Eile olid meil Priiduga kavas koormustestid. Testisime ära;) Elus ja terved mõlemad, vähemalt sportlase kohta. Pole see kepikõnd seal liikurrajal mingi meelakkumine, aga see eest on hea tunne pärast rahulikult seal istuda...

Algus on alati tavapärane - vereproovid, pikkus, kaal, kopsumaht. Pikemaks pole kasvanud. Paksemaks pisut nagu oleks. Kopsumaht ok, aga kiire väljahingamine on nagu kogenud kopsuhaigel. Ei midagi uut. Alguse EKG ajal tekib korra elevus, kui tehnik toob printeri. Õnneks pole ma jõudnud veel kogu ülekeha paljaks võtta... Üldvaatamisel-katsumisel selgub, et lümfisõlmed on pisut suuremad, kui vaja oleks. Et ma aga midagi ei kurda otseselt, siis jääme selle juurde, et midagi tahab kallale tulla ja organism eesotsas immuunsüsteemiga peab selle vastu lahingut ning ilus oleks teda igati aidata. Aitame.

Järgmine meelelahutus on juba liikurrajal - maski pähe sobitamine. Ma olen mingi eriline nirginägu, mulle läks vanasti kõige väiksem versioon, aga nüüd on uued ja see tahab vägisi suureks jääda. Tõmmatakse rihmad küll nii pingule, kui vähegi saab, aga ikka pahiseb nina juurest läbi. Jätke nüüd kõik meelde - mul on liiga väike nina! Eriti ülevalt. Teatavate mööndustega lahendatakse probleem nii, et üks marlilapike (vms materjal) pannakse sinna vahele. Loodetavasti käib küll, vast ei lasknud väga palju läbi.

Testi algus on lihtne ja meeldiv. Natuke peab harjuma selle lindi ja kogu juhtmepuntraga, mis külge monteeritud on, aga pole hullu. Küll mõtlen ma iga kord, et kui ma sigarikkaks saan, siis lasen ma sinna mingi ekraani paigaldada, kus näiteks loodusvaateid näeks. Praegu pole seal muud midagi vahtida, kui seina ja kardinaid, kui kardinad ees on või kliinikumi jubeigavat katust, kui kardinaid ees ei ole. Aga seni vaatame katust ja nina ees platseeruvat pulsikella. Laktaadi võtmise ajal kõõrutasin laktaadiaparaati ka vaadata, aga sellega visuaalne meelelahutus piirdus.

Kuni 12 minutini on kõik väga lihtne. Siis tuleb uus koormus ja tere tulemast, EV. Ehk nahk läheb vaikselt märjaks ja tekib vajadus pisut rohkem hingata. Lisaksboonusena on selle pulsikellal, mis näkku jõllitab, pandud limiidiks 159 ja sellest alates hakkab see piiksuma. Alguses käib kõvasti närvidele ja üritan pulssi madalamal hoida;) Ilma erilise eduta, eriti veel siis, kui järjekordselt koormust tõstetakse.

18 minut ja tere, SV, ehk nüüd alles hakkab raskeks minema. Selle koormuse hõljun veel anaeroobse läve peal, laktaat ka täiesti talutavalt 3,6, kuid järgmine koormus tuleb puhtalt punases. Hea on see, et väliseda asjad enam ei sega. Anname minna, 25 minutit on minu piir, mis tuleb igal juhul ära käia. Sinna jõuame üllatavalt lihtsalt. Suhteliselt muidugi, pulss on 188 ja ventileerin nagu jõuan (see ei ole just mu tugevaim külg). Põhimõtte poolest käin veel natuke, aga jubedamalt punnida ka ei viitsi, nii et 25:30 peal lõpetan. Võib-olla andsin mõnevõrra lihtsalt alla, kevadise testiga võrreldes oli praegu lausa lust ja lillepidu. Aga põhimõtteliselt pole sellel olulist vahet.

Kui kõik läbi oli, sai puhata. Alguses jalutades, siis istudes, lõpuks pikali. Päris hea. Päris kiiresti oli see kõik meelest läinud ka, Priidu juurde juba jooksin;). Püsivam mälestus jäi sõrmedele, laktaadi võtmisest on sõrmeotsad valusad. Paistab, et minule seekord "maasikaid" ei jäänud, Priidule aga küll. Kogu muusika.

