Pikka juttu ei viitsi ajada, see-eest aga näitan viimaste päevade videoklippe. Priit oli täna iseenesest päris tubli;)

Kõigepealt minu eilsed sõidud:

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/sNg2Zl9d3QQ}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/KXomYfVMgTY}

Siis Priidu eilne kukkumine ja selle tagajärg:

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/g6ZFA7uu-7U}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/No6RPXtvD2w}

Ja tänane sõit ning tulemus:

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/aIByfqSfHcU}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/pQ5xNaCDw5I}

Üldiselt ma ei ole tänase võistlusega rahul. Koht oleks nagu enam-vähem ja mõned tugevad sai ka selja taha jäetud, aga olgem ausad, MK-sarjas poleks sellise sõiduga kolmekümne parima hulka küll asja, rääkimata veel parematest kohtadest.

Otseselt midagi väga hullu nagu polekski olnud, aga kaotus läks pisut suureks. Tule taevas appi, Eva Tofalvile 1:40 kaotada on ikka pisut palju. Nii umbes kaks minutit liiga palju... Hea küll, ta on tugev ja üldse kõik rumeenlannad kippusid siin trennides lendama, aga niiiii tugev ta ka olla ei tohiks. Järelikult olen siiski mina ka natuke nõrk. Ja teine asi, mis üldse pähe ei mahu, on see, et kuidas on võimalik kolmele(3!) poolakale kaotada, kusjuures need ei ole üldse nende parimad? Jällegi - hea küll, nad lasid minust paremini küll, aga sellegipoolest. Eelmisel aastal poleks nad isegi siis mingid konkurendid olnud. Ma juba Olosel vaatasin, et poolakad on sõitma hakanud...

Kõige hullem on see, et ma tegin tegelikult korraliku võistluse. Sõita oli raske, jalad läksid kangeks ja vere maitse oli esimesest ringist alates suus, aga kannatasin täiesti mõistlikult lõpuni, mingit hirmsat haamrit ei saanud. Natuke on veel kiirust puudu, ei jõua ennast päris pildituks sõita. Aga vere maitse sai suhu ja kopsu suhteliselt lahti. Nii et kasulik võistlus kahtlemata, aga... Iseenesest sõita oli lõbus. Igasugu rahvast oli ikka rajal ja nii oli endal kogu aeg selline tunne, et ma olen ikka kiire sõitja. Huvitav oli rada ka. Üks kurv sõideti päris korralikult ära ja see oli lõpus juba üsna huvitav, kusjuures mina startisin ju keskel. Ma võin kihla vedada, et Madarat võitsin ma igal ringil sellel laskumiselt vähemalt 5 sekundit, aga kokkuvõttes sain ikka pähe. Ikaldus.

Laskmine oli selline keskmine. 1+1 on "ei lind ega loom"-tulemus. Mööda nagu eriti ei lase, aga pihta ka ei saa. Mõlemas tiirus muide teine lask ja üsna lähedal. Lamades puhta gabariit, püsti ka ääre peal. Ise ka tundsin, et mingit hullu viga ei teinud, lihtsalt läks natuke viltu. Aga lõpukokkuvõttes ei huvita see kedagi, kui napilt mööda läks. Ei ole vaja trahve lasta.

Homme ei stardi. Teen ühe rahulikuma treeningu, esmaspäeval sõidame Östersundi ja neljapäeval on juba naiste 15km. Meestel on au kolmapäeval hooaeg avada.

Praegu on Priit võistlustules (esimene tiir nulliga!), hoidke talle pöialt. Ma proovin ka järgmisel korral kiiremini sõita ja täpsemalt lasta.

Kaks päeva võttis see kokkuvõttes aega, aga siia Idresse kohale me jõudsime. Eile-täna treenisime, ülehomme läheb võistlemiseks. Ilm on siin ilus ja elamine hea.

Suurem punt elab kõik ühes majas, ainult treenerid on eraldi. Vahva maja on, slallinõlv on kohe kõrval, staadionile on u 500m. Peakoka ameti on võtnud endale Helvis, teised assisteerivad. Üldiselt tore koht, mulle meeldib. Suusarada on ka enam-vähem, treenimiseks väga hea, võistlustel võib veel raskeks minna. Otseselt tapvaid tõuse ei ole, aga ainus pikem ja puhkamist võimaldav laskumine on enne tiiru.

Täna kiirenduste ajal oli muidugi suusk uskumatult kinni, nii et pidi laskumistel ka hoogu lükkama. Sõita oli raske. Edasi nagu läksid vaikselt oma tempoga kogu aeg, teravust eriti polnud. Andis tunda, et pole tükk aega kiirendanud, loodetavasti on võistluste ajal parem. Homme peaks aga külmemaks minema ja loodetavasti libisemine paremaks. Ja määrdemehed võiks ka midagi huvitavat välja nuputada. Laskmine võib siin ka huvitav olla, üsna tuuline tiir on. Pihta olen saanud enam-vähem, kurta ei saa, aga mine neid võistlusi tea.

