| Kirjutas Eveli | | Kol, 28.Okt.2009 13:32 | Nüüdseks on võistlushooajani jäänud umbes-täpselt kuu. Sügisene koormustest on sportlasele tehnoülevaatuse eest - kontrollitakse üle, ega kuskilt midagi ei logise. Praegu oleks veel viimane võimalus midagi päästa, hiljem on juba esimene rong läinud. Õnneks on meil Priiduga kõik kontrolli all ja võime hakata ennast vormi ajama küll.Â
  Üldiselt on koormustesti rutiin üsna pähe kulunud. Alguses on meeldiv jalutuskäik, kolmanda koormuse (iga koormus kestab 3 minutit) ajal hakkab nahk soojaks minema, viienda koormuse ajal peab juba natuke pingutama, seitsmes koormus on üsna võistlustempo lähedane ja üheksanda ajal hakkab paha. Priidu puhul tuleb kõigele 2 juurde liita ehk siis kui mina pean juba natuke pingutama, hakkab temal alles nahk soojaks minema. Iseenesest tegime kaks rekordit ka - minul koormuse kestus, Priidul maksimaalne hapnikutarbimine. Niimoodi vanas eas veel...
Mis õlga puutub, siis oleme veel äraootaval seisukohal. Valu on kadunud, selge see, aga ragin ja krudin ja nõksud on jäänud. Võib-olla lähevad ka need ära, teoorias aega veel on. Aga igaks juhuks oleme kohe valmis ka muud moodi reageerima: kui jääbki ragisema, siis lähen kohe pärast lumelaagrit uutele uuringutele.
Nüüd aga elame juba lumelaagri lainel. Otsime kodus villaseid sokke ja sooja pesu välja;) Laupäeva varahommikul hakkame Tallinnast liikuma, kes kuidas - mina lennuki, Priit laevaga. |
Teema: tervis koormustest elu |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 27.Okt.2009 21:57 | Sama hästi võiks ma eelmise aasta tulemustest kopeeri-liimi teha, arvandmete poolest olulisi muutusi pole. Aga vähemalt püstitasin isikliku rekordi koormuse ajas, asi seegi.
   Ütleme nii, et põhinäitajad on üsna samad ja sealt suurt midagi kirjutada ei olegi. Subjektiivselt tundus aga pisut parem olevat kui tavapäraselt. Kevadega ei hakka üldse võrdlema, siis on kohe keel vestil ja paha olla, aga isegi eelmiste sügisestega oli nagu natuke kergem. 26 minuti peal lõpetasin ära, sest ei näinud otsest põhjust rohkem pingutada - oleks keegi öelnud, et "heia-heia, Efka, jõuad veel" oleks vast isegi järgmise koormuseni välja venitanud. Laktaat oli ka mingi hädine 9,9, viimasel ajal ma ikka venitan võistlusolukorras üsna mitu pügalat üle 10 ära. Samas ollakse seal lindi peal lõpus nii punases, et laktaat kuhjub vist iga sekundiga. Mida ma öelda tahtsin, oli tegelikult see, et tunne on parem kui varem. Testitulemused seda ei kajastanud, loodetavasti talvised võistlustulemused kajastavad. |
Teema: koormustest sügis 2009 |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 24.Okt.2009 15:44 | Viimased päevad on olnud tüüpiline sportlase elu: valuvaigistav süst, dopingukontroll, kaitseväe füüsiline test, kohtumised potentsiaalsete toetajatega jms. Järgmisel nädalal on kavas koormustest. Ahjaa, trenni olen ka vahepeal ikka jõudnud;) Tegelikult siiski päris tihti, aga praegu on küll puhkenädal, kord päevas ainult treeningud ja needki kerged. Laeme lumelaagriks akud täis. Â
 Mulle millegipärast tundub, et see ei ole juhus, et paar päeva pärast süsti dopingukontroll külla tuli. Eelmine kord oli see vahe küll pisut pikem, ligi nädal, aga sellegipoolest tundub see liiga suur kokkusattumus olevat. Iseenesest õige ka, kui juba mingi flirtimine selliste poollubatud asjadega käib, siis on targem kontrollida. Esimest korda elus sain mina ka eestlase juuresolekul pissida, tavaliselt käivad meil soomlased ja korra on lätlased käinud. Teisi on küll eestlased varemgi külastanud, aga mind mitte. Arvata on, et see pole sellel hooajal viimane kord proove anda, olümpia ju läheneb, tuligi juba süüdatud.