Enda tulemused on loomulikult treeningpäeviku rubriigis: Koormustest 27.10.2008, seal pajatan pikemalt erinevatest näitajatest.

Ahjaa, eksami tegin ka. Khm, ühe küsimuse juurde olin täitsa ausalt sunnitud kirjutama, et kuigi ma olen asjast kuulnud, siis sellega see piirdubki. Loenguslaidide peal oli ainult ära mainitud see asi ja loengu enda ajal olin ma ilmselt Ramsaus. Täna sain teada, et sellegipoolest sain A. Ilmselt tasus ausus ära:)

Nüüd pole muud, kui varsti lumelaagrisse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et midagi põrutavat teada ei saanud, kõik oli põhimõtteliselt sama, mis tavaliselt. Koormuse kestus 25:30, aeroobne lävi 158, anaeroobne 180, maksimaalne pulss 188. Alates 2005. aastast pole suurt muutust toimunud.

Võrdluseks kevadine ja eelmise aasta sügisene test.

Peamiselt võrdlen eelmise aasta oktoobri testiga, kevadine on pisut teine ooper. Niisiis:

• käte dünamomeetrias teen rahulikult uue rekordi - 41/41, eelmisel aastal oli 36/38. Aastal 2006 25/27, aga siis võis vabalt teine aparaat ka olla.
• kopsumaht ja FEV1 pisut väiksemad.
• rahuloleku pulss ja vererõhk mõlemad pisut kõrgemad, aga mitte eriti.
• koormusel on pulss alguses selgelt kõrgem, lõpus võrdsustub
• laktaat on see-eest madalam, millest võiks järeldada, et pulss oli küll kõrgem, kuid töövõime tegelikult parem.
• läved ka seekord kõrgemad ja kohe märgatavalt, mis toetab ka arvamust, et see kõrgem pulss ei mängi rolli. Põhimõtteliselt tulid läved ikka samadel kohtadel vastu, võibolla isegi nõksa hiljem.
• koormuse kestus seekord 20 sekundit vähem, aga kui päris aus olla, siis nii kerge (suhteliselt muidugi) tundega pole ma kunagi lõpetanud. Nii et oleks mul täpselt see aeg meeles olnud, oleks üle käinud;) See on küll pisut kalamehejutt, stiilis "oleks kiiremini jooksnud, oleks parema aja saanud". Aga mulle endale jäi natuke selline mulje. Aga need 20 sekundit ei mängi niikuinii olulist rolli.
• max pulss täpselt sama, laktaat üsna sama (9,4 ja 9,8).
• maksimaalne hapnikutarbimine selgelt madalam. Nii madal pole mul kunagi olnud, korra on veel alla 60 olnud... Samas lävedel on hapnikutarbimine isegi kõrgem, mis suusatamise puhul, kus kogu üritus peamiselt käibki seal anaeroobse läve ümber, on isegi olulisem. Võib-olla oli asi selles, et pannud päris viimast välja. Ei tea täpselt. Head numbrid igal juhul ei olnud.
• ventilatsioon tavapäraselt olematu. Eriti maksimaalne. No kuulge, 98, see on rohkem koduperenaiste teema;) Aga mis sa hädaga teed, eelmisel aastal oli ka sama. Anaeroobse läve ventilatsioon pisut parem.
• EKG nii enne kui pärast koormust "normi piires", üht-teist võiks vinguda, aga üldiselt lööb päris hästi.
• taastumine praktiliselt sama, ainult lõpp-pulss pisut kõrgem. Võibolla hetkeline omapära, aga ma ei mäleta ka, millal eelmisel aastal istuma-lamama lubati. Minu puhul on suur vahe, kas ma seisan, istun või laman. Igal juhul esimeste minutite taastumine on praktiliselt identne

Kokkuvõtvalt on seis üsna sama. Eelmisel aastal oli pulss pisut madalam, aga muud näitajad olid sellel aastal pisut paremad. Kui muidugi maksimaalne hapnikutarbimine välja jätta, mis oli täiesti müstiliselt madal number. Igal juhul lumel võib itsi anda küll.