Üldiselt hakkab rahvas vaikselt siia kohale jõudma. Saksa B-koondis tuli täna, teisi on ka. Homseks tuleb vast veel rohkem, kirjas pidi olema 100 naist ja 140 meest. Palju on muidugi juuniore ja noori ka. Poiree oli täna ka kohal. Ja kujuta pilti, ütles mulle lausa "Hello". Ma olin kohe nii erutatud;) Üleüldse on kõik väga tervitama hakanud mind sellel aastal, päris naljakas on juba.

Ülehomme algab siis võistlushooaeg. Sõita tahaks küll juba, aitab sellest aerutamisest. Selle hooaja esimene õiges mõõdus biathlonvõistlus. Nüüd saab siis vormist ka mingi pildi, kuigi põhilaks on ikka MK-startidel. Nagu alati, ei oska tulemuseks suurt midagi pakkuda. Sõidan kuidas jõuan, eks siis ole näha, kuidas teised jõuavad. Laskmine on olnud üsna stabiilne nulli ja ühe vahel, aga tuul võib siin kaardid päris segi lüüa. Peaeesmärk on teha korralik võistlussõit enne MK algust, et ikka vere maitse ja õige võistlustunde kätte saaks.

See on täna küll peaaegu kohustuslik teema, aga ei saa sellest üle ega ümber. Oleks suur lumi tulnud maha päev varem või hiljem, oleks mul olnud sügavalt ükskõik, aga eile-täna tekitas see pisut probleeme, nagu kiuste olid just nüüd meil kõige kõvemad sõitmised.

Eile hommikul käisime suusatamas. Tuiskas, aga sõita sai, meie trenni lõpuks oli rahvast juba päris palju. Suusatamisele järgnes isa sünnipäeva tähistamine. Kõigepealt hiilgasin Pühajärve bowlingus, võites ülekaalukalt kõiki teisi pereliikmeid, aga tuleb tunnistada, et ega keegi meist mängida ei osanud. Pärast seda sõitsime Cantervilla lossi sööma ja siis sai juba natuke nalja. Kamba peale parkisime kaks autot kinni, aga polnud häda. Sõime kõhud täis ja võtsime suuna Krootuse poole. See oli juba suhteliselt huvitav, sest tee asukohta oli päris raske tuvastada. Lund oli siiski vähe, selles mõttes, et otsene kinnijäämise oht ei ähvardanud, lihtsalt libe ja paha oli.

Krootusel jätkus meeleolukas ja kõhu sai täitsa punni süüa. Umbes 9 ajal otsustasime võtta suuna Elva poole, sest homseks oli vaja asju pakkida ja noh, et teeolude tõttu võib vähe kauem minna. Algus oli lootustandev. Põlva maakonna teed olid lahti, sõita oli täitsa ok. Savernas vaatasime Valgjärve teeotsa, kust nagu kõige otsem oleks, et "ei, siit küll täna teed ei lähe". Meie sõnade kinnituseks jäi üks auto kohe sinna teeristi kinni, kusjuures see oli meie autost umbes kaks korda suuremgi. Ühesõnaga oli järgmine plaan minna Kambja-Pangodi kaudu. Sõit sujus hästi kuni Tartumaa piirini, siis läks jamaks. Vallid, palju lund. Pisut enne Kambjat oli ummik, mille põhjust ei suutnudki tuvastada (rekkad? bussid?). Umbes 11 ajal tuli meile vastu Vastseliina buss, mis olevat kell 6 Tartust välja tulnud? Tatra orus selgus, et Otepää tee on ka läbitamatu. Ehk pidime sõitma Tartusse. Tarta oru juures sai ka päris pikalt seistud, umbes pärast Reolat läks normaalseks. Edasi oli kuni Elvani hea. Kokku sõitsime tavapärase 55 km asemel 75-80 km ja seda kolm tundi.

Tänase päevakava lõi see kõik ka sassi, algselt oli mul plaanis veel trennis käia ja ilusti rahulikult Tallinna pressikale jõuda, aga reaalselt pakkisime pool hommikut asju ja pisut varem sõitsime välja ka. Teeolud oli jätkuvalt rasked, kraavis oli näha paari külili olevat bussi ja lihtsalt seisvaid rekkasid. Õnneks olin mina nendel päevadel ainult pühapäeva hommikul roolis, kui veel eriti hull ilm ei olnud, muidu ainult kõrvalistuja lõbud.

Pressikale jäime me muidugi hiljaks, aga pole hullu. Praegu oleme võtnud suuna Rootsi poole, loodetavasti jõuame ka sinna. Nüüd enam nalja ei ole, võistlushooaeg ootab ees.

Lausa kaks päeva oleme Otepääl suusatanud. Rada on korralik, arusaadavatel põhjustel küll pisut lühike, aga täna õhtul pandi juba kahurid tööle, nii et järgmiseks nädalaks on pikema raja lootust. Aga mis mul sellest, järgmisel nädalal oleme me juba Rootsis.

