| Kirjutas Eveli | | Esm, 30.Aug.2010 08:31 | Teravsilmad on võibolla juba paremas tulbas märganud üht uut logo - ja nii ongi. Meil on hea meel teatada, et Dagöplast on otsustanud meie püüdlustele õla alla panna. Üheskoos paremate tulemuste poole!
  Dagöplast aitab Eveli Sauel ja Priit Viksil tippe vallutada
Hiiumaa firma Dagöplast ja laskesuusatajad Priit Viks ja Eveli Saue allkirjastasid sponsorlepingu.
Dagöplasti juht ja omanik Leif Andersson: "Biathlon on väga põnev spordiala. Ootan Evelilt ja Priidult säravaid esitlusi ja edukat hooaega."
"Kui koostöö sujub, võib esialgu üheks hoojaks sõlmitud leping pikeneda," lisas Andersson.
Laskesuusataja Eveli Saue: "Minul hiidlasena on väga hea meel, et just väikeselt kodusaarelt tulevad toetajad, kelle abiga saab talvel hakata maailma vallutama." Sportlasena on tal hea meel teada, et kodukandi rahvas tema tegemisi toetab ja võistlustele kaasa elab.
Priit Viks segitas, et kuigi Dagöplasti juht Leif Andersson on rootslane - või hoopiski tänu sellele - leiti kiiresti ühised huvid. "Andresson on pärit Rootsist Torsbyst, kus laskesuusatamine on populaarne ja ta tegeleb ise ka spordiga. Evelit teab ta juba aastaid ja on talle ikka võistlustel kaasa elanud," lisas Viks.
Uue hooaja eesmärkides on Eveli Sauel jõuda nii mõnelgi maailmakarikaetapil esikümnesse. Juba kolmapäeval alustavad Eveli Saue ja Priit Viks treeninglaagrit Ramsaus, kus harjutatakse Asko Nuutineni käe all koos Kadri Lehtla ja Soome laskesuusatajatega.Â
Maailmakarikasarja avastart on 1.detsembris Östersundis.
AS DAGÖPLAST on polüetüleenist kiletoodete tootja. Ettevõte tegutseb 1998 aastast ja on tänaseks üks juhtivatest kiletootjatest Baltikumis. Peamiseks toodanguks on kilekotid, prügikotid, kilepõlled, hoiatuslindid ja kaablikaitselindid. Firma tegeleb ka plastikjäätmete ümbertöötlemisega.
|
Teema: avalik |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 27.Aug.2010 15:10 | Nagu tavaliselt on puhkenädal olnud väga tihe. Üks päev siin, teine seal, siis jälle siin ja seal... Näiteks oleme me mõlemad Priiduga Elva meistrid rullsuusatamises, hambaarstile on hambad ette näidatud, käidud külas ja isegi trennis;)
 Täna oli meil Otepääl väike kontrolka - sprindidistants, Start rullid, stardivahe 2 min. Võistlused olid osavõtjaterohked ning lausa rahvusvahelised - 8 eesti meest, 3 eesti naist ning naisteklassis üks välisesineja Moskvast. Stardijärjestuse otsustamine oli omapärane: pandi kõik ühele joonele ning kes esimesena püsti viis märki maha saab, on viimane startija jne. Priit takerdus korra neljandal lasul ning oli viies (ehk siis neljas startija), mina lasin kiire nulli ja seega pidin kõige kauem oma starti ootama.
Sõit oli minul täpselt selline, nagu me treeninud olemegi. Kõike nagu jõudis, aga kiirust ei ole. Kui viimasel ringil Kristeliga kokku saime, siis siledal maal ja lühematel-laugematel tõusudel ei jäänud ta kuhugi, vähe suurematel tuli vahe sisse. Tegelikult sõitis ta ilusti, pole midagi öelda. Mina ei saanud kuidagi aga pöördeid üles, keskmine pulss oli 171 ja max 183, laupäeval Haanjas olid numbrid 178 ja 186. Hea küll, Haanjas oli jooks ka, aga siiski oli täna kogu aeg selline tunne, et ma ei jõua lihtsalt nii kiiresti sõita, et ära väsiks;) Mitte et nüüd mingi päris jalutuskäik oleks olnud, lõpus oli laktaat ikka üle 10, aga mingit rasket hetke ei tekkinud.
Treeningvõistluse võidu tõi mulle aga laskmine. Pealelaskmine oli ideaalne, võistlusel 1+0, 27 (15 esimene) ja 23 (16 esimene) sekundit, kusjuures püsti pidin enne esimest lasku pisut silmaklappi kohendama. Üldiselt ilus laskmine, aga rulli pealt on see asi pisut lihtsam kui jooksult ja pulss oli madalam ka.
Priiduga läks aga pisut kehvasti. Teisel ringil hakkas üks rulli ratas vaikselt ära vajuma ja kolmandaks ringiks oligi kutu. Hea, et laskumisel ei kukkunud - kui ikka üks ratas normaalselt ringi ei käi, või kui käibki, siis kisub kõvasti, siis on võimalik püsti jääda ainult ühe jala peal... Ehk siis jäi korralik treening kahjuks ära. Lasta sai, 1+2, 29 ja 26 sekundit, üldiselt normaalne, aga lihtsalt pihta ei läinud. Küll ükskord läheb.