Salatrenniks nimetatakse siis sellist trenni, kus aeg ja/või koht ei ole päris tavapärased. Kuna siis keegi tavaliselt ei näe treenimist, siis ongi salatrenn. Viimati jäime me Priiduga küll haledalt vahele - läksime reede hommikul Nõo tagustele kruusateedele rattaga sõitma, aga Otepää treener ikkagi nägi ära. Ei mingit salatrenni;)

Lisaks salatrennile oleme siiski avalikku trenni ka teinud - tiirus käinud ning muud. Muidu oleme peamiselt nokitsenud, mina olen suures koguses jamanud selle lehega siin. Suuremal või vähemal määral õnnestunult. Muuhulgas oleks mul paar kurja sõna öelda serveri haldajale kasutajate ja nende õiguste suhtes, aga see on pikem jutt. Ühesõnaga arhiivikomponent töötab pärast teatavat ümberkodeerimist rahuldavalt. Mida ei saa öelda aga siltide (ehk tagide) kohta. Kõik muud jamad sain likvideeritud, aga vot täpitähtede juures jooksis minu juhe kokku. Eks ma vaikselt nikerdan veel tuleva nädala jooksul.

Lisaks olen ma üritanud ennast puidu- ja lakitolmuga ära lämmatada. Tooli restaureerimisprotsess on peaaegu lõpetatud (kummipaela oleks vaja), raamaturiiul peamiselt tolmab. Vähemalt pole seda muret, et kodus midagi teha pole. Ahjaa, on lootust, et homme saab voodi ka kätte. Hästi elame;)

Homme tuleb ilmselt väga tegus ja väsitav päev. Hommikul kell 8 eksam+järeltöö, 13:30 koormustest, lisaks hirmpalju muud asjaajamist (loe: poodide kammimist). Õhtuks olen poolsurnud.

Praegu on tüüpiline laagrite vaheline kodunädal. Kogu aeg nagu teeks midagi, aga nagu ei teeks ka. Koolis olen käinud, pisut trenni olen teinud - eriti lasketrennid võtavad jubedama aja ära, kodus olen nokitsenud ja eile sai lausa Tallinnas käidud. Järgmisel nädalal ootavad ees näiteks üks eksam ja üks koormustest.

Eile tegime Tallinnas jälle NATO testi (kevadine lugu koos ohtra Xdreami-jutuga), mida kaitseväelased 2 korda aastas tegema peavad. Maksimumpunktid tulid suhteliselt hõlpsasti. 58 kätekõverdust pole mingi probleem, tegin kindluse mõttes 60. Kõhulihaseid kartsin kõige rohkem, kahe minutiga 90 teha võib kohati kiireks minna. Aga ei midagi. Esimese minutiga oli 58 tehtud ja kuigi lõpus maksis kiire algus natuke kätte, jäi aega ülegi. Sattusin hoogu, tegin 93 ja ka siis oli veel 10 sekundit aega. Kui teha ühtlase rahuliku tempoga, siis lõpus äravajumist pole, aga ajaga läheb kiireks - proovitud ka see variant. Jooks on vastupidavusala tegijatele naljanumber, 2 miili ehk 3,2 km, meeste 100p norm on 11:54, naistel midagi üle neljateistkümne, isegi ei tea täpselt. Poisid (Indrek-Kauri) seadsid endale eesmärgiks 10 minuti piiri, Indrek selle ka alistas 5 sekundiga, Kauri pidi pisut alla vanduma. Mina ei viitsinud võistelda, võtsin sellise poolmõnusa ühtlase tempo ja jooksin staadioniringi 1:40. Kokku 13:17, väga ühtlane tempo, jalg ega midagi kangeks ei jäänud. Üks noormees kasutas ka mu ühtlast jooksu ära ja pakkus mulle seltsi. Ühesõnaga töö kiire ja korralik. Kevadel jälle.

Muud põrutavat nagu polegi. Treenime, reaklimatiseerume (paar päeva tagasi oli korraks enesetunne üsna kehva), valmistume lumelaagriks.

Vahelduseks selline lühike jutt;)

Nüüd oleme siis kõik kodus. Reis oli normaalne, lennukisõitjate poole pealt võiks mainida sigaodavat Saltzburg - Müncheni lennujaam rongipiletit, sekeldusi relvadega ning 2 tundi hilinevat lennukit. Maad mööda tulijatel oli kõik tavapäraselt kurnav - Priit magabki praegu nagu kott. Las magab.