Kui kaitseväe test oleks mingi eriline vormi näitaja, siis oleks minul ilmselt tippvorm. Kätekõverdused - naiste norm 58 - on keskmiselt rasked. Teen ära, ohtu pole, rohkem ei tahaks. Kõhulihased - 90 - on sageli kõige raskemaks osutunud, kahest minutist kipub väheks jääma. Seekord jäi aega 30 sekundit ülegi ja isegi väga kinni ei jäänud lõpus. Priit kodus seda ei uskunud, nii et ma pidin seda talle veel reedel ekstra ette näitama. Jooksu norm - 3,2km ja 14:54 - on iseenesest naeruväärne, nii et ma olen enda normiks võtnud 13:20 - see on täpselt 1:40 ringile, paras mõõdukalt kiire tempo. Aga endalegi üllatuseks oli jalg niivõrd kerge, et vägisi läks jooks kiiremaks, tulemus 12:54. Minu kohta pole sugugi paha, eriti kui arvestada, et võistlustempost oli asi kaugel. Omal ajal, kui ma veel noor ja ilus ja orienteeruja olin, olen Cooperi testi vist isegi 3300 jooksnud... Oleks mul tugevad masohhistlikke kalduvusi, ma läheks prooviks;) Arusaadavalt ei saa siit mingeid kaugeleulatuvaid sportlike järeldusi teha, aga hea meel on ikka, et päris saiavormis pole.
Järgmisel nädalal samal ajal peaksin juba Olosel lumelaagris olema. Oi, ma ootan seda. Kuigi ma tean, et tõenäoliselt on seal külm ja vastik, ikkagi ootan;) Saab korraliku lume peal nii suusatada, et kõrgus kõiki kraane kinni ei pigista. Ja mis veel parem, saab kiiresti suusatama hakata. Võistlushooaeg läheneb kiiresti, esimese stardini on jäänud alla kuu, esimese Suure Stardini pisut üle kuu. See aeg läheb lennates. |
Teema: elu kaitsevägi treening wada |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 20.Okt.2009 15:58 | Viimasel ajal olen ma sageli olnud sunnitud peaga vastu seina taguma oma võõrkeel(t)e oskamatuse tõttu. Kogu suhtlemine Askoga, kus andis väga tugevalt tunda, et keele on omandatud eelkõige telekast. Proovige soome keeles kirjutada, jubedamat asja anna välja mõelda.. Seejärel Oberhofis käik, kus kesine saksa keel kippus nii mind kui ka minuga suhtlevaid isikuid hulluks ajama. Jumal tänatud, et Venemaaga pole viimasel ajal erilist pistmist olnud. Â
 Üldiselt saan ma päris hästi hakkama kahe keelega: eesti ja inglise. Inglise keeles tõenäoliselt kipub ortograafilisi, grammatilisi ja stiilivigu sisse ning mõnda sõna on targem sõnaraamatust kontrollida, aga erilist pingutust tekstist aru saamine ei nõua. Rääkimine nõuab, aga mitte oluliselt rohkem kui üleüldse võõraste inimestega rääkimine;)
Saksa keelt olen õppinud tubli 5 semestrit - 10. ja 11. klass gümnaasiumis ning ühe semestri ülikoolis. Tase - enam-vähem saan hakkama. Ajab hulluks, vabatahtlikult ei räägi üldse, aga kui väga vaja on, räägin jutud ära, eriti kui kehakeel appi võtta. Kahjuks on seda küllaltki tihti vaja, sest biahtloni-maailm on väga saksa keele keskne. Väga paljud võistlused on just selles keelekeskkonnas ja ega nad muud keelt eriti ei mõika.
Soome keelt pole akadeemilises keskkonnas õppinud tundigi. Grammatikast ja süntaksist pole õrna aimugi. Kuna algne õppeallikas oli TV1000 inglise keelsed filmid soome keelsete subtiitritega, siis on lugemisega seis kõige parem, kuigi sõnaraamat võiks kindluse mõttes käeulatuses olla. Kuulamis-rääkimispraktika pärineb mitmest aastas Hiisirasti klubis + lumelaagrid jms + sugulaskeele hüved. Teatud hetkedel jääb sõnades puudu või ütled lihtsalt eesti keelse sõna soome aksendiga. Parim näide sellest on "jousaali voti", mida meie massöör ükskord ennemuistsel ajal küsis:) Kirjutamine on puhas õudusunenägu.
