It was fun while it lasted. Kodus oli kõik hästi, nagu tavaliselt. Käisime matkal (Kaibaldi nõmmel). Kordus eelmise aasta stenaarium - "Ärge tehke jalgu märjaks!" ja pärast käisid kõik täiesti suvaliselt vees. Tossuvendadel oli eriti nukker seis. Muuseas, sarapuudel olid urvad peal... Mittehiidlastele tutvustuseks - Kaibaldi nõmm on Eesti suurim looduslik liivik. Enne seda tegime väikse ringi Pihla ja Määvli raba vahel - sealt need märjad jalad.

Ja veel sai kodus palju kala ja pähkleid süüa ja päkapikud käisid ka. Muuseas, mul on umbes 5 luuletust peas. Äge! Päkapikud tõid mulle ja Priidule uisud:D

Reedel oli veel Hiiumaa parimate sportlaste autasustamine - tehke järgi, 10000 elanikku ja kolm maailmameistrit. Aga nagu mu isa selle peale ütles, et Nabi on Maailmameister, mina maailmameister ja tema "maailmameister" (selgituseks - mina olen laskeorienteerumises, isa samuti, aga veteranide arvestuses ja Nabit teate isegi). Tegelikult on vist kõvem saavutus, et meie perre läksid Hiiumaa parima naise, parima naisveterani ja parima meesveterani tiitlid. Ja päev varem Tartu linna parimate autasustamisel olin mina parim naine ja minu õepoeg Kenny oli parim noor (Euroopa noorte meistrivõistluste pronks teates). Põhimõtteliselt väga sportlik perekond või mis? Pildil sportlik perekond Piibeleht ja Vestmann (õelapsed Kenny ja Kaia)

Niisiis, Euroopasse lund otsima. Mina tulen tagasi 3.jaanuaril, et kiirkorras mõned kontrolltööd ja eksamid ära teha. Priit tuleb võib-olla tagasi jaanuari keskel. 4. jaanuaril stardivad poisid Oberhofis teates, mina aga lähen alles Ruhpoldingusse (12.jaanuar). Praegu tuleb üks tugevam jõu ja mahu nädal või üleüldse pisut tõsisem treeningtsükkel, et paar nädalat enne MMi vormi saaks hakata koguma.

Lumelaager ja esimene MK.

Novembri algus möödus Muonios. Treenida sai korralikult, lumi oli ilusti maas. Alguses oli pisut külm, aga polnud hullu. Tegin enamasti mahtu, aga umbes 2 korda nädalas tuli kiiremaid liigutusi ka. Laagri lõpus olid võistlused, laskmine ja sõit kõik keskmised, aga lootust on.

Pärast lumelaagrit olime nädalakese kodus (palju asjaajamisi) ja siis tuligi esimene MK Östersundis. Elagu võistlushooaeg. 

Jälitussõitu on alati väga põnev sõita, alati on kellegagi rajal ja tiirus võidelda. Eks ma võitlesingi ja algus läks üllatavalt hästi - sõit oli muidugi raske, aga talutav, ja esimesed 14 lasku tabasid kõik. Uskumatu. Viimasest kuuest lasust sain ainult 2 pihta ja sõit läks ka muudkui raskemaks, aga tegelikult oli kõik üsna ilus. Kolm tiiru pakkusin maailma tugevamatele ilusti konkurentsi. Kuigi tõele au andes tuleb öelda, et juba esimene püstitiir oli väga suur võitlemine. Jalg oli all üsnagi pehme.

Viimane püsti tiir oli katastroof. Hea, et üldse märki nägin, püss kõikus lausa meeletult. Või noh, pigem kõikusin mina ja püss lihtsalt tuli kaasa. Trahviringidel oli üsna pettunud ja viimasel ringil üsna läbi, nii et üks punt läks eest ära ja teine sai kätte. Head suusad päästsid õnneks 2 kohta - ühe venelase "sõin" ringi peal ära ja rootslasest sain viimase laskumisega jälle ette.

