| Kirjutas Eveli | | Esm, 28.Sep.2009 14:07 | Pärast kahte päeva võistlemist peaks minul küll Oberhofi trahviringide limiit igati täis ja ületatudki olema. Ãœtleme nii, et sprindis pole tükk aega viite trahvi lasknud (tegelikult lasin vist korra eelmisel suvel kuus ka), jälituse kuus trahvi oleks suhteliselt nagu isegi parem, aga kui esimesest seitsmest lasust tabasin ainult kaks, siis oli küll üsna lootusetu tunne. Priit seevastu tegi sprindis väga korraliku laskmise ja sõidu ka, jälituses piirdus ainult sõiduga, aga tubli ikkagi. Â
Â
Kõigest siiski järgemööda. Laupäeval oli sprint. Pealelaskmisel juba tundsin, et kuidagi ei seisa püss, muudkui väriseb, eriti lamades. Eks ma olin omajagu ärevil ka, aga on hullematki olnud. Stardist läksin üsna reipalt minema, sest ring oli iseenesest kerge, ja püüdisin 30 sek ees startinud Nazarova peaaegu kinni. Rullid olid ka vist päris head trehvanud, igal juhul läks üsna libedalt. Tiirus aga püss värises suurema amplituudiga, kui rahulikult püsti lastes. Kaks trahvi - aga õrn lootus veel säilis. Poolelt ringilt sain endale veduriks Kocheri, kes tegi oma esimesel ringil head tempot. Võib-olla minu jaoks isegi liiga head...
Enne püstitiiru võtsin hoo pisut maha ja lasin Kocheri eest. Rahulikult laskma. Esimene halb lask, aga tabas. Teine halb, aga parem kui esimene, kuid ei taba. Kolmas hea lask, aga ikka ei taba! Ning sinna lõppes võistlus. Neljas ka mööda, viimane pihta, siis aegluubis kepid kätte, aegluubis trahviringidele elu üle järele mõtlema. Viimane ring oli puhas piin, sest oli juba piisavalt raske, aga motivatsioon selgelt miinuses...
Kokkuvõtvalt katastroofiline laskmine, sõit kaks esimest ringi hea, viimane ring niru. Selles mõttes olin tubli, et kui ma talvel ka Neunerile ainult 40 sekundit kaotaksin, siis oleksin ma või sees. Aga seekord oli ka kiire ja lühike ring, rullidel ongi vahed üldiselt väiksemad ning mulle trehvasid head rullid ka. Näiteks Korea neiult sain pähe - jätke see nimi meelde, talvel võib temast veel kuulda.Â
 Kuna mina olin juba enamus meie pere trahve ära lasknud, siis Priidule jäi ainult üks trahv. Sõitis ilusti, püsti läks kogemata üks mööda ja üldiselt tegi korraliku võistluse. Kümnes koht - ja seda tugevas konkurentsis. Saksa mehed olid muidugi täiesti omaette klass, sellist jõudemonstratsiooni pole ammu näinud.
Päeva õnneseen oli aga teine Priit. Natuke naljakas on nimetada õnneseeneks meest, kelle võistlus lõppeb 200 meetrit stardist rulli purunemise tõttu, mida väidetavalt pole kolme aasta jooksul kunagi juhtunud - aga mõelge, kui see oleks kuskil laskumise peal juhtunud! Paremal juhul oleks väga haiget saanud, halvemal juhul oleks hooaega korras olnud. Seekord jäi lihtsalt kaks võistlust võistlemata. Pildil süüdlaseks olev jublakas (ratas keerleb selle ümber).
Järgmisel päeval oli jälitus. Seekord alustasid mehed ja kuigi ma kategooriliselt keelasin Priidul lasta rohkem trahve kui mina sprindis, käis ta ikkagi kuuel trahviringil. Sõitis iseenesest jälle nobedalt, eriti viimased ringid, aga kuus on natuke palju lasta - kui just Alexander Wolf ei ole.
Minu võistlus oli põhimõtteliselt veel hullem kui eelmisel päeval. Kokkuvõttes trahve küll vähem, protsent märksa parem, aga üldmulje poolest... Kõigepealt ei sattunud mulle just kõige kiiremad rullid. Vähemalt mulle tundus nii, võibolla lihtsalt ei jõudnud enam lükata, aga ka Andrea Henkel oma blogis kirjutab, et nende konkreetsetega võivad erinevused päris suured olla. Ei vaidle vastu, oli teisigi, kelle kahe päeva "sõiduvorm" suures ulatuses kõikus. Endal oli vaim võistluseks valmis, aga see murdus esimeses tiirus. Kolm trahvi - tule taevas appi!Â
Põhimõtteliselt olin ma peaaegu viimane. Ringil püüdisin ühe suure pundi kinni, läksin mööda ja sõitsin eest ära - ja seda kõike selleks, et tiirus kaks trahvi lasta. No selleks ajaks oli jälle igasugu võistluvaim haihtunud. Ainult kiusu pärast sõitsin edasi ja lisaks hakkas juba huvitav, et kui palju trahve on siiski võimalik lasta. Samuti muutusid ohtlikuks liidrid, sest minu trahviringidelt lahkumise ajaks olid nemad juba tiirus. Ringiga saamine muutus väga ähvardavaks.
