Eesti Meistivõistlused on naljakad asjad. Juba mõni aeg ei ole need mulle Võistluseks - treeningu pealt, suusad valin "üki-kaki-kommi-nommi"-meetodil, püssi ka ei viitsi eriti peale lasta - põhimõtteliselt nagu trennis, ainult aega võetakse. Aga kaotada ei taha ma sellegipoolest. Nii et põhimõtteliselt on mul tulemusest ükskõik, peaasi, et kellelegi ei kaotaks;)

Võistlus ise oli muidugi karauul. Täiesti müstilis-fantastilised tingimused, ausõna. Pealelaskmine jooksu pealt, kusjuures kiilasjääga. Start keset rada, ringid 1,5+4,0+1,7. Ütleme, et võimalusi asju valesti teha oli palju. Aga ei midagi hullu, laskesuusatajad üldiselt suudavad meelde jätta, mis ringe mis järjekorras sõitma peab. Nooremad vist eksisid mõned ära ja/või tahtsid vales kohas võistlust ära lõpetada, aga muidu läks hästi.

Endal oli üllatavalt hea sõita. Eriti arvestades seda, et trennis on mul sellel rajal nii raske, nii raske. Ja eelmisel päeval tuli kokku üle 4 treeningtunni + nii lõunal kui õhtul alpimajas. Nii et mitte kõige lihtsam tsükkel. Aga sõita oli tõepoolest üllatavalt hea. Tõusud, mis trennis ikka tõusud on, osutusid nüüd hoopis siledaks maaks. Muidugi, ilm oli ka märksa parem kui mõni teine päev, rada oli mõistlikult krõbe ja libisev ja tegelikult oli raske küll, aga põhimõtteliselt ma ikka jõudsin sõita. Kui Sirli poole maa peal oli minutiga kinni püütud, siis see oli küll harjumatu olukord, et mitte öelda müstiline. Hea oli ka see, et oli tahtmist kiiresti sõita. Võistlusisu, noh. Loodetavasti hakkab looma.

Laskmine oli keskmine, 0+2. Lamades oli alus maru krobeline, sättisin ennast päris kaua, aga kui esimene kukkus, siis edasi tuli kiirtuli. Imelihtne oli. Väidetavalt olevat ka väga hea laskmine olnud. Ei kurtnud. Püsti nii reipalt enam ei läinud. Keskmiselt mõttetu laskmine, 2 trahvi. Mitte kaugel, serva peal, napilt-napilt mööda, aga ega kuskil selle eest, et peaaegu oli pihtas, poolt trahviringi sõita ei luba...

Tulemused on siin http://priitjaeveli.pri.ee/failid/EMV_30.12.2007.xls. Mina siiski võitsin, 3 sekundiga Katsi ees;) Tema lasi 1 trahvi, ise ütles, et näe, kodus saan lastud küll. Kui me nüüd spekuleerima hakkasin, siis olin ma 2 trahviga 24, kui Kats oleks mulle seal 3 sekundit kaotanud, siis... Oleksid muidugi laskesuusatamises ei maksa. Sirts ja Taku nii hoos ei olnud, aga MMini on aega poolteist kuud. Jana võitis juunioridest, aga nende aegu ma ei tea. Muuseas said ka kõik noored poisid minu käest pähe. Häbi, häbi...

Priidu, vaeseke, jäi juba teisel EMV järjest neljandaks. Kes käskis mööda lasta, eksole. 1+3 ja 2.-6. koht 30 sekundi ehk ühe trahviringi sees. Priit sõitis normaalselt, kuigi kurtis, et särtsu ei olnud. Alguses ei saanud minema, lõpuni jõudis ilusti. Indrek oli muidugi omaette klass, ta liikus tõepoolest hästi, hea oli kohe vaadata. Kolmanda koha võttis noor Elva poiss Karel, kes lasi hästi ja surus ennast MK-koondise konkurentsi ilusti sisse.

Ülehomme panemegi Oberhofi minema, hooldetiim juba homme (palju õnne neile;)). Meeste raudvara seekord ei tule, Indrek-Roland jäävad koju vormi koguma, meeste teade stardib koosseisus Priit, Kauri, Karel ja Daniil. Topelt MK-debüüt. Põhimõtteliselt sai Eesti Indrekule "wild cardi", et nüüd oleks nagu meestel kolm kohta, aga ma pole kindel, kas see on konkreetselt Indreku koht või lihtsalt Eesti koht, nii et kes sprindis starti lähevad, pole kindel. Naistel on jätkuvalt kaks kohta, ennustan, et pigem siiski Kadri kui Sirli. Teadet siiski ei sõida Oberhofis, Ruhpoldingus aga küll.

Vaim on enam-vähem valmis, keha ka. Täna hommikul käisin veel hambaarsti juures, sest jõulude ajal suutsin ühe hamba pooleks hammustada. Nüüd on suus poolik hammas;) Tänud ka meie hambaarstile Diana Dukanile, kes vabal päeval minu pärast puuri ikka kätte võttis. Õhtu möödub tõenäoliselt rahulikult, vanad inimesed ka juba, kuhu ikka minna... Homme käime veel trennis ja rohkem polegi.

Kes veel minu uue aasta luuletust ei tea, ja kes teavad, siis kordamine on tarkuse ema, siis:

Uuel aastal uue hooga
korduvad kõik vanad vead.
Need, kes enne väiksed põrsad,
nendest saavad suured sead!

Head vana ja uut!

Jõuluvana ei käinud, vaid saatis hoopis päkapikud. Jõuluvana saatis näiteks palju raamatuid ja ühe vidina, mille ohtral kasutamisel meil enam teates trahviringidele minna ei tule. Muidu oli ka tore, aga vihma asemel oleks võinud lund sadada, siis oleks täitsa aus olnud. Paksuks ennast ei söönud.

Talinas sai käidud veel sportlane-kleidi-ja-kingaga-üritusel, raamatusse enda pildi peale paar autogrammi antud ja palju kuulsaid ja täiesti tundmatuid inimesi nähtud. Eile õhtul olime tagasi suusarajal, täna juba kaks korda päevas ja selle suure treenimise peale tuli WADA ka nagu kutsumise peale. Sai jälle viisakalt öeldes "purki pissida". Tütarlaps on mulle juba vana tuttav, mäletas kassigi... Noormees oli uus. Mis sa teed, selline see tippsportlase elu on.

Homsest kolime mõneks päevaks täitsa Otepääle, laagrisse ja pisut ka alpituppa. Kuigi sellest suusarajast on juba praeguseks kopp ees. Lühike, raske, ülerahvastatud ja ärasõidetud. Ja ilm oli ka täna kole, hommikuse lumesaju ajal oli mul konkurentsitult kõige halvem suusk ja tuul oli ka ja tiirus ei saanud üldse pihta. Vuhh, vastik, maa külmand, kärss kärnas. Õhtul oli lumeolude poolest juba parem ja võrreldes eilsega olid tõusud vähem kiilasjää, kuid kõhulihaste vormisoleks ja jalgadega mitte tõukamine olid siiski kohati mäest üles saamise eelduseks. Välja arvatud esimene tõus, see on ilusti pehme puder.

Homme hommikul tuleb varakult trennis ära käia, sest kell 11 hakkab noorte võistlus. Omajagu imelik see on, väga vähesed on sellel aastal suusatada saanud. Enda minevikku meenutades - tõenäoliselt oleks minul sellisel juhul esimene suusasõit olnud 27. detsember ja 29. juba võistlus... Otepää kohalikel on selge konkurentsieelis, aga ju siis on see võistlust nii hirmsasti vaja. Siinkohal ma pean just päris väikseid silmas, suuremad ässad on niikuinii Otepääl või mujal lume peal laagris olnud. Ja mis sellest rajast järgi jääb, kui kõik need miljon noort sealt üle käivad...

Ega meil endal parem pole, 30. detsember on Eesti Meistrivõistlused, http://www.biathlon.ee/public/files/Eesti%20meistriv%F5istlused%2030.12.2007.doc, ühtlasi noorte ja juunioride katsevõistlus. Sellest tuleb komöödia ja tragöödia üheskoos. Idee poolest on kavas ilma trahviringideta sprint (aja lisamisega, trahv 30 sek). Kuna aga tiirus on suuskadel laskmiseks ainult 6 kohta, siis pealelaskmine on... jooksu pealt. Ma olen näinud paljusid asju, õitsvaid lilli ja rohelist muru suusaraja kõrval, silmnähtavalt sulavat lund, olematut soojendusringi, nii et ainus võimalus on soojaks joosta, aga seda pole varem olnud. Pluss veel see, et start ja finish on kuskil poole ringi peal, mitte tiirus. Kokkuvõtvalt - segane. Ja see rada ei ole üldse mitte minu lemmik, aga tegelikult mul oleks niikuinii vaja ennast korraks vähe kiiremalt liigutada, nii et kui eestikad, siis eestikad. Otsest tähtsust need võistlused minu jaoks ei oma, ongi ainult lahtisõit enne "päris" võistlustele minekut.