Vene keel oli mul 9.klassi lõpuks päris tugev. Sellest ajast saati olen suutnud praktiliselt kõik 4 aasta jooksul õpitu unustada. Anatoli ajal hakkas vaikselt uuesti tulema, lõpus ma sain juba suuremast osast juttudest aru, aga nüüd jätkub taandareng täie hooga. Loen veerides, aru ei saa. Kui rahulikult ja tuttaval teemal räägitakse, siis saan enam-vähem aru. Mõned sõnad oskan vastu ka öelda. Peamine sõnavara - veter silnõi, streljala mnoga, ljoze x, stoje y. Kui keegi (näiteks läti treener või ukrainlased) tulevad juttu ajama, läheb enamasti käiku taktika "kui midagi aru ei saa, siis naerata ja nooguta". Kirjutamine on meenutab inkvisatsiooni paremaid palu. Proovida ei taha.
Prantsuse ja rootsi keeles oskan ennast tutvustada ja mõningaid muid sõnu, tervitusfraasid on tuttavad veel mõneski keeles. Näiteks "den dobre" - keelt ei tea, aga Indrekut tahaks tervitada;)Â
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest Ramsaust tagasiteel rongis sõites kippus minu vaene pea küll üles ütlema. Mina, Kadri ja Martten rääkisime omavahel eesti keeles. Mina, Kadri ja Asko rääkisime omavahel soome keeles. Asko ja Martten rääkisid omavahel inglise keeles. Valjuhääldi ja teised reisijad rääkisid omavahel ja minuga saksa keeles. Ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, mis keeles ma nüüd rääkima peaks. Püandiks oligi see, kui Tallinna lennujaamas venelasest taksojuhile "danke" ütlesin. Vene keel veel puudus. Kusjuures, ka see on olemas olnud. Anatoli ajal oli meil määrdemeheks üks soomlane, siis oli ka suuri probleeme õige keele leidmisel. Tookord lõppes lugu sellega, et sloveenlasest hotelliteenjaga suhtlesime täitsa vabalt - mina eesti, tema sloveeni keeles.
Loo moraal - lapsed, õppige keeli, neid võib isegi vaja minna. Ma hea meelega läheks mõnele kursusele, aga no ei ole sobivaid. Sobivus tähendab siinjuures ühildumist minu treening- ja võistlusplaaniga. Sama kehtib ka kõige muu enesetäiendamise kohta. Nii et piirdun raamatute ja kasina praktikaga.
Kõige hullem on asja juures see, et näiteks saksa keeles võib veel ainult Kauri rääkida, ülejäänud ei jaga ööd ega mütsi. See tähendab, et kui mõni umbkeelne sakslane ette jääb, siis lükatakse üldiselt mind ette. Mulle jätkuvalt ei meeldi võõrastega rääkida, eriti veel keeles, mida ma tegelikult ei oska. Siin on muidugi probleem selles, et mulle ainult rääkimisest ei piisa, ma pean ju ÕIGESTI rääkima. Vastik idealist oma kompleksidega;)
Mõneks ajaks piirdun nüüd ainult eesti keelega - kodu, kallis kodu. 31. oktoobril sõidame lumelaagrisse, siis algab aktiivne soome keele praktika.
Mis muusse elusse puutub, siis kiire nagu ikka. Õlga sain täna süsti ära. Eelmisest korrast suurt ei erinenud - paberid IBUsse (WADAsse, ADAMSisse), süst õlga. Loodetavasti peab hooaja lõpuni vastu. Veel parem, kui igavesti. Igal juhul ei olnud mõtet niimoodi poolikult (et väga ei valuta, samas õiget liigutust teha ei saa) virelema jääda. Kui valu tuleb tagasi, siis on järgmiseks sammuks uued uuringud, võib-olla ka artroskoopiline ja siis on edasi näha. Mina hoian kahe käega pöialt, et vähemalt hooaja laseks lõpuni teha. No kasvõi pool, veebruari lõpuni. |
Teema: elu õlg |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 17.Okt.2009 13:06 | September kukkus välja kui kodus-mitteolemise-kuu. Kõige peale kaks nädalat Otepääl (ohtrate vahelepõigetega Tallinna, Tartusse ja Elvasse), 12-13 oli seal suvebiathloni EMV rullidelt, paar tundi pärast finišit võtsime suuna Oberhodi peale ning järgmised kaks nädalat veetsime seal, sh ka suvebiathloni MM (26-27). Vaid kuu viimased päevad sai kodus omas voodis rahus magada.