Eile sain peaaegu üksinda sõita, alles trenni lõpus tuli rahvast. Täna läksime pisut hiljem ning rahvast oli küllalt palju, peaasjalikult küll Otepää noored, aga oli ka harrastajaid. Ma ei kujuta ette, mis homme saama hakkab, siis on vist pooled Eesti suusatajad seal. Õnneks murdmaa koondised on veel kõik väljamaal, ka kakskümmend inimest vähem on juba võit. Ja tegelikult on ikka väga hea, et seal rada olemas on. Muidu oleks nädal aega ainult jooksnud - suusatamiseks lund vähe, kõigeks muuks liiga palju.

Muidu on läinud rahulikult, kui eilne shokk välja arvata. Asju oleme ajanud, kodus oleme tsillinud. Voodi saime kätte ja eile õhtul sain korraliku tärpentini-kaifi, kui seda õlitasin. Vahva. Uued uhked riided saime ka kätte, nendele sai reklaame peale õmmeldud. Õnneks küll õmblusmasina abiga. Pikka pidu aga pole, varsti tuleb hakata Rootsi sõiduks asju pakkima. Nädala lõpus tuleb suurem pidu ka - peame isa 60. juubelit:D

Löön mina täna Sportneti lahti ja mis ma näen "Olose võistlus näitas, et teised murdmaasuusatajad said Tatjana Mannima käest pika puuga. Vahe oli juba naeruväärselt suur. Tahaksin küsida – kas teised tüdrukud ikka trenni teevad?". Ausõna, külm jutt käis südame alt läbi. Jeerum, nii ma küll ei öelnud ja kohe kindlasti ei mõelnud nii.

Trenni tegemise koha pealt ei saa ma murdmaatüdrukutele küll midagi ette heita, tõenäoliselt treenivad nad minust ka rohkem. Tulemus on omaette teema ja seal oli tõepoolest Tatjana ainus, kes nagu suusataja mõõdu välja andis. Teised, sh MINA, olid nagu rohkem statistide rollis.

Oi jeerum. Seda küll nüüd vaja ei olnud. Nii ei ütle Kaili ja teised mulle enam trennis teregi... Kust nüüd selline valearusaam liikvele läks, ma ei tea. Jah, ma ütlesin tõepoolest nende tulemuste kohta karmilt, aga õiglaselt sh ka enda kohta, aga mina pole selline nägu, kes teiste treeningusse oma nina topiks.

Oi jeerum. Inetu lugu.

Täna hommikul jõudsime pärast suuremaid või väiksemaid sekeldusi jälle Eestisse. Lennukiga tulijaid jäid eile öösel haledalt Helsingis lennukist maha, bussisõitjatel oli lihtsalt ekskursioon läbi öise Soome. Üldiselt läks laager korda, nüüd oleme nädala kodus ja siis juba Rootsi võistlema.

Nagu räägitud, startisin viimasel päeval murdmaas ka. Üldiselt tegin endale kohase võistluse. Andis natuke tunda see, et hetkel ei oska eriti kiiresti sõita. Eriti ei oska ma muidugi algusest saadik kiiresti sõita, laskesuusatajad ju võistluste alguses kõik uimerdavad, "punasesse" eriti ei lasta. Nii et esimese ringiga sain taga startinud tundmatult venelaselt kohe 15 sekundit sisse, nii et silm ka ei pilkunud. Üldiselt oli esimene ring väga lihtne, ainult viimane tõus oli vähe tõsisem ning tõmbas pulsi üles ning jala natuke kangeks. Edasi läks huvitavaks, sest ringi algusest esimese arvestava laskumiseni on lausa üle kilomeetri kergelt ülesmäge lausikut, kus tuleb ainult anda. Ja ma olen enda üle uhke, sest ma suutsingi anda. Noh, enda kohta muidugi, tippude arvates ma ilmselt jalutasin. Selja tagant oli pidevalt suusahäält kuulda, nii et muudkui põgenesin ning ringi lõpuks raputasin hääle maha. Lisaks tekkis ette sihtmärgiks soome noore laskesuusatajanna Susanna Porela, kes startis minust minuti ees ning keda oli vaja hädasti kinni püüda. Kilomeeter enne lõppu sain ta kätte, panin hirmsa hooga mööda ning sõitsin veel 18 sekundit eest ära ka. Jalg läks üsna kangeks, aga rahmeldasin-kangutasin edasi. Peas vasardas peamiselt see, et ribadeks on vaja ennast pingutada, ei mingit mõnusat aerutamist. Ütleme nii, et laktaadi sain ülesse küll, ja mitte vähe. 15! Ma pakuks, et see on rekord. Max pulss jäi kahjuks sinna 183 juurde, laagri lõpu puhul keeldus vist tõusmast. Kusjuures sellise laktaadi kohta oli minek veel üsna kerge.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/Oc6nO8CJtuw}