Sõidust oli tunda, et särtsu ei olnud, tuim oli sõita. Tõusu peal võisin kannatada küll, aga sileda peal lihtsalt ei osanud kuidagi kiiremini liikuda. Reedene sprint võttis piisavalt läbi ja isegi lihased valusaks. Vasaku jala reie nelipealihas annab tänagi tunda. Kaks (või kolm, nagu mehed täna) päeva järjest võisteldes läheks vahepeal massööri abi vaja. Aga pole hullu, olin pildil.

Edasisest plaanidest. Meest sõidu ajal hakkas eile lund sadama (meie ajal tuli lihtsalt vihma) ja praegu on 10-20 cm maas. Homme otsustatakse, mis programm järgmisel MK-l on. Algselt pidi olema distants, sprint, teade, aga kui lumest ei jätku, siis mõeldakse distantsi asemel midagi muud välja. Mina pole kindel, kas ma distantsi tahaksin väga võistelda. Elu on näidanud, et 15km on üsna raske ja minu laskmine ei ole nii hea, et sealt midagi suurt loota ja võibolla oleks targem ennast sprindi jaoks hoida. Samas, alati võib laskmisega vedada ja keegi ei ütle, et mul sprindis peab hästi minema. Nii et dilemma. Õnneks on veel aega, homme tehaks lõplik otsus ja alati on võimalik alles võistluspäeva hommikul "alt ära hüpata". Nii et ma mõtlen selle asja üle, vaatan enesetunnet ja muud.

Täna on meeste teade. Indrek, Roland, Kauri, Priit. Ma olen üsna kindel, et see on MK sarjas esmakordne juhus, kui klubi võistkond stardib - kõik neli on põlised Elva mehed. Kauri ja Priit on küll Kaitsejõudude klubis ka, aga see ei muuda asja - Elva Suusaklubi võistkond MK stardis. Üsna selge on, etteotsa poistel asja pole, aga vähemalt noorematele kogemusi juurde ja meil kellegile kaasa elada. Eile olid meeste sõidul ulmelised olud, 10 minutit enne starti hakkas lund sadama, suuski ei jõutud ümber teha (ja ega poleks osanud ka) ja nii ta läks. Laskmisel ka rasked olud (Lars Berger 14 trahvi. 14. Põhimõtteliselt ta ei saanudki pihta) ja nii ta läks. Pole hullu. 

Eile oli ka Euroopa Karika etapil sprint. Kauri tegi ilusa sõidu, oli 3 trahviga 35, kaotus ainult 2:30. Tagne niisamuti, 1+0 ja 16 koht. Ilus. Kauri on täna siin teadet sõitmas, Tagnel on jälitus. EK on siit umbes 1,5 tundi sõitu Obertillachis, Indrek ja Roland lähevad järgmiseks nädalaks sinna laagrisse, vabal ajal elab seal ka O.E.B. Nii et tore koht.

Kahjuks jäävad viletsa ilma tõttu ära Kontiolahti võistlused, kus järelkasvukoondis oleks saanud ennast  proovile panna. Kahju.Oleks näinud, mis seisus nemad on.

Mina tiksun täna kergelt klassikat, vaatan meeste võistlust ja homme on puhkepäev:D 

Hea küll, võtame nüüd hoogu maha, ega see mingi olümpiavõit polnud. Aga 17. koht pole ka paha. Ma arvan. Kuigi sõidu ajal oli küll tunne, et vaevalt neid punkte täna tuleb. Sõidust siis lähemalt.