| Treeningpäevad | 26 | | Treeningkorrad | 43 | | Võistlusi | 4 | | Km kokku | 823,3 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 731,8 | | ÜKE | 04:05 | | Aeg kokku | 70:24 | | SV | 00:50 | | SV % | 1,2% | | EV | 04:08 | | EV % | 5,9% | | PV ja madalam | 65:26 | | Padrunid: lamades | 635 | | püsti | 390 | | lasketreening | 7:30 | | komplekse | 15 |
Selle suve kõige kõvem treeningkuu, üldrekordist jäi puudu - aga see polnud mingil juhul ka eesmärk. Treeningkilomeetrite rekord sai see-eest veenvalt purustatud - ligi 70 kilomeetriga. Mitte et ma oleks hakanud hirmus kiiresti trennis liikuma, lihtsalt asjaolud langesid kokku - kiire lumi tunnelis, lisaks palju rulli, suhteliselt vähe 0-kilometraaiga jõutreeninguid. Samuti saavad Polari GPS anduri kaudu kõik kilomeetrid kindlalt kirja. Laskmine oli kõikuv - trennis hea, võistlustel mitte eriti hea. Tervis oli muidu tugev, aga vana "hea" õlahäda lõi jälle välja ning sundis tehnikat korrigeerima. Suurem mahukogumine sai septembriga läbi, nüüd hakkame kiirust koguma. Võrdluseks: september 2008 september 2007 september 2006 |
Teema: september kokkuvõte 2009 |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 16.Okt.2009 22:06 | Ramsau laagriga on selleks korraks siis aamen. Mina olen hetkel Münchenis, homme hommikul läheb lennuk ning Priit on kõigi eelduste järgi kuskil Tsehhis. Bussiga siis. Koju jõuame ilmselt üsna samal ajal - homme pärastlõunal, mina olen lihtsalt saanud öösel rahulikult voodis magada. Õues on ilm kole - külm ja vihm. Â
 Laagri viimased päevad läksid väga talviselt. Lumi tuli maha, et jääda. Kõik ülejäänud suusatrennid tegime all. Rajaolud polnud just kõige paremad, sest maapind oli eelnevast 25-kraadisest nädalast pisut liiga soe ja seega kippus rajapõhi ära sulama ning hiljem jäiseks külmuma. Lisaks üsna tugev tuul, mis uue lume selle jää pealt ära puhus. Seal, kus suusarada ega tuult polnud, oli lumi päris paks. Pildil on majatagune põld, seesama, kus eelmisel korral lehmakookidega võideldud sai.
Korra sai ka veel lasketiirus käidud ja suure koormuse pealt lastud. Õnnekombel jäi täpselt meie trenni ajaks lumesadu korraks järgi, aga üsna talvised olud olid siiski. Iseenesest mõistetavalt ei olnud rullid kõne all, seetõttu sai treening tehtud pooleldi jooksult, pooleldi trenasöörilt. Oi, ma rippusin nende trenasööri nööride otsas... Aga koormuse sain kätte, vastik oli olla ja isegi mõnele märgile sain pihta. Võiks lausa öelda, et päris paljudele. Enne viimast tiiru oli tabavusprotsent 92, aga viimases suutsin pitseriks 3 lasta ning lõpuprotsendiks jäi 83 (ülesanne matemaatikutele - mitu tiiru ma lasin?). Sellegipoolest jäi üldmulje hea, sest sellise lõõtsutamisega ma ei tule ühelgi võistlusel tiiru ja sellest hoolimata oli täiesti võimalik pihta lasta.
Kodus ootavad meid kiired nädalad. Natuke tuleb treenida, tuleb Ramsaust välja puhta ja põhimõtteliselt enne talve kõik korda ajamist nõudvad asjad korda ajada. Sest kui me juba lumele ära läheme, siis on põhimõtteliselt võistlushooaeg juba käes. Kõigi eelduseste kohaselt oleme vahemikus 31. oktoober kuni 20.detsember Eestis vaid viis-kuus päeva. Aga lõpuks ometi saab korralikule lumele ja korralikku lasketiiru. Kui just Olosel nüüd lumi ära ei sula, on ka seda juhtunud;) |
Teema: Ramsau laager treening laskmine ilm |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 13.Okt.2009 20:30 | Kaks treeningnädalat oleks nagu täiesti eri kohtades. Esimene nädal oli väga suvine - all üle 20 kraadi sooja, rahulikult võis päikest võtta, üleval samuti soe ja lund vähe. Vaevalt jõudis aga teine treeningnädal alata, kui talv kohale jõudis. Kolm päeva on üleval tuisanud, täna jõudis lumi ka alla.