Taaskord üks hea treening, näitas hetkeseisu päris hästi ära ning see on üsna selline, nagu augusti lõpus olema peakski. Arenguruumi on umbes sama palju, kui talveni aegagi;)
Varsti läheme Ramsausse suusatama! |
Teema: elu treening laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 23.Aug.2010 10:43 | Jälle kodus. Kuigi kolm nädalat Otepääl möödus lausa lennates, on siiski väga hea meel jälle kodus olla ja veel parem meel on puhata. Ütleme nii, et viimane nädal oli niigi piisavalt raske, aga laupäevased eestikad panid i-le ilusa täpi ja nüüd võib küll superkompensatsioon alata.
Â
Ilm oli laupäeval jooksuvõistluseks muidugi ideaalne. Selline sombune, samas mitte väga külm. Pealelaskmise oleks võinud seekord vahele jätta, summaarne parandus oli 0 (üks üles, üks alla tagasi). Startisin naistest esimesena ehk siis olin teistele tempotegija eest, kuigi eks siin oli teada, et üldiselt on meil jooksutase piisavalt võrdne, et võidaks parim laskja. Ning Haanja jooksuring on täpselt selline edasi-tagasi, et ka jälitajad on kogu aeg nagu peo peal näha.
Eesmärk oli joosta kiiresti ja lasta täpselt;) Lahtiseletatult siis joosta esimesed 4 ringi tempokalt ja lõdvalt, aga mitte punases ning viimane ring vajutada. Lasta lõdvalt ja rahulikult, kiirelt ja täpselt ning soovitavalt mitte üle 3 trahvi. Plaan oli hea.
Esimese ringi panin hooga minema, enda arvates mõistliku tempoga, pulss oli ka hea, aga järgmistel ringidel pidin järgi andma. Mitte et oleks kangeks jäänud, aga rohkem oli hirm enese kinni tõmbamise ees. No natuke jäin kangeks ka, laskumistel ei julgenud väga lõdva jalaga enam joosta, seal olid need nii künklikud ka ja mul on hetkel mõlemad jalad sellised poolpidused (ja maa oli külmand ja kärss oli kärnas...), aga üldiselt sellist väga suremishetke polnud ja lihased käitusid väga ilusti. Kahel ringil haarasin Mihklilt (kui ma pole veel kirjutanud, siis Mihkel on meie suvine abitreener) ka joogipudeli, aga see oli üsna ebavajalik. Viimasel ringil jooksin enda arvates kiiresti, raske oli, aga jõudsin suruda küll. Nii et jooksuga olen üldkokkuvõttes rahul, oleks saanud ka natuke paremini, aga midagi halvasti ka polnud.
Laskmine oli natuke kahtlane. Esimene tiir on ilus null. Teine tiir - kaks esimest mööda, kiire mõttepaus, kolm viimast pihta. Kolmas tiir - vt teine tiir. Neljas tiir - esimene mööda, ülejäänud pihta. Mitte just päris nii nagu planeeritud. Aga hea kogemus. Tuli uuesti meelde, et 170 ja 180 pulsiga laskmine on kaks hoopis erinevat spordiala. Trennis lased 170 pulsiga nagu kulda, nüüd võistluste oli 180-ga suur probleem seda väiksest märgikest nähagi, pihta laskmisest rääkimata. Kogu tähelepanu läkski sujuvalt sihtimisele, sellised pisiasjad nagu õige asend, lõdvestus ja sujuv päästmine kippusid kuskile ajukäärude vahele ära kaduma... Iseenesest ei ole selles midagi uut, eelmisel aastal võitlesin ma sügisel põhimõtteliselt sama asjaga, siis olid küll tulemused märksa hullemad. Hea meeldetuletus ja kohe varsti saame Ramsaus seda kõrget pulssi harjutama hakata. Tegelikult ei olnud see laskmine midagi väga hullu, suve kohta täiesti keskmine.
Priit tegi ka enam-vähem korraliku võistluse. Joosta oli mõistlik, lasta ka, lihtsalt ei trehvanud, aga lootust oli, st vabalt oleks võinud mõni lask rohkem pihta minna (minu laskmine oli pigem vastupidi - vabalt oleks võinud ka rohkem trahve tulla). Hea treening igal juhul.
Laupäeva õhtul juhtus aga ka üks kurb sündmus, mind kaua ausalt teeninud telefon andis otsad, tundub et jäävalt. Tema lahkumine oli äkiline, aga samas kiire ning loodetavasti valutu - ühel hetkel kirjutasin sõnumit, teisel oli juba pilt kadunud ning enam tagasi ei tulnud. Ilmselt viin ta veel lahkamisele (võibolla saab veel elulooma?), aga eks tal oli vanust ka juba, sügisel oleks täitnud 7 aastat... Hetkel kasutan ühte Priidu vana telefoni, kusjuures Elo kasutab ühte teist Priidu vana telefoni (vist, viimati oli ta seda juuksekummiga edukalt parandanud) ja Priit ise räägib minu võidetud täitsa uue ja edava Nokiaga;) Aga niikuinii on mul telefon suurema osa ajast välja lülitatud või kuskil taskus, nii et ega ma teda eriti ei kasuta..
