| Kirjutas Eveli | | Tei, 29.Det.2009 20:25 | Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees - nii umbes seitsmekümnene - kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku. Â
 Praegu oleme Otepääl laagris, eeldatavalt laupäevani, sest pühapäeval peaks Haanjas eestikad olema. Samas, vaadates ilmaprognoosi, ei pruugi see sugugi kindel olla. Üldiselt mulle see külm üldse ei meeldi, sest ma peaks nüüd suusatamist ja laskmist koos harjutama, aga kui temperatuur langeb alla -10, siis on see juba üsna ebameeldiv ja treeningu kvaliteet kannatab.
Muuhulgas käis mul üleeile ka dopingukontroll külas, seekord siis IBU/WADA poolt ja lätlased. Korra varem on nad ka käinud ja juba siis tundusid mulle poisi nimi ja nägu kahtlaselt tuttavad. Seekord oli mul aga seljas JWOC2003 särk ja ta väga huvitatult küsis, et kas ma käisin seal või? Ühesõnaga ühendasin ära - orienteeruja muidugi, minust mõned aastad vanem, piisavalt et mina teda mäletaks, aga tema mind mitte. Protseduur iseenesest läks seekord üsna lihtsalt ja kiirelt. Nii tore, et IBU ei ole mind ära unustanud;) Ühtlasi sain ka hiljuti teada, et mulle anti eriluba startida jaanuari MK-del - kehtivat normitäitmist mul hetkel tõepoolest pole, sest detsembris ma ju ei startinud.
Jaanuari MK-dest rääkides - ega veel midagi kindlat ei ole. Oberhofis kindlasti ei sõida, Anterselvas loodan kindlasti võistelda, Ruhpolding on küsimärgi all. Kõik sõltub asjaoludest. Kui ma olen nädala lõpuks juba enam-vähem võistluskõlbulik, siis peaks hakkama vaikselt tuld andma. Tänase seisuga minust võistluslooma veel pole, sest ma olen äraütlemata koba suuskadel, aga selle nädalaga, mis ma suuskadel olen olnud, on toimunud selge areng. Jätkuvalt on seis "elame-näeme".
Schalke Biathloni pole ma vist ise kunagi näinud, tõenäoliselt olen ma siis trennis. Aga juttude järgi on kõva üritus, möllu rohkem kui rubla eest ja ka osalejatel nalja nabani.
Olümpiale minekus pole ma ise kunagi kahelnud. Teiselt poolt, ma ei kahelnud ka selles, et ma detsemberis MK-l võistlen... Nii et kindel olen ma alles siis, kui 13. veebruar stardijoonele asun. Ja asjade seisule saan anda hinnangu, kui finishis kell kinni pannakse.
Head vana aasta lõppu!  Pildil esimesed arglikud uisusammud Paluküla suusarajal 24.detsembril.   |
Teema: laager laskmine treening elu jalg |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 27.Det.2009 18:34 | November on Skandinaavia-kuu. Kuu alguse veetsime rõõmsalt Olose laagris, siis tulime mõneks päevaks koju, et siis edasi Idresse IBU karikale minna. IBU karikas läks enam-vähem ning novembri viimasel päeval sõitsime juba esimese MK toimumiskohta Östersundi.Â
| Treeningpäevad | 25 | | Treeningkorrad | 42 | | Võistlusi | 4 | | Km kokku | 676,9 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 619,5 | | ÜKE | 04:26 | | Aeg kokku | 59:33 | | SV | 1:04 | | SV % | 1,8% | | EV | 04:51 | | EV % | 8,1% | | PV ja madalam | 53:38 | | Padrunid: lamades | 661 | | püsti | 431 | | lasketreening | 6:35 | | komplekse | 18 |
 Võrdluseks: november 2008 november 2007 november 2006 | |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 27.Det.2009 18:19 | Oktoober on Ramsau-kuu. Põhimõtteliselt. Kaks nädalat olime Ramsaus ja kuigi ilm mängis kõvasti vingerpussi, sai sellegipoolest peaaegu kõik vajalikku ära tehtud. Ning kuu viimasel päeval jõudsin sobilikult juba Olosele. Ramsau ja lumelaagri vahepeal sai ka järjekordne koormustest tehtud. Â
