Laskesuusatamises on see tore asi, et igasugu "oleks-polekseid" on hästi palju. Oleks nulliga lasknud, oleks 5 olnud. Ja siis oleks muidugi suurem motivatsioon olnud kiiremini sõita ja põhimõtteliselt oleks võinud ka 4 olla. Oleks 3 trahvi lasknud, oleks punktid saanud.
See jutt on aga pigem selline enesehaletsus ja -lohutus, sest meil on LASKEsuusatamine ja nagu üks mu sõber selle kohta ütleks (ärge seda palun meedias tsiteerige, eks;)): oleks tillil küüs, oleks ta pöial. Ühesõnaga, mis tehtud, seda enam muuta ei saa, saab vaid järeldusi teha ja järgmisel korral parem olla.

Hommikul, enne starti

Und jätkus lausa poole kümneni. Siis käisime Sirliga pisut jalutamas-võimlemas ja natuke pärast 10 hommikusöök: puder, võileib nagu ikka. Tegin igaks juhuks ka ühe kukli kaasa. Umbes 11 hakkan riietuma ja asju pakkima. Käin veel püssil igaks juhuks kõik kruvid üle. Verekontrolli täna ilmselt ei tule. 11.30 läheb buss. 11.45 staadionil. Passin natuke, ajan poistega juttu. 12 ajal käin püssikontrollis. Esimesena kusjuures. Passin veel. 12.20 lähen peale laskma. Esimene seeria on normaalne. Lähen pikemale ringile, tagasitulles lasen veel, pole eriti hea, parandusi. Väikselt ringilt veel kord. Enam-vähem, veel 1 paremale. Igas seerias oli 4 normaalset ja üks kahtlane lask. Pole hullu, tuleb lihtsalt rahulikult oma tööd teha. Laen salved (ja mõned varupadrunid ka, igaks juhuks), pakin püssi kokku ja lähen veel sõitma. 12.10 lõpetan sõitmise, lähen boksi. Passin natuke, vahetan kuivad kindad, käin WC-s. Õues hakkab vihma sadama, lausa padukat. See-eest on aga täielik vikerkaar ka platsis. Panen jope selga, et starti minnes läbimärjaks ei saaks. Egas midagi, suusad kaenlasse ja minek. Suusamarkeering, ajavõtukiibid. Jooksen, hüppan, võimlen. Vihm jääb hõredamaks. Hakkan riideid maha koorima. 5 minuti stardini. Püss püssikotist välja. 3 minutit. Nii, minek. Dressikas maha, püss selga, suusad jalga. Hakkab peale. Pulss 113.

Esimene ring

"Näe, Martina Glagow läheb teisele ringile, vaatame kaua sabas püsin." Läheme siis vaikselt. Minul on üllatavalt kerge. Tõusu lõpus vaatan, et jõudu on, suusk on ka hea ja lähen mööda. Ja tuleb tunnistada, et sõitsingi eest ära. Ülejäänud ring läheb ka normaalselt, silman ees ka 30 sek varem startinud jaapanlannat. Hea, tavaliselt on ta minust nobedam. Suusad on küll väga libedad. Tiir. Nonii, rajal öeldi, et esimesed kohad, seal on vähem tuult. Jaapanlanna läheb teisele märgile, võtan kolme. Rahulikult... Esimene mööda. Jama, aga rahulikult edasi. Ülejäänud kukuvad. Pole hullu, 1 trahv on normaalne, võistlus läheb edasi

Teine ring

Lisaks jaapanlannale on ees ka üks vene tüdruk ja hiinlane, mõlemal on üks ring rohkem sõidetud. Üldiselt sõidame rõõmsalt koos, aga minu libedad suusad aitavad mind laskumistel ette. Väga tore. Joogipaus ka. Poisid ütlevad parandusi. Selge. Enne tiiru on kõik peast pühitud. Teine tiir. Püsti on mul siin ikka hästi läinud. 23 alus, nagu eile treeningul oli. Aga mitte ei seisa. Esimese saan suure kobaga pihta. Ikka ei seisa. Teine kaugele mööda - näen isegi seda musta lärakat kaugel kahe märgi vahel, kuhu mina lasin. Õudne. Ja järjest hullemaks läheb. No absoluutselt ei seisa. Lepin juba mõttes 4 trahviga, aga õnneks viimane kukub ka. 3. Kuhu me nii jõume? Ega midagi, tuleb edasi sõita.

