Kokkuvõtvalt oli see meile hea nädalavahetus. Priit tegi laupäeval ilusti oma ära, minul oli pühapäeval tiirus väiksed probleemid, aga need lahenesid rajal;) Ülejäänud seltskond sai samamoodi oma ülesannetega hakkama: Elisabeth, Kristel ja Priit N täitsid MK-normi; ülejäänud lasid ilusti, minu 1+1 oli "vanade" poole pealt kõige rohkem lastud. Nüüd aga ootab juba ülehomme ees esimene MK-start.

 

  

Idre on huvitav koht. Nagu eelmiselgi aastal, oli ka tänava treeningpäevadel tiirus hirmus tuul, aga nii kui võistlused kohale jõudsid, oli täielik vaikus. Lisaks veel pikk laskumine enne tiiru ja nii oligi selline võistlus, kus teisel päeval oli esikolmekümnes ainult kaheksa naist üle ühe trahviga. Ruhpolding tuleb meelde. Rada oli seevastu raske. Mõlemal päeval täielik puder, paremates kohtades suuska näha ei olnud. Jälle tuleb Ruhpolding meelde;)

Enda sõidu kohta niipalju, et küllaltki raske oli, lõpus oli päris paha olla, aga sõiduaeg peaks olema enam-vähem. Täpselt ei oska öelda, sest Siwidata andis teist korda nädalavahetuse jooksul otsad. Ma loodan, et enesetunne läheb vaikselt paremaks ja sõidutempo koos sellega veel ka. Umbkaudu arvestades ei peaks selle tempoga ka MK-l otseselt silmi maha lööma, aga eesmärgiks seatud minutist peaks pisut puudu jääma. Laskmine oli ka selline, et lamades olin hästi ebakindel ja selles mõttes oli üks trahv täiesti teenitud tulemus. Püsti oli aga väga hea lasta - ja ise tegin lolli vea. Lihtsalt päästsin ühe lasu ära, mis sest, et polnud veel märgi poolegi. Sõrm tegi oma tööd täiesti silmast sõltumata. Selliseid laske ikka aeg-ajalt tuleb, paar korda hooaja jooksul, nii et anname siiski andeks, kuigi ma olin pärast võistluse lõppu ikka päris kuri enda peale... Eelmisel aastal olin kahe trahviga 12, aga kaotust oli 1:38. 

Praegu oleme juba Östersundis, elame nagu eelmiselgi aastal otse lennujaama kõrval vanas sõjaväeosas. Iseenesest pole häda, ainult staadion ja linn on kaugel. Ning kolmapäeval 18:15 eesti aja järgi algab MK-hooaeg naiste individuaaliga. Idre taustal tundub see 15km pisut hirmutav, seal poleks ma küll tahtnud rohkem sõita. Aga eks saab hakkama, mis muud üle jääb;) Laskmisega on lood sellised, et tulede valgel pole sellel aastal veel lasknudki. Eks ma teen oma parima.

Priit on stardis neljapäeval samal ajal. 

 

Hoidke meile pöialt. 

Homme-ülehomme on siin Idres MK-hooaja peaproov. Mõlemal päeval on kavas sprint, mina võistlen pühapäeval, Priit laupäeval ja vastavalt vajadusele ka pühapäeval. Strateegilistel kaalutlustel olen ka homses stardinimekirjas, aga stardin siiski ainult pühapäeval. Suur töö on suvel-sügisel tehtud, nüüd on jäänud vaid lihvimine.

 

 

Üldiselt tõotab tulla kõva andmine. Täna nägin näiteks trennis Gunn Margit Andereasseni ja poiste väitel oli ka Frode kohal. Naistest on nn tugevad nimed veel Brancovic-Licosar, Bogali-Titovets, Kuzmina, Sokolova, Halinarova, Tofalvi, kogu saksa koondis eesotsas Bucholzi ja Preussleriga, Valgevene, Ukraina, Hiina... Arvestades, et üles on antud 130 naist ja 180 meest, pole kõiki jõudnud isiklikult üle vaadata;)

Rada hakkab vaikselt meenutama eelmise aasta olusid. Vahepeal oli sula ja enamus lund sulas ära, aga nüüd hakkab külmemaks minema (loe: jäiseks). Kuulsusrikas kurv, kust Priit eelmisel aastal välja sõitis, nõuab tõenäoliselt ka sellel aastal oma ohvreid. Ohvritest rääkides - verd on juba valatud, Priit otsustas ühe teise kurviga jõudu katsudes ninaga rada rünnata - rada võitis.