Juba pealelaskmise ajal oli rada väga pehme ja ilm "meeldivalt" soe, +10. Tiirus ka tuul keerutas, kord vasakul, kord paremat. Meie treeneriga teeme kiriku keset küla - püss on peal ilma tuuleta, kui on kuskilt poolt, teen kaks parandust. Selge. Enne starti koorin pükste alt sooja pesu ära ja kahetsen, et lühikeste varukatega pluusi ei pannud. Õues on puhas rannailm, +15 ja päike. Suusatajatele on kontimööda pigem -5. Nii et meile oli see temperatuur üsna sama, kui jooksjatele +35.
Stardist minema pannes (kas minna panema või panna minema, selles on küsimus) märkan ees Katrin Apelit. Temal teine ring. Põrutan mööda, laskumistel on minu suusk selgelt libedam, tõusudel tuleb jälle järgi (etteruttavalt - ka minul läheb lipe järjest halvemaks, esimest ja viimast ringi ei anna võrrelda. Eks tõuge on ka muidugi nõrgem..). Poole ringi peal avastan, et tuli haamer. Aga pingutan ikka Apeli ees tiiru tulla. 4. märk, trennis on seal üsna hästi läinud. Kerge tuul vasakult, teen kaks vasakule, kontrollin veel tuul, jääb nagu nõrgemaks korraks - ei, siiski püsib keskmine. Hakkan laskma. Esimene mööda (napilt all): ei või olla, hakkab jälle pihta. Edasi on ilus. Pole hullu, ühe trahviga on kõik võimalik.
Rajal on haamer. Taarun. Võitlen Anna Bogaliga. Hiinlane Kong (3.koht) kihutab mööda. Aga see on tal viimane ring ka. Kannatan. Raske on. Püstitiiruks üritan ennast kokku võtta. 22.märk, peale lasime ka siin. Hapnikku peale ei tule, jalg on pehme. Üritan kuidagi hingamist korda saada. Kui püss juba palges on, on kõik juba ilus, seisab üsna hästi. Viimase märgiga elan ehmatuse üle - enda arvates tegin väga hea lasu, kindel tabamus, aga esimene märk pilgule näitab, et jäi mustaks. Mis see nüüd oli? Siiski kukub. Huh, vedas. Muuseas, laskmise lõppedes on mul pulss 170 - tehke järgi, minu tavaline on pigem 160. Kui muidu olen tiirust välja minnes üsna värske, siis täna tabasin ennast mõttelt, et tahaksin trahviringi teha, siis ei peaks kohe rajale nende tõusudega võitlema minema. Omapärane, selle peale muidu ei tulekski.
Hillar hüüab, et olen 14, punktid tulevad. Aerutan temast mööda, tõuge on nii aeglane ja pikka, et käed vajuvad vist maani. Õnneks keegi ei filmi. Ise olen üsna kindel, et punkte küll ei tule, sest ma olen NIIIIII väsinud. Ja see ei ole lihtsalt võimalik niiiii aeglaselt sõita ja veel punkte võtta. Siiski sunnin ennast jalga jala ette tõstma, et päris keset rada seisma ei jääks. Kui varem alati mõtlesin, et kui punkti peale sõiduks läheb, siis panen küll viimase ringi hirmsa hooga, aga täna pole küll midagi kuskil võtta. Kannatan, teen mehaaniliselt tõukeid. Nagu Jaan raja kõrvalt vaadates pärast kommenteeris, et tõusu peal olevat käsi teinud põhimõtteliselt ainult sellise liigutuse, et saaks linnukese teha - tegin tõuke. Rajal siiski avastan, et keegi ei kihuta hirmsa hooga eest ära, vaid mõni tuleb isegi selg ees vastu. Uskumatu. Ühes huvitavas kurvis võimlen natuke, aga jään püsti. Viimane tõus on puhas kannatus. Vaatan kramplikult oma jalgu, sest tõusu lõpp on nii kaugel, et kui ma sinna vaataks, annaksin alla. Finisijoon on õnnistus.