Kolmas ring

Jätkuvalt sama seltskond. Jaapanlanna tahab eest ära kihutada. Minul on kerge haamer. Jätkan omas tempos. Tänu libedatele suuskadele pikalt maha ei jää, olgugi, et hiinlane selgelt laskumise peal blokid. Ütlen talle paar kurja sõna ja sõidan mööda. Peaasi on parandused tiirus ära teha. Kordan terve ringi. Nii kui tiiru kurv ees on, on kõik jälle peast pühitud. Kolmas tiir. Marurahulikult. Tunne on märksa parem kui esimes tiirus, väriseb vähem. Kukub, kukub, kukub, ups, ei kuku, kukub. 1, normaalne. Läheme vaikselt edasi.

Neljas ring

Sõidan juba omas maailmas. Teisi enam ei vaata, üritan enda jalgadega kuidagi sõbraks saada. Esimese tõusu lõpus püüab Magdalena Neuner kinni, nr 62, seega  2 ringi on tal vähem sõidetud. Minul oleks ka siis teine minek... Ikka omas tempos edasi, tõusud tulevad üsna vaevaliselt, aga laskumistel ja siledal olen ikka tugev. Hea seegi, Neuner ei vaju väga kaugele ära. Viimane tiir. "Võta nüüd normaalne asend". Alus 18. Ameriklanna Conrad läheb kõrvalt 3-ga ära. Seisab normaalselt. Esimene tabab. Teine on peal, aga käib nõksakas läbi, õnneks ei päästunud, aga enne uuesti sihtima hakkamist vajutab sõrm kogematta päästikule. Ma isegi ei sihtinud! Nii rumal viga. Järgmised kolm ilusti pihta. Tunne oli väga hea, see oleks pidanud nulliring olema, aga selline rumal viga. Kirun ennast. Ja nüüd viimasel ringil sõitu!

Viimane ring 

Neuner on jätkuvalt pisut ees. Üritan kiiresti sõita. Tõusul eriti ei õnnestu. Üritan. Siledat ja laskumist lähen ilusti. Jaapanlanna tuleb vaikselt selg ees lähemale. "Kannata lõpuni". Ja finiš tulebki. 

Kokkuvõte

Laskmisega läks nihu. Püstitiiru 3 trahvi olid liiast. Oleks lasknud 1111, siis oleks endale võinud andestada. Samuti see, et unustasin parandused tegemata! Paha, paha viga. Lihtsalt andsin teistele trahvi ette. Algaja vigu tegin üleüldse - need parandused, püsti halb asend, "kogemata päästmine". Rumal-rumal-rumal. Hää küll, see oli esimene võitslus, ja vähemalt jääb nüüd hästi meelde. Sõidu kohta halbu sõnu eriti ei ütle. Võitlesin ässadega, ainult 3-4 ring vajusin pisut ära. Hea küll, 4:17 kaotus on suur, aga näiteks seesama Neuner, kellele Olosel 7,5 km peal kaotasin 1.50, siis nüüd kaks korda pikema maa peal oli kaotus vaid 2.20. Areng nagu oleks. 46 sõiduaeg on ka iseenesest üsna kena. Esimeses otsas olid vahed suured (6 aeg kaotas juba 1.30), aga minuga enam-vähem samas augus olid üsna tublid laskesuusatajad. Lootust on.