| Treeningpäevad | 27 | | Treeningkorrad | 41 | | Võistlusi | 0 | | Km kokku | 572,9 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 476,8 | | ÜKE | 05:09 | | Aeg kokku | 64:00 | | SV | 00:21 | | SV % | 0,5% | | EV | 03:33 | | EV % | 5,5% | | PV ja madalam | 60:06 | | Padrunid: lamades | 435 | | püsti | 345 | | lasketreening | 6:30 | | komplekse | 8 |
Võrdluseks:    |
Teema: oktoober 2009 kokkuvõte |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 26.Det.2009 21:15 | Tagasi lõunaosariikides. Jõulud möödusid Hiiumaal peaaegu tavapäraselt - liigsöömine ja magamine olid tavapärased, tavapärasest erinevalt jäi minu liikumisprobleemidest tingitult ära traditsiooniline jõulumatk ja suure hulga sadanud lume puhul käisime iga päev suusatamas. Â
 Tunne on nagu värskel lapsevanemal - iga päev avastad mingi uue triki, millega jalg hakkama saab. Viimaste päevade saavutuseks on uisusamm (tasasemates kohtades) ning varvaste täielik kõverdamine. Püstiasendis võin ka kuiva teha nagu vana mees. Lonkamist on jäänud selgelt vähemaks ning põhimõtteliselt pole karku enam vaja. Keerulisemates kohtades ohutuse mõttes siiski kasutan.Â
Järgmisel nädalal oleme Otepääl laagris, mina hakkan laskesuusatamist meelde tulema, teised alustavad olümpia-treeningtsüklit. Nädala lõpus peaks nüüd need selle nädalavahetuse ärajäänud eestikad Haanjas siiski toimuma. Minul on hammas ülimalt verel, hirmsat moodi tahaks võistelda... Vaim on valmis, aga keha ilmselt nõder. Eks treeningnädal annab selgust, kas võistlemine on ikkagi ohutu. Aga hirmsasti tahaks...
Tagasi jõuludesse. Paluküla suusarajal oli iga päev üllatavalt palju rahvast. Kelgumäele jagus kelgutajaid ning suusarajale suusatajaid, meile lisaks oli üks kuni mitu seltskonda veel. Ükski masin sinna küll nägu näidanud ei olnud, aga kuna ring on ainult 1,3km, siis piisava seltskonnaga sõidab sinna raja üsna kiiresti sisse. Mina kasutasin muidugi peamiselt paaristõuget... Iseenesest oleks Paluküla raja profiil mulle just sobiv, aga need "tõusud" (mitteteadjatele - umbes 2-3m suusarajale kuhjatud künkad) olid ilmselgelt liiga järsud. Elvas pidi Tartu Maratoni rada ka sõidetav olevat, seal peaks saama ka rahulikult sõita, mitte kogu aeg suusakeppide otsas rippuda. |
Teema: treening elu jalg |
| Kirjutas Eveli | | Kol, 23.Det.2009 22:20 | Põhimõtteliselt olen võimeline suuskadel treenima, ilma karkudeta lonkama ja kindlal alusel püsti asendit võtma. Seda on kõvasti rohkem, kui nädal tagasi ja ma loodan, et nädala pärast on seis jällegi parem. Praegu aga oleme Priiduga  Hiiumaal, et seal jõule veeta.
 Esimene päev suuskadel oli minu hinnangul jube. Suusatada ei osanud üldse, napilt seisid kahe suusa peal püsti. Ilm oli külm, minu jalg koos teibiga osutus saapa jaoks pisut liiga parajaks ning kuna jalgadega mingit tegevust ka ei toimunud, pidin iga 15-20-30 minuti takka käima varbaid üles sulatamas. -13 on igal juhul varvaste külmumise probleem aktuaalne, eriti veel paaris sõites. Kui külmade ilmadege EKE trenni teeme, siis on alati nii, et käsi ehk paaris sõites külmetavad varbad, jalgu sõites jälle sõrmed. Igal juhul olin ma seal suusarajal üks paras õnnetusehunnik.