Kurk on kuiv (suusatajate mõistes oli siin põrgukuumus), jalg pehme ja hapnikku lihtsalt ei tule peale. Ise ka ei usu, kui Hillar ütleb, et 15 olen. Lihtsalt istun ja joon. Tahaks magada. Näen ära, kuidas paar tüdrukut veel ette tulevad, siis taarun määrdebokside poole. Pealesõitmisega ei hakka ennast väsitama, pealegi peaks selleks veel tükk aega ootama, kuna viimased lõpetavad, vahetan riided, istun ja joon. Käin korra netis. Vaatan, et Priit on veretesti nimekirjas, tal ka "veab" kogu aeg. Vaikselt hakkavad õnnitlused saabuma. Ja kõned ajakirjanikelt. Tore.

Kodus vaatan poiste sõitu. Indrek 14. Ülikõva!!! Ja taas kord lõi minu tulemuse üle;) Roland 34, ka väga ilus sõit. Täna oli tore päev.

Mis homsesse puutub, siis eks näis, mis paistab. Vaevalt et see rada päevaga kergemaks läheb, vastupidi, lubas isegi lund. Aga lähme sõidame ja laseme, üritame vaikselt oma asja ajada, eks siis paistab. Õnneks stardib sekund enne mind üsna samast klassist sloveenlane, temaga saab vähemalt esimese ringi normaalses tempost koos sõita. Seltsis ikka segasem. Start siis eesti aja järgi 12.00 ja minu number 17 :D

Veel põnevat - homme on Obertillachis Euroopa Karika etapp, Kauri, Triin ja Tagne on stardis. Hoidke lisaks mulle, Ikele ja Rolandile neile ka pöialt.

Praegu on naljakas tunne. Ma sain, mille järgi tulin ja pisut rohkemgi. Sellest hooajast tahtsin punkte, 30 hulka sõita. Sõitsin suure pauguga kohe 20 hulka. Võib öelda, et ma ise veel ei usu seda hästi, sest enesetunde järgi see sõit ei väärinud seda kohta. Samas sõiduajad oli ka väga normaalsed, nii rasketel tingimustel ainult 1.30, kokkuvõttes 32 sõiduaeg. Nii ongi pisut naljakas olla - ma ei tunne ennast sugugi nii tugevana, nagu üks MK 17. koht tundma peaks. Aga eks seda ole teistelgi olnud, Ron Clarck (kunagine Austraalia tippjooksja) ütleb oma raamatus midagi taolist, et ega pärast maailmarekordi püstitamist lihased vähem hapnikku ei taha. Sama siin.

Paar sõna ka rasketest tingimustest. Naised olid finishis maas kui kümnevõistlejad pärast 1500 m jooksu (see ei ole ka minu ütlus, vist Levandi raamatus on see Reit im Winkli paarissprindi kohta). Kes ülekannet nägid, siis see norra tüdruk, kes finishisirgel täpselt enam aru ei saanud, kus ta on või mis ta teeb, olevat pärast haiglasse viidud. Vist. See on kuulujutt.

Ja positiivseid uudiseid ka: beebibuum. Uschi Disl käis hiigelsuure kõhuga ringi, 16. jaanuar pidi tähtaeg olema. Liv Gretel on ka teine laps tulekul. Ja minu mitmete aastate konkurent põhjanaaber Outi Kettunen käis lapsevankriga ringi. Koer ja mees olid ka. Teatavasti on naisterahvastel täielikuks õnneks vaja last, koera, maja ja meest (kes aru ei saanud, siis see oli irooniline lause. Iroonia, mitte aroonia). Mees on, koer on, laps on, maja kohta ei oska öelda, aga Outi paistis eluga üsna rahul olevat. Elu on ilus.

Head ööd, v(n)ärvilisi unenägusi

Tingimused on siin igal juhul rasked. Nii sooja ilma puhul on rada eriti vesine ja libisemine eriti vilets. Rada muudab oma profiili - laskumistest saab lausik, lausikust tõus ja tõusust eriti suur ja raske tõus. Tõenäoliselt tulevad suured sõiduvahed ja eesotsas on suured tugevad tüdrukud (ja poisid), kes jõuavad lükata. Samuti on lootust, et püsti lastakse üksjagu palju trahve, sest selleks ajaks suuremal osal võistlejatest jalg vägagi pehme. Minul on küll. Eelmisel aastal olid siin samuti rasked tingimused, värske lumi, ja mina lasin ilusti 0+2. Muidugi, küsimus on selles, mis kell rada pehmeks läheb. Täna hakkas alles 11 ajal vaikselt minema. Igal juhul on ees startijatel eelis - mingi osa ajast saavad nad jää peal sõita.