Ja nüüd räägime teisi taga

Üllatusliidrid? Seda küll. Malgina, Eikeland, Kocher pole küll võõrad nimed, aga mitte ka "päris ässad". Üllatavalt oli laskmine ülioluline, kiired sõitjad etteotsa ei pääsenud. Kiireim tüdruk rajal, Sofia Domeij, oli 8 trahviga 47. Rootslased olid üldse sõiduhoos, aga laskmine läks aia taha. Mäkäräinen tegi ilusa sõidu. 2 trahvi, 11. koht. Ilus, õnnitlused ja loodan reedel teda võita. Lätlased lasid sama viletsalt kui mina ja olid veel tagapool. Loodetavasti ei ole see ainus kord Madarat sellel aastal võita. Minu konkurendid Ridnauni noore MM-i ajalt Dong, Boulygina, Shipulina olid vastavalt 35, 9 ja 13. Viimasest sain muide sõidus jagu, aga see laskmine... Õnneks on võimalus, et laskmine üle öö paraneb.

Mis edasi? Homme tiksun niisama, tiiru vist ei lähegi. Ja ülehomme sprint. Vigade parandus:) Nali naljaks, esialgu on eesmärk siiski 60 hulka saada, siis saab jälitusse ka! Praegused stardid on alles eelmäng, vormi kogumine, pingega harjumine. Poisid ka ütlesid, et muidu oli ilus sõit, aga särtsu polnud. Tuleb, kus ta pääseb... Ja küll me selle laskmise ka paika saame, tuleb lihtsalt oma asi vaikselt ära teha.

Homme siis meeste sõit. Samal ajal. Roland nr. 34, Priit 73, Kauri 98. Stardiprotokoll samas, kus naiste tulemused. Indrek hoiab vormi sprindiks. Meie hoiame pöialt. 

Ja veel. Ma olen küll Sportnetile tasuta reklaami eest tänulik, aga ma ei olnud selleks valmis... 

Nüüd see siis algab. Maailma karikas. Östersund. 15 km individuaal. 92 startijat. Nr. 36, stardiaeg kohaliku aja järgi 13:33:00, eesti aja järgi siis 14:33. Hoidke mulle pöidlaid.

Pühapäeva õhtul jõudsime Östersundi. Östersund on mulle vägagi tuttav koht. Ühel aastal oli siin 3 MK. Siin tulin ka esimest korda kuuekümne hulk. Üldiselt on see kena koht, elame tavaliselt üsna linna keskel, 15 minutit jooksu staadionilt (staadionile on u 20 min - ülesmäge. Allatuleku rekord on 10 - hästi külm ilm oli).

Rada on siin mitu korda muudetud, olen sõitnud 3 erinevat varianti, nüüd tuleb neljas. Teoorias on siin kerge rada, väga suuri tõuse pole jne, aga reeglina on siin selline pehme puder, lumi üle saapa. See aasta pole mingi erand. Ja need laskumised... Võimelda saab kõvasti, eriti tänu sellele, et jäine on. Kui ma hästi mõtlen, siis on kaks laskumist, kus kurvi pole. Mõlemad on sillalt alla, üks ühele, teine teisele poole. Ülejäänud 5 on kurviga (jutt siis 3km raja kohta), nendest 2 S-i. Üks on eriti äge. Indrek sõitis sealt üks aasta välja, kepid ja kombe puru, Kati Wilhelm on seal korra püssi puruks kukkunud. Meie määrdemehed lubasid sinna homme filmima minna:) Tegelikult on see kõik vesi minu veskile, enamus naisi ei julge eriti laskumisi sõita, aga mina julgen:D Teinekord maksab see kätte ka, korra olen lihtsalt kurvist otse välja sõitnud, nii et otseselt riskima ma ei hakka, aga noh, sahka ka ei lase. Kui, siis ainult külg ette. 

Ilm kipub ka ilusaks minema. Kui esmaspäeval oli puhas sula, rada märg ja lipe kinni, siis täna oli juba külmem ja homme ilmselt ka. Libiseb normaalselt.

Lasketiir on siin ka tore, pärast laskumist õnneks. Vanasti oli tiiru ka trikiga laskumine, nüüd on selle asemel üks teine trikiga laskumine, mis vanasti finišisse viis. Östersundi tiirus mul reeglina sujub, kuidagi mõnus on. Samas - tänane laskmine, nagu ikka ametlikul treeningul 4 tiiru, L(amades) P(üsti) LP 2010 - kokku 3 ei ole väga hea. Aga paha ka otseselt pole. Keskmine.