Tegelikult oli see laager minu jaoks üks paremaid Ramsau laagreid üldse. Terviseprobleemid ei kimbutanud, isegi lõpus oli organism veel üsna tugev. Lihased väsisid ainult ära, aga tavapärast kogu organismi ärakukkumist ei toimunudki. Pigem oli raskem laagri algus, kus aklimatiseerumine toimus läbi mõningate raskuste. 27. oktoobril on meil koormustest, siis näeb täpselt ära, kuidas laager mõjus, sh ka verenäitajatele.

Suusatamas käisime keskmiselt kokku 10 korda. Raske oli muidugi, 2700 pole naljaasi. Mina sõidan aeglaselt, raudreegel on see, et alguses läheb iga korraga paremaks, siis on mõnda aega jälle kehva ja siis läheb jälle heaks. Lõpus oli taastumine juba väga hea. Mõnevõrra segasid pilti ka ilmaolud, kehva rajaga on ikka raskem sõita. Minu puhul lõi välja veel üks omapära - pärast eelmise päeva rasket trenni oli üleval kergem! Nii pärast Pichli tõusu kui ka treeningvõistlust. Tõenäoliselt on see lahtisõidu teema ehk ka see, miks ma mitmepäevastel võistlustel hea olen ega ära väsi.

All läksid ka treeningud hästi. Enamjaolt oli tegu suusatamisest taastumisega ja rahulike trennidega, aga käisime ka jõusaalis ning mõningad kiirendused ka. Üldiselt oli planeeritud nii, et kõik oleks tasakaalus - mida raskem üleval, seda kergem all ja vastupidi. Väga intensiivsetel treeningpäevadel üleval ei käinudki.

Lasta sai pisut vähe, sest Ramsaus on ainult 12(kaheteist!)-kohaline tiir ja sadamiljonit laskesuusatajat, kes seal lasta tahavad. Eriti õhtuti. Ja kui ka saad sinna mõne koha, siis ülerahvastatud on seal ikkagi. Aga hakkama saime ja kodus saime kuiva ikka teha. Lasketreeninguid käis kaemas ka Asko ja ütles, et praegu on kõik kontrolli all, nüüd on vaja see ainult talve edasi viia ja ennekõike endasse uskuda. Proovime.

Lõppkokkuvõttes Ramsau laager: 14 treeningpäeva + 2 puhkepäeva + 2 reisipäeva, 28 treeningkorda, 42 treeningtundi ja 23 -minutit, 409 treeningkilomeetrit, neist 221 suuskadel, üks treeningvõistlus, 7 tiirutrenni, 4:30 lasketreeninguid, sh kuiv, 285 padrunit lamades ja 210 püsti.

Järgneva kahe nädala ülesanne on eelkõige terve püsida ja toonust hoida. Võistlushooaeg tuleb järjest lähemale.

Septembri kohta väga korralik treeninimine, eriti kuu alguse ilmasid arvestades, mis ei kõlvanud kassi saba alla ka.

Võrdluseks august ja eelmise aasta september.

Sportlane on ikka loll küll. Normaalne inimene teab, et kui korra on haiget saanud, siis teist korda sama reha otsa ei astu. Aga sportlased... Ühe uuesti ja uuesti. Ühesõnaga - eile oli meil kontrollvõistlus ja minu ning minu lihaste arvates oli see lihtsalt üks jube lugu.

Kõik algas juba eelmisel õhtul, kui Helvis meiega jõuharjutusi tegi. Mina arvan, et kurja juur olid need 10 kükki, kusjuures 31. tegime me vähemalt 50 korda. Igal juhul andis juba tolsamal õhtul üks lihas päris valusalt märku, et tema seda nalja kaasa ei tee ja kukkus valutama. Lonkasin pisut, lootes, et hommikuks läheb üle.

Peaaegu läkski. See lihas ei andnud suurt midagi tunda, see-eest oli terve vasak jalg valus ja kange. Oh seda õnne ja rõõmu. Aga samas pole see esimene ega viimane kord valusa lihasega võistelda. Soojenduskreem peale ja läks aga.