Põhimõtteliselt jäin rahule. Selle sain kätte, mille järele ma sinna läksin - vere maitse ja maksimaalne pingutus. Katse mõttes oleks võinud ju algusest saadik veel rohkem suruda, siis oleks vist pildi täitsa taskusse visanud. Kõrvalt vaadates olevat ma ilusti terava liigutusega kogu aeg läinud, teine ring isegi paremini. Siis ei olnud aega ega jõudu valesid liigutusi teha, eksole? Taastumine oli päris hea, laskumistel esimesel ringil pulss 156, teisel 166. Pärast võistlust 2,5 minutiga 182lt 110ni, kusjuures ma pidin ju veel kiirelt Helvise juurde laktaati andma jooksma. Nii et füüsiline tase tundub normis olevat, kiirust-võimsust pisut juurde vaja, aga selleks need paar nädalat ongi. Aeg ja koht olid muidugi sellised, khm, omapärased. Omad. Mäkäräiselt 45 sek, täiesti normaalne, Laukkaselt üle minuti, aga ta pani kõvasti ka. Kusjuures müstika on see, et kõrvalt vaadates sõidavad ka tipud täiesti mõistliku kiirusega, aga ma ei saa aru, kust need kaks minutit kaotust tulevad;) Ei, pingutada tahtsin, pingutada sain.

Laager läks ka kokkuvõttes hästi. Külma üle võiks vinguda, paar treeningut olid suhteliselt ebameeldivad, aga saime hakkama. Rada oli küllalt heas korras, kahjuks polnud looduslikku lund piisavalt, et pikki ringi sisse sõita, aga ka see 4,5km ring ajas asja ära. Kokad olid meil ka tublid ja massöör ja hooldemehed loomulikult ka.

Nüüd siis oleme kodus ja mul on varsti juba kerge meediastaari tunne. Küll ennevanasti oli hea, siis seisnes meediakajastus selles, et pärast võistlust oli kuskil lehenurgas "Võitis xxx, eestlased parimate hulka ei pääsenud", nüüd aga kõik helistavad ja tahavad rääkida;) Kuulsuse raske koorem, ma ütlen;)

Selle nädala põhiülesanne on tervena püsida, muu on teisejärguline. Ilmselt tuleb hulgem igasugu asjatamisi ja sekeldamisi. Tehvandile pidi lumi ka nädala lõpus maha pandama... Järgmisel esmaspäeval on meil Tallinnas pressikonverents ning sealt läheme juba Rootsi poole mineva laeva peale. Võistlushooaeg läheneb, jess:D

Otsustasin homme siiski murdmaas ka startida. Peaeesmärkideks saada pulss vähemalt 185 ja laktaat üle kümne, muu pole oluline. Loodetavasti on ilm normaalne, täna tahtis külm tiirus jälle näppe ära võtta. Vuh, vastik.

Need Olose igasügisesed võistlused on üsna omapärased. Idee poolest väike ja suvaline kohaliku tähtsusega võistlus, aga reaalses elus väga kõva taseme ning suure osavõtjate arvuga rahvusvaheline jõuproov. Asi selles, et paljud koondised treenivad siin niikuinii, lisaks on aeg täpselt selline, et enne MK-sarja algust paras katsetada. Usun, et paljudele koondistele, sh eestlastele, ongi just see võistlus katsevõistluseks. Seetõttu on siin andmine ikka väga kõva ja tagasi midagi ei hoita. Mina aga ei viitsi eriti suuskigi testida...

Just seetõttu ma erilist tulemust ei looda. Ma ei oska enam murdmaad sõitagi, harjunud iga mõne aja tagant pikali viskama;) Rääkimata sellest, et laskesuusatamises on ka tehnika ning taktika pisut teistsugused. Aga eks ma annan oma parima, kui alla kahe minuti kaotaks, oleks juba super, ilmselt võitlen pigem kolme minuti juures. Eesti tüdrukute käest saan ka ilmselt pähe. Aga nagu öeldud, eesmärk on ennast tühjaks sõita ja suus vere maitset tunda.

Muuseas selgus ka meie külma toa saladus - ruloo oli meil ees, aga selle taga tuulutusaken praokil. Nii et kui hakkasin toosama õhtu magama minema, avastasin, et ruloo oli tuulutusakna juurest puhtalt jääs. Nii võis Priidul, kes akna pool magab, tõepoolest pisut jahe hakata:D

Nüüd hoiame ainult pöialt, et õues homme pisut soojem oleks.

Pärast võistlust paneme kohe kodu poole ajama ka.

Kõik algas sellest, et umbes 7 ajal hakkas Priit nihelema, et külm on, puges mulle kaissu ja ka lisateki all oli jahe. Kaheksa ajal näitas raadiklaas -15 ja ega oluliselt soojemaks ei läinud ka. See on nagu reegel, et kontrolltreeningu ajal on laagri kõige külmem päev. Ja praegu on kuidagi erakordselt niiske ka, nii et päris külm ilm. Vuhh, vastik.