Selle nädala saame rahus kodus olla, aga järgmisel läheme juba Ramsausse. Ootan põnevusega! |
Teema: laskejooks eestikad individuaal elu laager treening laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 20.Aug.2010 16:30 | Mis ma rääkisin, et sügis on käes? Nüüd ei ole ainult päris kindel, et ma mitte kurja ise esile ei kutsunud... Või mis kuri see väike vihm ja inimlikud temperatuurid nüüd niiväga ongi, pigem tagasipööre normaalsusesse. Polnudki sellel suvel korralikku vihma saanud.
 Noh, nüüd siis sain. Kolmapäeva lõunast neljapäeva õhtuni sai märjaks tehtud neli paari jalanõusid. Kusjuures kaks paari jäid veel kuivaks;) Igal juhul kolmapäevaõhtune kerge klassika rull kujunes üsna veespordiks, neljapäevahommikune imm oli lihtsalt vihm, loigud ja palju pori, neljapäeva õhtuks oli ainult rohi veel märg, aga sellest piisab, et tossud kuivaks ei jääks. Õnneks läks täna ilm ilusaks, kuigi hommikul oli õues päris krõbe, kütab päike päris hästi ja on lootust asjad kuivaks saada.
 Muidu läheb ka hästi. Hommikused pulsid kukuvad mühinal, õhtul näitab kell numbreid alla 40. Uskumatu, varsti tuleb nagu ratturitel öösel üles tõusta ja kükke teha, et veri ikka ringi käiks;) Akna taga on meile ilmunud lisa meie koduloomade kollektsioonile ( nahkhiir 2007 ja hiir 2008). Liiki pole suutnud tuvastada, suurus on suur, kuigi pilt on päris suur optiline pettus, tegelikult on umbes minu pöidla ülemise lüli suurune. Pirakas igal juhul. Ükspäev elas üks tunduvalt väiksem ämblik ka mu relvakotis ning üks koibik kodis mööda kätt. Mina, loomasõber.
Homme on siis Haanjas eestikad. Peamiselt on see hea võimalus teha üks kõva tempotrenn ja tervelt neli tiiru võistlussituatsioonis laskmist. Viimastel päevadel pole jalg just kõige kergem olnud, aga seda polegi praegu veel vaja. |
Teema: laager treening elu |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 17.Aug.2010 18:46 | See oli juba üle nädala tagasi, kui sõitsime ükspäev Otepää poole, õues oli 25 kraadi sooja - ja õhus oli esimest korda sügist... Tookord küll vaevumärgatav vihje, aga nüüdseks on see kaugele edasi arenenud. Õhtud ja hommikud on juba jahedad, pikemad riided on vaja koti-kapipõhjast välja otsida ning õunad on valmis (väidetavalt, meil Elvas on kolm õuna viie puu peal, ploomidega pole ka oluliselt parem seis).
 Viimane nädal Otepääl, loodetavasti ka selle aasta viimane. Eks väiksemaid otsi tuleb ilmselt ka sügisel ja talvel ette, aga põhirõhk läheb septembrist alates suusatamisele, mida kahjuks kuni detsembrini Eestis eriti teha ei saa. Kui kõik ikka planeeritult läheb, siis 2. septembril lähme Ramsausse. Hurraa!
Enne seda on vaja veel nii mõnedki treeningud üle elada ning laupäeval saame isegi võistleda. Pühapäeval meie ei jookse, peatreener ei luba;) (ega ise ka väga tungivalt ei sooviks;). See-eest pidi aga pühapäeva lõunal olema Haanjas võimalus ennast ka maastikuratta-biathlonis proovile panna...
Täna üle pika aja jälle Helvise hoolitsevate käte alla massaaži - mmmmõnus (ilmselt küll pigem valus, aga pärast on mmmmõnus). |
Teema: laager treening elu |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 16.Aug.2010 08:52 | Juuli oli ilus aeg. Suusad sai alla! Nädalakese olime Vuokattis laagris ning lumetunnelis sai selle hooaja mõttes jala valgeks. Tore oli. Cesises IBU karikal sai 0+0 lastud ja kõigile pähe tehtud, muud väiksemaid jooksuvõistlusi oli veelgi. Kaks nädalat olime ka Otepääl laagris, mõne aja Hiiumaal ning kuule pani punkti Xdream.