Püstitiirud läksid märksa paremini, aga nagu neetult lasi Neuner viimases tiirus kiire nulli ning saigi mu ringiga kätte. Häbilugu. Väikse lohutusena lasin ka ise viimases tiirus nulli, mitte küll eriti kiire, aga üldise laskmise taustal kõlbas iga null.Â
Pärast võistlus viskasime asjad auto peale ja nüüdseks oleme juba kodus. Halleluuja!
Võistlusest jäävad segased tunded. Priit oli tubli - sõitis mõlemal päeval hästi, eestlastest kiireim, lasi sprindi ilusti, jälituse keskmiselt ja lõppkohad ka korralikud. Mina - rahule võin jääda sõidu poolelt sprindi kahe esimese ringiga ning laskmise poolelt jälituse kahe viimase tiiruga. Muidu olin täielik mahlamüts. Ma tõesti loodan, et jälituse viletsa sõidu saan rullide kaela ajada. Muidu on tegemist müstikaga - ühel päeval kaotad 2,5km ringil halvemal juhul 30 sekundit, järgmisel päeval 2km ringil parimal 24. Ning laskmise üle tuleb tõsiselt mõelda. Tundub, et pulsiga <175 saan laskmisega ilusti hakkama, aga kõrgemaga on pidu läbi. Otepää tiiru ei olegi põhimõtteliselt võimalik 175+ pulsiga tulla, vahetult enne tiiru on laskumine. Oberhofis oli vägagi võimalik. Haanjas, kui jooksult ühisstart oli, olid mul ka esimeses tiirus suured raskused, edasi sain võtta rahulikumalt ja probleeme polnud. Hea on see, et nüüd tuleb Ramsau laager ja seal on idaalne tiir kõrgelt pulsilt laskmise harjutamiseks. Vaatame seda asja. Ja üleüldse on Vancouveri tiir ka madala pulsi tiir;)
Nüüd oleme paar päeva kodus, laupäeval sõidame Ramsausse - seekord lennukiga:D
|
Teema: suve MM rullid sprint jälitus laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 25.Sep.2009 17:26 | Homme seame sellel hooajal esimest korda tõeliselt rahvusvahelises konkurentsis jala joonele. Olgugi, rullid pole päris suusad ja kõiki tippe pole kaugeltki kohal, on siiski hea end ka suvel teistega võrrelda. Konkurentsist puudu pole mingil juhul - ainuüksi sakslaste koondis tõstab taseme kõrgele;) Ütleme nii, et võita pole oluliselt kergem kui talvel, aga kahekümne hulka peaks lihtsamini pääsema.
Eilsel ametlikul trennil olime mõlemad Priiduga kõrvale vaadates sunnitud tõdema, et ei olegi vist nii kõva rullivend/õde, kui Eestis võibolla tundub;) Nii mõnigi võttis ikka väga kiire hoo üles. Aga eks homme näitab, treening on ikkagi treening, mul on ainult hea meel, et seal medaleid ei jagata. Vormi kohta ei oska midagi pakkuda, naiste rada ei ole õnneks väga suurte tõusudega, aga seda enam saab ennast siledal maal rihmaks tõmmata.
Laskevormi üle ei saa üldiselt kurta, aga aeg-ajalt trehvab ikka trahve ka. Eile tuli trennis korraks udu ja kohe lasin 1+2. Nii et juhtub, aga võin ka hästi pihta saada. Omaette küsimus on ka võistlusärevus, Eesti võistlused on natuke teine asi..
Muidu oleme sellel nädalal meeldivalt aeg veetnud. Kuna treeningkoormus on suhteliselt väike, oleme tegelenud meele lahutamisega. Näiteks külastasime "Exotariumi", grösster Aqua-Terra-Zoo Deutchlands. Igasugu elukaid seal ka oli.  