ochfilzen on 1000 m üle merepinna. Mina ei ole mägedega eriti suur sõber. Isegi sellisel tagasihoidlikul kõrgusel on mul aklimatiseerumisprobleemid - eile õhtul oli kerge peavalu. Sõita on trennis enam-vähem, kui mitte arvestada, et pärast u 1km kiirendust oled läbi kui läti raha;) Aga see on pigem viletsast libisemisest tingitud, kogu aeg peab tõuge maksimaalselt tugev olema, et natukenegi edasi läheks. Üsna kindlalt tuleb raske võistlus, võitlema peab kõvasti, nii rajal kui tiirus. Aga kontrollisin oma tagavarad üle, püssirohtu mul veel on, nii et olen valmis. Sprint ei ole nii kohutavalt pikk ja teistel on samamoodi raske. Võib-olla sakslastel ei ole, aga ülejäänudel ikka:)

lamisest: oma traditsioonilise eriti õudsa elamispaiga Hochfilzeni keskuses vahetasime üsna viisaka Gasthaus Obermairi vastu Fieberbrunnis. Fieberbrunn on umbes 10 km staationilt alla (siin käivad kõik suunad üles-alla, mäes üles, mäest alla). Keskmise suurusega küla. Umbes 5 km pikk, meie elame alumise otsa lähedal. Toad on siin väga uhked ja suured, söök ka üsna normaalne (Austria kohta, hommikupudrust, korralikust supist ja normaalsetest kartulitest ei maksa siin unistada), kui millegi üle viriseda, siis selle üle, et söögiruumis kohalikud mehed teevad suitsu ja et internetti pole. Hetkel, kui seda juttu kirjutan, olen siin ainult interneti lõhna näinud - ühes kohvikus (u 3km meie juurest) pidi olema wifi ja sportlaste ruumi staadionil oli eile üks ruuter üles pandud. Nii et reportaazid siit tulevad harvemad kui Östersundis, kus meil oli lausa omas toas wifi levi.

Sellest tuleneval ei saa ma ka õhtul oma stardinumbrit teatada, aga igal juhul teine stardigrupp, mis tähendab numbrit umbes 25-60. Start algab 11.30 (ometigi normaalne kellaaeg!), meestel 14.15. Priidul tõenäoliselt viimane grupp. Startijaid peaks siin rohkem olema kui Hochfilzenis, nägin näiteks rumeenlasi ja leedukat. Naistel võib vabalt 100 täis tulla, mehed sihivad 120 peale. Äge.

oidke siis aga pöialt ja eriti selle peale, et külmaks läheks. Sest sellise ilmaga mina järgmisel nädala distantsi küll sõita ei taha.

Veel huvitavat: siia sõites jäid meie kotid lennukist maha:) Õhtuks toodi järgi. Ja Tartu parim naissportlane on laskeorienteeruja Eveli Saue:D Meie perel läks üldse hästi, minu õepoeg Kenny Kivikas oli parim noor.

Ja ma leidsin interneti. Maja eest. Jumal tänatud, et päike soojendab. 

Täna hommikul oli ilus talveilm, mõned kraadid miinust ja isegi väike päike pilve tagant. Miinuskraadid tähendasid aga jäist rada, mis tegid niigi lihtsa ja kiire 2km ringi veelgi lihtsamaks ja kiiremaks. Minul oli selle üle ainult hea meel, sest laskumisi ma ei karda ja lihtsa raja puhul ma ei jõua tõusudel ära väsida. Pealelaskmine läks enam-vähem, siiski pole päris kindel laskja, aga ikkagi. Niisiis - start. 59, kaotus võitjale 3:01. 