Muud uudist nagu polegi. Hiiumaal olles tegime trenni ka, lõpptulemusena olid pooled kohad haiged. Võib täitsa juhtuda, kui palju lõuga tõmmata. Mina 30, Priit 60. Muidugi mitte järjest, aga käed olid küll mitu päeva järjest haiged.

Kõik kes mind kuidagi pühade ajal meeles on pidanud, siis ma pean teid ka meeles, aga ma oskan seda hästi varjata;)

Hooaeg on hooga käima aetud? Kolmandik MK sarjast on läbitud, ees ootavad veel 6 etappi + MM ja sõjaväelaste MM. Kolme esimese etapiga sai kogutud 56 punkti ja MK üldarvestuses seisan 28. real. Kohad 87-26-49-11-13-59-24. Seitse individuaalstarti, neli korda punktil, sh igal etapil vähemalt korra ja sh kõik sprindid. Lasketäpsus täpselt 80% (teated välja arvatud), sh sprindis 90%. Nii et ei ole nagu kõige kehvemini läinud?

Ma ikka pean endale aeg-ajalt kordama, et tegelikult ei ole üldse halvasti läinud, kohati on ikka päris hästi. Eelmisel aastal samal ajal oli mul küll 7 punkti rohkem, aga ka hooaja parim tulemus juba tehtud, nii et põhimõtteliselt olen jätkuvalt graafikus, samas vaimus jätkates olen ka hooaja lõpus 30 hulgas. Samuti olen sellel aastal saanud seni parimad kohad sprindis (enne 15, nüüd 11) ja jälituses (enne 20, nüüd 13). Olen lasknud sprindis 0+0. Olen lasknud kiiresti. Kohati olen suusatanud ka väga kiiresti, 10 km peal kaotasin kiireimale vaid 52 sekundit.

Samal ajal olen olnud ka 87. Olen teinud halbu võistlusi, nii sõidu kui laskmise poolest. Mõlemad individuaaldistantsid on ikka väga aia taha läinud. Kontiolahti jälitus oli samuti nõrk. Laskmises ei taha nullid väga hästi tulla. Suusasõidu kaotus on samuti pisut suurem, kui oleks tahtnud. Enesetunne on selline, et midagi on kuskil puudu. Nagu reisile minnes tunne, et midagi on maha jäänud, aga ei oska öelda mis. Midagi oleks nagu valesti, aga aru ei saa, kus ja mis. Kohad tulevad normaalsed, aga endale jääb mulje, et need on läbi suure koba, et tegelikult ma ei ole nii hea... Ei oska öelda, mis see on. Võib-olla olid tõesti ootused enne hooaega nii üleval, et mõtlesid kes-teab-mida, et nüüd hakkan lendama ja poodiumikohti noppima. Kuigi ma üritasin ikka kahe jalaga maa peal olla ja realistlik olla, aga kas TUNNE sellest hoolib... Ma ütlen, oleks eelmine aasta nii alanud oleks kõik selgelt sillas olnud, mina kaasarvatud.

Kordame veel kord üle, äkki hakkan ise ka uskuma - ma olen olnud tubli, jõuluvana võib tulla küll. Ja ma lähen paremaks, lihtsalt pean minema ("Jõud taga, peab minema," ütles karu, kui suvel suusatas). Laskmisega on küll naljakad lood, tiirus ma ei karda ei midagi ega kedagi, ainult kiirtuld. Muidugi, viimases teates maksis see kätte ka, trahviring on häbiväärne tõsiasi. Üldiselt on märgid ikka minu poolt, kukuvad päris hästi. Naljakas, suvel olen ma kesine laskja - aeglane ja pihta ka eriti ei saa. Talve stardipauk käib ja seis muutub. Vähemalt meie pundist olen kõige täpsem ja kiirem. Tegelikult on vist küll Priit kõige täpsem hetkel, aga mina olen igal juhul kiireim.

Ega ei olegi muud, läheme üritame edasi. 2. jaanuari sõidame ära Oberhofi ja paistab, et ikka sõidame teadet. Seega naistel start neljapäeval, meestel reedel. Laupäev sprindid, pühapäev mass. Nii meestel kui naistel jätkuvalt 2 stardikohta. Siis järgmisel nädalal Ruhpoldingus teade, sprint, pursuit ja ülejärgmisel Anterselvas sprint, pursuit, mass. Ja siis taas korraks koju.

Praegu oleme teel Hiiumaale, jõulude ajal oleme seal (ehk siis minu vanemate juures). 26. detsember on Tallinnas spordiinimeste viisakates riietes väljanägemise üritus, järgmisel hommikul lasen endale uue passi teha (praegusega pandaks mind Venemaal lihtsalt vangi ja plaan on sinna minna. Venemaale, mitte vangi). Ja siis polegi muud, ärasõiduni oleme Otepääl laagris. Väidetavalt pidid 30. detsember isegi eestikad tulema. Praegusel hetkel on tiirus lund täpselt 5 koha jagu, nii et ma ei kujuta ette, kuidas need võistlused seal tehakse...

Kõigile head jõuluaega meie poolt.

Esmaspäeva lõunal jõudsime Eestisse. Kodus on hea olla, kui ainult nii kiire ei oleks... ja muidugi lumi ka maas oleks. Annan kiirelt lühiülevaate teatest ja lähituleviku plaanidest.

Kõigepealt mehed. Priidu tegi iseenesest ilusa sõidu, ainult püsti see trahviring läks pisut paljuks. Ja kuni Kauri püstitiiruni oli kõik väga ilus. Edasi enam nii ilus ei olnud, aga kindlasti saaks veel hullemini minna.

Naiste teatega läks nii, et mina olin ainus, kes esines all oma võimete. Teised lasid ja sõitsid ilusti. Mina tegin kõike väga ilusti teise tiiru teise lasuni. Läksin pisut lahmima ja ei olnud õnne. Kui kaks olin juba mööda lasknud, vaatasin, et tohoh, kuidas nii? Ja lasin veel kaks mööda. No siis oli juba korras ka. Hea, et ainult üks trahviring tuli. Inetu lugu muidugi. Aga nagu meie määrdemees Jaan selle kohta ütles, et nüüd lasid sa ülejäänud hooaja trahvid ühe hooga ära. Võib-olla küll. Sõidus väsisin ka lõpus pisut ära. Praegusel hetkel ongi meie koht umbes selline, lõpptulemust poleks isegi minu trahviring muutnud... Hea vormi, väga hea õnne ja teiste ebaõnne korral on võimalik ka esikümne koht, aga see oleks ka eneseületus. Väga tugevad on kõik.

Järgmine MK on juba uuel aastal Oberhofis. Seal me teadet ei sõida, on sprint ja mass. Taas uskumatu, massis kindlalt sees;) Edasi Ruhpoldingus teade, sprint, pursuit ja Anterselvas sprint, pursuit, mass.

Praegu üritame kuidagi Eestis treenida. Üritame, sest õue vaadates ei ole väga hea suusailm. Täna lähemegi Otepääle rada testima... Tuleks kuidagi lumi maha, erilist tahtmist ei ole kuskile väljamaale minna.

Muidu on ka kiire nagu tavaliselt kodus olles. Kooliga on seis üsna hea, reedeks loodaks selle semestriga ühele poole saada. Hinnete eest ei vastuta, sest ühes aines on mul Ã¼ks kontrolltöö tegemata (25% hindest) ja järelvastamiseks on ainult suuline variant ja ma ei oska öelda, kui pädev ma seal olen ja kas ma üldse viitsin sellega jännata. Vaatame. Läbi igal juhul ei kuku, üks KT on veel ees ja mul on juba 42 punkti (50 punkti on teatavasti E piir). Teise ainega on vist kõik OK, vähemalt ei ole õppejõud vastupidist väitnud ja kõik asjad on mul esitatud ka (nendest kaks said valmis esmaspäeva õhtul).

Siis on veel hunnik jõulu- ja  muid pidusid, millest osavõttu eeldatakse. Hea, et ma reaalained õpin, sest ajakava kokkupanek on küll vahepeal kõrgem matemaatika. Ja lisaks oleks ikkagi vaja kodus vaja paari asja kõpitseda (kraanikauss nüüd toimib - hea. Saaks kuidagi külmkappi ka voolu sisse. Ja keegi (st mina) võiks need kardinad ka ikkagi valmis õmmelda...). Igav ei hakka.

Nüüd lähen trenni, kuhu peaks tulema ka televiisor meid pildistama ja pärast lõunat on Haanjas üks promoüritus. Head jõudu mulle. Kui asi pisut maha rahuneb, siis teen esimese MK-tsükli analüüsi ka ära.

See pidev taseme üles-alla kõikumine hakkab vaikselt juba ära väsitama. Oleks kogu aeg 80-midagi, poleks hullu - kui kinni, siis kinni, mõne õnnestunud võistluse järel 60 sees ja jälle kõik hästi. Aga niimoodi, et üks päev täiesti mülkas ja järgmisel päeval taas pildil - see on väsitav. Mitte et mul eilse sõidu üle hea meel ei oleks, ikka on. Punktid on toredad. Ainult need lätlased;)

Ilm oli kole. Tuul ja külm ja vuhh, vastik. Pakkisin ennast soojalt sisse. Kõigepealt suusatest, umbes 10 minutit. Siis passimine. Siis korraks pealelaskmine, siis jälle vaba aeg, mille ajal meie massöör Helvis üritas mind väänata ja raputada, et mu väiksed vaesed lihased kuidagi selle võistluse veel vastu peaks. Tundus, et oli kasu, tunne läks teravamaks küll. Siis jälle pealelaskmine (eile oleks pealelaskmise vabalt võinud vahele jätta - ühte parandust ka ei teinud) ja selleks ajaks, kui esimesed juba ennast stardi poole asutasid, võisin mina soojendusega alustada. Hilise startimise lõbud.