| Treeningpäevad | 27 | | Treeningkorrad | 40 | | Võistlusi | 4 | | Haiguspäevi |  0 | | Km kokku | 587,6 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 441,5 | | ÜKE | 10:37 | | Aeg kokku | 69:14 | | SV | 00:48 | | SV % | 1,2% | | EV | 03:10 | | EV % | 4,6% | | PV ja madalam | 65:16 | | Padrunid: lamades | 1120 | |  püsti | 753 | |  koormuselt |  797 | | lasketreening | 15:15 | | komplekse |  13 | Korralik treeningkuu, eksole. Alguses mind üllatasid suhteliselt vähesed kilomeetrid (eelmisel aastal 654), aga tegelikult on seletus lihtne - kompleksid! Ütleme nii, et tunni aja kohta sõidan ma ilma laskmiseta umbes 2km rohkem. Samuti on sellel aastal rohkem jõudu tehtud - ning sealt ei tule üldse kilomeetreid! Juuli 2009 Juuli 2008 Juuli 2007 Juuli 2006 |
Teema: juuli 2010 kokkuvõte |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 14.Aug.2010 18:56 | Ãœldiselt läheneb teine treeningnädal tuttavas rütmis lõpule. Laagri kava - teisipäeval hüpped, kolmapäeval-neljapäeval lihased valusad, reedel saab juba elada, laupäeva hommikul max jõud ja jälle teisipäevani lihased valusad. Korrata. Â
Hüpped on ühed salakavalad asjad. Ma arvan, et väga spetsiifiliste harjutustega suudaks ma 5 minuti tööga tagada järgmiseks kaheks päevaks kerge liikumisvõimetuse. Aga kuna see pole eesmärk omaette, eesmärk on ikka talvel kiiremini mäest üles saada, siis saavutame sama efekti umbes 20 minuti - poole tunniga.Â
Laskmine läheb enam-vähem. Kohati on tunne, et võiks parem olla, eriti lamades, aga täna pisut teravamal treeningul sain jälle ilusti hakkama, nii et erinevalt eelmisest kuust pole jõudnud ennast kahe nädalaga laskeauku treenida. Aega muidugi on ka veel;)
Homne pikk ots tuleb veel kuidagi üle elada ja esmaspäev on puhkepäev - kulub marjaks ära. Ning siis ongi kõigest viimane treeningnädal enne nädalast puhkust! Nüüd, teise nädala lõpuks, hakkab ikka väsimus kohati näole andma, aga korraliku söögi ja unega ning ühe puhkepäevaga saab konditsiooni tagasi. Vot kolmanda nädala lõpuks on koss ikka nii koos, et mõnuga istud pärast trenni muru peal ning naudid lihtsalt olemist. Puhkenädala mõte ongi ennast uuesti korralikult välja puhata ning siis tugeva ja reipana uue treeningtsükli kallale asuda.
Järmise nädala lõpus on Haanjas eestikad, laskejooks, laupäeval individuaal, pühapäeval mass. Hetkeseisuga need koondisele kohustuslikud pole, aga laupäeval paneme ikkagi jala joonele, hea aeg-ajalt võistlusnärvi ka proovida. Loodetavasti on konkurents terav, võibolla isegi rahvusvaheline? Vähemalt siin Otepääl on kõiksugu erinevaid Vene laskesuusatajaid treenimas üle 30. |
Teema: laager treening laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Kol, 11.Aug.2010 07:16 | Vastu tulles rahva tungivale soovile räägin järgnevalt pisut meie füüsilise treeningu ülesehitusest, mahtudest ning üldisest filosoofiast. Numbrites saab näpuga järge ajada rubriigis " Treeningpäevik", seal on kirjas kuude kokkuvõtted alates maist 2006 ehk siis üle nelja aasta - jeerum, kas tõesti on sellest nii palju aega möödas!?
 Soojenduseks tuimad arvud (hooaeg - treeningtunnid - parim MK koht): 2002/2003 - 457 - ? 2003/2004 - 409 - 27 (selgituseks - veebruari ja märtsi treeningtunnid olid vastavalt 7 ja 2 tundi, pikk haigus päädis mandlilõikusega) 2004/2005 - 441 - 82 (aga juunioride MMil 2x8 + teate 3) 2005/2006 - 503 - 37 2006/2007 - 565 - 5 2007/2008 - 617 - 9 2008/2009 - 645 - 6 2009/2010 - 646 - 41 (ei kommentaari) 2010/2011 - umbes 650 - ?
Üldiselt olen ma seda meelt, et minu sõidukiirust võrreldes eelmise aastaga parandaks märgatavalt jalaluu mittemurdmine;) Täiesti tervena sain eelmisel aastal teha täpselt 1 (ühe) võistluse, milleks oli IBU karikas Idres. Ülejäänud puhkudel olin ma kas invaliid ja/või haige. Isegi EM - ma oleks oma köhaga igale hobusele silmad ette teinud. Kui nüüd kasutada suurt hulka "olekseid" ja "polekseid" ning kallutatud ja meelevaldseid arvutusi, siis terve inimesena oleks minu kaotus sõidus sprindis olnud kiireimale ~1 min. See on täielik kesktase, hea laskmisega on sellise sõiduga esikümme väga reaalne, minu eelmiste aastate tase on olnud pigem ~1:30. Aga see siis selliseks kauniks vahespekulatsiooniks.