Pealelaskmine andis juba natuke märku, mis ees ootab. Korra lasin üsna kiire tiiru tuleku pealt ja noh, mõne lasu sain isegi pihta. Tühja sellest. Kavas oli meil 5x2km, kusjuures 50 meetrit tõusu, neist 35 enne tiiru. Kahe tõusu vahel pikk-pikk laskumine, aga selliste kurvidega, et jalad kogu aeg krambis. Alustuseks üleval tagasipööre, siis päris korralik ðikaan, siis üks 90-kraadine kurv ning lõpetuseks veel üks tagasipööre. Rahulikus asendisistumisest pole juttugi, üks suur painutamine.

Minul oli au olla esimene startija. Esimese tõusu lõpus Helvis filmis, seal oli vaja veel ilusat minekut näidata. Siis oli pulss 177, jalad kanged ja sinna see lõppeski. Ülejäänud võistluse kirusid ennast maapõhja, et kas ei olnud siis eelmisest aastast meeles, mis saama hakkab - üks valu ja vaev kõik need 10 kilomeetrit. Loll sportlane, loll sportlane. Jube lugu, ausõna. Kogu aeg kuulasin hoolega, ega Katsi tagant kuulda ole, sest jube raske oli ja enda arvates sõitsin ma lausa aegluubis. Seda arvamust võimendas veel see, kui üks itaalia tüdruk mul tagant tuli ja nagu postist mööda sõitis. Lohutasin küll ennast, et tal on lühemad kiirendused ja puhkus vahepeal ja kergem rull niikuinii ja üleüldse sõitis ta ilma relvata, aga mööda ta sõitis.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/xp6zRUeOATM}

Head olid kaks asja. Kõigepealt see, et kolmanda ringi lõpuks olid ennast juba nii kinni pakkinud, et hullemaks enam eriti minna ei saanud, jäid samale tasemele. Teiseks see, et kuna kõik jalad ja käed oli niivõrd valusad, siis need kohad, mis muidu tunda andsid, ei kõssanudki. Aga jube lugu igal juhul.

Laskmine oli ka nii enamvähem. Siin on üliränk tiir, tõus lõppeb vast 15 meetrit enne laskekohta, ja see ei ole mitte väike ega lame tõus. Niisiis saabusin tiiru pulsiga 180+ ja esimene ülesanne oli kuidagi lõõtsutamise vahepeal märki näha. Lamades see eriti hästi ei õnnestunud, umbes kolmandat märki võis juba sihtida. Püsti oli üllatuslikul kombel lihtsam. Lõpptulemus L+P+L+P 2+0+1+1. Kuupäeva, raja ja ettevalmistuse kohta selline normaalne. Laskeajad muidugi pool päeva, esimese lasuni läks väga kaua (sest hingata oli vaja), rütm iseenesest kiire ja korralik.

Murphy seaduse kohaselt saabusime me finiðisse kõik üsna väikeste vahedega, lisaks ütles üks laktaadiaparaat ka üles, aga 10-15 minutit, 3 augustatud sõrme ning päris mitu tilka verd hiljem oli laktaat 7,0. Tunde ja muude spekulatsioonide järgi oli lõpuhetkel kuskil sinna 10 kanti, nii et korralik.

Lõppkokkuvõttes lasid kõik tüdrukud 4 trahvi ja mina alistasin Kadri 7 sekundiga (sõidus vahe 3 sekundit), Sirli kaotas pisut rohkem. Siin on alati väga tihe rebimine, eelmisel aastal võitsin näiteks Sirtsu kokku 4 sekundiga ja kaotasin sõidus Katsile 2 sekundit. Muidugi, tütarlastel olid kõigil erinevad rullid, nii et sinna-tänna võivad tegelikud jõuvahekorrad erineda. Võrreldes eelmise aastaga sõitsime meie Katsiga u 30 sekundit paremini. Haamer oli sama suur. Jube lugu. Meestest võitis Roland (Indrek ei võistelnud), Martten oli teine, Kauri kolmas. Priidul läks laskmine aia taha ning pidi leppima neljanda kohaga.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/yLb9sb58-CM}

Eelmise aasta võistlus.

Ürituse epiloog oli õhtul massaaþis. "Kas siit on valus?" - "Jaa, väga." - "Aga siit?" - "No natuke vähem." - "Aga siit?" - "No natuke vähem... Aga üldiselt on kõik kohad valusad.". Jube lugu. Alaselg, ülaselg, õlad, kael, jalad eest, tagant ja külgedelt... Rohkem valusaid kohti polnudki;) Ja siin jälle see lolli sportlase koht - kui massöör pöidla lihasesse surub ja siis jalga liigutada käsib, siis on teada, et midagi head sealt ei tule. Aga ei, ikka liigutad. Tänane õhtu ja üleüldse terve päev oli nagu masohhisti unistus.