Lasketiirus valitses eelmised kaks päeva tugev tuul ja trahve sai lastud omajagu. Ühel päeval sain püsti hakkama seeriaga 0+0+3+3 ehk kokkuvõtvalt kuidas parajasti trehvas. Täna oli tuuletu ja märgid kukkusid üsna hea meelega. Eks näis, mis võistlus toob, tuleb korralikult oma sooritus ära teha.

Üleüldse asub siin stardijoonele ühel või teisel päeval 11 eestlast: meestest Priit V, Kauri, Martten, Priit N ja kaks noort Martin Remmelg ning Kenet Kroon; naistest mina, Kadri, Sirli, Elisabeth ja Kristel. Ma pole päris kindel, kas Biathlonworldi Live Results võistlust üle kannab, aga stardid on mõlemal päeval meestel kell 11 ja naistel 14 eesti aja järgi.

Palju jõudu meile kõigi poolt! 

Üldiselt pole midagi muutunud - jätkuvalt on eesmärgiks täpselt lasta ja kiiresti sõita. Aga isegi see on üsna suhteline, mõne jaoks on ka pooled pihta hästi lastud. Nii et pisut täpsemaks minnes toon välja mõningad "täpselt laskmise ja kiirelt sõitmise" kriteeriumid, mille täitmisel võin kevadel öelda, et normaalne hooaeg oli.

 

Kogu jutt käib ikka MK-sarja kohta, eestikad jms ei lähe arvesse. 

Esimese hooga ei tundu võib-olla just väga kõrged eesmärgid, aga samas pole ma selle kõigega korraga kunagi hakkama saanud. Aga ega ma ei survesta ennast. Selle hooaja peamine eesmärk on nautida võistlemist. Südamest.

Kui päeva on vennad, siis igal juhul ääretult erinevad. Üleeilne ja eilne võistlus oli minu jaoks ikkagi väga erinevad. Teisipäeval "sprindis" (3x3km!) kohutav 4+2 laskmine, aga sõiduvorm päris nobe. Kolmapäevases "jälituses" (5x2km eraldistart) oli sõita pisut raskem, aga märgid kukkusid nagu tellimise peale. 0+0+0+0.

 

 

Ei teagi, mis esimesel päeval tiirus juhtus. Kõik oli nagu enam-vähem, oli väike tuul, aga mitte midagi hullu. Esimene lask hea, teine-kolmas-neljas mööda ja viienda ajal hüppasin juba ise suurest pahameelest relva taga nii, et see ei pidanudki pihta minema. Trahviringidel oli päris nukker sõita. Minu õnneks sai Kats 3 ja püsis mul sihtmärgina silmapiiril ja motiveeris ka mind pingutama. Oleks ma täitsa üksi jäänud, oleks ma võib-olla alla andnud.

Püsti alustasin ka kahe möödalasuga (ehk siis kuus möödalasku järjest ja seitsmest lasust olin tabanud 1). Õnneks sain viimased kolm siiski pihta. Vähemalt ühe trahvi võin tuule kaela ajada, teine jääb minule. 