Homsest võistlusest siis ka pisut. Ennustamine on muidugi tänamatu, aga... 60 hulka ikka tahaks tulla. Kui laskmine vähegi kannatab, siis peaks ikka toime tulema. Vähegi kannatab tähendab siis umbes 4 või vähem trahvi. Sõidu poolest loodaks ikka alla 5 minuti kaotada ja ilusti lõpuni kesta. 5 minutit on küll pikk aeg, aga näiteks olümpial kaotasin vist 7 või 8 minutit. Nii et 5 oleks talutav. Pealegi - arvutame veel 4 minuti trahv juurde, saame 9 minutit ja see on võitja ajast alla 20% ja see on täpselt see piir, mis on vaja ära täita, et ka järgmisel aastal MK-sarjas püsida. Täita on see vaja korra hooaja jooksul, mitte kogu aeg. Selle hooaja uuendus.

Veelkord, hoidke mulle pöidlaid. Kes Eurosporti ei näe, siis Biathlonworldi lehel on olemas nii LiveResults kui LiveTV, kus peaks isegi pilt tulema. Lähemalt. Ja kui juba linkideks läks, siis ka Östersund 2008 - kõik järgmise aasta MMist ja selle aasta MK etapist.  

20 - 26.november.

5 treeningpäeva, 5 treeningut, 7 tundi, 8 minutit, 75,5 kilomeetrit, 0 padrunit.

Kõike muud, aga mitte treeninguid. Reaalne elu lendas nii suure pauguga peale, et midagi hirmsat. Esmaspäev, teisipäev, neljapäev läksid KAK-i tähe all. Lisaks kool, remont... Trenni minekuks pidi ennast kõvasti sundima ja esimesed pool tundi oli õudne (pime, märg, vastik). Edasi läks juba libedamalt. Laupäeval tegin veel väiksed intervallid rullilt (5*5min, EV1, EV1, EV2, EV2, max) ja pühapäeval olime juba Östersundis.

13 - 19.november.

6 treeningpäeva, 11 treeningut, 15 tundi, 28 minutit, 164 kilomeetrit, 165 padrunit.

Lumelaagri lõpp. Hurraa! Nädala naelaks loeme Olose Tykkikisat. Hooaja esimene võistlus läks sinna, kuhu esimesed vasikad ikka lähevad. Tegelikult mitte väga, kõik on jätkuvalt kontrolli all (kahe nädala pärast vaatame, mis juhtuma hakkab)

6- 12.november.

6 treeningpäeva, 11 treeningut, 17 tundi, 30 minutit, 181,5 kilomeetrit, 145 padrunit.

Lumelaager nagu lumelaager ikka. Pisut ka kiiremaid liigutusi, üks treening 3*EV1 + 3*EV2 a' 5-6minutit. Üks 3+3km temposõit ka. Muidu ikka rahulik töö.

Mis mäkradesse puutub, siis võitjate koha pealt üllatusi polnud - meestest Timo Antila, naistest Kaisa Mäkäräinen. Meeste sprindi teine-kolmas koht olid küll mulle tundmatud suusatajad, aga Antila üleolek oli mõjuv. Naistest sai Mäkärainen mõjuvalt tappa Vene esindaja Olga Anisimova käest, aga suusasõidus olid nad üsna võrdsed, Kaisa vaata et kiiremgi. Kaisa tegi eelmisel aastal MK-l üsna mitu ilusat sõitu (ikka punktile, mida minu kohta öelda ei saa), sellel aastal paistab sama liini jätkavat. Teised naised kaotasid natuke vähem kui pool päevaga, mis tähendab, et kui ma palju trahve ei lase, siis nendest saan ikka jagu. Iseasi, kas see mingi näitaja on...

MK-ni on natuke üle nädala. Pinge kasvab iga päevaga.

Muud soomlaste uudised: www.biathlon.fi

Palju õnne ka Ole Einarile!