 Paar korda oleme lõbustanud ennast ja möödakäijad Elolt "laenatud" slackline'iga. Kohe kindlasti ei ole see mingi jalutuskäik pargis, kerelihastele tugev trenn, mul olid küljelihased mitu päeva valusad. Siiamaani on.  Lõpetuseks ka üks uus kuum tantsuvideo. |
Teema: oberhof elu prognoos |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 22.Sep.2009 14:49 | Täna oli esimene võistluspäev - sprint jooksult. Eestlastest olid võistlustules Kauri, Priit N ja Indrek. Meil Priiduga lõppes pühapäeval kolmenädalane treeningtsükkel, eile oli täielik puhkepäev, täna käisime kergelt suusatamas ning jõudsime staadionile täpselt selleks, et näha Indreku teist tiiru. Ãœks märk jäi küll üles, aga sellel hetkel oli see ikkagi medal... Hirmus kahju on sellest lisaminutist - Indrek on muidu heas vormis. Â
Meie puhkame nüüd puhkepäevast. Ma olen kogu aeg rääkinud, et puhkepäevad on kõige hullemad;) Enne lõunat käisime oma toiduvarusid uuendamas ja ühtlasi mõtlesime, et võiks lihtsalt niisama ka kaubandusvõrgus ringi vaadata. Vale valik - see ei ole ab-so-luut-selt minu ala. Ühes kaubanduskeskuses töllerdasime vist tund aega ära, siis oli tunne hullem kui pärast seda neljatunnist rattasõitu. Hea meelega oleks kohe autosse magama jäänud... Ülejäänud päeva veeretasime ka sujuvalt õhtusse: surfasime netis, lugesime, vaatasime filmi ja olime muidu mõnusad.
Nüüd hakkame vaikselt nädalavahetuse startideks valmistuma. Või no mis valmistuma, kuna kavas ongi kergem nädal, sobivad sinna otsa võistlused üsna ideaalselt. Homme käime veel suusatamas, siis läheme puhtalt rulli peale üle. |
Teema: suve MM elu |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 18.Sep.2009 06:51 | Üleeile õhtul haihtus imekombel see pilv, milles me viimased päevad elanud olime ja seega saime eile esimest korda laskma minna. Üleüldse tuli udust palju põnevaid asju välja - näiteks nägime eile esimest korda, et olime u 4 korda päevas kirikust mööda sõitnud...
 Nüüd võime öelda, et oleme Oberhofi tiirus ka omad joped ja kõvad käbid. Võrreldes siin toimunud võistlustega sain päris hästi pihta, aga nii ilusat ilma pole siin eriti kohanud ka. Kerge tuuleke, muidu ideaalne. Suusatunnel hakkab ka mõnusamaks muutuma. Alguses oli kuidagi külm ja muidu tüütu, nüüd läheb juba libedamalt. Nädalavahetuse puhul on see muidugi pisut ülerahvastatud, aga saame hakkama. Hea on siiski suuskadel olla, aga veel mõnusam oleks värskes õhus. Ãœleeile oli meil plaanis väike rattasõit. Drei-Talsperren-Tour, broþüür märkis distantsiks 37 km ja 1000 tõusumeetrit, aega arvestasin 2:30-3 tundi. Alguse võtsime rahulikult ja oli päris normaalne. Allpool oli udu ka vähem ning orgudes paiknevatele paisjärvedel oli üsna ilus vaade, mida me ka nautisime. Aga siis hakkasid tõusud. Ãœks 190-meetrine võttis ikka üsna läbi. Seejärel suutsime me umbes 5km viga teha, aga suur oli meie üllatus, kui seejärel marsruudi kõige madalamasse kohta jõudes näitasid kõik viidad nagu üks mees "Oberhof-20km". Muidu poleks häda olnudki, aga rajal olime olnud selleks ajaks 2:30 ja läbinud u 35 km. Nii palju siis planeeritud trennist. Lõpp oli suhteliselt vaevaline - 400 meetrit tõusu, sellest 250 puhta järjest. Ãœtleme nii, et rattasõit Eestis ja (kesk)mäestikus on ikka täitsa erinevad spordialad. Kokku kogusime u 54km, aega kulus 4 tundi, tõusumeetreid kogusime 1060. Pärastlõuna peamine meelelahutus oli magamine. Ãœllataval kombel polnud järgmisel päeval aga jalad isegi mitte valusad. Hea seegi. Piltidel indu täis Priit enne minekut, vaade tammilt nr.2 (konkurentsitult kõige kõrgem), tamm nr.3 (kokku saime 5), kohalik karmide meeste Serena.     Â
Paari päeva pärast algabki suvebiathloni MM ja meile saabub kõvasti täiendust. * X 6 mi, mai doitš is veri bääd. |
Teema: treening laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Kol, 16.Sep.2009 19:32 | Ãœldiselt läks reis marsruudil Otepää-Oberhof päris libedalt. Pisut üle 24 tunni oli kulunud Otepäält käigu sisse panemisest, kui juba oma asju Oberhofis järgmise kahe nädala peatuspaika vedasime. Â
 Otepääl teostas Priit veel väikse pakkimisoperatsiooni. Suusapuki mahutamine oli üsna komplitseeritud.