Eile oli mulle ausalt raske võistlus. Esimesest ringist saati. Oli küll pisut kergem kui individuaal, aga poole lühem oli ka. Mida ma mõelnud olen, on et võibolla see, et ma lumelaagris pisut oma õlga hoidma pidin, on natuke mu kätetöö ära rikkunud. Nii et üritasin selle rõhku panna. Tõusul võtsin sisse vana hea "küll-mul-on-ilusad-roosad-saapad"-asendi ja korrutasin endale: "Tõuka kätega ka, tõuka kätega ka". Vist läks natuke paremini? Aga võibolla oli lihtsalt parem päev ja õlal ja kätetõukel pole asjaga mingit seost. Igal juhul oli raske sõit. Väga hea, et üks prantsuse tüdruk mind teisel ringil vedas, üksi oleks ma kindlalt aeglasemalt sõitnud. Henkelit muidugi pärast esimesest tiirust väljaminekut ei näinud. Tuli, oli, läks. Kiiresti sõidab. Täpselt samuti nagu Kaisa Mäkäräinen, kes läks viimasele ringile, kui mina teise tiiru läksin ja pühkis ikka hirmsa hooga mööda.

Tegelikult ma mõtlesin juba pärast esimest tiiru, et sellest ei tule midagi välja, nii et niisama, põhimõtte pärast rippusin prantslasel järel. Et igaüks ka minust mööda ei sõida. Pärast teist tiiru ka erilist rõõmu ei olnud, mõtlesin, et mingi 40 olen vast. Ja kui siis Hillar raja äärest hõikas, et 24 oled ja väga tihe on, siis läks kiireks. Üritasin norrakale tuulde hüpata, aga ei jõudnud. Punnisin küll, mõtlesin, et ei ole ilus viimase ringiga punkte käest ära lasta. Norrakas oli koguaeg nagu kummiga ees. Suurel tõusul läks Kaisa Varis ka mööda, üritasin... Sellel suurel tõusul on kõige lõpus maasikaks üks tõsiselt järsk nukk. Ma ei tea, kuidas ma sellest üles sain. Ma tean, et olin selle all ja järgmine mälestus on juba üleval, kus oli vaja enne laskumist hoog sisse saada. Sellised põnevad lood. Lõpus oli veel natuke kannatamist ja hirmus vastutuul, aga otsa see rada sai. Lõppkokkuvõttes - normaalne sõit, kuigi väga-väga raske.

Laskmine oli eile kohati loterii. Puhanguline ja keerutav tuul. Mina läksin üsna täispangale. Kiire laskmine, peaaegu et täpne ka. Lamades oli viimane lask napilt-napilt vasakul. Oleks võinud ka pihta minna. Viimase lasu möödalaskmine ei ole kunagi meeldiv, aga õnneks on siin päris hea kiire trahviring;) Püsti oli puhtalt minu ala. Tuul vist vaibuks hetkeks ja mina muudkui lasin. See, et üks mööda läks, oli juhus. On suur vahe, kas läheb kogemata mööda või kogemata pihta. Seekord läks kogemata mööda, ei olnud kauge. Aga trahv on trahv, keegi ei luba poolt trahviringi sõita, kui ainult natuke mööda läheb. Tegelikult oli kaks trahvi eile hea laskmine. Kui Kats finishisse jõudis, oli hetke lõpuprotokoll nagu halva koolipoisi hinneteleht - 2, 2, 3, 4, 2, 3... Uskumatu. Kes vähegi suutis nulliga lasta, oli kohe ees, näiteks läti tüdruk Gerda, elu esimesed punktid. Ja paljud teised ka. Eriti püstitiirus võeti ikka kamaluga trahve - Henkel, Neuner ja paljud teised. Ja paljud jäid sinna niisama pikalt lehvima ka. Mina praegu kiirelt laskmist ei karda, andke aga ette...

Täna on siis teade, Priit on meestel esimene, mina naistel teine vahetus. Ei ole ilus küll nii öelda, aga see võistlus tuleb lihtsalt ära teha. Ma eriti ei jõua enam võistelda praegu, koju tahaks. Aga teeme ära, õnneks on hea lühike suts ja seda kõige õudsamat tõusu ei ole sees. Elame üle.

Eilne võistlus tekitas mitmeid küsimusi. Esiteks, kas ma üleüldse suusatasin rajal või tegin midagi muud? Teiseks, kas sellise sõidu pärast on vaja suvi läbi treenida? Kolmandaks, kas on ikka õige spordiala valitud? Ja neljandaks, kas poleks õigem hoopis normaalse inimese kombel normaalset tööd teha ja mitte ennast niimoodi piinata?

Ma olen varem ka teinud hirmsalt halbu sõite, koht ei olnud eile nii katastroofline midagi, ikkagi esikuuekümnes ja laskmine oli andestatav. Ühel aastal ma ei saanud vist 70 hulka ühelgi sõidul ja 60 sees olemine oli igal juhul aastaid sündmus, nii et selle koha pealt ei olnud hullu midagi. Aga TUNNE ja teadmine, milleks ma olen sellel aastal võimeline olnud ja mida ma eelmisel aastal tegin. Sõidujärgse enesetunde poolest läheb see sõit ühte patta Torino olümpia individuaaliga (5 trahvi, 73. koht, kaotus võitjale 11:29, sõidus umbes seitse minutit). Eile oli umbes sama õudne. Esimene ring sõitsin omast arust täiesti normaalselt. Sellest hoolimata kaotus 45 sekundit ehk pool päeva. Ja siis oli korras ka. Tegelikult juba esimese ringi suurel tõusul mõtlesin, et ärge jamage, ma pean siit veel neli korda üles sõitma? Mina? Nende jalgadega? Mis nipiga? Ja järjest hullemaks läks. Jalad olid nii kinni, mis kinni. Lihtsalt keeldusid tõusu peal suusaliigutuse tegemisest. Põhimõtteliselt ei ole võimalik nii palju tõusu peal kaotada, aga näe, oli. Isegi üks õdedest Semerenkodest, kes ka kõige kiiremini ei sõitnud, suutis mul ühe 20-meetrise nuki peal 5 sekundit eest ära sõita. Ja veelkord - tema sõitis ka suhteliselt aegalselt. Enda arvates ma ikka suusatasin, aga edasi ei liikunud üldse.

Ma vist hakkan ära väsima. Hommikused pulsid kipuvad ka juba tõusma. Hea meel on ainult selle üle, et kaks sõitu veel ja siis on kodu. Ja sprint on tervelt poole lühem kui individuaal, selle ma ikka kuidagi ära sõidan. Teade on veel lühem. Elan üle. Halb on ainult see, et sprindiring ei ole eriliselt kergem, ainult üks (ainus, mida ma sõita jõudsin) tõus on puudu, põhilised mäed on ikka alles. Mulle üldse ei meeldi need tõusud, ma ei saa nendest üles. Ma oskan sõita - mäest alla. Ma jõuan sõita - siledat maad ja lauget tõusu. Aga ma ei jõua tugevasti tõugata - järsu ja pika tõusu peal. Peaks tegema IBU-le ettepaneku, et edaspidi võiks MK-sid korraldada ainult Hochfilzenis, Osrblies, Östersundis, Holmenkollenis, Anterselvas ja äärmisel juhul ka Lahtis ja Beitostolenis. Ülejäänud kohtades on minu jaoks pisut liiga suured tõusud. Vuhh, vastik. Vähemalt MM on sellel aastal normaalses kohas, muidugi kui nad seda rada kuidagi ümber ei vääna. Loodetavasti mitte.

Miks ma ei liigu? Olgem ausad, ei tea. Liiga vähe treenitud? Liiga palju treenitud? Liiga palju võisteldud? Liiga vähe võisteldud? Ma jätkuvalt korrutan endale, et ela sprint üle, see on poole lühem, teade on veel lühem suts ja siis on selleks korraks kõik, siis saab koju... Eile oli KOHUTAV võistlus. Nagu need õudusunenäod, kus pead kellelgi eest ära jooksma, aga lihtsalt ei liigu. Vot umbes sama asi. Kusjuures suusad olid vähemalt allamäge küll head, nii et isegi selle kaela ei saa midagi ajada. Ikka ise, ainult ise. Kergelt hakkab juba närvidele käima, et teed normaalse sõidu, siis mõne aja pärast hullumeelselt viletsa. Jälle hea sõit, tundub et hakkab juba tulema... ja siis jälle katastroof. Psüühiliselt on päris raske niimoodi üles alla käia. Oleks kogu aeg stabiilselt halb, siis sellega harjuks ära. Aga kõrgelt kukkumine on valus. Kuigi ma olen üksjagu füüsiliselt kukkunud, pole ükski nendest nii valus olnud kui sellised laksud. Füüsilise valu puhul on vähemalt tabletid olemas...