Ja Priit oli ka ülitubli, 0+1 trahvi, 11. koht ja teine eestlane. Väga tubli.

Aga ennustused kogu hooajaks?
MK üldvõidu eest kemplevad Kati Wilhelm, Anna Carin Olofsson, Linda Grubben. Alguses pakub neile kõvat konkurentsi ka Sandrine Bailly, aga vajub lõpus ära. Tegelikult ei maksa kedagi sakslastest maha kanda, kasvõi Magdalena Neuner võib üllatada. Samuti oleks aeg, et keegi pisikestest riikidest (Läti, Sloveenia, Bulgaaria) ohjad enda kätte võtaks. Kui Madara võidab sellel aastal MK etapi ja mina ei mahu punktidele ... siis ma ei tea, mis saab.
Oh, lähen ära magama. Head võistlust mulle (ja Priidule)

Internetiavarustes on toredaid asju. Näiteks tänased norrakate laskesuusavõistlused.
Meeste 15km mass
Naiste 12,5km mass

See ja veel palju põnevat on kõik tegelikult Beito lehel.

Lühidalt kokkuvõttes oli asi nii: meestest võitis Andresen (ainult 3 trahvi), teine Os (4), kolmas Svendsen (5). Raphael oli 5-ga neljas. Berger 7-ga seitsmes. Hanevold lasi ka 7 (mis on tema kohta selgel palju) ja oli 10. Ole Einar lasi 12(!!!!!!!!) trahvi ja oli 11. Täielik müstika. Isegi mina lasen harva nii palju...
Naistes oli asi veel huvitavam. Võitis Linda Grubben kuue trahviga, talle kaotas 2 minutit Gunn Margit Andreassen (7) ja kolmas oli Ann Kristin Flatland (9). Tora Berger oli kuues (10), noor lootus Bonnevie-Svendsen kaheksas (12) ja Nathalie Santer Bjoerndalen (kusjuures riik on BEL) üheteistkümnes (12). Nüüd on mitu küsimust - esiteks, kas nad pihta ka lasevad? Teiseks, kas selline ongi norra naiste laskesuusatamise seis? Kolmandaks, kes on Linda Grubben. Pole kordagi kuulnud.

Linda Grubbeni saladuse lahendas muidugi sõber Google - tegu on siis endise Linda Tjörhomiga. Mul langes kohe kivi südamelt.

Side lõpp

Järelmärkus päev hiljem:
Oma suures vaimustuse biathloni üle ei taibanud ma eelmiste päevade murdmaatulemusi kiigata - ja seal olid Ole Einar ja Lars meestele koha kättte näidanud ja saladuslik Linda Grubben oli ka tublisti viies. Üleüldse tundus mulle, et meestest oli esikümnes laskesuusatajaid sama palju või rohkemgi kui murdmaasuusatajaid...

Aga millest selline pealkiri? Ühel õhtul läksin üksi pealambiga suusatama. Üldiselt on mul Jerise radadest päris hea ettekujutus, aga nüüd olid uued sisse sõidetud, kus mina ei olnud varem käinud. Suusatasin siis seda rada rahulikult, kuni ühel hetkel plahvatas - olen täiesti üksi keset kottpimedat metsa, päris täpselt ei tea ka kus ja suusarajal on rohkem looma- kui inimesejälgi. Kusjuures ühed põdrajäljed olid vähemalt minu käelaba suurused. Või suuremad. Ausõna! Ühesõnaga võttis pisut kõhedaks ja mõni aeg pidasin iga lambi tagasipeegeldust lumelt kellegi silmadeks ja kuulatasin hoolega kõiki krõbinaid. Mida on suusatades üsna keeruline teha. Ma tean küll, et põder ei ole kuri loom ja kallale reeglina ei tule, aga mine sa tea.. Igal juhul oli mul sügavalt hea meel, kui tuttavale rajale välja jõudsin ja veel parem meel, kui inimasustuse juurde tagasi jõudsin. Sellel korral siis porosid ei näinud.