Juba esimesel ringil saan suure pundi kätte. Tõus on üsna jäine, suusk kipub alt ära libisema, aga õnneks olen mina väike ja kerge, mul on ennast lihtsam käte jõul üles vinnata. Raja siledamal osal näen, et täna on minu päev. Teiste järgi on väga lihtne sõita. Tiiru jõudes olen 55 - jälituses saab kohta arvutada laskekoha järgi. Kaks esimest märki kukuvad, ei usu ise ka oma silmi, mõtlen: "Järsku lasengi 0?" ja selle peale kohe trahv. Viimased 2 õnneks kukuvad ka. Kirun pisut ennast ja torman trahviringile. Pole hullu, seal on teisigi.

Ülejäänud ringid mööduvalt sama lõbusalt. Rajal tunnen ennast ülihästi. Laskumistel peab küll kõvasti võimlema kohati, suusad tahavad alt ära minna, aga üldiselt on kõik tore. Ees on Zina Kocher, distantsi kolmas. Sõidan mööda. Nathalie Santer-Bjoerndahlen, sprindi 14. Sõidan mööda. Tunne on hea, seda näitavad ka sõiduajad - maksimaalselt kaotan ringi parimale 18 sekundit, ringiaegade kohad 13-28 (!). Nii hästi ei ole ma kunagi sõitnud. 

Teine lamades tiir. 0. Juhhuu! Esimene püsti tiir. Tiiru tulles näen Madarat laskmas 29 kohal. Paistab, et võitleb kõvasti, sest kõik ülejäänud tema juurest on laskmise juba lõpetanud. Hiljem selgub, et lasigi püsti 3+4. Olen juba 45 kohale. Laskmine - 1 - keskmine märk, ju läksin pisut hooletuks, aga vaevalt see kaugel oli. Rajal silman ees soome tüdrukut Kaisa Mäkäräineni, tundub, et liigun üsna heas pundis.

Viimane tiir, 42 koht. Tuleb ennast kokku võtta. Esimene tabab. Kuulen kõrvalt, et Mäkäräinen laseb mööda. Erutun sellest niiväga, et lasen ühe mööda. Tõmban natuke tagasi. "Rahulikult, rahulikult". Kolmas ka mööda. Ei saa olla! Hingan veel sügavalt ja lasen 2 viimast pihta. Hea seegi. Kuigi enda arvates lasin mõlemad püstitiirud üliaeglaselt, selgub protokollist, et ajad on alla 29 sekundi ehk minu kohta väga kiired. Võistlustel on mõnikord nii, et aeg käib vähe aeglasemalt.

Aga tagasti rajale. Trahviringidel on kõigest hoolimata palju rahvast. Viimasele ringile lähme neljakesi - mina, hiinlane Wang (20), bulgaarlane Kadeva (57) ja venelane Anisimova (36). Mina nendest viimasena. Markanen on umbes 25 sek ees. Tõusul avastan ennast karbist - bulgaarlane ja venelane sõidavad kõrvuti, meie hiinlasega taga. Vaatan, et jõudu on, hüüan kindluse mõttes hei! ja surun ennast raja keskel pool paaris, pool tempovariandis mööda. Sellise möödasõidu eeliseks on see, et teised saavad asjast alles siis aru, kui ma juba kaugel ees olen. Tõusu keskel sõidan mööda Valgevene esindajast Anankost (31), ka tema jääb maha. Hiinlane aga taas lähemale tulema, nemad viimast ringi ei hellita. Mina tean ainult ühte - kui viimased sillanukid ka ära on, siis ta mind enam kätte ei saa. Nii et kihutan. Ja juba tulebki päästev finišikurv. Suurelt ekraanilt näen, et vahe hiinlasega on piisav. Finiš. Mäkäräinen tuli küll  lähemale, aga jäi siiski 12 sek ette. Ja see hiinlane, kellega kemplesin, saab läbimata trahviringi eest +2 minutit, nii et mul poleks isegi olnud vaja temaga võidu sõita...