Ülaltoodud numbrid näitavad, et MK-l esikümnesse sõitmiseks piisab isegi 565 treeningtunnist (ja 5300 padrunist!). Rohkem tunde (ja padruneid) on idee pärast vaja vaid selleks, et selliseid sõite teha järjekindlalt. Nagu numbritest näha, siis enda jaoks loen sobivaks u 650 tundi, see on selline maht, mille pealt ma säilitan värskuse ja olen võimeline ka võistlema, mitte ei ole kogu aeg ühtlaselt väsinud. Hetke tingimuste ja vahenditega on mahu tõstmine üsna riskantne tegevus, eriti kui arvestada, et ka 100 vähema treeningtunni pealt on mingeid tulemusi saavutatud.
Kirjandus, mis pajatab peamiselt murdmaasuusatamisest, vähemalt nendes keeltes, mida mina lugeda mõistan, räägib nii meeste kui naiste puhul umbes 700-800 treeningtunnist aastas. Kui mu mälu mind ei peta, siis Aino-Kaisa Saarineni (või hoopis Riitta-Liisa Roponeni?) hooaja maht oli 642 tundi (vt. " Kogu tõde suusatamisest"). Svendsen rääkis 2008 aastal 700 treeningtunnist. Torgny Mogren polevat elus üle 500 tunni teinud. Kuulujutud Kowalczyku kohta räägivad 1200 tunnist. Nii et tõde on kindlasti kusagil olemas:D Laskesuusataja puhul tuleb arvestada ka seda, et me ka laseme. Eelmisel aastal tuli lasketunde lisaks füüsilistele juurde ~100, rääkimata sellest, et pooleteist-tunnine komplekstreening võtab aega vähemalt tund ja kolmveerand, pigem isegi kaks. Päevas on aga siiski 24 tundi ja treeningute vaheline taastumine on treeningute edu valem (super- ja muu kompensatsioon, eksole). Lisaks on meil võistlumaad ka lühemad ehk siis füüsilise treeningu peale võib laskesuusataja kulutada murdmaasuusatamisest vähem aega.
Kindlasti kohe on meil arenguruumi intensiivsuste osas, vähemalt paberil. Kuid ka seal on suur roll individuaalsetel erinevustel, tehnilistel nüanssidel ning taustajõududel. Individuaalsed erinevused - minu võistlus on ~35% SV, 50% EV, 15% PV (neid lühendeid ma kuskil kunagi selgitasin). Priit paneb praktiliselt kogu aeg punases ehk SV. Tehnilised nüansid - 30-sekundiline max spurt suuskadel või rullidel ei tõsta minu pulssi SVsse. Taastub kiirelt ära ka, samas võib treeningul neid spurte teatud vahega tehes olla laktaat stabiilselt üle 5. Sama seis erialase jõutrenniga - pulss PV, laktaat SV. Mis ta siis on, kuidas kirja läheb? Minul käib kõik tsoonide arvestus 100% pulsi järgi, treeningu tegeliku iseloomu kirjutan eraldi juurde. Taustajõud - ehk taastumiseks olev aeg, vahendid ja kontroll. Nende parema taseme korral võib seda võimete piiri märksa lähemalt katsumas käia. Aga eks me üritame, proovime iga aastaga vunki vaikselt juurde keerata.
Jõu pool on maailmaga võrdluse mõttes tumedam maa. Ma tean erinevaid jõutreeninguid ning mul on oma visioon, kuidas neid kasutada, aga ma ei tea, palju teised tüdrukud lõuga tõmbavad või kui suure raskusega kükitavad. Omalt poolt panen välja 10 lõuga, 130kg poolkükki (jalg võiks rohkemgi, aga selg hakkab võbelema, seega pole rohkemaga proovinud), 52,5kg lamades surumist. Vihjete kohaselt - ei midagi hullu, aga kindlasti mitte suusatajate maailmarekordid. See on kusjuures mitme aasta järjekindla töö tulemus.
Kust siis tuleb see kaotus suusarajal? Nii kaugele pole eesti biathlon veel jõudnud, et mõõdaks välja kaotused erineva profiiliga lõikudel - sile, laskumine, erineva raskusastmega tõusud jne. Seega on järgnev osa taas kord meelevaldne ja isiklikel vaatlustel põhinev. Tappa saan ma peamiselt tõusudel. Mida suuremad, seda rohkem. Laskumised on seevastu minu leib. Siledal olen üsna hea, aga võiks olla parem, eriti rasketes oludes. Lõpuspurt on tugev. Ehk siis siin on ilmselge vihje mootorile. Ma nüüd täpset diagnoosi ei suuda panna, on see maksimaalne hapnikutarbimine, mis seal piiravaks saab, või lihtsalt kiiruslik vastupidavus. Pakuks pigem esimest varianti, sest viimast ringi võin ma keevitada küll, aga tervet tõusu ei suuda läbida sellise kiirusega nagu tipud. Tuleb laskumine, saan korra 10sek puhata ja siis võin jälle panna, kiiremini kui need, kes just tõusul minust mööda sõitsid. Tõusul mängib olulist rolli ka võimsus ja selle kallal olen küll kõva tööd teinud. Eelmisel aastal kusjuures kohati isegi tundus, et olen tõusudel paremaks läinud, aga see eelmine aasta oli üldiselt selline kahtlane. Trennis sai vähemalt seda harjutatud kõvasti, neid surm silme ees lõike uuesti ja uuesti... Uskuge mind, ühtlases kiires tempos (EV) tund aega vehkida on märksa meeldivam, kui teha "4x10 sek/1min paus, 5 min paus, 4x40 sek/20sek, 5 min paus, 4x40sek/20sek (kõik max), 5 min paus, 3x1,5 min (1 min EV2, 30sek max)/4,5 min paus" (tsitaat treeningpäevikust).