Järgmisel päeval valmistusin korralikult. Soojad riided selga, paremasse jalga Priidu saabas (ja selle ninasse pisut ajalehte). Oligi parem. Ilm oli ka soojem, tasakaal ja suusatunnetus olid ka juba paremad. Liiga julgeks ei maksnud küll minna, korra tahtiski kurvi peal, kus klassikajälge pole, käest ära minna, aga pääsesin vaid ehmatusega. Varbad kippusid endiselt külmetama, aga selle vastu aitas nö sammuga paaris sõitmine ehk jalgadega pulli pärast vibutamine ja kerge varvastele tõus. Pidasin poolteist tundi ilusti vastu, ei olnud teist nägugi;)
Üldiselt on see Otepää rada hetkel mulle pisut ebasobiva profiiliga. Ma pole kõigi tervete jäsemetegagi kõige suurem tõusude sõber ja ainult käte jõul seal treenida on pisut raske. Eriti pikemaid trenne. Loodetavasti saab lähiajal maratoni rada või mõni muu selline laugema profiiliga rada ka valmis. Kui lumi nüüd kiiresti ei otsusta ära sulada, siis võibolla saab üle tüki aja ka Hiiumaal suusatamise ära proovida. Kuigi mulle hakkab üha enam tunduma, et Priit, Hiiumaa ja lumi ei käi kokku. Nii kui tekkis lootus, et eestikad jäävad ära ja Priit tuleb Hiiumaale, keerasid ilmaprognoosid kiirelt sula suunas. Elame-näeme.
Pärast jõule hakkame loodetavalt juba laskesuusatamist treenima. Teen usinalt oma tasakaalu- ja muid harjutusi. Treeningkoha suhtes on veel kahtlusi. Niipalju, kui mina tean, ei ole Tehvandi just vaimustuse laskesuusatajate treening- ja võistlussoovidest, Haanjas pole jälle mulle vajalikku jõusaali ja ujulat. Rohkem korralikke laskesuusatiire Eestis aga pole. No eks paistab, küll kuidagi ikka saab.
Kõigile häid pühi ja rõõmsat meelt! |
Teema: elu treening jalg |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 20.Det.2009 19:27 | Puhtjuhuslikult vaatasin enne trenni minekut arvutist meeste sõidu seisu. Selleks ajaks oli käimas kolmas ring. Ütleme nii, et trenni minekut sai pisut edasi lükatud:D Midagi ei ole öelda - anti võimalus ja Roland kasutas selle 100% ära. Nii peabki. Ilus oli vaadata. Minul ka muidugi pisut nukker - teised teevad tegusid, mina pole 19 päeva suusatanud... Aga selle vea parandame homme
|
Teema: teised |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 19.Det.2009 22:04 | Viimaste päevade areng on olnud tormiline. Suhteliselt kiiresti ja valutult sain neljapäeval ühe karguga käima, kuigi teisipäeval tundus see täiesti ületamatu eesmärk, samuti seisan täiesti probleemideta võrdselt mõlemal jala ja pisut ka paremal. Esmaspäeval lubatakse suuskadele, juhhuu! Â
  Jalg võtab vaikselt normaalset nägu. Pilt on värvuse mõttes pisut ilusam, tegelikult on jalg ikka ilus lilla-sinine, sealhulgas ka sääre välisküljel sinised laigud üles põlveni välja. Kust need tulid - ei tea. Samas turse mõttes näib pilt tunduvalt hullem, kui tegelikult on. Tegelikult on päris normaalne.Â
Lihaste poole pealt olen ootamatult paremast jalast siresääreks muutunud, sõna otseses mõttes. Kaks nädalat puhkust jalale ja lihas atrofeerub täiskiirusel. Anti karm käsk võimaluste piires (loe: ilma valuta) reit ja säärt ja hüppeliigest treenida. Tasakaal on ka muuseas paremal jalal täiesti olematu. Nii et suuskadel hakkab alguses kõvasti nalja saama.
Praegu käin ühe karguga, aga kuna jalg on hüppeliigesest üsna paindumatu, siis päris tugeva lonkamisega. Ma ei tea miks, aga minule meenutab enda peegelduse nägemine väikese lord Fauntleroy vanaisa. Või igal juhul sellise vanemaealise inglise aristokraadi kõnnakut.