Pisut üritasime seda külma üle kavaldada, Helvis määris meid kolme eri kreemiga, nii et jutu järgi oleks võinud me paljalt ka rajale minna. Ei, siiski mitte. Treenida ei ole sellise ilmaga hullu, pakid end piisavalt sisse ning pidevalt liigud. Võistlustel, ja eriti laskesuusatamise võistlustel, on aga riided õhemad ning peatumine üsna sage. Näiteks -17 on juba piir, kus vastavalt tuulele võib võistluse ära jätta ning -21 on vist see temperatuur, kust allapoole midagi enam ei toimu. Igal juhul oli külm. Kogu soojenduse üritasid kuidagi sooja sisse saada. Küll külmetasid sõrmed, küll varbad. Said sooja sisse, läksid korra laskma, jälle kõik kohad jääs. Ebameeldiv.

Tegelikult pole külmaga võistlemises minu jaoks küll midagi uut, eelmisel aastal oli ka siin päris jahe, samuti olen ühed eestikad Haanjas vist -19 sõitnud. Süsteem on selline, et esimene ring on kõik kohad ülikülmad, teisel ringil hakkavad vaikselt sulama ja edasi on üsna normaalne. Seda saaks natuke leevendada, kui esimesel ringil sõidaks näiteks labakuga, mille siis enne tiiru ära viskaks. Noh, vähemalt kaks paari kindaid olen ma nii "ära visanud" ka;) Praegu on parajasti kindavaba periood, peab vist kuduma hakkama..

Kavas oli meil üsna huvitav võistlusmaa, 4x2km ja neli laskmist ehk pärast viimast laskmist sõitsime lihtsalt ümber tiiru ja oligi lõpp. Üldiselt mulle selline süsteem eriti ei meeldinud, sest nii jääb õige võistlustunne tundmata, viimasel ringil alles valus hakkabki. Enne hoiad pisut varu kogu aeg, et oleks natukenegi lootust märki näha. Aga mis teha, kord on vanem kui meie. Meestel oli 5x2km. Trahv mõlematel 30 sek, sest trahviringi jaoks pole piisavalt lund. Kahekilomeetrine ring on siin päris lihtne. Natuke siledat, siis mitme kurviga laskumine (üsna terav), nats sirget, 30 meetrit tõusu ja kergelt üles-alla kõikuv sile tiiruni välja. Väga kiire ring.

Mul oli au startida naistest viimasena, Martten meeste esimesena kohe minu järgi. Esimesel sirgel ja laskumisel olen tugev, suusk töötab ka päris hästi. Viimasesse kurvi sisenen natuke rahulikumalt, sest see paistab olevat üsna jäiseks sahatatud, aga tundub, et polegi nii hull. Ainus jama on, et sõrmed ja varbad külmetavad. Tõusu peal näen juba soome neiut, kes mul ees startis ja samas kuulen tagant Marttenit. Umbes ühel ajal saame kokku, lasen kõigepealt Martteni mööda, siis jätan ise soomlanna selja taha. Tunne on üldiselt hea, suusk töötab, jalad töötavad. Kui ainult need sõrmed kuidagi üles sulaks.

Esimene tiir on puhtalt sõrmede teema. Vehklen enne laskmist kõvasti, et natukenegi tunnet oleks. Pisut ongi. Sellegipoolest läheb põhitähelepanu sellele, et kuidagi eelpääste ära tunnetada (eelpääste on päästiku liikumise see osa, kui päästik liigub, aga pauku ei tee, enne päris päästmist ja pauku) ja aru saada, millal lask käib ning mitte kõike koos eelpäästega läbi tõmmata. Esimene lask läheb loomulikult mööda. "Selge, hakkab jälle pihta". Õnneks siiski mitte, neli järgmist tabavad. Kõik on kontrolli all.

Teist ringi ilmestab Piksons, kellel pool ringi (ilmne liialdus, tegelikult vast 500m) tuules sõidan, sest tema peab ühe poolaka taga laskumisel pidurdama. Mina lähen seekord kurvi täie hooga ja pean kõvasti võimlema, et mitte rajalt välja sõita ning otsustan edaspidi rahulikumalt võtta. Tõusul "vestleme" hooldemees Jaaniga - tema küsib, palju ma lasin, mina viskasin vastuseks näppu. Ringi lõpus sõidab mööda Antila. Teine tiir on jätkuvalt väga külm, aga juba parem. Lasen mööda teise lasu, aga siiski on kõik kontrolli all.

Pärast tiiru möödub Indrek. Tunne on endiselt hea, sõrmed enam eriti ei külmeta, aga varbad küll. Kolmas tiir on ilus, ausõna. Kiire ja täpne laskmine. Tiirust väljumine trehvab kuidagi tipptunnile, korraga on terve tiiru tagune sportlasi täis, kes läheb laskma, kes ringile. Ja ongi juba viimane ring. Tunne jätkuvalt hea, üllatavalt hea. Tõusu lõpp läheb muidugi raskeks, aga surun vapralt edasi, sest viimane ring ju! Siis tuleb aga meelde, et lasta on ka veel vaja ning võtan pisut hoogu maha. Viimane tiir on samuti üsna ilus. Ja nüüd ainult lennates lõpp.