Lõpptulemus sai päris hea, vabalt oleks veel asju mahtunud;)    Â
Sõit ise läks üllatavalt libedalt. Tegime iga 2-3 tunni tagant vahetusi, GPS juhatas ilusti teed - suurem osa ajast vähemalt, vahepeal eksis ära ka, aga olulisi vigasid me ei teinud. Läti läks puhta lennates, Leedu oli juba tõsisem. Mõtlesin, et hakkan rekkade skalpe kollektsioneerima, aga juba kümne juures läks lugemine sassi. Leedu-Poola piiri läheduses oli ka pisut teeremongi. Poola läks ka suhteliselt valutult, Poola kohta. Öö tõttu oli liiklus vaiksem, aga see-eest kaootilisem. Põhimõtteliselt on öises Poolas kaks varianti - kas sõidad rekkadega koos u 80-85km/h või sõiduautode liiklusvoolus u 120 km/h. Meie moodi normaalselt 90-100 ei sõitnud keegi. Paar korda proovisid mõnele kohalikule tuulde võtta, aga 1,4 mootor ei taha sellise raskusega üle 110 mingil juhul minna. Ütleme nii, et mõni teelõik oli päris pingeline sõita. Teevaliku headuse kohta ei oska ka midagi kosta, läksime nii, nagu GPS heaks arvas;)
Piltidel järjest: Priit Lätis, mina Poola alguses, mina Poola lõpus. Â
 Saksa piiri lähedal hakkas juba valgeks minema ja siis oli täitsa pidu ning pillerkaar. Eesti aja järgi pisut pärast kaheksat olimegi Saksas. Sealt edasi tulid peamiselt kiirteed, kuigi ega me neist viimast välja ei pigistanud. GPS pakkus 413 km läbimiseks ajaks 3,5 tundi, aga nagu öeldud, ei taha meie auto eriti üle 110 minna, siis tahab juba lendu tõusta, nii et seal jäime graafikust pisut maha. Ãœleüldse võtsime mõnusalt, sest ega kiiret eriti ei olnud. Pildil hommikusöök Saksa kiirtee parklas, Priit venitab.         Â
Enne Oberhofi käisime veel poes ostlemas ja siis olimegi kohal. Oberhof näitas ennast tüüpiliselt halvast küljest, vihm ja udu. Saime oma apartmendi kätte, sõime kiirelt ja läksime magama. Õhtul veel korra ärkasime, sõime jälle ja uuesti magama. Uni maitses hea.
Eile käisime esimest korda tunnelis suusatamas. Eks see tunnel üks tunnel ole, õues on ikka märksa parem sõita. Pisut külm oli ja 2km ring tiirutamist ei ole ka just kõige põnevam, aga hea tunne oli suuskadel olla.Â
Õhtul käisime tiirus ja rullirajal, aga udu oli oma parimate päevade tasemel ning lasta lihtsalt ei näinud. Isegi rulliraja avastamine oli üsna huvitav, sest lihtsalt ei näinud eriti pikalt ette, mida rada toob. Rada ise on huvitav, aga asvalt oli üllatavalt vilets. Seni pole märke näinud;) Pildil on Siil Udus suusatunneli taustal, fotograafist 10m kaugusel.
|
Teema: oberhof reis |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 15.Sep.2009 20:22 |
Nädalavahetuse eestikad tegime Priiduga täies mahus kaasa - laupäeval sprint ning pühapäeval jälitus, mõlemad rullidelt. Kahe peale teenisime kolm medalit, mina lisasin oma kontosse veel kaks Eesti Meistri tiitlit ja Priit tõusis pühapäeval viiendalt kohalt kolmandaks. Trahve lasime võrdselt, mõlemad 7, erinevus oli ainult jaotuses.
Â
Laupäev oli minu päev. Et noored saaksid ennast meiega võrrelda, oli meie võistlusmaad pisut lühendatud, sõitsime 3x2km. Hea lihtne ja kiire ring. Üsna minule mõeldud võistlus kukkus välja. Alguses panin üsna hea hooga minema, trennis oli sellel ringil korduvalt temposõitu tehtud, nii et ärakukkumise kartust polnud. Lisaks andis Marwe kõigile võistlusteks ühesugused võrdsed rullid, mis minu tavalistest treeningrullidest on pisut kiiremad, nii et samm oli ka selle võrra lennukam. Jäneseks oli mulle 30 sekundit varem startinud Sirli.