Eile-üleeile saime veel teatud mööndustega üleval suusatamas käia. Üleeile oli möönduseks vaid see, et tuul tahtis rajalt ära puhuda ja sadavast lumest olid prilliklaasid esimese 2 minutiga jääs. Oleks rada näinud, oleks olnud päris hea sõita. Eile olid mööndused juba märksa suuremad. Gondel pandi tööle hiljem, harvemini ja lisaraskuseks oli hunnik betooni peale laetud. Päris kõhe oli sõita... Üleval oli suur rada kinni, sõitsime väikse peal, aga sellest hoolimata tahtis tuul kohati mütsi peast ära puhuda ja tuisk rada kinni tuisata. Kuna mul oli eelmisest päevast juba teada, mida selga-jalga-pähe panna, oli üsna normaalne sõita.
Täna öösel jõudis aga lumi ka alla ja kuna gondel üles ei sõitnud, tegime trenni hoopis all. Suusatamiseks oleks seda nüüd palju nimetada, pigem suuskadel surumine või nii. Liikumiskiirus oli metsik, üle kümne minuti kilomeetrile. Mööda karjamaad ajasime ringi, ega rada ega midagi ei olnud, ainult ohtralt lehmakooke;) Lund iseenesest on palju, üle 10cm julgelt, aga kui korraliku rajapõhja pole, siis hajub see lihtsalt sinna rohu vahele ära... Õhtul jõusaali minnes oli iga lageda peal kas keegi sõitmas või lihtsalt suusajälgi näha. Ma olen siin varem ka all lund ja lörtsi näinud, aga mitte kunagi nii palju. Uskumatu. Ühe laagri sees kaks rekordit - soojarekord esimesele ja lumerekord teisel nädalal.
Edasise laagri suhtes tuleb ilmselt plaanid pisut ümber mängida. Tundub, et ülesse suusatama ei ole vaja enam minna, aga all rulle sõita ka ei saa. Kõige raskem on tiiruga - suusarada sinna veel teha ei saa, muude vahenditega on aga märg ja libe. Aga küll me hakkama saame.
Olukorra illustreerimiseks paar enne ja pärast pilti: esimene on tehtud kuus päeva tagasi, viimsed kaks täna. Koht - sama. |
Teema: ramsau laager ilm treening |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 10.Okt.2009 10:31 | Igavuse üle Ramsau laagris kurta ei saa. Terve päev on nii ära sisustatud, et vaba hetke, kus midagi teha ei ole, naljalt ei leia. Täna on meil Priiduga puhkepäev ja täna ma loodaks seda igavust tunda - kuigi on ka palju olulisi asju plaanis. Â
Üldiselt on Ramsau rutiin järgmine - 6:40 äratus, söök, trenn, venitamine, pesemine, 12:00 söök, lõunauinak, trenn, venitamine, pesemine, 18:30 söök. Seejärel on nö vaba aeg. Kuhugi päeva sisse tuleb veel mahutada kuiv, suuskade tegemine, vahel ka massaaþ, treeningvideo vaatamine jms. Paari päeva tagant juhtub ka netti uudiseid lugema ja endast elumärki andma.
Treeningud on läinud normaalselt. Üleval on olud endiselt viletsad, lumi on must ja kole ja ei libise, aga saan kuidagi hakkama. Võiks isegi öelda, et mõnevõrra paremini kui eelmistel aastatel, aga ei taha ära sõnuda. All tegime rullide peal ka ühed korralikud kiirendused, mis tahtsid ära tappa. Tee mis tahad, kõrgus ikkagi mõjub, eelkõige lihasele. Massööril on tööd kõvasti. Aga elame üle ja loodetavasti saame ka tugevamaks.