Täna jõudis Priit ka koju ning nüüd oleme mõnda aega kodumail. Nagu siga ja kägu - üks lonkab jalga, teisel lonkab laskmine;)
Poolteist nädalat tagasi tundus mõte omal jalal kõndimisest üsna utoopiline. Nüüd vägagi realistlik. |
Teema: jalg elu |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 14.Det.2009 20:41 | Nädalaga on ilmselgelt toimunud areng. Niidid võeti täna välja ja väidetavalt olevat haav ilus. Jätkuvalt ei jaga ma arstide ettekujutust ilust;) Käesoleva nädala põhiülesanne on käima õppimine. Esialgu siiski vees, kuival maal läheb sellega pisut aega, aga igal juhul hakkan jalale rohkem koormust andma. Â
   Pilt üldiselt värvide mängu päris hästi edasi ei anna, tegelikult on jalg sealt hüppeliigese kandist üsna lilla. Aga taas kord, väidetavalt pidi erakordselt ilus ja vähe paistes jalg olema. Mina ise ütleks, et kaks nädalat tagasi oli märgatavalt parem, aga asjaolusid arvestades pole väga viga.Â
Homme lähen vaatan siinse kohaliku lasketiiru üle. Lamades on võimalik "Hietalahti-asendiga" lasta, püstiasendis ilmselgelt paremale jalale toetada ei saa. Askoga panime enam-vähem plaani paika, millele keskenduda.Â
Nädalavahetusel olin Tartus ja lõbustasin ennast sealsetes spordiasutustes. Muuhulgas proovisin ära ka velotrenažööri. Kerge koormusega võis suhteliselt vabalt kerida. Aga hoogu ei tasu minna. Üleüldse on selle taastumise deviisiks "kiirusta aeglaselt" ehk kuidas leida optimaalne koormus. Praegu tundub, et läheb hästi. Eks homme paistab, mida mu jalg tänasest vees jalutamisest arvab.
Poisid tegid Hochfilzenis muidugi hea sõidu. Kahju, et Indrekul pisut nihu läks, aga selle eest ei ole keegi kaitstud. Sellegipoolest normaalne tulemus ja eriti hea meel on Priidu 0+0 üle. On küll võimalik pihta lasta, eksju?
|
Teema: jalg treening laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 11.Det.2009 15:01 | Ãœldiselt mulle kohati tundub, et käivitunud mingi üleriigiline ja kohati riigipiiregi ületav programm minu kiiremaks taastamiseks;) Abipakkumisi on niivõrd palju, et ei jõua kõiki vastugi võtta. Ma olen äärmiselt meelitatud ning isegi heas mõttes Å¡okeeritud. Â
  Eile anti kätte karm käsk treenima hakata. Õmblus pidi ilus olema - kuigi minu arvates on sellisel juhul suurem osa ilust puhtalt vaataja silmades. Paistetus on minimaalne, vikerkaarevärvid koguvad hoogu. Tasapisi võin hakata jalale toetama ja umbes jõulude ajal võin kargud nurka vistata. Päris sammhüppeid ei maksa ilmselt kohe teha, aga ehk saab siis juba suusad ka jalga ja üleüldse enam-vähem tavapäraste treeningmeetodite poole tagasi pöörduda.
Meeleolu hakkab ka vaikselt paremaks minema. Esimene nädal oli šokk ja enesehaletsus. Rikutud hooaeg mõttes, jalg ka valutas... Lisaks kõigele visati mind tõepoolest sõna otses mõttes võõras kohas vette. Mina olen planeerija-tüüpi, mulle meeldib planeerida ja mul oli terveks hooajaks väga hea ja küllaltki lollikindel plaan. Lisaks sellele, et mu plaan filigraanselt ära rikuti, polnud mul mõnda aega aimugi, kuidas nüüd toimima peaks. Tavaliste haigustega ma saan hakkama, mul on oma rutiin, ma olen 10 aastat treeningpäevikut pidanud, ma enam-vähem tean, mis mulle hästi mõjub. Nüüd aga oli kõigil minu tavatreeningutel kriips peal. Täielik segadus.
Nagu öeldud, hakkab praegu vaikselt tulema. Nädala lõpus võin juba veloergomeetri selga istuda ja seal isegi kergelt vändada, see hakkab juba tavalist treenimist meenutama. Ja ma olen juba võimeline mõtlema järgmiste nädalate ja kuude treeningplaanide poole - võrreldes nädala algusega on see hiiglaslik edasiminek.Â
Ootan huviga järgmist tagasilööki;)
Vaatasin naiste võistlust ka. Tüüpiline Hochfilzen - lörts ja plöga. Oi, kuidas ma tahaks praegu nende nahas olla...
|
Teema: jama jalg elu |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 08.Det.2009 22:04 | 7 päeva kukkumisest, 67 päeva olümpiani. Hetkeseis - on ka paremaid päevi olnud. Kips on maas, haav on paranemas, aga mitte paranenud, jalg on paistes ja vahelduva eduga tuikab. Kaks korda olen käinud vees võimlemas.