Küll aga nägin täna hommikul. Meil oli kavas pikk ots. Läksin siis rahulikult sõitma, ühena esimestest. Öösel oli lund sadanud ja sadas ka juurde ning rajal oli üsna hea värske lume kiht. Sõitsin-sõitsin, kuni ühel hetkel vaatan, et "Näe, põdrajäljed. Näe, täitsa värsked ka vist, sest lund pole peaaegu üldse peal" (kõik see toimus samal ajal edasi sõites). "See vist tähendab, et nad on ise ka kuskil lähedal." Ja siis oli automaatne pidurdus. Tõstsin pilgu - ja umbes 10-20 meetrit minu ees üsna paras punt porosid. Vasakul kõrval - veel rohkem. Vaatasime mõnda aega tõtt. Kavatsesin juba kindluse mõttes taganema hakata (mõnel poisil paistsid üsna teravad sarved), aga siis otsustasid nad, et ma pole ei eriti ohtlik ega huvitav, pusklesid pisut veel omavahel ja tegid siis minekut. Üks poro jälgis mind pisut pikemalt kahtlustava pilguga, aga siis loobus temagi. Mina olin kogu sündmusest hirmus elevil ja kahetsesin hoolega, et fotokas maha jäi. See oli üsna uhke vaatepilt, kuidas nad omavahel pusklesid - üks oli muuseas üleni valge. Kui nad kohalikud on, siis vast näeb neid viimasel nädala veel:)

Ja õnnitluse Peetrile, kes sprindivõistluse ära võitis - hästi tehtud! Et Rotšev kogu ülejäänud hooaja ka seljataga oleks. Timo oli ka tubli. Nüüd ei ole muud midagi, kui ise laupäeval tulemused üle sõita... Sellega võib muidugi raskeks minna, kiirendused ei tule just väga lihtsalt ja metsikut purakat ei tundu ka sees olevat. Oh, saaks juba võistelda, siis vähemalt teaks, kas olen tipp või ...täpp... 

Kõigepealt sellest, kes üldse Olosel on:

• Saksa biathlon ja murdmaa 
• Poola biathlon ja murdmaa
• Läti biathlon
• Tsehhi murdmaa
• Ukraina murdmaa 
• Valgevene murdmaa
• Vene murdmaa
• Jaapani murdmaa
• paar USA dressiga meest (ei tea kes) 
• Anne-Laure Migerney esindab Prantsuse biathloni
• Kaisa Varis koos Anatoli Hovantseviga
• Hästi palju Soome, Norra, Rootsi klubitiime
• Eesti murdmaa sadamiljonit suusatajat ja määrdemeest
• Eesti biathlon

Päris hea nimekiri? Ja uusimad kõlakad - peaasjalikult inspireeritud eelmise nädala murdmaavõistlustest:

•  Lätlaste uus kiireim mees on Edgars Piksons. Võitis isegi Aivar Rehemaad, Hannu Mannisest ja Ilmars Bricisest rääkimata. Ei tea, kes Piksons on? Kena noor läti poiss, 84 või 83 sündinud, väga väleda jooksuga. Oma noorusest hoolimata juba abielus ja lapski. Ise suvel nägin. Vaat mis poisse liikuma paneb.
•  Kui jõudu on, võid sõita ükskõik millise tehnikaga - järeldus saklastest ja Lukas Bauerist
• Uusim üllatus - Salomon on libe suusk! Ametlik kinnitus suusatestist
• Sakslased ei ole taktikat muutnud. Jätkuvalt lahmivad. 
• Kaisa Varis teeb tiirus tööd. Suusas on ta jätkuvalt tugev, huvitav kas pihta ka saab? Seni on tiirus piisavalt külm olnud, et mul pole olnud aega tema märke vahtida.
• Mari Laukanen sõidab kiiremini kui Katrin Šmigun. Mari Laukanen on noor (juunior, kui mitte noorem) Soome laskesuusalootus. Katrin Šmigun on teate-ise-kes.
  
• Vist ongi kõik...
  

Ramsau, kool, remont ja nadi enesetunne.