Minu treeningfilosoofia pärineb mitmest allikast, üritan uurida igalt poolt, kus vähegi saan. Eestikeelse treeningõpetuse ja vastupidavusalade kuldvara olen läbi lugenud, ingliskeelset leiab niivõrd-kuivõrd internetist. Ma arvan, et korralik artiklitebaas on arvutisse kogunenud;) Peamised hetkemõjutajad on Frieli "Maastikuratturi treeningupiibel", FasterSkier.com, eestimaine programm nimega Atleet ja tema autor (kes teab, see teab, mul pole kokkulepet tema nime kasutuseks), Tõnu Pääsuke algbaasi loojana ning enda 8 aastat treeningpäevikut ning 11 aastat suuremal või vähemal määral oma peaga treenimist. Hetkel on kolmandal ülelugemisel " Inimese anatoomia ja füsioloogia" (väga põnev), esmalugemisel Orlicki "In Pursuit of Excellence" (küll 2. trükk, aga siiski väga põnev). Â
Ãœldiselt sai vist jälle segane jutt, aga ma ei tahtnud päris romaanižanri ka laskuda.Â
Kohustuslik tormilõik. Kodus olime mina ja Priidu vanaema, Priit oli sõbral külas. Mina puhastasin rahulikult mustikaid ja lõpetasin tatra keetmist, kardinad olid köögipoolel ees, et päike tuba palavaks ei kütaks. Ühtäkki hakkas õuest tulema imelikke hääli - ja siis läkski mölluks. Aknad paukusid, ma jooksin neid kinni panema, kööki tagasi jõudsin parajasti selleks, et näha õhupuhasti tulesid korra vilkumas ning siis oli nii toas kui õues pimedus. Kindluse mõttes lükkasin veel korgid ka välja. Ülejäänud aja istusime vanaemaga all toas ja lootsime, et maja paika jääb. Jäigi, isegi kask, mis olevat jutu järgi juba "katust kõditanud" jäi püsti. Tänaval see-eest oli üks elektripost pikali ja no terves linnas oli puid nagu murdu murdunud. Nagu torm oleks üle käinud... Elektriga on majas veel mingi anomaalia, mida tuleb uurida ja tundub, et pliidi tabloo jäi ka tummaks.
Praegu oleme jälle Otepääl. Treenime. |
Teema: treening elu |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 06.Aug.2010 22:10 | Viimased kolm nädalat on mu laskmine olnud kui ameerika raudteel. Vuokattis juba hakkas lõpus natuke ära vajuma, tagasi Eestis oli vahepeal täielik karauul - lamades oli raske viis lasku järjest seitsme ringi saada... Isegi rahulikult lastes võitlesid vägisi 80%, nii kui mingi võistlusmoment, tuul või tugevam koormus peale tuli, nii vaatasid, et väga palju alla 70% ei läheks. Ühesõnaga - paha lugu. Siis sai laager läbi, nädal aega pauku ei teinud ning nüüd lasen jälle nagu kulda:D
 Viimased trennid on olnud ausalt hingekosutavad. Lausa lust on lasta, kui märgid muudkui kukuvad. Eile oli meil õhtul selline võistulaskmine, erinevad laskeülesanded, täpsuse ja kiiruse peale. Püstilaskmises loovutasin 9 võimalikust vaid 3 teistele, lamades lasin ka hästi, aga tase on lihtsalt niivõrd kõva! Korra jäin lausa puhtalt lastes viimaseks, lihtsalt oli korraks tõrge, aga ühtegi viga ei andestatud;)
Mis ma kõige sellega öelda tahan - laskmine käib lainetega, nagu füüsiline vormgi. Nüüd on vähemalt hea teada, et ükskõik kui põhjas ma vahepeal käin, tagasi üles on võimalik alati tulla. Muidugi kehtib see ka vastupidi - ükskõik kui hästi ma parajasti lasen, ei sega miski mul näiteks 4+3 noppimast:D
Täna oli Otepää laagrist "poolvaba" päev, hommikul kerge 2,5-tunnine imikas, õhtul käisime Võrtsu ääres mustikal, nüüd jälle Otepääl tagasi - homme on väga korralik treeningpäev. Loodetavasti jääb siiski aega ka triatloniste vaadata, Elva onn on täpselt rattaraja ühes sisekurvis, kusjuures üsna teravas ja kiires kurvis. |
Teema: laskmine laager elu |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 03.Aug.2010 17:48 | Sellist tulemust ei osanud küll oodata - ülivõimas esikoht - 45-minutise eduga, kusjuures üleüldse oli B-raja esiviisikus ainult üks meestetiim. Tugevate eesti naiste vastupidavus? Minu teooria kõlab küll nii, et naised lihtsalt takistavad meeste pea ees pimedasse metsa eksima tormamist - ja see oli selle võistluse võtmeküsimus. Â
 Ma arvan, et esimest korda Xdreami ajaloos olime me julgelt 10 minutit enne starti kaartide juures valmis. Ei mingit viimase hetke rabistamist, kummide pumpamist ja joogipudelite täitmist. Müstika. Kui start anti, siis oli esialgne strateegia paigas - lihtsalt rattaga sõita. Ja nii me sõitsimegi. Kaardile heitsin pilke puhtjuhuslikult, täpselt piisavalt, et aru saada, mitmenda punkti poole teel oleme. Üldiselt lihtsalt rippusin meestel järgi ja üritasin mitte ohtlikesse olukordadesse sattuda. Kogu võistluse kõrgemad pulsid saavutasin just siin. Meeldejääv oli ka hetk, mil olime just uuesti grupi kinni püüdnud ja lootsin, et nüüd saab rahulikult tirri lasta, aga siis tuli tagant STR, kes vahepeal veal käis ning grupp pani jälle rõõmsalt eest ära. Kanuusse jõudsime kaheksandana, aga vahed oli väikesed.