  Meeleolu ei ole just ülemäära positiivne. Jah, ma saan hakkama ja töötan kogu hingest paranemise nimel, aga alles nüüd hakkab väikest viisi kohale jõudma, kui suur töö mind ees ootab. Pole varasemat kogemust ja siis ikka loodad ei-tea-mida. Rootsis enne röntgenit mõtlesid, et pole vast hullu, tõmbame kõvasti teibiga kinni ja laupäeval olen stardis. Siis tulid röntgenipildid ja arstitädi 6 nädalase kipsi jutuga. Nüüd lootsid, et kui kips maha võetakse, siis on jalg juba nagu päris, ainult luu nõuab kokku kasvamiseks mõnda aega. Esimene treening ja päev kipsita näitasid, et tõenäoliselt läheb veel nädal, enne kui jalg inimese moodi välja näeb ja haav valu ei tee...
Kuidas kõik nii valesti läks? Ma peaks praegu Hochfilzenis hooaja esimest vormitippu vormistama... Ma päris ei treeninud suvel ja sügisel 7 kuud selle mõttega, et detsembris basseinis hüljest mängida ja kuival maal karkudega karata.
Positiivseid noote ka. Tänane veetreening oli võrreldes eilsega juba parem. Jalale vees meeldib. Isegi mina, kelle jaoks vesi on üldiselt "külm, märg ja vastik", pean tund aega ilusti vastu. Ja mõni asi võtab ikka täitsa läbi. Eriti kui koordinatsioon jätab ka soovida. Aga ma arvan, et paari nädalaga olen ma nagu kala vees. Muid treeninguid ei taha enne haava täielikku paranemist teha, sest nagu öeldud, praegu ta veel pakitseb ja kohati õrnalt immitseb.  Ahjaa, kaalusin ennast üle. Märgade juustega 53,3. Paras võistluskaal. Alakaalu pole.Â
Elame edasi, teistel on reede-pühapäev Hochfilzenis võistlused.
|
Teema: jama jalg |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 05.Det.2009 15:25 | Kuna mul praegu niikuinii midagi tarka teha ei ole, kirjutan siis pikemalt sellest, kuidas teisipäeval taevas alla kukkus. Luban verd, higi ja pisaraid, aga hoiatan pika ning segase jutu eest. Â
 Östersundi suusakeskus, 01.12 ~13:00-15:45  Tundsin ennast hästi. Ametlikul treeningul on minu jaoks juba välja kujunenud oma rutiin - alguses teen "treeningu" ära, st tutvun rajaga, mõtlen homse sõidu läbi, kiirendan pisut ja lasen 4 seeriat; seejärel testin suuski. Treeningu osa läks kõik hästi. Trenni ainsaks trahviks jäi trenni esimene lask ning ka suusarajal tundus, et jõuan mäest üles minna küll. Suusatestiks oli Jaan peamiselt vanad "viiulid" välja valinud, mõned uued ka, kokku 6 paari. Kahe paariga olin ära sõitnud, panin jalga kolmanda ja tõukasin ennast mäest alla.
Edasi käis kõik väga kiirelt. Mälupildid on umbes sellised: parem suusk kihutab minu ees mäest alla; parem jalg maha; hirmus ragin; külili maas; hirmus valu; ulgumine. Moldova treener märkas vist esimesena, et midagi on mäda ja tema mind sealt ära päästiski. Võttis saapa jalast ära, panin lund jala peale, võttis mind sülle ja hakkas staadioni poole jooksma. Mina ikka nutsin, ma ise arvan, et rohkem ehmatusest kui valust. Mingi hetk tuli appi üks ski-doo mees, aga sellega sõitsin vast sada meetrit, siis sai lumi otsa. Sealt edasi jälle Moldova treener.
Staadionihoones tekitasin kiirelt paanika. Kus on arstid, mis juhtus? Hillar võlus kiirelt välja lätlaste arsti, kes meid varemgi aidanud on. Tema ja ühe IBU mehe juhtimisel tõmmati mu jalale kiirelt elastik ümber, pandi kilekotiga lumi ja veel üks kiht elastikut. Edasi jätkus segadus. Kus on arstibrigaad? Miks ametlikul treeningul pole kiirabi kohal? Kas keegi on kiirabisse helistanud? Mina ikka nutsin, nüüd vist juba kõige rohkem selle pärast, et homne võistlus tõenäoliselt ära jääb. Möödakäijad üritasid lohutada. Mõjus vastupidiselt.