Laskmine oli enam-vähem. Algus ja lõpp kehvad, vahepealne hea. Vähemalt selle koha pealt on lootust.

Ma tahan koju. Ma ei taha siin enam olla. Tehke kuidagi nii, et Eestis lumi maas oleks...

Ei, täna on juba parem päev. Tuju teevad paremaks näiteks koristaja, kellega me vabalt suhtlesime. Tema sloveeni, mina eesti keeles. Mõistsime teineteist ideaalselt. Ja ilm ja loodus on siin ka tegelikult ilusad. Ja ma elan kõik üle. Muud varianti ei ole. MMini on jäänud natuke alla kahe kuu. Sellega võib paljutki muutuda ja mina teen kõik endast oleneva, et ainult paremuse poole.

Kats sõitis eile ilusti. Tahtmist on tal ikka väga palju, jõudu ja kõike muud ka - raske rada sobib talle. Kui laskmine ka vaikselt paremaks läheb, siis hakkavad head kohad tulema. Tal siiski alles esimene MK- ja teine hooaeg üldse ja nagu öeldud, tahtmist palju, siis ei pruugi kõik päris ideaalselt välja tulla. Aga üks kord tuleb, ja siis hoidke kõik alt! Kaasaarvatud mina muidugi. Mehed olid umbes sama kinni kui mina. Suhteliselt. Ei olnud eestlastel hea päev... Võiks öelda, et hullemaks ei saa enam minna, aga sellele oleks vastuseks Hillari legendaarsed sõnad Torinos: "Usu mind, saab küll".
 
Lõpetuseks midagi ilusat ka - luiged Bledi järvel.

Ametlikult läheb november veel ettevalmistushooaja alla, samas kui kuu lõpp sõidab hooga võistlushooaega sisse. Nii ka sellel aastal - kuu esimesed 20 päeva lumelaager, viimastel päevadel esimesed stardid MK-hooajal.

Plaani sai pisut ületatud, kavas oli 65 tundi, aga mitte oluliselt. Mõistlikult. Kokkuvõttes oli täiesti tavaline kuu. Ei midagi erilist. Lihtsalt treeningud.

Eelmine aasta:

Ei ole ju erilist vahet, ainult detailid? Ehk teisisõnu - läks nagu minema pidi.

Pokljuka ise on põhimõtteliselt ainult sõjaväeosa, lasketiir ja suusarajad. Kogu muu üritus toimub 30km eemal Bledis ja nendevaheline transport toimib vahvatel mägiteedel vahvate sõjaväeautodega. Bled on tore väike linnake väga ilusa järve ja järvesaarega. Me sööme lõunat ja õhtusööki restoranis, kus on miljonivaade. Samas paigas on viibinud näiteks ka prints Charles jpt. Uhke värk. Restoran on nii uhke, et õhtusöök kestab tund aega, mida muidugi meiesugused sportlased hinnata ei oska...

Täna oli kole ilm. Lund sadas ja tuul puhus. Kohati oli tiirus selline tuul, et tahtis mati pealt ära puhuda. Suusarajalt ka. Kui homme sama seis on, siis laskmine on küll kohati õnnemäng - saad tuuleiilide vahel ära lastud või pead orkaaniga võitlema. Eile olid seevastu ideaalsed tingimused, mis aga ei seganud mul trahve laskmast...

Suusatamise koha pealt pean ütlema, et vaikselt hakkab väsimus tulema. Täna oli küll juba parem, aga eile ei jõudnud trennis midagi teha. Lasin ja suusatasin marurahulikult, põhitõusule ei hakanud minemagi. Korra tõusu all juba sõitsin ära, siis vaatasin, et vist ikka ei taha sinna minna ja tulin kõige otsemat teed ära. Täna oli vähe rõõmsam päev, isegi kiiremaid liigutusi kannatas teha.

Kannatamine saab vist homme võtmesõnaks? Individuaal ei ole tavaliselt eriti kerge ja see rada mulle väga ei meeldi. Ei olegi midagi hullu, aga meeldivaid mälestusi ka ei ole. 2004. aastal, kui Indrek siin viies oli, olin mina sprindis 3 trahviga 69 ja kaotasin võitjale 4:30, eelmisel aastal olin peale haigust ühe trahviga 38. Ühesõnaga erilist lennutunnet siin kohanud ei ole. Samas rada oleks nagu mulle sobiv. Mõningad lühikesed tõusud ja üks suur tõus, aga mitte väga suur. Väga palju on siledat maad. Eks siin sõltub päris palju suusast ka, eelmisel aastal oli meil legendaarselt halb suusk siin. Kui lätlast enam pärast laskumist ei näinud ka, siis oli ainus lohutus, et poolakas hakkas vaikselt maha jääma, st neil oli veel hullem suusk. Seekord tundub asi parem olevat, ei ole sellist sula, vaid ilus talvine suusailm. Ainult lumi võiks mitte sadada. Muuhulgas libisevad näiteks minul siin suusad, mis kunagi kusagil mujal libisenud ei ole. Mägede õhk?

Homme olen mina nr. 84, siiski viimane stardigrupp, sest see arvestus käib IBU-punktide järgi, kus ma olen alles 30-midagi. Suurt vahet ei ole, ega stardinumber ei sõida. Aga tuleb sõna otseses mõttes tihe võistlus. Siin on nimelt selline ring, et ühte u 500m lõiku sõidetakse kaks korda. Ehk selleks ajaks, kui mina stardin, on kõik suusatajad veel rajal ja see lõik eeldatavasti kergelt ülerahvastatud. Hea uudis on see, et edaspidi jääb rahvast järjest vähemaks. Halb on see, et viimasel ringil olen ma tõenäoliselt täitsa üksi.

Muidugi, ega homme see sõit nii oluline polegi, tähtis on täpselt lasta. Minuga on küll praegu fifty-sixty, vahel lasen pihta, vahel mööda. Teoorias üle kahe trahvi tiiru kohta ei tohiks kuidagi lasta, aga individuaalis on kokku kaks trahvi juba palju, eriti minusuguste jaoks. Ja kui peaks veel tiirus tuul ka juhtuma... Mis siin ikka, tuleb lihtsalt külma närvi säilitada ja selline võistlus teha, et pärast hea meelega kirjutad kohe;)

Priidu homme ei stardi, rajale lähevad Indrek (nr.2) ja Roland (97). Naistest on lisaks mulle Kadri (13). Kirjutamise koha pealt väidab Priit, et tal läheb nii halvasti, et ei taha ja üleüldse ta ei oskavatki kirjutada... Küll jõuab. Homseks hoidke pöidlaid, aga midagi jätke laupäevaks ka. Ma ju rohkem sprinditüdruk sellel aastal;)

Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus.

Hommik oli ilus - mõnusalt külm, tõotas tulla kiire ja kerge sõit. Ja siis, läheme staadionile ära ja keset meeste võistlust hakkab lund sadama. Järjest tihedamalt ja tihedamalt... Niipalju siis kergest ja kiirest sõidust. Suusatestiga oli ka igavene jama, ei olnud sellise ilmaga arvestanud, ei osanud midagi valida, kõik suusad olid kinni. Aga midagi pidi valima, hakkas juba kiireks minema. Etteruttavalt võib öelda, et suusk oli korralikult kinni, tõenäoliselt valisin ise vale suusa ja meie väike tiim ei suuda sellistes kiirelt muutuvates oludes ka imet teha. Tegelikult oli enamusel suusad kinni, mõnel üksikul libises tõesti hästi, aga minul ei libisenud üldse kohe mitte. Tõugata ka ei jõudnud. Muidugi.

Esimesel ringil jäin kõigi taha troppi kinni. Kõigepealt keeras hiinlane ette, siis sõitis lätlane minust üle, täpsemalt küll suuskadest. Mina seisin. Järgmisel tõusul astus hiinlane minu suusale, pani põlved ja käed maha, aga üle minu suuskade. Mina seisin. Ja nii see ring läks. Kiirendasid ennast pundile järgi, siis tõusul jälle seisid. Möödamineku variante ei olnud, sest kõrval oli lumi poolde saapasse. Täielik ikaldus. Ringi maksimumpulss oli 177, mõnel teisel võistlusel on mul keskmine pulss sama kõrge.

Lasketiirus oli mul vaja muidugi viimane lask mööda lasta, hea et kohe esimese varuga maha sain, aga sellegipoolest halvasti. Ringile läksin normaalse hooga ja läkski üsna enam-vähem, eessõitva rootslase (kes oli seesama esimese ringi kurja juur, kes tõusudel kogu aeg blokkis) sain kätte, mööda jälle ei saanud, kuni enne tiiru hakkasin mööda minema, natuke suusk takerdus kuhugi või panin ise endale kepi ette, igal juhul kõhuli maha ma ennast viskasin. Jälle ikaldus. Üleni lumine ja rootslasest jälle pikalt maas.