Tiiruks olin Sirlile juba üsna lähedale jõudnud. Lasin üsna rahulikult, pigem ebakindlalt, sest pealelaskmine oli nõrgemapoolne olnud. Teine märk jäigi üles, väike viga kell 6. Pole hullu, ühe trahviringi võib sõita. Ka Sirli lasi ühe ning trahvringilt naastes nägin silmanurgast, et ka külalisesinejal Leedust, Dianal, oli üks märk üles jäänud, lisaks oli vahe minuga kasvanud. Polnud väga viga.
Sirli läks ringile mõned sekundid enne mind, nii et taas kord oli mulle heaks jäneseks. Seda küll ainult teise tõusuni, siis võtsin ette rünnaku ja maha ta jäigi. See on muuseas oluline seik, jätke see meelde. Ãœldiselt on kahest ringi hea sõita, see on praktiliselt edasi-tagasi, mis tähendab, et ka ees startides on üpris hea ülevaade võistluse seisust. Ning minu ülevaade ütles - kindel liider. Kats oli kõvasti trahviringil käinud (3).Â
Püstitiiruks olin terve pundi igasugu noori kinni püüdnud, nii et rahvast oli tiirus päris palju. Mina tulin rahulikult, võtsin korraliku asendi sisse, tegin viis kiiret lasku ja läksin esimesena tiirust nulliga minema. Mis nii viga. Võistlus oli põhimõtteliselt otsustatud. Viimane ring oli vormistamise küsimus ja ilusti vormistasin ära. Teised lasid veel trahve ka lisaks, nii et minu edu kujunes päris suureks. Diana oli teine (1+2, kaotus 1:16), Sirli kolmas (1+1+tõrge, 1:36) ja Kats (3+0) jäeti seekord sekundiga(!!) neljandaks.
Priidu võistlus läks pehmelt öeldes metsa, lamades tuli tõrge, mis röövis ligi 20 sekundit, kolm trahvi ka veel otsa ning püsti ka viimane lask mööda. Ikaldus. Viies koht, aga õnneks veel löögipositsioonil, kolmanda koha omanikule Kaurile (0+2) kaotust 18 sekundit. Võitis Roland (2+0), teine Indrek (2+1) ning neljas Priit N (3+1).
Õhtul käisime veel kergelt trennis ning pakkisime hoolega asju. Sama jätkus hommikul, kusjuures mina vaatasin alates poole kuuest iga 15 minuti tagant kella, poole seitsmest andsin alla. Üllatuslikul kombel lõpetasime pakkimise isegi graafikust ees ning jõudsime täitsa parajal ajal Otepääle.
Pühapäevane võistlus oli hea õppetund, et kui minna mütsiga lööma, siis võib valusasti vastu pead saada. Kuna edu oli mul soliidne, mõtlesin, et sõidan lihtsalt läbi ja ah, küll ma pihta ikka saan ja küll teised ka trahve lasevad. Enne starti veel lõõpisin, et lasen esimeses kolm ja siis on punt koos. Ega palju puudu ei jäänudki. Alustasin kahe möödalasuga, hea, et ülejäänud tabasin. Jälitajad lähenesid. See tõmbas korraks pildi selgeks, nii et järgmises tiirus lasin korraliku nulli ja mõtlesin, et jälle võib rahulikult hingata...
Kuigi just hingata eriti ei saanud, sest mingi jama oli kurgus ja terve kolmanda ringi ma ainult läkastasin ja üritasin seda välja saada. Ringi lõpuks see peaaegu õnnestuski. Mida ei saa aga öelda laskmise kohta - kaks trahvi, misjaoks? Asi muutus juba ohtlikumaks, aga arvestasin veel, et minu edu on umbes kaks trahviringi, pole probleemi, seda ikka ju ei juhtu. Kus sa sellega - muidugi ma läksin kahele trahviringile. Tõsiselt kiire hakkas kohe. Trahviringil sõites nägin kergendusega, et Diana võtab ka suuna siiapoole. Aga Sirli muudkui hoidis sinna paremasse äärde ja tüüris uhkelt trahviringidest mööda, paar sekundit minu ette.Â
Niipalju siis vaikselt raja läbi loksumisest... Ringi algus oli mulle päris raske, ikkagi kaks trahviringi jalas. Aga tuleb tunnistada, et Sirli oli veel kaamem. Ning kui ma taas teisel tõusul rünnaku ette võtsin, siis sinna ta jäi. See meistritiitel tuli päris raskelt ja inetult ka, halva võistluse tegin. Päeva kolmas aeg - Sirli lasi hästi 0+0+1+0 ja oli parim, Diana (5 trahvi) võitis mind ka 16 sekundiga. Ei maksa ülbitsema minna, seekord läks veel õnneks. Sõita oli võrreldes eilsega raskem, aga samas viimasel ringil oli hoogu küll ja veel. Eks pole harjunud veel kaks päeva järjest võistlema.