Sõita ei olnud eriti terav tunne, aga midagi väga häda ka ei olnud. Esimesel ringil olin üllatuslikult. Edasi pisut väsisin, eks need 900 lisameetrit teevad ka jala pisut raskemaks. Kõike arvestades sõitsin päris kiiresti, eriti veel sellise raske raja kohta. Samas ei tea sellisel võistlusel kunagi, kes mis vormis on. Mõni on lõpetanud raske treeningtsükli, mõnel esimene võistlus, mõnel oli mingi muu treeningülesanne... Mina loodetavasti päris tippvormis veel ei ole, aga teel sinna küll. Kusjuures naljakas on see, et kaamera pealt vaadates liigun ma nagu aegluubis - Thomas Alsgaard vist;)

 

 

Kodus mõtlesin laskmise üle järgi. Paanikat ei olnud, aga väga kerge hing ka ei olnud. Kolmapäevase võistluse eesmärk oli lihtne - korralikult kontrollitult ja mõtestatult lasta. Ning paremini ei saagi see õnnestuda. Esimene tiir oli pisut rabedam ja üleüldse lasin pisut rahulikumalt, aga ikkagi oli ilus vaadata. Asko ütles ka, et kõik oli hästi, kiirus oli ka piisav, ei pea ilmtingimata hoogu juurde panema.

Sõita oli mõnevõrra raskem, võibolla seetõttu, et ring nõudis pidevat kiiret liigutamist, aga mina olen nähtavasti pigem aerutaja. Nii et kui viimane ring sotid selged olid, siis aerutasin mõnuga.

Selle talve "võistluste" skoor on siis 0+0, 4+2 ja 0+0+0+0. Üsna omapärane seeria? Need nullid näitavad, et oskused on igal juhul olemas. Ma ise arvan, et võib-olla oli asi selles, et ühelt poolt on eelmise aasta lõpust olemas ajus mingi pilt sellest, kuidas võistluslaskmine peaks välja nägema, aga teiselt poolt pole vaim veel tegelikult selleks valmis. See ei olnud nüüd vist eriti hea seletus, proovime uuesti. Olete näinud raamatut lugevat kaheaastast? Teeb kõik täpselt nii, nagu suured inimesed, ainult raamat on tagurpidi käes. Vot minuga oli umbes sama asi - tegin kõik asjad ära, aga mõningatele olulistele sisulistele nüanssidele ei pööranud piisavalt tähelepanu. Jälle targem.

Priidu võistlused ei läinud just kõige paremini, esimene päev 3+2, teine 0+2+2+2, sõidutunne polnud ka just kõige parem. Aga arvestades suve peaks ta ikkagi tugev olema, nii et eks Idre näitab.

 

Tulemused leiab http://www.muonio.fi/liikunta, valida hiihto ning seejärel Tykkikisat.

 

 

Täna jõudsime Eestisse, kes millal (mina südaööl, Priit hommikul), ajasime Tallinnas mõned asjad ja just jõudsime koju. Esmaspäeval hakkame Rootsi sõitma.

Samas palju õnne sünnipäevaks ka mu isale!

Põhimõtteliselt algab homsest võistlushooaeg. Homme-ülehomme kohalikud võistlused, järgmise nädala lõpus Idres IBU karikas ja detsembris juba MK. Eks me väikest viisi ikka treenime edasi, aga nüüd on parimaks treeninguks võistlus ning mingit erilist mahu kogumist enam ei toimu.

 

  

Viimased kaks päeva on tiirus olnud erilised moraalilõhkujad. Keerutav tuul, udu, libedad matid - vali ainult. Täna oli au lasta seeria 1214. Vägisi kippus meelde siinne paari aasta tagune võistlus, kus tulemus oli 0345. Aga eks homme ole uus päev ja treeningvõistluse 0+0 näitas, et võin pihta lasta küll.

Sõiduvorm saab siis ka homme ära proovitud. Konkurentsi pakuvad poolakad, ukrainlased ja soomlased. Üldiselt on nad minu jaoks üsna ebameeldiva ringi homseks valinud. Alguses mäest alla, siis tõus, siis sile maa, siis hästi kergelt mäest alla, veel suurem ja pikem tõus ning laskumisega tiiru. Mulle üldiselt piisaks ainult ühest tõusust täiesti või vähemalt võiks pisut suurem laskumine nende vahel olla. Aga vähemalt saab ennast kindla peale ribadeks sõita;)

Priit on samamoodi laskmisega pisut hädas olnud, aga ma pole kedagi näinud, kes viimased päevad oleks tuima näoga nulle lasknud. Samasuguse ilma korral on trahviring ilmselt ülerahvastatud.