Siis lasin püsti kaks esimest mööda, vaatasin, et juba kipub jamaks, siiski ülejäänud pihta ja need õnnetud märgid kahe varuga kiirelt maha. Selleks ajaks oli mul sellest võistlusest juba tõsine kopp ees. Üritasin küll kuidagi sõita, aga no ei läinud kuidagi edasi, kohe üldse ei läinud. Tõusul lahmida veel võis, aga edasi lihtsalt ei liikunud. Teatevahetusse 12. võistkonnana, liidrile 1:35.

Teised tüdrukud olid suhteliselt tublid, Katsi kaks ringi läksid vähe paljuks, aga muidu siiski hästi, pigem olin mina see, kes tegi alla enda taseme sõidu. Häbi mul olgu. Oli kohe selline päev, kus kõik asjad lähevad järjekindlalt natuke valesti. Võib-olla ei olnud enam püssirohtu kolmandaks päevaks varus. Ning taas sai kinnitust tõsiasi, et rasketes oludes ma eriti tugev ei ole, ma olen rohkem vaikselt libistaja kui võimsalt rahmeldaja tüüp.

Aga mis siin ikka pikalt põdeda. Nende ridade kirjutamise ajal sõidame juba Pokljukasse, õigemini Bledi ja üles panen selle loo juba seal. Neljapäeval on juba uus võistlus, kus on võimalik kiiresti sõita ja täpselt lasta. Seni mul Pokljukast otseselt häid mälestusi pole, aga võiks ju saada... MK-punktide seis on praegu parem kui eelmisel aastal samal ajal, hetkel 24. koht, kahe Kaisa vahel. See tähendab mulle stardigrupi vahetust (61-... esimene grupp, 16-30 teine grupp, 31-60 kolmas grupp, 1-15 teine või kolmas grupp). Kui mingi nipiga õnnestuks jääda ka pärast Pokljukat 25 parema hulka, siis oleks MK elamine jaanuaris tasuta. Aga ega see kerge ei ole, see eeldaks vähemalt ühte väga head sõitu. Ega ma sellele eriti ei mõtle ka, ma elan rohkem ühe võistluse kaupa.

Üritan nüüd Priitu ka vahepeal kirjutama meelitada...

Eile oli tore võistlus, ausõna. Märgid kukkusid üsna hästi, ässadega võis rahumeeli koos sõita, suusk oli ülilibe... Koht võibolla ei tundugi nii hea, aga elu parim jälitusekoht sellegipoolest. Mulle hakkab see Hochfilzen varsti meeldima, kui asi nii edasi läheb. Täna saan veel korra paljudega võidu sõita - ees ootab teate esimene vahetus.

ilse päeva algus ei läinud väga libedalt - unustasin näiteks joogile pulbri sisse panna. Alles määrdeboksis avastasin. Ja siis oli tükk tegu, et kuskilt midagi saada, lõpuks Priidu uuris välja, et Rolandil oli pulber kaasas, nii et sellega läks hästi. Pealelaskmine ei olnud samuti päris samasugune snaipritöö nagu eile, aga väga viga ka ei olnud. Rada tõotas tulla nagu mulle loodud - ilma suurte tõusudeta, paari kaval kurviga ja head suusavalitsemist nõudev. Kuna päris palju oli värsket lund sadanud, siis osa rajast olid mehed täiesti peegliks ära sõitnud. Puhas jää. Ja sealsamas kõrval pehme plöga, mis suusa kohe vales suunas ära juhib. Sellisel rajal peab julgema sõita. Nii soojenduse kui ka võistluse ajal oli päris mitu sellist hetke, kui suusa alt ära viskas või muidu viltu keeras. Selleks peab valmis olema, muidu oled külili nagu viis kopikat.

Igal juhul esimene ring tõotas tulla vahva. Olin üsna kindel, et tagant tuleb hirmus punt, kes mind kõik kinni püüab, hea kui jõuan tiiru 20 sees. Alguses andsin natuke hagu, et kätte saada ees startinud Anisimova, kes sprindi sõitis umbes samas tempos kui mina. Istusin siis talle rahulikult tuulde ja tuli välja, et meil kahel oli selline suusk, et hoia ja keela. Rahulikult püüdsime Olofssoni kinni ja sõitsime mööda. Neuner üritas meil eest ära sõita, väga ei õnnestunud. Ühe hiinlase saime veel kätte. Lihtne oli sõita, minu arvates sõideti täiesti rahulikult. Tiirus olin ka rahulik. Küll üks esimesi, kes nö minu pundist paugu tegi ja sain üsna vara minema ka, aga ei mingit kiirustamist. Kindel, rahulik, hea rütmiga laskmine. Rõõmsalt Kati (Wilhelmi) järel rajale.

Raja esimesel osal oli mul tõepoolest supersuusk. Rahulikult sõitsin Katist mööda. Metsik. Raja teises osas tulevad vaikselt tõusud, seal on mul raskem, aga pundis olin sellest hoolimata ilusti sees. Sellel ringil oli vist see koht ka, kui Olofsson üritas must tõusu peal mööda minna, astus suusale ja pani nätaki! põlved maha. Enda viga, kes käskis mööda suruda. Teise tiiru tulin jälle rõõmsalt suures pundis. Märgid hakkasid kukkuma. Viimane lask oli küll põhimõtteliselt möödas, aga õnn oli minu pool ja märk siiski kukkus. Jälle rõõmsalt ringile, jälle viies koht nagu näiteks Anterselva massis pärast teist tiiru. Ja eelmisel aastal lasin samal võistlusel 0+0+1+3. Nii et võistlus polnud veel kaugeltki läbi.

Nüüd hakkasin vaikselt ära väsima, ringid läksid juba raskeks. Suusk oli endiselt hea. Ühel ringil, oli see kolmas või neljas, enam ei mäletagi, juhtus selline põnev lugu. Läksime siis koos Andrea (Henkel) ja Magdalenaga (Neuner) ringile. Mina tiksusin vaikselt tuules. Siis tuli üks selline keskmist sorti laskumine. Nemad läksid kahekesi kõrvuti ees, mina tulin tagant. Ja loomulikult libisesin neile selga, üritasin ennast võimalikult kahe vahele hoida, et mitte päris selga sõita kummalegi. Ja siis tuleb Henkel asendist välja ja kukub keppidega tõukama, ja otse minu suusa pihta. Minul suusk alt ära, kuskile Neuneri suuskade vahele. Nii me seal kolmekesi olime, suusad-kepid omavahel sassis. Ma mõtlesin, et nüüd paneme küll kõik kolmekesi sinna keset rada külili. Kuidagi saime siiski suusad otseks, lükkasin Neuneri edasi (et ikka oma suuski kätte saada) ja sõit jätkus. Neljas ring oli mulle muuhulgas juba väga raske, kartsin juba isegi laskmist, et kas mitte väsimus liiga suureks ei lähe ja jalg all värisema ei hakka.

Õnneks läksid ka mõlemad püstilaskmised täiesti viisakalt. Arenguruumi veel on, aga üsna hästi siiski. Kolmandas tiirus lasin mööda neljanda lasu, ja kaugele-kaugele. Pärast kolme tabamust käis korra mõte läbi, et päris hästi läheb ja sinna nahka see järgmine lask läkski. Viimases tiirus läks esimene lask üsna napilt üles, ülejäänud lasud olid mõlemas tiirus ilusad. Võrreldes eelmise aasta 1+3 ja Anterselva 3+3 oli 1+1 igal juhul edasiminek. Ei läinud päris labiilseks.

Viimane ring oli tugev andmine. Mina olin väsinud ja taga tuli hirmus jälitajate punt. Henkel, Becaert ja Olofsson said mööda raja peal ning finishisirgel jäin Olofssoni taha karpi, nii et üks norra tüdruk surus meist mõlemast mööda. Kui päris aus olla, siis olin ma kinni ka, aga vähemalt on ilus mõelda, et poleks karpi jäänud, oleks mõlemale ära pannud... Oleks tädil rattad, oleks ta omnibuss...

See oli tõepoolest hea võistlus. Võisin enam-vähem kõigiga võidu sõita, 28. sõiduaeg, kaotus umbes minuti. Ja seda 10km peal! Hea sõit. Selgelt kiiremini sõitsid minu arvates ainult Jurjeva, Glagow ja Becaert, nemad tulid ja läksid, teised võibolla vajusid pisut eest ära, aga kontakt säilis. Muidugi, ega ma kõiki rajal ei jõudnud vaadata ka. Igal juhul vist oli telepildiski näha, et püsisin suurte nimedega ilusti koos pildis. Laskimine oli hea, muidugi eilsetes heades oludes lasti väga vähe trahve ja sellises tihedas konkurentsis otsustas see palju, aga häbenema ma ka ei pea. Kokkuvõttes tore võistlus. Näiteks Bailly lasi minust ühe trahvi vähem ja võitis mind puhtalt jälituses 30 sek... Muidugi, see rada oli mulle nagu loodud, raskemal rajal oleks ma kindlasti rohkem hävinud, aga vähemalt on mingi vorm vaikselt tulemas.