Finishis pidurdan ainult korraks, sõidan aga kohe edasi, kiirelt suusad jalast ja sooja tuppa Helvise juurde laktaati andma. Kaks sõrme on ikkagi ära külmunud ja need teevad nüüd põrguvalu. Annan verd, tilgutan pisut põrandale ka, muljetan teiste neiudega. Peamine emotsioon on kõigil, et külm ja sõrmi ei tundnud. Ilmselt. Laktaat 6,4 ehk isegi kõrge, arvestades, et maksimumpulss oli 180. Oleks viimane ring ka olnud, ma oleks üle kümne ikka selle laktaadi surunud;)

Priidul niiväga hästi ei läinud, oli oma sõnade järgi natuke rabe, arenguruumi on ja esimese võistluse kohta käis küll.

Tulemused: (kui internet laseb pilti üles panna)

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea võistlus. Enesetunne oli päris hea, tulemus päris hea, laskmine päris hea, suusk ka päris hea. Laskeaegade üle võiks vinguda, lamadestiirud u 40 sek, aga see oli pisut külmas ka. Muidu ei olegi väga palju kurta, kui siis ainult seda, et pulssi ei saanud ülesse ning maksimumpingutust ei teinud, aga selle tingis võistluse formaat. Praegu mõtlen selle üle, kas minna pühapäeval murdmaa 10km starti, just selle mõttega, et siis sõidaks ikka laktaadi üle kümne ja kopsu lume peale. Vaatame tunde järgi. Kui külm kestma jääb, siis ei lähe ma küll kuskile. Elame-näeme, treenime veel vahepeal.

Täna on selle laagri teine ja viimane puhkepäev, kaks treeningtsüklit on läbi, üks veel ees. Võistlushooaeg tuleb tasapisi järjest lähemale ja meie oma saab avapaugu neljapäeval, kui teeme oma "leirikisa".

Viimane kiirustrenn ei tulnud välja päris selline kui mõeldud oli. Ei saa öelda, et midagi oleks otseselt valesti või halvasti olnud, aga lihtsalt ei olnud head tunnet ega teravust. Oma osa sellesse andis ka ilm ja lumi, mis oli "kinni, mis kinni" ehk teisisõnu sugugi mitte libe ning seega kiiret liigutust soodustav. Kavas olid pikad kiirendused, minu puhul 5x2,4 km erinevate, aga võistlustempost pisut madalama intensiivsusega, lisaks lõppu veel üks 500m maksimaalkiirendus. Ja ei olnud kuidagi minekut. Ilmestavateks asjaoludeks olid kaks seika Ukraina sportlastega. Alustuseks see, kui EV1 kiirenduse ajal Khvostenko minust rahulikult mööda sõitis ja "Privet" ka veel ütles. No ma saan aru küll, et EV1 ongi põhimõtteliselt poolrahulik, ainult natuke teravam sõit ja ta oli ilma relvata ka, aga sellegipoolest... Teiseks see, kui minul oli juba EV2 kiirendus ehk üsna võistlustempo lähedal ja Derkach sõitis ilma keppideta ning mul oli suur tegu, et temast üldse mööda saada ning seejärel maha raputada. Jube lugu, ma räägin. Priit kurtis ka, et kuidagi ei lähe edasi, illustreerimiseks ka liikuvad pildid.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/QGgSoD2fWWM}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/WsxjXdGYM7k}

Nüüd on mitu varianti. Negatiivse poole pealt on see variant, et oligi nii nagu tundus ehk ei jõuagi sõita. Sellele me esialgu ei mõtle, vaid lohutame/petame end mitmete teiste väidetega, näiteks nagu:

• tunne pole oluline, tähtis on reaalne liikumiskiirus, mida üksi sõites tegelikult ei tunneta
• üleüldse polnud see võistluskiirus ja seega ei näita suurt midagi
• Derkach on mees ja lumel tavaliselt väga heas vormis
• praegu on alles üleminek treeninghooajalt võistlushooajale ning kiiresti sõitmine peabki raske ja ebamugav  olema, MK alguseni on kolm nädalat, MMini kolm kuud, vormi timmimiseks on aega maa ja ilm
• lumi ja ilm olid ka säherdused, et kohe üldse ei läinud edasi

Ei tea muidugi, kas need väited on kehtivad või mitte, ma vähemalt loodan. Esimene tõehetk on neljapäevasel kontrolltreeningul, seal saab võistluskiirusel ja suhteliselt hea suusaga sõita. Ning ennast natukenegi teistega võrrelda. Poolenisti on kavas veel ka pühapäevane murdmaavõistlus, aga sellest osavõtt sõltub enesetundest ja väsimusastmest. Ehk siis vaatame. Praeguse seisuga ma küll erilist kutset ei tunne, aga mine sa tea.