Nii et homme sprint, ülehomme jälitus ja siis kojusõit.

Eile hommikul tegime selle talve esimese biathlonivõistluse. Uudises võiks nüüd öelda, et tegu oli rahvusvaheliste võistlustega, sest lisaks meile oli nii meestest kui naistest stardis ka üks soomlane. Formaat oli teate esimene vahetus, aga ilma varupadrunitega;) Ehk meestel 3x2,5km, naistel 3x2km ühisstardist.

 

Tulemusi võib näha kõrvalt. Kommentaariks niipalju, et Kats ei võistelnud, vaid tegi temposõitu, Priit N. on v.v selle pärast, et tema võistles päev varem (tema, Indrek ja Roland stardivad pühapäeval murdmaa 15km vabas). Meestes jõudis tegelikult esimesena finishisse ainus põhjanaaber, aga kuna ta oli tiiru liikumisskeemi pisut omapäraselt tõlgendanud, lisati tema ajale 25 sekundit. Ilm oli suhteliselt küll, mis tähendab, et suuskade vahed võisid olla suhteliselt suured, olenevalt sellest, kes millise suusa valis, sest mingit testi või libedamaks määrimist ei toimunud.

Enda võistlus ei läinud just kehvasti;) Nulli on alati hea lasta, olgugi või treeningvõistlusel. Üldiselt oli kõik kontrolli all - esimesse tiiru saabusin juba väikse vahega ja siis tasapisi kasvatasin seda kogu aeg. Sirli pakkus pisut konkurentsi ka, teisel ringil ma veel kuulsin teda taga. Üritasin sõita kiiresti ja ka viimasel ringil pingutada ning vähemalt laktaadi järgi see ka õnnestus - 10,6. Aga üldiselt on 6km täpselt selline distants, et hakkab parajasti raskeks minema, kui finishijoon juba vastu tuleb. 

Priidul oli mõningaid probleeme püsti laskmisega ja sinna kadus ka motivatsioon. "Õiged" võistlused on teisipäeval-kolmapäeval, sprint ja jälitus. Saksalased on ka kohale jõudnud ning treenivad usinalt, loodetavasti panevad ka jala joonele, siis saab tõeliselt tugevas konkurentsis sõiduvõimu ja laskenärvi proovida.

Homme on meil selle laagri teine ja viimane puhkepäev. Võibolla läheme kaeme murdmaavõistlust ka - täna läks ju eestlastel suhteliselt hästi. 

Täna nägin esimest korda siin oldud kahe nädala jooksul päikest. Selleks oli vaja ainult selget ilma, kella 12 ajal veel treenida ning õiges rajaosas olla. 

Elo võistlus Portugalis peaks hakkama lõpusirgele jõudma;)

 

Just ükspäev arutasime, et esimese lume laagrit ei ole võimalik nii mööda saata, et vahepeal pisut kõvem külm ei oleks. Seekord jõudis külm siis täna kohale. Ei midagi üle mõistuse, -10 - -15, aga alguses on ikka harjumatu ja nõuab pisut mõtlemist, mida selga panna.

 

Lihtsalt suusatamisel poleks küsimust ka mitte, terve trenn oleks hea soe olla. Laskesuusatajal on aga see mure, et ennast väga paksult sisse pakkides ei ole võimalik lasta. Käed peavad alates õlgadest olema iga ilmaga enam-vähem sama paksud. Ning kõige hullem on muidugi sõrmedega - labakuga ei saa üldse lasta ja ka paksu kindaga ei tunneta enam relva väga hästi. Samas hakkavad sõrmed just seda külma relva näperdades kõige rohkem külmetama. Aga eks selleks puhuks on ka oma nipid, levinum neist on vast labakute "ära viskamine" vahetult enne tiiru.