Täna siis teade. Nii mehed kui naised on nr. 17, nii mina kui Priit esimest vahetust. Mina tahtsin esimesse vahetusse puhtalt selle pärast, et veel harjutada teistega koos sõitmist ja laskmist. Meil on seal teisest reast startijate hulgas tore kolmik - nr. 16 Soome ja Kaisa Mäkäräinen, nr.17 Eesti ja mina, nr. 18 Läti ja Madara Liduma. Lisaks on täna õues kerge miinus, mis tähendab, et rada on metsik lennuk, mis mulle ainult head meelt teeb. Ohtlik võib see ka muidugi olla, juba eile suutis üks valgevene tüdruk endal suusa pooleks kukkuda. Täiesti uskumatu. Aga laskumisi pole ma kunagi kartnud, kui siis ainult tõuse...

Polegi varem laskesuusatamises kolm päeva järjest võistelnud. Viie päevaga neli võistlust küll, aga mitte kolm päeva järjest. Õnneks on teade nii lühike, et selle kannatab igast asendist ära. Ja muidugi on suur abi ka massöörist, kes pärast võistlust "meiega maadleb", nagu treenerid selle kohta ütlevad. Tegelikult siiski venitab-lõdvestab. Pärast on lihasel parem olla küll. Nii et nüüd on stardis ainult küsimus, kas minna panema või panna minema?

Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud...

Eile oli kolmas päev siin mägedes ja aklimatiseerumine hakkas vaikselt tunda andma. Rahulikult soojaks sõites oli pulss selgelt kõrgel ja väga lennutunnet ei olnud. Libisemisolud oli suhteliselt kehvakesed nii et kõik tõotas rasket sõitu. Minu suur stardinumber tingis muidugi omapärase soojenduse: kõigepealt suusatest, siis 20 min passimist, siis 15 min pealelaskmist, veel 25 min passimist ja siis alles soojendus. Hea, et lund on, soojendusring oli vähemalt korralik, ei pidanud 40 minutit 300m peal tiirutama. Pealelaskmisel muuhulgas näitasin muljetavaldavat tihedust, hästi lasin. Natuke kõikusid asukohad, tegime edasi-tagasi natuke parandusi, aga ei midagi hullu.

Minu stardihetkeks oli rajale saabunud udu. Tundus, et kehvema nägemisega neidudel võib juba probleeme tekkida. Priit ilma läätsedeta tõenäoliselt ei oleks märki näinud. Mind see eriti ei morjenda. Esimene ring läks suhteliselt lõbusalt. Suusk oli tõesti hea, ringi lõpus sain kätte paar teise ringi tüdrukut, sealhulgas ka viimasel ajal konkurendiks saanud Moiseeva, kellele kogu aeg "Tanja, Tanja" karjuti. Rajal on üks kaval kurv, mis trennis oli väga hästi sõidetav. Lähen nüüdki täie hooga sisse, aga minu suureks üllatuseks on seal suur vall, sõidan selle paksu plöga sisse, kordineerin, võimlen, aga keeran ikka välja ja jään püsti. Kati Wilhelm näiteks sõitis seal mingi ring rajalt välja vastassuunda. Tiiru tulles nägin, et Bailly tõuseb püsti. Selge, järelikult esimesel ringil kaotasin talle u 15 sek, kõik on hästi.

Pikali visates ja läbi sihiku märki vaadates ehmatan korra ära - päris tugev udu tõepoolest, ikka hägune pilt on! Päästan, rohkem kuulen hääle järgi kui näen, et tabab. Lööb kohe pildi selgemaks ja ülejäänud 4 lasuga probleeme ei ole. Enne viimast lasku tulevad veel meelde peatreener (või oli see vanemtreener?) Kristjani sõnad, et ka viimane lask tuleb korralikult lõpuni teha. Pole probleemi. Ma ei saa aru, miks kõik sinna trahviringile lähevad.

Teine ring ei ole nii kõbus. Sõidan uhkes üksinduses, väsimus kipub peale. Hoian pisut varu ka, tahaks tiirus ikka püsti seista ja märki näha ka. Täiesti ootamatult kaotan keset ringi lühikesel lõigu 10 sek. Ei tea kuidas. Üleüldse vajus teine ring kuidagi ära. Tuttavasse kurvi lähen pisut ettevaatlikumalt, aga ikka viskab välja kurvi. Natuke vähem võimlemist. Ja nüüd, püstitiir.

Tiirus valitseb täielik tühjus. Valin rahulikult omale koha, hakkan rahulikult laskma. Seisab ilusti, märgid kukuvad. Kui 4 on pihta lastud, jõuab kohale, et võin nulli lasta. Sihin pisut, väristan natuke ja lasen ilusti pihta. Vahva! 0+0 on reaalsus.

Ja nüüd viimast ringi. Nagu eilsel võistlusel kombeks, üksinda. Üks õdedest Semerenkodest paistis kuskil kaugustes ees. Kannatan, surun. Jumal tänatud, et suusk libe on, muidu ma jääkski siia rajale. Hooldetiim ergutab, Jaan on minu arvates iga tõusu peal. Minul on muidugi haamer, aga tuigun vapralt edasi finishi poole... Lõpuks tuleb välja, et viimane ring oli isegi normaalne, suhteliselt isegi kõige parem. Aga raske oli küll.

Lõpp hea, kõik hea? Laskmine oli muidugi ilus. 0+0, hea rahulik, samas kiire rütm, enesetunne ka hea. Sõita oli raske, lõppkokkuvõttes rahuldav. Oleks 20 sek kiirem olnud, oleks olnud väga hea, aga korraliku viimase ringi eest anname endale andeks. Kokku tuli elu parim koht sprindis, kusjuures kaotus oli sama, mis Kontiolahti 26. koha puhul. Siin olid olud ikka selgelt raskemad ja vahed suuremad.

Võistluse epiloog toimus aga hoopis õhtul, pärast lõdvestusjooksu. Võtan mina tossu jalast ära ja tunnen, kuidas jalad hõõguvad. Punased ja sügelevad. Hea küll, panin nendele jääd peale, tõmbasid tagasi. Õhtusöögi ajal tunnen, kuidas vaikselt kael ja kõrvad sügelema hakkavad... Ja lõigi mingi lööbe üles. Algul jalad, siis kael, siis keha ja käed. Punased sügelevad laigud. Millest, pole aimu ka, midagi kahtlast ei söönud, riided ka nagu vanad ja üle keha ikka mingi riideese ei lööks. Närvid, võistluspingutus? Ja vasakul käel on lisaks punastele laikudele mingid viljaringid ka, konkreetne muster on ennast maha joonistanud, täpselt nagu üks uhke sporditeip, ainult et selle käe peal pole mul seda kunagi olnud. Müstilised lood siin Austrias. Täna hommikul oli kõik kombes.

Homne jälitus tuleb tihe. Üritan jälle kord teha normaalse sõidu, oleks aeg teha esimest korda pärast head sprinti hea jälitus, kaua ma jaman. Stardis on vähemalt hea punt mul, Neuner las lahmib eest ära, me tuleme Anisimova ja Vejnarovaga vaikselt omas tempos järgi. Mis siin ikka, laskmine on taas väga tähtis, eks vaatame.

Priit tegi muide eile ka hea sõidu, lasi 1+1 ja oli Euroopa Karikal 25. Ise oli rahul, tuli normaalne sõit välja. Sirli oli ühe trahviga 20 vist. Ja pühapäeval kavatseme me teates startida. Jah, just, naised ka. Lisaks Kadrile ja Sirlile on meil siin veel Jaana, kes üleeile oma MK-normi ära täitis (vot on segane süsteem - kõigepealt on MK-norm, siis on rahvuslik kvoot ja siis on IBU punktid, alles siis on lootus individuaalselt starti saada, teates piisab normi täitmisest). Kadri muidu sõidab täitsa kiiresti iseenesest, aga kuna see on tal alles teine talv, siis laskekiirus ja -täpsus veavad vahel alt. Küll see paraneb.

Hoidke mulle varbaid. Praegu sajab õues laia lund, loodetavast stardi ajaks jääb pisut vähemaks.

Selle kohaga on mul palju meeldivaid ja vähemmeeldivaid mälestusi. Eelmine aasta oli tore, tõepoolest tore. Varasemad aastad ei ole nii toredad olnud. Sellel aastal - kes teab, mis juhtuma hakkab. Igal juhul eile lõunal jõudsime kohale ja homme lõunal on start. Minul Maailma, Priidul Euroopa karikal.

Kõigepealt tahaksin ma öelda, et varahommikused lennud tuleks ära keelata. Mulle tegelikult ei meeldi umbes-täpselt viie ajal ärgata, siis on terve päev ühtlaselt uimane olla. Hea on see, et lennureisist erilisi mälestusi peale õhkutõusu ja maandumise ei ole... Igal juhul just varahommikul meie reis algas ja kohaliku aja järgi pool üheksa olime juba Viinis. Kokku oli meid 9 inimest ja 9-kohaline rendibuss oli ka võetud. Reaalsuses osutus see 9-kohaliseks väikeautoks, kus pakiruumi mahtus 3 relvakohvrit ja 4 kotti. Ülejäänud asjad tuli kuidagi salongi paigutada. Nii me sõitsime, relvakohver jalgade all, reisikotid jalge vahel, 400 km Hochfilzenisse. Mulle see reisimine tegelikult üldse ei meeldi. Muidugi, hooldetiimiga võrreldes läks meil hästi. Nende reis oli selgelt üle 24 tunni ja lisaks sellele purunes neil kuskil keset eikuskit käru kumm. Sõna otseses mõttes ribadeks.