Kuna mina oli Priidu eest suurema osa trahve ära lasknud, siis tema tegi normaalse võistluse. Lasi 1+0+1+1 ja tõusis kolmandaks. Roland oli suveräänne liider (1 trahv), Indrek suutis ennast pärast esimese tiiru nelja kokku võtta ja kaitses siiski oma teist kohta, kuigi Priit polnud sugugi kaugel. Teised poisid lasid rohkem trahve ja sõitsid aeglasemalt.
Pärast medalite ja soojade käepigistuste kättesaamist pakkisime oma sada asja Corollase ja võitsime suuna Saksamaa peale. Ruumi jäi isegi üle, tahavaate peeglist näeb täitsa välja;) Hetkel läheb reis hästi, kirjutamise hetkel jõuame varsti Riiga.  Täiendus 15.09 - jõudsime ilusti kohale, kõik on normaalne, ainult netti eriti pole. Varsti kirjutan lähemalt. |
Teema: sprint jälitus rullid laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 11.Sep.2009 08:10 | Kõige tähtsam kõigepealt - 12. ja 13. september toimuvad Otepääl suvebiahtloni Eesti Meistrivõistlused. Laupäeval sprint, pühapäeval jälitus, MN17-MN rullidel, teised jooksult. Startide algus laupäeval kell 11, pühapäeval 10:30. Kogu koondis on stardis, va Martten, kes on Ramsaus. Loodetavasti on ka mõningaid väliskonkurente. Â
 Ning kohe pärast pühapäevaste võistluste lõppu tõmbame selleks hooajaks Otepääl suuremale laagerdamisele joone alla. Järgmised kaks nädalat veedame Oberhofis, kus naudime kohaliku suusatunneli võlusid ning kus suvebiathloni MMiks ehk 21. septembril ühinevad meiga ka Indrek, Kauri ja Priit N. Pärast suve MMi tuleme meie Priiduga korraks Eestisse tagasi ning 3. oktoobril (taas)ühineme teistega Ramsau laagris.
Ãœldiselt on suvine treenimine läinud hästi. Kilomeetreid on kogutud hulgem, padruneid on lastud tuhandete kaupa. Ainus tagasilöök ongi olnud viimasel ajal muret tegev parem õlg, aga ka sellest saame üle. Või kui mitte üle, siis ümber. Vähemalt treeningvorm on olnud korralik, võistlusvormi kohta ei oska enne talve midagi mõistlikku öelda - isegi rullivõistlused pole suusavormi kohta parim indikaator.Â
Järgmise kuu peamine eesmärk ongi üleminek rullilt suusa peale. Talv läheneb. Olümpiani on jäänud viis kuud. |
Teema: avalik |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 07.Sep.2009 18:59 | Ãœldiselt läkski treeninghooaeg juba liiga hästi, tagumine aeg oli, et mingi jama tuleks. Tuligi, kus ta pääses. Hamba väljatõmbamine oli alles eelsoojendus. Loomulikult räägin ma oma õlast, millest muust. Â
Täna käisin järjekordse arsti juures õla raksumist ning mitteliikumist demonstreerimas, et nõu saada. Leiti, et süst ei ole ka praegu kõige parem lahendus, sest mine tea, kaua sellest kasu on ning ümbritsevatele kudedelt ei ole see ka sugugi hea. Ehk üritame veel siiski heaga.
See "hea" oli siis lööklaineravi. Põhimõtteliselt on see hästi väike suruõhuvasar, millega siis probleemset piirkonda töödeldakse. Ütleme nii, et elektriravi ja kõik muud sellised asjad on puhas naljategemine, see asi oli selgelt valus. Kusjuures kommentaar oli, et "oh, õlaga pole midagi, mõni teine koht on väga ebameeldiv". Tore, et mul see "mõni teine koht" probleemne ei ole, mulle piisas õlastki, et nägusid tegema hakata.
