha, minu dianoos on ilmselt: labiilne. Mis seal ikka, treenime edasi. Veel üks nädal Otepääl laagris, edasi vabapidamisel. Järgmised võistlused on kahe nädala pärast, teeme kiirelt need eestikad ka ära, seekord jooksult.

Priit oli muidugi sada miljonit korda minust tublim, nüüd on mul hea võimalus teda kirjutama utsitada, rahvas ka nõuab tungivalt;)

Nädala algusest saadik on tõsiselt treenitud. Neli päeva ja nõksa alla 13 tunni ning nii mõnigi lihas on üsna valus. Homsest alates elame võistluste rütmis - ametlik treening ja laupäev-pühapäev juba stardid. Treenimist päris ära ei unusta, aga vähe kergemalt ikka.

Kolmapäeva hommikul oli äratus 6:40. Kella kaheksaks istusin juba Maarjamõisa haiglas magnetuuringu ukse taga. Tehti õlast pilti. Uus kogemus. Kästi mitte liigutada, kõrvaklapid anti pähe, et raadiot kuulata. No raadiot kuulsin ma vast kokku 5 minutit, ülejäänud 15-20 minutit oli üks hirmus mürin ja paukumine. Järgmine kord võtan kõrvatropid kaasa;) Tulemused saan kätte järgmisel nädalal.

Pärast uuringut padavai Otepääle tagasi, et teha üks kiire kiirustrenn. Enam-vähem oli, võimu nagu oleks, aga päris täpselt ei oska öelda. Tiirus oli väiksemat sorti orkaan ja laskmistulemusi seega ei kommenteeri. Otsest katastroofi ei olnud, aga ei midagi head ka.

Võistlused tulevad kindlasti rasked, aga põnevad. Laskmine on nii ja naa, võin rahulikult nulliga lasta, aga võin sama rahulikult ka kolm või neli trahvi lasta. Selline suviselt kõikuv vorm. Tuulega tundub, et saan paremini hakkama kui eelmisel aastal, aga ikkagi on seis kahtlane. Rullivormist ei oska midagi arvata, haiguse tõttu olen kiirendustest parasjagu viilinud, paar korda olen lühemaid sutse teinud, nüüd oli siis vähe pikemad, aga ka mitte väga pikad. Rulli pealt võistlemisega on see nali, et algul ei oska nende keppide ja rullidega pihta hakata, ilmselged koordinatsiooniprobleemid. Mõne aja pärast läheb üle, siis tuleb väsimus ja ei jõua enam lollaktiivseid liigutusi teha. Tulemuse peale ei mõtle, tahaks teha korraliku võistluse, vähe trahve lasta ja korralikult tühjaks sõita.

Ahjaa, tulge ikka uudistama ka, laupäeval kell 14 algavad võistlused meeste sprindiga.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Juuli alguses tuli kohe kerge haigus kallale ja mõnda aega sai siis sellega võideldud. Edasi aga läks hästi - sai treenitud, sai ka pisut võisteldud. Laagris olime nädala Haanjas, nädala Otepääl ning võistlusteks oli IBU karikas jooksult Haanjas. Kuu lõpus jõudsime ka Hiiumaale.

Treeningtunde tuli poole tunni jagu vähem kui planeeritud ja eelmisest aastast tunni vähem, aga selle kirjutame puhtalt haiguse arvele, kolm päeva ei teinud midagi ning nädal aega lisaks pidasin treeninguga piiri. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu. Kõik on kontrolli all.

Eelmise aasta juuli.

Täna hommikul algas Otepääl järjekordne laager. Kaks nädalat, esimese nädala lõpus IBU karikasarja etapp rullidelt. Hiiumaal puhkus läks väga hästi, ilmad olid head, tuju ka hea.

Mis siis tehtud sai:

• hommikuti kaua magatud
• õhtul kaua telekat vaadatud
• ujumas käidud
• vaarikaid söödud
• kiva visatud
• grillitud
• tsillitud
• neljapäevakul käidud
• tennist mängitud
• puhkpilliorkestreid kuulatud ja rahvatantsijaid vaadatud
• Suuremõisa lossi külastatud
• 5 Kärdla ühepäevakohvikus "kohvitatud"

Ausõna, tore oli. Ja nüüd uue hooga kõvasti treenima.

Pikalt sai seda planeeritud ja kaks korda edasi lükatud, aga nüüd oleme kohal. Kolmapäeva õhtust nädala lõpuni Hiiumaal. Aktiivne puhkus. Peamiselt puhkus kohustustest, mis meid Elvas ootaks. Juhhuu!

Kõik hakkas pihta juba Rohuküla sadamas, kuhu me jõudsime minu valeteadmise tõttu 1:50 enne praami. Või 10 minutit pärast, oleneb kuidas võtta. Meie võtsime vabalt ja Priit käis meres ujumas. Minu jaoks oli vesi traditsiooniliselt märg, külm ja vastik ja õues tuul ka puhus. Niisama kalda ääres solberdades leidsin aga veest millimallikad. Muuseas, Priidu pilt on petekas, temast paremal oli terve meri rahvast täis.

Eile tegime ära kivaviskamise Lehtma rannas. Liiva oli palju. Liiv laulis ja oli muidu tore. Multifunktsionaalne. Priit nägi liivaringe esimest korda. Vesi muuhulgas oli üllatavalt soe ja minagi käisin ujumas

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/gDQ-YY5BdAU}

Ranna ääres oli ka vana vene sõjaväe torn, sest lõppude lõpuks oli siin ikkagi riigipiir. Alt vaadates madal, ülevalt päris kõrge.

Lõpetuseks näitlik õppetund sellst, mis juhtub, kui kohtuvad Priit ja vaarikad. Vaarikad kaotavad.

Hetkeks side lõpp. Meid ootavad uued suured teod.