Ühesõnaga, kohale jõudsid kõik siiski elusalt. Sirli, Kauri, Priit ja määrdemeestest Rain saadeti kohe Euroopa karikale Obertilliachi (Bjöerndahlen elab seal!), kus Alari, Karel, Jaana jt neid juba ees ootasid. Täna osad startisid, kavas oli individuaal. Ilmselt oli raske võistlus, vorm alles hakkas Eestis kohale jõudma, lasti palju trahve ja esikolmekümnesse keegi ei jõudnud... Aga mis siin ikka teha, elu on selline.

MK-rahvas (Roland, Indrek, mina, Kadri) saab rajale homme, kavas sprint. Meestel hommikul (eesti aja järgi 12:30), naistel lõunal (15:15). Kõigi eelduste järgi oleme mina ja Roland viimane, Kadri ja Indrek esimene grupp. Kuigi tavaliselt mulle ei meeldi taga startida, siis nüüd olen kahe käega nõus. Oleks veel viimane startija... Nimelt oli siin seis täna selline, et ühel hetkel läks päike mäe taha, ilm külmaks ja libisemisolud märksa paremaks. Nii et kui homme on sama ilm, siis esimesed startijad annavad viimastele väga palju ette. Aga kunagi ei või teada, mida ilm teeb. Kui terve päev on külm, pole mingit vahet.

Rada on sama, mis üleeelmisel aastal, eelmisest aastat erinev. Üldiselt on siin lihtsad ringid, suuri tõuse pole. On üks igavesti pikk tõus, mis muudkui kestab ja kestab, vaikselt tõuseb, muidu on ainult väiksed jõnksud. Raskete olude puhul väga raske rada (puhkehetki väga vähe), heades oludes kiire ja lihtne. Kontiolahti rada on näiteks iga ilmaga kiire ja raske. Homme lähen taas kord kiiresti sõitma. Kaua võib igasugustest aeglasemalt sõita! Ma ei ole küll taganenud oma väitest, et ma võin kõigiga võidu sõita (näiteks Kontiolahtis sõitsin koos nii Tora Bergeri kui Magdalena Neuneriga), lihtsalt iseküsimus on kui kaua ja mis tingimustes. Nüüd tahaks vahelduseks ka siis võidu sõita, kui minul ei ole viimane ring ja üle 500m. Ehk siis kaotus parimale umbes-täpselt poolteist minutit oleks hea, oleneb oludest (eelmise aasta +15 veesuusatamises oli 1:30, normaalsel rajal hiilgesõiduga 1:10). Täna tehtud paar kiiremat liigutust tõmbas igal juhul korralikult kinni (taas kord), loodan südamest, et homme on kergem või vähemalt kannatan finishini ära või teised on sama kinni.

Laskmine on muidugi oluline nagu tavaliselt. Eriti mulle, kellele trahviringi ei andestata. Kaks, maksimaalselt kolm trahvi, peaks normaalse sõidu puhul kindlustama koha jälituses, mida ma kohe kindlasti vahele jätta ei tahaks. Oskus hästi lasta on mul kindlasti olemas, küsimus on ainult realiseerimises. Täna trennis näiteks LPLP 0+1+1+0, kusjuures kaks viimast tiiru kiirenduse pealt. Üldiselt on siin lihtne tiir, ainult rada võib kõik ära rikkuda - kui ennast rajal kinni sõidad, siis on vähemalt püstitiiruga korras ka, sest enne tiiru enam laskumist ei ole.

Mul on jätkuvalt üht-teist tõestada, nii endale kui teistele. Mõnevõrra olen siiski maha rahunenud - hooaeg on alles noor ja kui ma praegu hoos ei ole, on mul aega terve jaanuar-veebruar-märts ennast tõestada ja "loom välja lasta".

Kui keegi mulle mingil põhjusel helistada tahab, siis meie elame Gasthof Obermair'is, telefon 0043535452170 ja meie tuba on Promenade (apartement).

Ei jäänud sellest MKst head maiku suhu. Viimane võistlus läks üsna õnnetult, sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud. Ainus hea asi, mis oli, oli laskekiirus, aga sellestki on üsna vähe kasu, kui kohe trahviringile minna.

Suusasõit oli nõrk juba esimesest ringist alates. Enda arvates sõitsin täiesti normaalselt, viisaka tempoga, mitte väga kiirelt, aga aeglaselt ka mitte. Ja sellest hoolimata oli suure tõusu lõpuks jalg lihtsalt üks suur pakk. Ei saanud tõusust üles. Ja iga ring läks hullemaks. Siledal osal pärast ja enne tiiru olin ma üsna normaalne, kellegi tempo polnud üle mõistuse, aga tõusu peal lihtsalt ei jõudnud. Kui ma just mitte kõige aeglasem, siis üks nendest olin ma kindlasti. Kusjuures pulss polnudki kõrge, pigem lausa madal, aga ei saa mäest üles. Kui tõus läbi, võib jälle lahmida, aga tõusul ei saa jalga jala ette tõstetud.

Suusk tundus normaalne, sprindis oli küll parem, aga siis olid üldolud samuti paremad. Milles siis asi? Ükspäev normaalne, järgmine päev vilets sõit? Võibolla ma sprindis ületasin ennast ja distants ning jälitus oli pigem minu tase. Ma ei taha seda ise uskuda, aga statistika näitaks nagu pigem seda... Ise ma loodan rohkem selle peale, et minus puudub see toores jõud, mis rasketel tõusudel hädast välja aitaks. Ma oskan suusatada ja ma kannatan ära lühikesed rasked hetked, kus kiirus loeb rohkem kui jõud, aga kui sellest enam abi ei ole, ongi kõik. Näiteks eelmine aasta Holmenkolleni sprint, kus ma olin 1 trahviga 40-midagi. Rada oli vastikult pehme, märg ja pudrune. Päev hiljem jälituses, jäisel rajal, tegin hiilgesõidu, tõustes 24 ja sõites muuhulgas viimasel ringil eest ära Anna Carin Olofssonist. Ei tea.

Laskmine oli samasugune ebamäärane nagu sõitki. 1-2 trahvi on sellised petlikud, et jääb mulje, et saaks nagu pihta küll, ainult lõppsumma tuleb selgelt liiga suur. Reaalsuses võib kaks trahvi lasta küll, aga mina pean sellisel juhul ülejäänud tiirud nullid laskma. Ega ma Ole Einar pole ja isegi tema jääb sprindis 2+2 punktikohalt välja. Laskevead olid sellised kobad kõik. Esimese tiiru viimane lask oli napikas, muidu oli ilus kiire rütmiga tiir. Teise tiiru trahvid olid paremal, ei teagi, kas ise või tuul. Püsti esimese tiiru esimese lasu jõnksatasin ise üles ära, viimane lask seisis ilusti, aga mitte keskel, lootsin, et sellest aitab, aga näe, ei kukkunud... Viimase tiiru viimast lasku ei ole muidugi ilus mööda lasta, aga ka see ei olnud tunde järgi kauge. Iseenesest oli lasta hea, püss seisis. Ja nagu Priit selle kohta ütleb - et saada viimast lasku mööda lasta, tuleb ju neli esimest pihta lasta... Laskekiirus oli päris hea, kusjuures ma ei rapsinud ega rahmeldanud, lihtsalt lasin hea rütmi ja tempoga. Nüüd peaks veel täpsust ka juurde saama.

Mulje jäi, nagu oleks kõik püssirohi sprinti ära läinud. Nii sõit kui laskmine jätsid soovida, lõpptulemus loomulikult ka. Pingelangus oli küll muidugi suur, aga päris nii ei tohiks see ka mõjuda. Vahepeal on tunne, et eelmine aasta oleks võinud natuke kehvemini minna... Oleks sellel aastal natuke lihtsam. Praegu ootan mina endalt palju, ootavad teisedki. Suhteliselt raske on asjale reaalse pilguga vaadata, emotsioonid käivad ikka üle. Reaalse pilguga vaatades olid paljud võistkonnad ennast just Kontiolahtiks üles forsseerinud, et mitte MK-sarjast välja kukkuda. Ja reaalselt oleks minult väga hea hooaeg, kui ma oleks kunagi, millalgi esikümnes (korra või paar), mõned korrad esikahekümnes ja veel mõned korrad lihtsalt punktil.  Selles mõttes on hea algus tehtud, veel on ees 8 MK + MM ja üks punktikoht on juba kirjas. Lihtsalt tahaks ise nii kohtuvalt palju paremini kõike teha...

Reedel on järgmine pidupäev, Hochfilzenis on kavas sprint. Praegu oleme korraks Eestis, varahommikul jõudsime ja kolmapäeva varahommikul jälle minek. Määrdemehed hakkavad homme minema, põhimõtteliselt tuleb neil 24h kodus... Treenida siin eriti ei saa, täna oli kudemispäeva ja homme tuleb õhtuks ennast juba Tallinna valmis vedada, ühe treeningu siiski teeb.