Kanuu polnud me ilmselgelt kõige osavamad. Toorest jõudu oli, siledal maal, ptüi, veel liikusime väga reipalt, aga need punktid... Esimesega jäime roostikku kinni ja kaotasime 6 kohta. Järgneval toore jõu etapil tõusime positsiooni võrra. Järgmises legendaarses koht järvel punktis ühinesime liidrite olematu punkti otsinguga ning veetsime seal rõõmsa lisaveerandtunni;) Viimaste etappidega rehabiliteerisime end pisut (tore oli kanuud vedada ning pärast vees ujujate vahel slaalomit sõita). Üldiselt veetsin mina suure osa ajast kanuus viilides ehk siis mitte mõlades, vaid kaarti vaadates. Rattaralliga maadlesin ikka päris pikalt, jõudsin järeldusele, et punktikoht on kahjuks kaardilt väljas, nägin paari lõikekohta, aga mitte kõiki. Üldiselt mulle seekordne kanuu meeldis, piisavalt lühike, vaade oli ilus, vesi soe ja nagu öeldud, sai kõvasti viilida;)
Järgnev jalgsi valik oli minule väga hariv. Sai ilusti selgeks, et umbropsu tormates ei jõua öises metsas kuhugi. Või õigemini jõuab, aga mitte sinna kuhu vaja. Esimesed kaks (38 ja 34) saime ilusti, rahvast oli palju (ainult üks Marko(?) oli kadunud). Tegelikult pidi ka enda tiimiliikmetega pidevalt ühendust hoidma, rahvamassis oli ärakadumine väga reaalne. Igastahes - 37 tundus labane punkt: lohust välja sihile, siis sihiristi, sealt teist sihti pidi punkti välja. Praktikas hindasin kaugust totaalselt valesti ja tegin tubli 5-minutise vea. Õnneks saime ennast kiirelt paika ja läksime punkti, vedades terve jaaniussikeste rivi endaga kaasa. Taaskord võimas vaatepilt. Jooksult tulles olime tõusnud lausa seitsmendaks.
Eraldi ratta lahendasime nii, et ma näitasin meestele enam-vähem teeotsad kätte (A&B), ootasin nad ära ning läksime rõõmsalt koos minu punkti. Kuigi kohati oli kõhe seal pimedas metsavahel oodata (ning iga saabuva tulukese peale "Olaf?" hõigata, aga taas sain kaarti vaadata ja mitte rattarallit pureda. Etapi läbisime aga kaduteta ning võrdlemisi kiirelt, tõustes neljandaks. Laevade pommitamine kiilus vahepeal kinni, aga vähemalt kohalolevatest võistkondadest lahendasime selle selgelt kiiremini ning olimegi nagu niuhti liidrid.Â
Järgmisel jalgsietapil liikusime rahulikult, lugesin kaarti täpselt, ennustasin teede asupaika õigesti ning põhimõtteliselt tegime ainult ühe väikse lisakaare - 18. punktiga kaldusime vasakule. Muidu matkasime eeskujulikult - mäest üles käisime, alla jooksime. Kahjuks ühel mäestallajooksul tegi mul vasak jalg väga inetu liigutuse, mille ma nüüdseks olen diagnoosinud kui kerge väänamise ehk siis ühe hüppeliigese sideme venituse. Ãœtleme nii, et luumurruga võrreldes on see ikka Miki-Hiir, isegi tempot polnud vaja oluliselt alla lasta (etapiajad 2 & 1!), ainult edaspidi vaatasin hoolega, kuhu ma jala maha panen. Loo moraal - enne pikka öist seiklust tuleb mõlemad jalad ära teipida, sest parem jalg (see luumurtud, aga teibitud) pidas ikka ilusti vastu. Noh, võrdlemisi ilusti. Etteruttavalt võin öelda, et seitsmendal tunnil olid mõlemad jalad nagu makaronid all ja joosta sobis ainult siledal ning allamäge pinnal. Â
Järgnes lühike rattaetapp, mille püandiks oli liini all rataste jalutamine. Olime just pääsenud nendelt liivateedelt ning Raidar jõudis õhata, et "nüüd saab korralikul teel sõita"... Ilmselt mitte. Alguses ei saanud me kuidagi ühelegi luhale pihta, ragistasime omasoodu ühest äärest teise ning see liinipost meenutas miraazi, mis grammigi lähemale ei tulei, aga siis saime paarile luhale pihta ning liini parem äär osutus võrdlemisi hästi jalutatavaks. Üldiselt on sellistel rattatassimisetappidel meie elukorraldus selline, et keegi meestest võtab minu 100-kilose ratta (siinkohale ei ole tegu hinnaga...) ja mina võtan siis ühe udusule õlale. Kuigi ega sellest udusulest oli punktini jõudes tugev kopp ees...