Vähemalt on nüüd selleks korraks kõik ja aasta aega muretu. Praegu tundub juba, et ei olnudki nii hull ja aastaga jõuab veel rohkem meelest ära minna. Täna tegime veel üleval ühe suusasõidu ja all kerge jooksu, siis asjade pakkimine ja homme panemegi minema. Kes lennukiga, kes maad mööda.

Kiire märkus neile, kes on üritanud mind telefoni teel kätte saada - hommikul poole üheksast õhtu kaheksani, vahel kauemgi (eesti aja järgi), ma treenin ja taastun ning telefon on väljas või vähemalt ei võta ma seda vastu. Hiljem ma unustan ta lihtsalt sisse lülitada. Aga ärge muretsege, reedest alates olen ma juba Eestis ja üldiselt ka levis. Internet on ka siis lähemal kui 300 meetrit.

Kojuminek!

Ja ongi juba järgmine puhkepäev käes. Neli treeningpäeva seljataga, viimased neli ees ootamas. Üldiselt on läinud vahelduva eduga, aga praegu on ilmad ilusad ja tuju hea.

Umbes teisel treeningpäeval oli mul pärast suusatamist must masendus peal, mida juuresolev pilt ka kõnekalt ilmestab. Jama oli selles, et kõik sõitsid minust kiiremini. Hea küll, sakslased ja venelased niikuinii, aga ka KÕIK poolakad ja KÕIK rumeenlased ja üleüldse kõik. No ja siis ma mossitasin mõnda aega.

Järgmise päeva õhtul oli üks raskemaid treeningud, Pichli tõus, u 3,4 km ja 330 meetrit tõusu. Ja siis sealt kaks korda paaristõugetega üles. Pärast esimest 500 meetrit olid triitsepsid ja kõht mõnusalt kanged ning valusad, aga hea oli see, et enam hullemaks ei saanud minna. Nii siis sõitsidki. Rahulikult u 160-170 pulsiga, kiiremini ei oleks eriti saanud, sest lihased, eriti kõht, poleks vastu pidanud. Võibolla oleks ka, aga ega ma ei tahtnud proovida ka. Teine kord tulin vähe reipamalt üles, minuti kiiremini, aga pulssi ikka eriti üles ei saanud. Laktaat ka seal kahe ümber, mis minu kohta on igati normaalne ja tavaline. Eelmise aastaga võrreldes sõitsin isegi kiiremini, nii et areng on. Kats oli muidugi omaette klass, tahtis isegi mõnedest poistest mööda sõita. Üldiselt need pikad tõusud pole minu ala, ma olen nagu rohkem laskumiste tüdruk;), aga tuleb üle elada. Positiivne oli see, et ma mäletasin väga hästi, kuidas ma esimest korda Anatoli ajal seda tõusu sõitsin. Poole lühemalt ja sellegipoolest kippus vahepeal nutt peale, sest nii raske oli. Seekord oli ikka sellega võrreldes köömes. Raske oli küll, aga ei midagi ületamatut, vabalt oleks veel jõudnud.

Selle treeningtsükli viimane suusasõit oli aga puhtalt minu sõit. Hommikul laktaat alla 0,8 ehk siis hea, eriti pärast eelmise õhtu rasket trenni. Üleval vaatasin juba esimesel ringil, et pulss on kuidagi madal ja kuidagi lihtsalt läheb. Muidugi, ka rada oli hea libisemisega, kergelt jäine, aga sellegipoolest. Ja oligi hea päev. Rumeenlased sõitsid muidugi jätkuvalt kiiremini, aga ma olin ka piisavalt nobe. Vahepeal vedasin isegi paari norra poissi enda tuules. Laktaat ka poole trenni peal 1,3 ehk siis "anna minna". Andsingi. Enda kohta muidugi, Indrek sõitis minust pakuks 8-10 minutit ringi peal kiiremini (minu ringiajad 33-30 minutit). Igal juhul jäi hea tunne sellest trennist. Õhtul käisime Askoga laskmas, tulemus "enam-vähem", siis kerge jooks ja muskel ja võimlemine ning oligi õhtu käes ning puhkepäev käega katsuda.