Koondise seis on üldiselt kahtlane. Nüüd on meil 2+2 stardikohta, varem oli naistel 4, meestel 3. Hea küll, naistega pole hullu ja mina ei tunne ennast üldse puudutatuna, aga meestel on seis segasem. Idee poolest olid Priit ja Roland need, kes kohad välja võitlesid. Aga Hochfilzenis tahaks startida hoopis Indrek, kes Kontiolahtis haige oli. Kumb siis, kas Priit või Indrek? Kes MKle, kes Euroopa Karikale? Kui Indrek MK-le ja ebaõnnestub, kas siis jaanuaris ainult 1 koht, sest Priidul on üsna mitu punkti Kontiolahtist juba olemas, tema peaks aga nullist alustama? Ühesõnaga, treeneritel on palju mõtteainet. Mitte et see mind puudutaks, mina pean enda rida edasi ajama.

Ei tulnud vist kõige positiivsem ja selgem jutt. Ei, pole hullu midagi, elame ja või(s)tleme edasi. Tulemused on omaette teema, aga juba vanad eestlased olid töötegemise ja vaevanägemise fännid. Vaatame. Loodame muidugi parimat, aga hea on teada, et koju oodatakse mind ka siis, kui kukub välja nagu tavaliselt...

Pärast võistlust valdasid mind mitmed tunded. Kõigepealt oli kergendus - ma ei olegi nõrk, ma sain need õnnetud punktid kätte. Siis oli rind-ette-lõug-üles tunne - ma näitasin kõigile, et siin nalja ei mõisteta, ei maksa mind veel maha kanda. Aga kõige olulisem oli ikkagi kergendus - ei olegi tagasi samas augus, kus 2-3 aastat tagasi.

Nagu ma juba eelmine jutt kirjutasin, siis tagasi hoida ei olnud enam midagi. Suusatesti tegin ka suure tähelepanuga. Pealelaskmisel selgus, et tihedus oli jätkuvalt seal, kus üleeile. Ehk ei olnud võistluse ajal asendiviga, oli hoopis mingi muu müstiline asi, et püss pealt ära läks. Igal juhul tegin aga 5 paremale ja 2 üles (kui see kellegile midagi ütleb), mis on ikka kahe võistluse vahel väga suur parandus. Aga peale ma selle püssi sain ja võistlusvaim oli valmis. Enne starti nägin ära, kuidas Kats lamades kaks trahvi lasi ja kuidas Sirli ja Tagne kuidagi trahviringilt lahkuda ei tahtnud.

Stardist oli vaja kohe ikkagi üsna täie hooga minema minna. Suusk tundus jalas libe, see oli hea uudis. Väga palju tagasi ei hoidnud. Eriti uhke olin ma ühe lõigu üle - pärast viimast ja kõige suuremat tõusu tuleb selline siledam osa ja seejärel üks suusasild. Distantsi ajal oli see sild mulle tõeline tõus. Eile suutsin aga enne seda hoo nii ilusti üles saada, et selle silla liikusin ma kõik ringid väga hästi.

Tiiru tulles olid sõrmed pisut külmast kanged, seda ma nendega vehkisin, et pisut verd käima saada ja tunnetus parem oleks. Esimene lask läks küll mööda, aga ei tekkinud mingit paanikat. Lasin rahulikult edasi. Viimane lask ainult mõtlesin korra, et ei tahaks kahte trahvi küll saada. Ei saanud. Tegelikult oli ka esimene lask üsna napikas olnud, ülejäänud ilusad, aga kripeldama see trahv küll ei jäänud. Pigem oli hea meel, et niigi läks.

Teine ring oli tore ring. Stardist läks parajasti Nathalie Santer-Bjöerndahlen ja ma sain talle sobivalt sappa. Maha ei kavatsenud jääda. Ja siis me sõitsime: tõusude peal oli tema pisut teravam, laskumistel tuli minu libe suusk ilusti järgi ja isegi mööda. Nii on kohe hea sõita;) Ning lõigul pärast viimast tõusu selle silla peal tulin ma lausa fantastiliselt talle järgi ja kõrvale. Kohe ilus oli sõita.

Püstitiir oli ilus. Rütm oli hea, mingit tõmblemist ei olnud. Ainult taas mõtlesin enne viimast lasku, et laseks selle ka pihta, saaks viimase lasu pihta... Ja märk kukkus ning siis hakkas rajale kiire.

Viimane ring esimese poole olin uhkes üksinduses, kui mitte arvestada treenereid, hooldemehi, masööri ja muid pöidlahoidjaid, kes iga nurga peal olid ja mulle meelde tuletasin, et kiiresti on sõita vaja. Kuskil poole ringi peal sai Neuner mind kätte (see tüdruk sõidab tõepoolest kiiresti) ja minul oli päris raske tunne juba. Viimane tõus oli kannatus. Elasin üle ja taas kord hiilgasin sillalõigul (Magdalena Neuner tuli sahh! lähemale mulle). Lõpus pisut kangestusin, lihas ei tahtnud väga sõna kuulata, aga mitte midagi katastroofilist. Ringi kaotus oli pisut suurem kui teisel-kolmandal ringil, aga ei midagi väga hirmsat. Eks ma sõitsin lihtsalt esimesed ringid selle võrra kiiremini.

Ma jäin tõepoolest oma võistlusega rahule. Suutsin kiiresti sõita, päris tugevalt tõugata. Laskmisega sain ka hakkama, kiiresti ja täpselt. Hakkas juba meenutama päris võistlemist, nagu eelmine aasta see asi käis. Koht ei olnud ühe trahvi kohta muidugi väga hea, aga kaotus oli üliväike. Lihtsalt tiirus olid ideaalsed olud ja väga vähe lasti mööda. Tippudest olid mõned üksikud kolme trahviga, muidu ikka null, üks ja kaks. Ja sõiduvahed olid kiire raja tõttu ka väga väikesed, nii et minusugusele ei andestata ühtegi trahvi. Võrdlusmomendiks - eile olin 1:07 kaotusega 26, eelmine aasta esimest korda punkte võttes 1:58 kaotusega 17. Mina ei ole enne näinud, et 60 naist on kahe minuti sees, rääkimata sellest, et esikolmik 0,6 sekundi sees. Tavaliselt on punktikoht 1:30-2:00 minutit, jälitus pisut üle 3 minuti. Selles suhtes Kadril ei vedanud, et mõnes teises kohas oleks ta sama sõidu, samade trahvidega kindlasti jälituses olnud. Minust veel - eelmine aasta pärast esimest etappi silmi veel peas ei olnud, nii et see aasta on paremini alanud? Muidugi, 26. koht pole veel mingi olümpiavõit, ma tean seda väga hästi, aga see tähendab seda, et ma võin enda kohta öelda laskesuusataja.

Eilne päev tõi kaasa ka selle, et järgmisel MK-l on meil kaks stardikohta - mina olen IBU arvestuses 54, Kadri umbes 85 (top 90 lastakse starti). Sirli ja Tagne võivad meid teoreetiliselt mõneks stardiks välja vahetada, aga üldiselt tuleb vist rohkem Euroopa Karikaid kavasse. Seda ka vaatame. Teated jäävad aga tõenäoliselt kavast välja. 

Priidu sai eile loto peavõidu, stardinumber 1. Uhke asi, taas kord telestaar. Kaamera kohe armastab teda;) Igal juhul tema on samuti tahtmist täis kiiresti sõita ja täpselt lasta.

Homne jälitussõit tuleb kindlasti põnev. Esiteks on väga tihe stardiprotokoll ja teiseks on rajal kaks väga põnevat kurvi. Ma hoian kahe käega pöialt, et keegi mul seal ees väga pidurdama ja kõhuli viskama ei hakkaks. Keegi ikka seda teeb, aga tuleb kuidagi proovida teistest hoolimata püsti jääda ja normaalse tempoga neid läbida. Tõusud on muidugi jätkuvalt rasked, aga kui on sama kiire rada kui eile, siis tulevad põhilised vahed lasketiirus. Kui seal tuul oleks, saaks kindlasti väga palju nalja ja lööks kaardid korralikult segamini. Muidugi, omaette küsimus on see, kuidas me kõik tiiru ära mahume. Kui meestel on olnud 60 meest 2 minuti sees, siis mõned mehed on küll rahulikult oma järjekorda oodanud. Eelmine aasta Hochfilzenis Indrek surus Frode Andreseni põhimõtteliselt jõuga matil ära... Minu stardikoht on küll selline, et ei tohiks seda probleemi tekkida, see on pigem viimase 10-20 teema. Üritan teha igal juhul oma sõitu, nüüd ma tean, et jõuan küll. Minuga samas stardipundis on üks kiire alustaja (Bonnevie-Svendsen), aga ka mitu minu tempoga tüdrukut (Moiseeva, Ponza). Laskmine otsustab, ma peangi natuke neid koos laskmisi harjutama. Kusjuures tavaliselt kipub mul pärast head sprinti vilets jälitus tulema ja vastupidi. Seda traditsiooni oleks ka paras aeg vaikselt muutma hakata.

Hoiame täna meestele pöialt ja lähme võitlema.