Kuu algus (2-20.oktoober), möödus Ramsaus, kuu lõpp Elvas-Tartus meeleheitlikes ponnistustes enne hooaega veel mõned asjad ära teha. Kuigi laager läks hästi, oli see siiski väsitav ja koostöös Finnairist tingitud bussisõiduga andsid mõneks ajaks viletsa enesetunde. Mitte haiguse õnneks. Kuu lõpus oli juba tunne hea, võis lumelaagrile reipalt vastu vaadata.

Vilets enesetunne tingis plaani vähendamise, kuigi pidin selleks ennast tugevast sundima  - "Ei, Eveli, tervis on tähtsam kui need tunnid", "Ei ole hea mõte väsinult trenni minna", "Ei lähe ja kõik!". Raske on see elu.

30.oktoober - 5.november.

5 treeningpäeva, 9 treeningut, 11 tundi, 7 minutit, 120,5 kilomeetrit, 110 padrunit.

Lumelaager. Esmaspäeval käisin veel korra massaþis Eestis ja teisipäeval läks sõit lahti. Kolmapäeva õhtul juba esimene treening lumel. Nagu päris! Esimene nädal oli üsna rahulik, harjusin külmaga ja uuesti treenima. Nädala lõpus ka kiiremad liigutused. Palju suusatesti.

23.-29.oktoober.

4 treeningpäeva, 5 treeningut, 5 tundi, 59 minutit, 62 kilomeetrit, 50 padrunit.

Kodune "puhkenädal". Nädala alguses dispanseering, teisipäeval massaaþ. Terve nädala algus selline keskmiselt nadi enesetunne. Palju kooli ja remonti. Nädala lõpus tegin Otepääl ühe korraliku rullitrenni. Pean ennast tagasi hoidma, et mitte halva enesetundega treenima minna.

Viimase nädala olen olnud väljamaa keeles öeldult "extremely busy". Seetõttu on ka kirjutamises pikem paus olnud - pole lihtsalt aega. Ühe üsna mahuka kooliprojekti tähtaeg oli täna ja nii ma olen iga vaba hetke sellega tegelenud. Praeguseks on sellega ühel pool, mis aga ei tähenda, et midagi teha ei oleks... Lihtsalt kuivategemisaega on natuke rohkem.

Muidugi, tavainimese mõistes oleks mul aega laialt käed - iga päev magan 1-2-3 tundi, õhtul lähen 10-11 magama, vahepeal venitan niisama (lihaseid, mitte aega), aga siin on küsimus selles, mis on minu põhitöö. Päeval ja öösel magamine käib ka sinna alla - et saada treeningust maksimaalne kasu, tuleb puhata. Teadupoolest organism areneb just puhkuse ajal. Nii et pigem teen kompromisse koolitöös, aga päeval pean magama. Kohati tundub see üsna naljakas.

Aga nüüd siis ka lumelaagrist. Laager algas põhimõtteliselt kolmapäeval. Põhja-Soome tervitas meid lume ja ohtrate külmakraadidega. 

-15 ei olnud mingi näitaja. Iseenesest oli ilm väga ilus, härmas puud, selge sinine taevas, keset päeva isegi päikest natuke, rada ka üsna hea, aga see külm pisut häiris. Eriti seetõttu, et me ei ela Olosel raja ääres, vaid 15 km eemal Jerisel. Bussisõit, pärast teiste ootamine, bussisõit tagasi ja alles siis sooja - üsna karm. Kuiv särk päästab ka muidugi üht-teist, aga kui juba külm on nahavahele pugenud, siis enam mitte. Laskmisest ei tule ka suure külmaga suurt midagi välja, suudad mõelda ainult sellele, et igalt poolt on külm ja sõrmed tahavad küljest ära kukkuda.

Aga muidu on tore - kui tiiru minekut ei ole, siis saab ennast soojalt sisse pakkida ja pidevalt sõites ei olegi väga külm. Pealegi läks paar päeva tagasi pilve, hakkas lund sadama ja soojaks läks ka - kõigest -8. Nagu suvi. Tuul on kohati üsna jahe, aga pole hullu.