Laskmisel pole üldiselt viga. Korra tegime tiirus "mees-mehe" laskmist, seal olin alguses natuke paanikas ja läks rapsimiseks ning trahvideks, aga siis rahunesin maha ja sain pihta küll. Kiirendustelt saan ka üsna hästi pihta, protsent kipub ikka sinna 90 kanti, muidugi ainult sel juhul, kui tuult pole;)

Ehk siis vaatame, mis sellest asjast saab. Muidu on iseenesest kõik hästi. Isegi sakslased jõudsid kohale.

Teine treeningtsükkel on poole peal ja üldiselt pole väga viga. Vahepeal on külm, vahepeal on pisut soojem, vahepeal on tuul, vahepeal hõljuvad mõned lumehelbed. Seljataga on järjekordne kiirustreening ja uus ootab ees.

Kiirustreening oli tegelikult raske. Ilm oli piisavalt külm, et jalad jääks kangeks, lisaks pole sellist kiiremat liigutust tükk aega kavas olnud. Tegin 6x u 900m maksimaalse tempoga, u 2:30 paus vahele. Raskeks läks. Esimesed viis ringi tegin praktiliselt identse ajaga (2:18-19), kuues ring olin juba piisavalt kange ning ajaks 2:22. Lõpetasin, et mitte väga kinni jääda... Oleksin oodanud natuke paremat tunnet, sest tegelikult ei olnud ring üldse raske, isegi pulss ei läinud ülesse, aga kogu keha jäi kangeks ja jalad lihtsalt ei liikunud. Eks ole seda vähe harjutatud ka, loodetavasti läheb paremaks. Eks seda ole homme näha, siis on uus kiirustrenn, küll pisut aeglasem, aga see-eest pikem.

Video peale jäin mina ainult vilksamisi.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/HzpMWKPQUmI}

Laskmisega on praegu sott selge - tuult pole, saan pihta. Tuul tuleb, ei saa pihta. Kaks trenni olid tuuleta ning tabavus oli selgelt üle 90%, ka kiirendustelt. Tänane trenn oli see-eest kõva tuulega ja jumal tänatud, et Asko andis poole trenni pealt käsu ainult lamades lasta. Selleks ajaks olin püsti kasseerinud viiest tiirust 9 trahvi... Ühe nulli lasin ka, siis läks vist tuul korraks ära. Üldiselt oli kõva võitlemine, sest tuul tahtis esiteks ära puhuda ja teiseks kõik kohad ära külmetada. Eriti sõrmed! Tuule tõttu võitled mati peal nii kaua, et sõrmed hakkavad külmetama. Raske juhus. Aga sellise ilmaga on kõigil raske, eksimise eest ei ole keegi kaitstud. Ega mina üksi trahve lase. Lamades oli ka alguses pisut raskusi tuulega, veaga sihtimine oli pisut ebakindel, esimeses neljas tiirus tegin vigu, aga lõpus sain asjale pihta ning tuli kindlus. Kolme viimase trenniga olen lamades lasknud kokku 6 trahvi. Pole paha.

Üldiselt läheb hästi, tervis on korras ja tuju hea.

Esimene treeningtsükkel on õnnelikult seljataha jäänud ning täna on puhkepäev. Üldiselt läks kõik hästi, treeningud sujusid plaanipäraselt. Ilm on ka hea olnud, mõned külmakraadid, vahepeal on kergelt lund sadanud ning tänu lumekahurite üürgamisele on kaks kilomeetrit rada ka juurde tehtud. Ka praegu sajab kergelt lund.

Esimene treeningtsükkel oli rohkem selline sissejuhatav, rahulik: lume, suuskade ja külmaga harjumine. Ühe kiirema liigutamise trenni oleme teinud, aga peamised kiirendused alles ootavad ees. See-eest lasketrennidega on palju "nalja" saanud.

Esimene trenn tundus, et milles probleem - päris hästi läheb laskmine, hoolimata külmas ja kõvadest ning libedatest mattidest. Kaks esimest seeriat läks harjumiseks, lasin L+P 2+2, edasi ilusti, kogu trenn tabavus lamades 84, püsti 82 ehk täitsa hea. Järgmine päev oli tiirus kõva tuul ja tulemuseks kohutavad 69 ja 63 protsenti. Järgmine päev olid kiirendused, tuult ei olnud ja tundus, et pole väga vigagi, korra lasin endalegi üllatuseks püsti kolm, muidu üle ühe ei lasknud. Tabavus 91% ja 82%. Ja siis eilne treening. Asko tuli ka meid treenima, tuul tõusis ja mina enam pihta ei saanud. Lamades veel kuidagi, mõni null ikka tuli, aga püsti oli ikka täielik katastroof. Enamasti 2 trahvi, korra 4, korra 3 ja korra 1. Ja pool päeva tiirus. Lamades tabavus 80%, püsti 55%(!!!!). No kuhu ma lähen sellise laskmisega?? Vahepeal oli tiirus ikka täielik paanikaosakond. Samas - ei midagi uut siin ilmas. Eelmine aasta on elavalt meeles, kui näiteks siinsamas lasin tuulega treeningvõistlusel püsti 4+5. Ja tegelikult ma mäletan tervest laagrist, et mul olid tuulega just püsti väga suured probleemid. Nii et üritame ikkagi asja rahulikult ja mõnuga võtta, mitte nii väga punnida. Ma oskan lasta küll, aga alati ei tule lihtsalt välja;)

Nii et jätkame treenimist, MK alguseni on jäänud natuke alla kuu.