Aga nüüd on probleem selles, et ravi peaks jätkama, aga minu ning aparaadi liikumistrajektoore on raske sobival ajal ühendada. Õigemini, kuna aparaat seisab paigal, on minul tema juurde raske liikuda. Kahe seansi vahel peaks olema maksimaalselt kümme päeva, aga minul ootab ees kaks nädalat Oberhofi ja siis kaks nädalat Ramsaud. Ning isegi siis, kui oleksin Eestis, on säherdune aparaat ainult Tallinnas, mis tähendaks mulle 3 tundi sõitu sinna, 5 minutit protseduuri ja 3 tundi sõitu tagasi. Ning lõppkokkuvõttes pole kindelgi, kas see üldse mõikab.
Ehk teisisõnu - jama lugu. Homme vaatame veel Tartus ringi, kas siin on mõningaid aparaate ja meetodeid, mis aidata võiksid. Põhimõtteliselt hoiavad Diclacid jms asja enam-vähem kontrolli all ja kui enne hooaega tõepoolest paremaks ei lähe, saab selle süsti igal juhul ära teha. Ehk teisisõnu - hoiame pöialt ja loodame parimat (aga valmistume halvimaks). Üritan vähemalt vabal ajal igasugu roteerivaid liigutusi teha vasaku käega, kuigi ma olen selles suhtes naturaalne koba.
Kurask, tippsportlase elu, 25-aastaselt poolvigane valmis.
Teine halb uudis on see, et meie variant Oberhofi-reisiks suuremat autot saada kukkus ära. Nii et jällegi oleme avatud kõiksugu pakkumistele suure, soodsa ja moodsa auto suhtes. Vahetuseks pakume Corollat;)
Headest uudistest võiks vaid mainida, et lasketestis jäigi minu tulemus löömatuks ning Priit hõivas Kauri järel kolmanda positsiooni.
Muidu lähevad treeningud samuti päris hästi.
12-13. september tulge kõik Otepääle võistlusi vaatama, kes just Käärikul orienteerumise pikka rada ei jookse. |
Teema: õlg jama |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 05.Sep.2009 19:42 | August on läbi aegade olnud tugev treeningkuu. Kaks nädalat sellest möödus loomulikult Otepääl laagris, lisaks toimusid 23-24. august Haanjas Eesti Meistrivõistlused jooksult, kus ma küll ainult ühel päeval tulin, nägin ja võitsin. Muu kuu möödus peamiselt Elvas.
| Treeningpäevad | 26 | | Treeningkorrad | 42 | | Võistlusi | 1 | | Km kokku | 679,1 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 519,8 | | ÜKE | 07:01 | | Aeg kokku | 67:52 | | SV | 00:39 | | SV % | 1,0% | | EV | 02:22 | | EV % | 3,5% | | PV ja madalam | 64:51 | | Padrunid: lamades | 930 | | püsti | 705 | | lasketreening | 12:25 | | komplekse | 13 |
Väga ebahuvitav, kõik on nii tavapärane, et pole midagi kommenteerida. Iseenesest on see hea, et igav on - tähendab, kõik läheb plaanipäraselt. Võib-olla ainult lisamärkus intensiivsuste juurde - tundub, et juulis ja eelmisel aastal näiteks olid treeningud intensiivsemad, aga see on petlik - nii kui Xdream sees on, on kohe % suurem. August 2008 August 2007 August 2006 |
Teema: kokkuvõte august 2009 |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 04.Sep.2009 20:08 | Ma olen päris pikalt oma lamades laskmisega hädas olnud. Alates 2007 suvest ehk siis viimased kaks hooaega + tänavune. Mitte et ma üldse pihta ei saaks, aga võiks nagu paremini. Ja ma olen siis üritanud iga hooaja alguses otsida seda "õiget" asendit... Â
 Algselt oli häda selles, et mu vasak käsi on pisut liiga painduv;) Teoorias peaks lamadesasendis olema vasak küünarnukk otse relva all või natuke vasakul. Mitte mingil juhul aga paremal, nö relva alt läbi, nii et põhimõtteliselt küünarnukk on väänatud sissepoole. Suuremal osal inimestel pole see mingi küsimuski, käsi lihtsalt ei paindu, võideldakse sellega, et seda küünarnukki üldse sinna relva alla kuidagi saada. Minul aga oli "loomulik" asend just see, kui küünarnukk oli relva alt pisut läbi. No ja siis ma muudkui üritasin sellest lahti saada. Harjutasin hoolega, et ei hakkaks käsi läbi painduma. Ja harjutasin nii hoolega, et uus ja "õige" asend muutuski automaatseks ja suhteliselt loomulikuks. Mida aga ei järgnenud, oli areng lasketulemustes.