Laskmise kohta võib ka öelda, et vahelduva eduga. Püsti on kõik hästi, aeg-ajalt läheb mõni juhtumisi mööda, aga üldiselt on hea. Lamades oli eneseusk pärast Oberhofi täielikult miinuses, nii et kui kiirendustelt laskmise ajal neli esimest pihta lasin, siis see oli nii suur üllatus, et viimase lasin kindla peale mööda. Aga ühtlasi tuli pisut eneseusku ka tagasi, et sellise suure koormuse ja metsiku lõõtsutamise pealt on ka võimalik pihta lasta. Tõele au andes tuleb ka tunnistada, et mõni kolm on ka sekka trehvanud, aga ma harju(ta)n.Â
Tänase päeva kavas: internet, batuut, slackline, kuiv, pood, puhkamine. |
Teema: ramsau laager laskmine treening |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 05.Okt.2009 20:18 | Vaevalt jõudsime Oberhofi asjad lahti pakkida, kui oli vaja juba Ramsausse minekuks kõik uuesti kotti laduda. Vähemalt selline tunne oli küll, väga kiirelt läksid need neli ja pool päeva. Mõned trennid, paar korda Tartus - üle saja aasta sai jälle kinos käidud, natuke kodus asjatamist ja oligi reede õhtu.
Teiselt poolt oligi paras aeg Eestis jälle ära minna, ilmad kippusid väga ebameeldivaks. Üks kompleks tõotas eriliseks ikalduseks kujuneda, aga õnneks jäi poole trenni pealt vihm siiski järgi. Muudes trennides on mulle ilm üsna ükskõik, saime suvel ISCilt sellised kuhvtid, et kui just pussnuge ei saja, siis oled ilusti kuiv, aga laskmiseks tuleb suurem osa riideid seljast ära koorida. Kindad saavad esimese asjana läbimärjaks. Aga nagu öeldud, läks siiski õnneks. Nüüd oleme juba teist päeva Ramsaus. Esimest korda elus sai Tartust välja lennatud - mis nii viga. Siin on kõik üsna tavapärane - ilm on ilus ja rahvast palju. Eestlasi sealhulgas vist kõige rohkem, suhtes rahvaarvu kindlasti. Samas nüüd kodus olles oli ühel päeval minul ja teisel päeval Priidul au olla Otepää rulliraja ainukasutaja... Oma esimesel treeningpäeval ehk siis eile tegime hommikupoole juba traditsioonilise matka (2006, 2007, 2008). Seekord oli lõppkõrgus vist kõige suurem - tõusime oma elamisest (1100 m) peaaegu otse 1950 m peale. Päris raske minek oli, poolteist tundi, teepikkuse mõttes nõksa üle 5 km, keskmine pulss 143. Alla tulime väikse kaarekesega. Algus oli piisavalt järsk ja kivine, et joosta ei saanud, tempo oli peaaegu sama, mis üles tulleski - poole tunniga umbes 2 km, aga pulss märksa madalam - 110. Viimased pool tundi sai siis joosta, selle ajaga läbisime 5 km ja pulss oli 127. Niipalju siis kiirustest. Aga sellegipoolest oli alla märksa raskem tulla, lõpus oli reielihas ikka väga valus juba. Iga kurvi peal lootsid, et järsku nüüd tuleb mõni kergelt ülesmäge lõik... Piltidel mina ühe Steinerne Jungfrau ehk Kivise Neitsi rüpes; Priit ja Sirli tõusu murdmas; Sirli selg küla taustal kõige kõrgemast kohast (paremal on näha slallinõlv, mis toa aknast vaadates päris suur paistab); Priit kodus tagasi venitamas.  
   Õhtul käisime tiirus. Inimese mälu on ikka valikuline. Aastaga oli mulle juba tunduma hakanud, et Ramsau on päris tore koht, aga nüüd tuli kõik väga kiiresti meelde tagasi. Ära oleks surnud sinna raja peale. Ei, mitte sellepärast, et otseselt sõita ei jõuaks või jube raske oleks, vaid lihtsalt ei jõua nii aeglaselt sõita. Et püsida vähegi treeningplaanis ettenähtud tsoonis, pean mina sõitma nii aeglaselt, kui ma vähegi oskan. Ja see on ausalt öeldes nõme - nagu tigu venida - ja sellegipoolest enne tiiru tõusul kella pealt väga suuri numbreid näha. Eks ta läheb päevadega paremaks, aga just selle pärast ongi Ramsau raske koht. Suusatada oli selle kõige taustal täna hommikul isegi hea, pulss oli üllatavalt madal ja tunne hea. Aga ikkagi pidid ennast kogu aeg valvama ja aeglaselt sõitma, muidu võib see hea tunne väga üürikeseks jääda. Lund on iseenesest vähe - mina pole sellist pilti kunagi näinud. Muidu on kõik tavapärane - uni on hea, isu on hea, ainevahetus töötab täistuuridel. |
Teema: Ramsau treening matk laager |
|