Kahjuks unustasin stardis kella käima panemata, muidu oleks kindlasti saanud huvitavaid pulsinumbreid näha. Aga igal juhul, nagu ma soomlastele ütlesin, täna oli "minun keli" ja suusarajal ma selle ka realiseerisin. Tiirus... püsti oleksin saanud ka paremini. Aga hea et niigi läks. Tore sõit oli. Mulle jälitus hirmsasti meeldib. Punktist jäi palju puudu, ligi minut, aga parem ikka kui 2 minutit

Indrek tegi ka hea sõidu, 1+0+1+0, 34. koht ja 20 sek punktist. Naljaga pooleks - ma võin hea sõidu teha ja siis tuleb Indrek ja teeb veel parema. Ja nii koguaeg. Muidugi, Indrek peaks võitlema esikümne kohtade eest.

Homme hommikul siis Hochfilzenisse. Kuulu järgi tehakse seal 2 MK-d, sest Osrblies lund pole. Mulle see väga hea uudis just pole, sest Hochfilzen on 1000m ja minul oma 130-se hemoglobiiniga pole mägedes just palju teha. Eriti alguses, teiseks nädalaks võin isegi OK olla. Asja hea külg on see, et kolima ei pea ja on lootust lennukiga ruttu koju saada. Asi seegi.

Sealsamas lähedal, Obertillachis on ka kaks Euroopa Karika etappi järjest, eestlastest peaks esimesel startima Triin Peips, Tagne ja Kauri. Teiseks etapiks tehakse mingid vangerdused EK ja MK koondistest, Tagne ja Sirli peaks üsna kindlalt kohad vahetama.

Täna käisime Sirliga linnas jalutamas. Esimene advent. Jõululaat, lõkked, päkapikud... 

Mina muidugi ei oska täpselt kommenteerida, mis rajal toimus, sest võistlust nägin ainult telekast ja poisid ka eriti jutukad pole. Lisaks elame eraldi - mina, Sirli, Roland ja Kauri ühes kohas, ülejäänud teises. Rolandil olevat suusad üsna kinni olnud, Indrekul läks tiirus kaua. Keset võistlust olevat ilm ka kõvasti muutunud ja meie väike tiim ei jõua sellele reageerida, sellest siis ka keskmisest pisut viletsamad suusad. Aga nagu öeldud, ma ka ainult spekuleerin, ega ma rajal ei näinud, kes kuhu libises.

Mis minusse puutus, siis käisin täna tiirus lamades laskmist harjutamas. Ei ole hea. Rahulikult ma lasen oma viis lasku pihta, aga ikka on laiali (st kõik erinevas kohas, ideaalis peaks 5 lasku = 1 auk märgis). Teiselt poolt, ma olen alati selline olnud, kellel pole vahelt, kas lasta rahulikult või pulsi pealt. Homme igal juhul üritan oma tööd teha, kui märgid kukuvad, siis kukuvad, kui ei, läheme trahviringidele. Lubab külma, nii et on lootust, et rada on kiire ja laskmine tähtis. Nii naljakas kui see ka pole, üks eesmärk on mitte ringiga saada. Kahju küll, et tase selline on, aga pole parata. Kui laskmine õnnestub, on kõik võimalik, aga praegu ei ole eriti õnnestumise soonepeal. Praegu kahe võistlusega on tabavusprotsent 70%, mis on üsna vilets ja loodetavasti enam hullemaks ei lähe (eelmisel aastal oli 76%).

Homme start kell 12.15, mina number 59 (ehk eelviimane), meestel kell 13.45, Indrek 53.

Homme hakkab osa pundist Eesti, osa Hochfilzeni poole liikuma. Mina, Priit, Sirli ja Indrek läheme esmaspäeva varahommikul. Kahjuks on Hochfilzen Austrias, ja neil seal on wifiga halvad lood. Nii et reportaaþid jäävad ilmselt harvemaks/lühemaks. Homme õhtul üritan veel pikemalt kirjutada, mis meid Hochfilzenis ootab.