Eelmisel talvel olin eriti hädas - mööda nagu ei lase, aga pihta ka ei saa. Silmaga vaadates on kõik hästi, aga lasud ei jookse ühte kohta. See suvi jätkus samas võtmes. Lasin küll suhteliselt hästi, aga võrreldes väga hea püstilaskmisega natuke nadilt, lisaks sellised vead, millest ise midagi aru ei saanud, et oleks midagi valesti teinud. Samuti suured probleemid pulsi pealt esimese lasuga. Mingi hetk hakkas veel ka tunduma, et relv tahab ennast paremale kreeni tõmmata, mis on väga vale suund. Vasakule ehk keha poole võiks, paremale paha lugu. Nihelesin seal relva taga, kuidagi ei õnnestunud korralikult lõdvestuda.
Ning siis ühel päeval turgatas - aga miks mitte vana asendit uuesti proovida? Ja see oli kergendus. Tõepoolest, nagu kadunud poja tagasitulek: kohe oli mugav tunne ja märgid hakkasid ka paremini kukkuma. Ei mingit probleemi kahe viimase aasta ümberharjutamise unustamisega;) Nüüd märgid ainult kukuvad... Ei, ega see asi nii roosiline ka päris pole. Teoreetiliselt on see siiski vale asend ja sellel on ka omad põhjused, miks seda ei soovitata. Võib-olla sobib lihtsalt minu eripäraga. Aga võib-olla varsti ei kuku need märgid ka enam nii lihtsalt, tihtipeale on asendimuutustega algne efekt väga hea. Aga vähemalt ma tunnen ennast mugavalt ja suudan lõdvestuda.
Tänases erialases testis lasin lamades kõigest 156, mis ei ole just väga hea tulemus, minu kohta tavapärane, aga tingimusi arvestades enam-vähem ja ma lasin keskele! Ehk minu tavapärane mure, et mööda ei lase, aga pihta ka ei saa, oli kadunud. Kui lasin pihta, siis pihta, kui mööda, siis oli ikka mööda lastud. Aga nagu öeldud, olid pahad tingimused ka. Puhanguline tuul ja vihma kallas. Kui tavaliselt teeme enne laskma asumist kuiva, siis seekord oli see ikka väga märg ja pärast pidi punkte kokku lugema mitte märk- vaid märglehtedest... Püsti lasin enda kohta keskpärased, üldiselt head 175 punkti, kokku 331. Priit tegi mulle lamades pähe nagu tavaliselt (158), püsti tegi täppisteadust (158), kokku 316. Kohti üldarvestuses ei oska öelda, sest teised teevad seda testi alles homme. Kindlasti on neil ilus ilm ja absoluutselt tuuletu, eksole;)
Muidu - treenime. Lihased on mõnusalt kanged. Minu õlga ootavad esmaspäeval-teisipäeval uued arstid, et edasisi plaane arutada. Praegu peab ennast üleval väga piiripealselt - otseselt ei valuta, aga päris õigeid liigutusi ka ei lase teha.Â
Jõudu ja jaksu kõigile xdriimijatele, eriti hoian pöialt oma tiimile, et nad ikka kõigile näitaks, et eelmine etapp oli lihtsalt halb õnn. Nagu jutust taibata võib, mina stardis ei ole, sest võistlushooaeg tikub järjest lähemale ning lihtsalt ei taha tervisega riskida. Inetu oleks kipsis jala või käega Oberhofi suusatama sõita;)
|
Teema: laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 01.Sep.2009 19:39 | Kõigile tuttavatele õpetajatele, õpilastele, üliõpilastele ja teistele, kes ennast puudutatuna tunnevad, soovin jõudu ja jaksu algavaks kooliaastaks. Minu kooliga on lood sedapsi, et ametlikult olen akadeemilisel. Võib-olla teen mõne ainegi, aga üldiselt on peamine motivaator üliõpilaspilet;) Â
Â
Põhimõtteliselt pole ma päris maha matnud mõtet ikkagi ka see magistrikraad kätte saada, aga tippspordi kõrvalt ma seda ei suuda. Natuke liiga erinev ja liiga huvitav ala on see keeletehnoloogia:D Praegu aga - vaatame ja ootame.
Meil algab aga see-eest järjekordne ja õnneks ka selle aasta viimane Otepää-laager. Üldiselt ei ole mul Otepää vastu küll midagi, väga hea treeningkeskus, aga igal asjal on mingid piirid, vaheldust oleks vaja! Peamiselt tahaks muidugi hirmsat moodi lund.
Täna sai ka klapid üle üle kontrollitud - südemeklapid loomulikult - vana hea ehho. Ülddiagnoos: pane aga trenni edasi. Selge - panen. Isegi õlg on viimasel ajal võrdlemisi korralikult käitunud ning seetõttu süstlaga esialgu torkima ei hakka. Ootame veel, järsku läheb üle;) |
Teema: laager kool tervis |
|
 