Ühesõnaga tsükli lõpetasime positiivsel foonil. Nüüd on vaja veel neli päeva treeninguid üle elada: kolm suusatamist, kontrollvõistlus rullidelt ning muu nipe-näpe.

Läks täpselt nii, nagu eelmise postituse lõpus kirjutasin - ropp ilm saabus (praeguseks on suuremas osas läbi). Meie juures sadas lund küll, õnneks eriti maha ei jäänud, aga umbes 1300-1400 juures on juba korralik lumi maas. Tee hoiti õnneks üsna puhas ja nelivedu on meid ilusti kolm päeva üles vedanud.

Üleval on ilmad olnud täpselt sellised, et võta üks ja viska teist. Kõigepealt sadas lund, kohati lörtsi, rada oli pehme ja kerge tuul oli ka. Mõtlesid, et ökk, küll on vastik. Järgmisel päeval sadas lund ja tuiskas nii kõvasti, et keset rada olid lumehanged. See päev sai üldse palju nalja, sest tuisk oli nii kõva, et kohati rada ei näinud ja siis avastasid ennast kuskilt vööni lumes. Suuskadega. Treenerid, kellel oli mõningane ülevaade asjast, kommenteerisid pärast, et päris palju olid neid, kes välja peal rada taga otsisid. Rajal olevad lumehanged põhjustasid päris palju kukkumisi, sest midagi ei näinud, kuni ühel hetkel jäid suusad lihtsalt lume alla kinni. Poisid omistasid mulle stiilseima kukkuja aunimetuse, kui ma ühel laskumisel nagu taskunuga ennast kokku pakkisin. Suusad lumehange kinni, ise täies pikkuses sinnasamasse pikali. Efektne. Suusatamisliigutust sai teha siis, kui rajamasinat jälitasid, muidu oli lihtsalt tore lumes sumpamine, ainult tuisk tegi näole natuke valu.

Järgmine ehk siis eilne päev tundus alt vaadates juba normaalne. Pilved olid hajunud, ilm oli selge, kõik tõotas ilusat päeva. Ja mäe otsas tahtis tuul prillid peast ära puhuda. Lund õnneks ei sadanud, aga selle kompenseeris pinnatuisk ja kohati kergeks tormiks paisuv tuul. Ausõna, tahtis rajalt ära puhuda. Allatuult oli muidugi hea sõita, vastutuult oli vahepeal tunne, et rohkem lähed tagasi kui edasi. Rada oli enamasti õnneks korralik, ainult üksikud hanged olid. Video peal on pisut seda tuisku näha, rohkem ilmselt kuulda. Pärast läks hullemaks.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/Fx9AHDPramU}

Ühesõnaga kerge pole olnud ükski päev. Lisaks kõrgusele oleme pidanud ka ilmastikuga pidevalt võitlema. Rahulikku, meeldivat suusasõitu pole saanud eriti teha. Eile juba peaaegu, siis kui rada allatuult oli... Aga pole hullu, kõik mis ei tapa, pidigi tugevamaks tegema ja nüüd kui lubab ilusamat ilma jälle, siis hakkame alles rajal lendama, eksole? Üldiselt ma väga suusavormi üle ei kurda, ajab asja ära, ainult esimene tund treeningust on raske, edasi läheb lihtsamalt;) Loogiline oleks nagu trenni lõpus ära väsida, aga eks see naiste loogika olegi pisut omamoodi...

Täna on meil siis puhkepäev. Kavas lasketreening Askoga, internet, linnaskäik ja kui aega üle jääb, siis ka ujumine. Tundub väsitav päev tulevat.

Lausa kaks laagripäeva on juba läbi, korra ka suusatamas juba käidud. Elame tavapärases kohas, Haus am Bach. Rahvast on hetkel veel vähe, aga juba hakkab tulema. Paari päeva pärast peaks põhimass saabuma, siis on suusa- ja rullirada ülerahvastatud nagu tavaliselt. Ilmad on praegu poolkõvad, pool päeva on päike, pool päeva sombune.