Kui enam pöialt hoida ei viitsi, hoidke varbaid.

Sõit oli täna selline keskmine - allamäge oli suusk väga libe ja minek hea, aga sile ja tõus tulid vaevaliselt. Rada oli ka eriliselt märg, pehme ja must. Eks ma ikka kannatasin kuidagi lõpuni, aga distantsi oli oluliselt kergem sõita. Pulsid üsna samad - keskmine 176, max 185. Sõidu kaotus +1.51 on ka selline keskmine raskete tingimuste kohta. 46.sõiduaeg on minu kohta korralik. Sama kanti sõiduajaga tüdrukud olid näiteks 14, 17, 18 jne. Aga selleks on vaja puhtalt ja kiiresti lasta. Minusugusele trahve ei andestata.

Laskmine-laskmine-laskmine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et JAMA. Lamades tiirus väga palju värises, head nahka loota ei olnud ja eks ma siis üritasin sihtida. Tulemus - pool päeva tiirus (45 sek!!!) ja 3 trahvi. Kusjuures viimane märk kukkus pool ausõna peale. Tuli ennast kõvasti sundida, et edasi sõita, korrutasin pidevalt, et veel on lootust 60 hulka. Püsti oli muidugi ilus, kuigi esimene märk oli ka kahtlane ja viimast jäin pisut väristama. Aga null on null. Igal juhul, homme lähen tiiru laskmist harjutama. Jõud taga, peab minema, ütles karu, kui suvel suusatas.

Ja nüüd öelge mulle, kuidas tüdruk, kellele ma 15km kaotasin sõidus 10 sekundit, on kaks päeva hiljem kolmas ja rajal minust üle minuti kiirem. Müstika. Miks küll minul kunagi nii ei juhtu? Valetan, tegelikult juhtub, aga minu variandi puhul pole kohad mitte 63 ja 3, vaid 74 ja 47... Muuseas, kõnealuse tütarlapse nimi on Martina Glagow.

Mille üle mul hea meel on: et jälitusse sain, et sain "käe valgeks" - esimene võistluse 0 sellel hooajal ja et võitsin üleeilset võitjat.

Homme siis meeste sprint. Start 13.15, meie meestest Indrek 37, Roland 89 ja Priit 113. Hoidke neile ka pöidlaid. 

Tahtsime parimat, välja kukkus nagu tavaliselt... Pärast meeste sõitu suureks peoks ja optimismiks põhjust muidugi ei olnud. 74, 84 ja 99 ei ole päris see, mida oodeti loodeti. Bjoerndahlen võttis oma, esiotsa üllatajateks võib lugeda tšehhe, kolm meest 30 hulgas.

Meie stardini on jäänud ümmarguselt 3,5 tundi. Mina nr. 23, start 14:26:30, Sirli 71 (13:50:30). Kokku 94 naist. Kohe lähme sööma.  

Priidust rääkides, siis kurtis tuimust, et pingutada ei jõua (keskmine pulss 167???). Ja läätsed olevat ka kuidagi uduseks tiirus läinud. Muidugi, kõik need on vaid vabandused ja ettekäänded, ju siis ongi hetkevorm selline. Aga mis halvasti, see uuesti, nii et sprindis jälle üritama.

Mis minusse puutub, siis üritaks täna kiiresti sõita ja täpselt lasta. Jätkuvalt olen kinni kohas 60 hulgas, sest see tähendaks võimalust jälitust sõita ja jälitus on hästi tore võistlus! Eks näis, mis paistab. Muuseas, 2,5km ring on palju tehniliselt palju lihtsam - kurikuulsat kurvi pole sees. Eile meeste võistlusel olevat 2 meest seal oma püssi katki kukkunud, üks nendest lõunanaaber Bricis. Selline lugu siis.

Hoidke pöidlaid.