Mis lumelaagri käimatõmbamisse puutub, siis - täna on esimene puhkepäev (juba!). Esimesed kiirustreeningud, esimene pikk ots seljataga. Kõik on seni kontrolli all olnud, orto pulsid tegid esimestel päevadel rumalaid nalju, aga see läks üle. Suusatunne on normaalne. Täpsemalt ei oska öelda, võistlus on alles 18.november... Laskmist ei kommenteeri. Ei ole midagi kommenteerida. Pooled saan ikka pihta:) Suuski on ka kõvasti testitud, mõned tunduvad päris libedad. Nii et kõik on hästi läinud. Ei jää haigeks.

Ahjaa, kommenteerime Postimehe artiklit: loodame parimat, valmistume halvimaks. Meeste koondis on praegusel hetkel puhtalt Elva päralt, kuna Dima (Borovik) ütles, et jätab hooaja vahele. Loodame, et Tallinna poisid sõidavad neile pisut sisse, muidu on täitsa ebahuvitav. Teatemeeskonda MK-del välja ei panda. Mulle endale tundub, et varsti pannakse pigem naiskond välja...

Veel üks oluline detail. Ainus õige lumelaager (pikemalt veel esimese lume laager) on Põhja-Soomes. Ramsau ei ole lumelaager, mis siis, et lund on. Sama kehtib lumetunneli kohta. Nii et kui keegi "läheb lumele", siis ta läheb Põhja-Soome (Levi, Olos, Luosto jne). Muud kohad on lihtsalt ... laagrid.

Ja mõned pildid sellest, kuidas me Takuga Jerise lähedal tiksumas käisime. 

Ma olen juba aastaid tahtnud Universiaadile minna. Milleks? Sest see on naljakas võistlus, kuhu eriti palju maailma tippe kohale ei tule, aga sellegipoolest on ta peaaegu nagu tiitlivõistlus. Üliõpilaste maailmameistrivõistlused. Kui ma olen seal 10, siis minu silmis on see nõrgem tulemus kui olümpia või MM-i 40 koht, aga CVsse on seda uhke kirjutada ja ajakirjandus oleks ka sillas. Lisaks oleks see koht, kus teadet harjutada ja ma usun, et meil oleks korralik naiskond. Niisiis, suvel ma teatasin peatreenerile ja ELSFi peasekretärile, et tahaksin minna. Sinna see asi jäigi.

Ramsaust tagasi tulles nägin, et Universiaadi ülesandmise tähtaeg oli 17.oktoober. See oli ammu möödas. Kiire kiri Tiina Beljajevale, kes EASLis tudengitega tegeleb, et kas on veel võimalust punti hüpata. Kui oleks olnud, siis oleksin hakanud organiseerima üsna keerulist logistilist poolt ja inimesi ja raha ja kõike. Sain vastuse, et üldiselt on tähtaeg möödas, aga kuidagi saaks. Mina vastu, et ah, pole vaja asja keeruliseks ajada, las ta jääb.

Aga siis selgus, et ühendust oli võetud ka ELSF-iga ja läkski asi käest ära. ELSF ja EASL vahetasid üsna terava tooniga kirju stiilis "kuidas saab ELSF keelata sportlase osalemist" vs "meid universiaad ei huvita ja raha ka pole". Keetsin supi kokku. Tüüpiline möödarääkimine. Ma ju tahtsin ainult küsida...

Saatsin hommikul ilusti kõigile kirja, kus vabandasin segaduse tekitamise eest, selgitasin lühidalt oma vaatenurka ja ütlesin taas kord, et ma siiski ei lähe Universiaadile ja oleme kõik sõbrad edasi. Eks näis. 

Minu ülesanne on kiiresti suusatada ja täpselt lasta. Kui tahavad tüli kiskuda, võivad seda omaette edasi teha, aga mind jätku välja. 

 PS. Lumelaagri teine päev algas just. Eelmine aasta ei nii ilusat ilma ei olnudki. Aga külm on - nii -15-20.