Esimesel päeval saime kokku kolm matkaselli - mina, Priit ja Sirli. Mina olen juba kaks aastat matka teinud, Ã¼leeelmisel aastal üksi, eelmisel aastal koos Priiduga. Mul on tunne, et järgmisel aastal on juba neli matkajat. Kahjuks oli ilm pisut sombune ja mäed pilvede sees, nii et väga ilusaid vaateid loota polnud. Ãœhesõnaga, asusime teele. Algus oli lihtne, niisama kergelt üles alla, 50 minuti pärast olime jätkuvalt sama 1100m peal kus alustadeski, isegi pisut madalamal.

Selles punktis üritas Priit ka ühte jalgratast varastada, aga kahjuks oli see kõvasti maa küljes kinni. Järgnes 2,5 kilomeetri pealt 300 meetrit tõusu. Selgus, et jalgrattast poleks erilist kasu olnud, sest üks jalgrattur tükk aega üritas ilma erilise eduta meilt eest ära sõita. Lõpuks siiski raputas meid maha.

Järgmine lõik oli pisut allamäge, aga kõrgus andis maastikus juba tunda. Väga omapärane maastik ning kõige vahvamalt vaatas ühes kohas lihtsalt üks hobune meile künka tagant vastu. Sealsamas oli paar hobust veel, lisaks lambad. Kena koht oli, kergelt meenutas mõnda "Sõrmuste isanda" maastikku.

Nüüd olime me juba päris mägede lähedale jõudnud. Aega oli kulunud 1:45. Teeristil natuke vaidlesime, kas minna veel üles või alla tagasi. Algne plaan oli minna üles, aga mulle hakkas tunduma, et aega jääb natuke napiks, üle 2:30 ei tahtnud matkata. Aga Priit ajas ikka peale, et oh, sinna on nii väike maa ja alla tuleme kiiresti.

Nojah. Antud pildil on järgnenud tõusu keskkoht. Tipp on seal, kus keset pilti üks kalju on. 2,7 km ja üle 500 meetri tõusu. Rada läks muidugi sinka-vonka, aga Priidul ja Sirlil tuli tahtmine ühes kohas lõigata. Ütleme nii, et seni kuni nemad seal maa ja taeva vahel kõlkusid, jõudsin ma ringiga kolm korda rutem kohale. Lõppkõrgus 1871 meetrit. Sellel tõusul nägime ka lund. Märg oli.

Trenniaega oli selleks hetkeks tiksunud 2:15 ja oli täitsa selge, et joostes me enne kolme tundi koju ei jõua. Tegime kiirelt plaanid ümber ning jooksime lähedalolevasse gondlijaama, kus siis Sirts "hääletas" (põhimõtteliselt hüppas ühele autole ette) ja autojuht oli nii tore ning lahke ja viis meid alla, sõitis lausa natuke enda jaoks vales suunas. Et talle mitte väga palju tüli teha, tegime viimase otsa siiski joostes ning jõudsime täpselt lõunalauda. Trenniaeg jäi siiski 2:30 peale pidama, nii et lõppkokkuvõttes olime graafikus. Tore matk oli.

Esimene suusasõit tehtud. Oligi vahepeal aastaga meelest ära läinud, kui raske tegelikult 2700 m peal on... Ei, vahva oli ikkagi ja esimese korra kohta polnud väga hullu, lõpus sai isegi suusaliigutust tehtud. Esimesed 15 minutit üritasid lihtsalt aru saada, mis nende pikkade asjadega, mis jala külge pandud olid, peale peaks hakkama. Siis tuli tasapisi meelde. Organism oli muidugi kõrgusest shokis, hapnikku ega midagi pole... Nii ma siis marurahulikult aerutasin, mul on veel mitu kuud aega kihutada ja eks siin läheb iga päevaga tasapisi paremaks. Väike poseerimispilt sai ka tehtud, sest mul on 1) uued uhked saapad 2) uued uhked suusad 3) uus uhke (testi)kombe. Kui varustus sõidaks, siis ma oleks olnud kõige kiirem tüdruk rajal;)

Vastavalt siis Priidu ja minu stiilinäited. Priit suusatab, mina ja Sirli jalutame suuski.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/HC1ZmyIMsNI}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/38sioa2A9tE}

Homseks lubab jõledat ilma, isegi siin all lumesadu. Loodetavasti siiski mitte, sest meil on bussil suvekummid ja sellisel juhul me mäest üles küll ei saaks. Muidu on tuju hea ja meel rõõmus.