Järgnes kurikuulus rattaralli. Kuigi etapiaegade väitel oli meie edumaa tolleks ajaks üsna tagasihoidlik, siis meile endale tundus, et oleme üksi metsas. Sõitsime rahulikult ja kontrollitult, lõiget 5->16 välja ei hauganud, aga see-eest läksime põhimõtteliselt 9->19 ehk kogu aeg suurt kruusa mööda. Pärast punkti järgisime legendi püüdlikult nr.32-ni, sealt poleks küll enam mingi vägi mind paremale keerama meelitanud... Ilm läks ka sobival ajal valgeks, mul hakkas just lamp ära kustuma. See-eest hakkas kohati päris jahe, eriti jalgadel. Päiksetõus värk. Tempo oli iseenesest mõistlik, aga minu ratas hakkas mulle järjest rohkem närvidele käima - põhimõtteliselt oli mul automaatkäigukast, ainult ragises ja vahetas omasoodu käike. Lõpus sõitsid teatud 5-6 käiguga, mis ilusti sees püsisid. Ütleme, et ega see jaksule väga positiivselt mõjunud. Nii et kui pisut enne lõppu tuli üks mõrvartõus, siis mina sain oma haamri seal ära. Edasi läks juba üsna raskelt. Ahjaa, kui pisut enne lõppu välja peal seda vaatetorni silmasin, siis olin ma väga üllatunud, et meil sellest lihtsalt mööda lastakse sõita. Ja kui siis viimase jalgsietapi kaarti vaatasid, sai pilt selgeks;)
Lõpu puulehed ja tõukeratas oli tore vaheldus. Mina üritasin kuidagi haamrit ignoreerida ja müslibatoonist energiat leida. Viimane jalgsietapp tundus juba kaardilt vaadates roppus. Üldiselt oli mul jalg niivõrd pehme, et peamine liikumine toimus otse (sh läbi soo) ja loomulikult käies. Jooksuliigutusi imiteerisime ainult allamägistel teedel. Torni otsas oli kahjuks udu... Üldiselt hoidsid iga mäe otsa ronides pöialt, et see vale mägi ei oleks. Omaette vaikselt arutasime, et isegi kui oleks mõni konkurent kõrval, ikka ei liiguks vist kiiremini. Lõppu tulles jäime korra kolme tule vahele - haukuv koer, viljapõld ning pull ning käisime veel ühest soost läbi, aga see ei olnud enam üldse oluline. Peaasi oli lõpp.
Selleks ajaks, kui suurem mass võistkondi saabuma hakkas, olime meie juba pestud-kustud-kammitud. Sellest hoolimata aga omadega üsna läbi. Minu poolest oleks see viimane "jooks" küll võinud ära jääda, aga mis sa hädaga teed, eksole. Järelmõjudest võiks nimetada valusat selga (millest, kanuus sai peamiselt kaarti vaadatud?), valusat paremat reit (kas tõesti on lihtsalt vasakust niivõrd nõrgem, et võrdne koormus teeb ühe jala valusaks?) ning loomulikult kergelt paistes ja valus vasak hüppeliiges. Sinikad on iseenesestmõistetavad. Aga täna tegin juba Otepääl hüppeid nagu vana mees;)
Üldiselt sai seekord otsustavaks meie vähesed vead. Orienteerumisvigu kokku ~20 minutit, lisaks mõned teevalikud jms. Öise etapi kohta on seda ikka selgelt vähe ja üldiselt olen ma endaga päris rahul. Füüsiline vorm ei olnud ka otseselt kurta, kuigi lõpus oli meil tempo päris madal, minu pulss oli 150-160, sest otsest põhjust kiirustada polnud. Rada mulle ses mõttes meeldis, et pidevalt pidi valvel olema (va esimene ratas), et kuskile orbiidile uitama ei läheks. Omaette lisaülesanne oli rattaalades oma ratas üles leida;) Füüsiliselt võeti ka muidugi maastikust viimast. Ühesõnaga - võitjatele on rada alati sobiv ja meeldiv:D
Praegu oleme juba Otepääl laagris. |
Teema: xdream elu |
|