Meil oli täna kõigest treening, olgugi küll et kiiremat sorti ja suurt häda ei olnud. Varbad kippusid pisut külmetama ja pikalt ei tohtinud kuskile seisma jääda. Aga vat rootslastel (ja ühtlasi mõnedel soomlastel ja lätlastel ja ühel eestlasel) oli täna treeningvõistlus. See võis küll ebameeldiv olla, eelmisel aastal oli meil isegi pisut külmema ilmaga ja ei olnud üldse tore. Trahve lasti igal juhul kõvasti, kui mõned üksikud välja jätta. Esikolmik naistest: Olofsson (1+1), Nilsson (0+3), Mäkäräinen (1+2); meestest: Puurunen (0+0), Bergman (0+0), Jonsson (0+1). Eelmise aasta maailma karika üldvõitja Helena Jonsson lasi näiteks 1+3, Sofia Domej 4+2 ja Mattias Nilsson 4+3, kui suurtest trahvidest rääkida. Eestlastest oli ainsana võistlustules Karel, kes lasi 2+0, suusad absoluutselt ei libisenud, aga põhimõtteliselt sai tubli treeningu järgmise nädala võistlusteks.

Enda vormi kohta ei oska suurt midagi öelda. On paremaid ja halvemaid päevi. Laskmisega sama seis, vahel trehvab, vahel mitte. Üldiselt väga ei kurda, rahulikult lastes tuleb nulle päris palju. Kiirenduse pealt on millegipärast puhas ühe vorm. Täna näiteks ei lasknud kordagi üle ühe trahvi. Nulle oleks võinud küll rohkem tulla. Üks teine päev jälle tuli päris palju nulle, aga mingil põhjusel trehvasid sinna sisse ka üks kolm ja neli... Ütleme siis nii, et ootame kannatamatult võistlusi.

Veel külmaga seoses - Asko testis täna relvi ja võistluspadruneid. Tulemus: -11 veel relva ega padrunit möödalaskudes süüdistada ei saa.

Homme on meil laagri esimene puhkepäev. Vahepeal on treenitud kõvasti, kiiremaid liigutusi tehtud ja vere maitse ka korra suhu saadud. Tiirus on olnud vaheldumisi tuul, udu ja jälle tuul, aga mõnele märgilegi on pihta saadud. Tervis on tugev ja moraal kõrgel.

 

 

Ilmad mängisid siin vahepeal natuke vingerpussi, kaks päeva oli korralik sula, siis läks jälle külmale. Sellisel lükke tulemusena muutusid teed üsna jäiseks ning suusarada seevastu pehmeks mülkaks. Hommikuse trenni alguses on rada ööst veel kõva, aga trenni lõpuks oled parimates kohtades pahkluuni lumepurus. Ruhpolding tuleb kohe meelde. Eile õhtul oli sellega seoses lõbus juhus. Astusin rahulikult klassikat - määrdemehed olid teinud head tööd, suusk pidas kui kännu taga. Suure kurvilise laskumise sõitsin ilusti alla, polnud mingeid probleeme. Järgmisse kurviga laskumisse läksin ka julgelt sisse, aga siis hakkasid suusad kordamööda kinni võtma. Oi, ma võimlesin kõvasti. Aga jäin püsti. Pulss oli küll märgatavalt kõrgem kui tõusul... Polegi see laager veel kukkunud, aga eks see viga parandatakse ka lähipäevadel ära.

Jätkuval on rada ülerahvastatud ja ega lähinädalal oluliselt paremaks ei lähe ka. Terved hordid eestlasi, venelasi, kasahhe ja ukrainlasi on Olose vallutanud. Teised rahvad lisaks. Tiiru on ilmunud ka poolakad ja bulgaarlased ning kuulujuttude kohaselt peaks mõne päeva pärast ka sakslased tulema. Lund võiks tulla, siis koliks murdmaasuusatajad pikematele ringidele.

Vähehaaval on trennid ka pisut kiiremaks läinud. Järgmisest nädalast algabki põhimõtteliselt juba üleminek võistlushooajale - teeme ühe omavahelise väikse võistluse. Ülejärgmisel nädalal on siin kohalikud võistlused ja pärast seda ongi põhimõtteliselt Idre käes ja treeninghooaeg lõppenud. Väga lihtne pole olnud kiirendada, esimene vere maitse tuleb alati raskelt.