Oktoobri märksõna on Ramsau. Seal toimub peamine treenimine, kodus on taastavad ja hoidvad treeningud. Kuu eelviimasel päeval läksime juba Olosele lumelaagrisse, vahepeal sai ka koormustest tehtud.

Üldiselt läks kuu korda. Plaanis oli 60 tundi, tuli sellest pisut rohkem. Selles mõttes täiesti ebahuvitav treeningkuu, et kõik läks plaanipäraselt ja hästi. Polegi midagi kommenteerida.

Võrdluseks september ja eelmise aasta oktoober

Üldiselt on olud novembri alguse kohta normaalsed. Kolmekilomeetrine rada on maas, loodusliku lund on kerge kirme jagu, nii et maa on ikka valge. Libisemine väga hea. Rada on tavapäraselt ülerahvastatud ja ärasõidetud. Külma on kõvasti, täna hommikul näitas kraadiklaas -14, päea peale läks muidugi soojemaks, nii -8. Alguses on see suur shokk, keha pole harjunud, aga ajapikku läheb paremaks. Ühel aastal ma mäletan, oli peaaegu nädal aega järjest -15 ja kui siis ühel päeval oli -8, oli selline tunne, et sula on vist, mine või paljakäsi trenni. Üldiselt sõita ei olegi külm, kohati lihtsalt selline jahe ja ebamugav. Ainult üks koht külmetas. Ei, mitte nina, mitte sõrmed, mitte varbad, vaid tagumik. Jah, just. Mina ka ei tea, mis häda tal on, aga järjekindlalt külmetab. Priit ütleb selle peale, et mul on ta jah selline väljaulatuv kehaosa. Tiirus on muidugi pisut raskem seis, seal kipuvad sõrmed ka külmetama.

Kodus läksid viimased treeningud päris hästi, kui ilm välja arvata. Kolmapäeval käisime veel Otepääl rulle sõitmas ja laskmas. Mina hiilgasin, lasin kogu trenni 12 tiiru peale 3 trahvi, sh neli esimest ja neli viimast tiiru nulliga. Priit vandus aga taas kord ilmale alla - kell kolm päeval oli juba nii hämar, et minulgi läks pilt häguseks, Priit ei näe sellise valgusega ilma läätsedeta üldse midagi.

Päev varem käisime Vapramäel immi tegemas, tagasi tulime raudtee äärt mööda, kus meie jooksurada on raudtee ehituse tõttu ära lõhutud, nii et pidime tammi peal jooksma. Ja loomulikult suutsin ma üliedukalt vasaku jalaga parema jala pahkluu pihta ühe mõnusalt terava kivi lüüa. Nahk kergelt katki, aga jooksu-rulli ei seganud, lihtsalt vastu minnes oli valus. Aga suusatamiseks on mul teised saapad kui rulli jaoks
ning eile hommikul suusatama minnes saabast jalga pannes tundsin, et ei ole päris õige asi. Alguses mõtlesin, et pole hullu, ainult käies vast on valus, suusatades ikka pole midagi. Kuidagi kannatasin 1:15 ära, siis aitas. Lõpus ei saanud vasakkurvides parema jalaga enam üldse tõugata, hüplesin niisama. Saapa hüppeliigese toe äär läks täpselt selle pahkluu pihta. Õhtul mõtlesin, et olen kaval, plaasterdasin ja polsterdasin, aga ei midagi. Sõitsin 200m ära ja jalg ülivalus. Ülejäänud trenni sõitsin nii, et saabas oli poolkinni, st see hüppeliigesetugi tilpnes lihtsalt niisama taga. Ja niiii hea oli kohe! Ei valu, ei midagi, mõnus. Nii vähe on õnneks vaja. Eks ma nüüd kuni täieliku paranemiseni sõidangi nii. Selle asja kohta on isegi raske "vigastus" öelda, kodus ma ei pannud seda isegi tähele, aga näe milline pisiasi võib vahel treenimist segama hakata, õnneks leidus lihtne lahendus.

Nüüd pisut klatsi ja kõmu ka. Kirunas ilmselt lund pole, sest kõik, kes peaks seal olema (rootslased ja läti naised näiteks), on ilusti siin. Ja rootslastega seoses tuleb pommuudis - Anna Carin treenib! Ja mitte vähe. Hommikuti on laps emme trenni ajal issiga koos tiirus, eile õhtul oli kelk-käruga sappa võetud. Need rootslased (või kanadalased) on hullud! Kes ütles, et lapse saamise pärast tuleb hooaeg vahele jätta, ah?

Jätkame treenimist ja ootame lumesadu.