Laskmist on huvitavamaks teinud tuul ja udu. Tuulega oli iga viimane kui püsti lask võitlemine. Nii kui tundus, et on vist käpas, võib pisut lõdvemalt võtta, vaatasid märklaualt 2 või 3 musta laiku vastu. Võideldes oli võimalik ka nulli lasta. Siis läks tuul ära, aga tuli udu. Lamades on mul silm dioptrile lähemal, rohkem valgust, nägin hästi. Püsti aga lasin ühe seeria nii, et pärast nelja esimest tabavat lasku märklauas nagu enam musta ei näinud... Siis tuli korra üle sihiku vaadates kontrollida, et on küll ikkagi üks märk alles. Täna oli esimene pea-aegu normaalne laskeilm, alles trenni lõpus hakkas tuul vähe tugevamini puhuma. Pihta olen saanud olude kohta enam-vähem, hiilanud ei ole, aga niipalju kui ma kõrvalmärke olen jõudnud kiigata, kipub ka minust parematel laskjatel aeg-ajalt päris palju mustaks jääma. Nii on ikka, kui pärast Olose laagrit lähed mõnda MK-kohta, on lausa lust lasta - tuul on vähe, nähtavus on hea, tulejoon on sile. Raske õppustel, kerge lahingus. Loodetavasti;)

 

Siinkohal tahaksin veel öelda, et mina pole mitte meie pere kõige kõvem sportlane: Elo on hetkel Portugalis ja varsti algab ARWC 2009. Mitteteadjatele selgituseks - see on 120 tundi non-stop jooksmist, ratast, kanuud, ronimist ja kõike muud, mida vabas looduses saab ette võtta.

Kolm korda olen juba siin Olosel suusatanud. Võrratu! Lund on palju, rada on korralik, erinevalt Ramsaust käib jõuab ka hapnikku lihastesse - mis nii viga sõita. 

 

 

Praegu on praktiliselt ideaalne talveilm, palju lund ja mõned külmakraadid. Päike puudub, selle nägemiseks peab õigel ajal õiges kohas olema - aga see-eest on meil hetkel täiskuu, nii et isegi öö on valge. Kohati on ainult päris kõva tuul, aga elame üle. Praegu tegeleme peamiselt sisseseadmise- ja elamisega. Näiteks suuskade pealt lasknud ei ole praktiliselt 7 kuud. Mulle endale tundub küll suuskadelt laskmine väga loomulik, pigem on jooksult või rullilt imelik lasta, igal juhul mingit võõristust ei ole. Muuseas, ma usun et Olosel on maailma suurim biathlonitiir - 41 kohta. Vähemalt mina ei ole küll suuremast kuulnud ega näinud. Hetkel on seal igal juhul ruumi palju: meie, rootslased, ukrainlased, lätlased ja neiu Moldovast. Kuulu järgi peaks sakslased ka varsti tulema ja siis võivad mõnes trennis need viimased kohad ka ära kuluda.

Tervis on hetkel hea, kuigi Muonios pidi seagripp olema ja Asko on ka haige. Näo järgi lihtsalt niisama, mitte seagripis;) Ega seal sportlase jaoks olulist vahet ei ole, haigus on haigus, sea-, linnu- või muidugripp. Kõige kindlam on enda immuunsüsteem löögivalmis hoida ja haigetest eemal püsida. Mett sööme ka.

 

Head uudised ka - kõrval bänneril võib nüüdsest näha Thule logot, sest KG Knutsson kui Thule katusebokside maaletooja on meile väikest viisi õla alla ja boksi katusele pannud. See on meile suureks abiks, sest kahe inimese suusad ei mahu meil kuidagi muidu autosse. Või mahuks, aga siis ei mahuks jälle ülejäänud asjad ja inimesed;) Jälle üks mure vähem, kuigi auto iseenesest võiks ikkagi pisut suurem ka olla. Aga saame hakkama.