Umbes poole tunni pärast tuli kiirabi. Katsus varbad, küsis kas liiguvad. Liikusid. Järgnes elu esimene sõit kanderaamil ja kiirabiautos. Õues vaatasid Kadri ja Elisabeth mind sellise ehmunud näoga, et naer tuli peale;) Parameedik oli tore poiss, rääkis ilusti inglise keelt. Etteruttavalt võin öelda, et kogu oma haiglaseikluse ajal kohtasin ühte rootslast, kes ei rääkinud perfektset inglise keelt. Selleks ajaks ma enam ei nutnud, vähemalt niikaua, kuni parameedik küsis, kas ma oleks pidanud homme startima. Siis läks jälle natuke käest ära.  Östersundi haigla, ~16:00-20:00  Haiglas tõsteti mind järgmisesse voodisse ja pandi mulle üks sobiva kujuga pehme legoklots jala alla. Etteruttavalt - Eestis otsiti samasuguse otstarbega jubinat tükk aega mööda haiglat taga ja ka siis oli see mõnevõrra primitiivsem, Rootsis oli selliseid ja teistsugused tükke kiirabi sissetuleku ukse juures lademetes. Edasi sõidutati mind palatisse, öeldi, et varsti tuleb õde või arst ja sooviti head paranemist. Seal palatis ühinesid minuga ka üks staadioni met-tiimi vabatahtlik õde, kes minu eest hoolitsemise oli oma õlule võtnud ning Hillar ja Helvis.
Järgnes ootamine. Julgelt tund aega ootasime, et üldse keegi tuleks. Minu varbad läksid järjekindlalt lillamaks ja külmemaks - jalg ilmselt paistetas elastiku all ja veri hakkas vaikselt kinni jääma. Igal juhul hakkas ka pisut valutama. Ãœhel hetkel tuli õde ja päästis mu jala lahti. Ei olnudki väga paistes ja ei valutanudki eriti. Kui just liigutama ei kippunud. Ootasime veel. Tuli arst, katsus, väänas, tegi haiget ja saatis röntgenisse. Röntgenis ootasime jälle pool tundi või nii, täitus kaks tundi haiglas. Piltide tegemine läks kiiresti ja valutult.Â
Tagantjärgi mõeldes olid need tunnid parimad. Jalg ei valutanud, meeleolu oli küllalt hea, sai teha lolle nalju. Lootus oli veel üleval. Vaikselt lootsin laupäeval ikka stardis olla. Ainult igavus tahtis moraali murda.
Pärast röntgenit viidi mind otse kipsituppa. See ei tõatanud eriti head, aga ikka lootisid, et vast ei ole hullu, võibolla pannakse mõneks päevaks kipsi ja üleüldse ei tähenda kipsituba tingimata seda, et seal PEAB kipsi panema. Siis astus sisse arst ja purustas kõik minu lootused. "Fracture" ja "plaster". Kui kauaks? "Six weeks". Esimese hooga keeldus mõistus seda aksepteerimast. Siis kukkus taevas alla. Kuus nädalat - see on üle kuu! Ma ei ole kindel, kas mittesportlased mõistavad seda tunnet, kui sulle keset võistlushooaega või õigemini vahetult enne selle algust tehakse teatavaks, et nüüd oled kuus nädalat kipsis. Taevas kukkus alla. Siiamaani on sellest raske kirjutada. Sel hetkel oli ainus mõistlik kaitsemehhanism üleüldse mitte millelegi mõelda. Lihtsalt tekk üle pea tõmmata ja MITTE MÕELDA. Sest ühtegi head või positiivset mõtet ei olnud kuskilt võtta. 7 kuud tööd, hea vorm ja võistlusootus asendusid 6 nädala kipsi, valude ja masendusega.
Edasisest on mul taas lünklikud mälestused, sest mõttetegevus oli blokeeritud. Viidi kuskile teise tuppa, kutsuti üks teine arst konsultatsiooniks, helistati igale poole. Mina olin teki all ja lugesin laeruute ja muid selliseid asju. Kui mõtlema hakkasin, siis nutsin. Kahjuks oli vaja mõelda iga kord, kui keegi midagi küsis või selgitas. Hea oli see, et aeg polnud enam probleem, igavust ei olnud... Erinevaid variante kaaludes jõuti lahendini, et praegu pannakse jalg kipsi, järgmine päev sõidan Eestisse ja ülejärgmisel päeval Mardna opereerib. Kipsi polnud mulle ka kunagi varem pandud, see oli huvitav ning üleüldse olin selleks ajaks mingi õrna emotsionaalse tasakaalu saavutanud. Ehk siis kips, tromboosivastane süst, paberid ja plaadi peal röntgenipildid, kargud ja haiglast minema. Kell oli kaheksa läbi, haiglas olime üle nelja tunni.
Östersund Fröso Park, 01-02.12  Õhtu oli küllalt raske. Leitud emotsionaalse tasakaalu säilitamine nõudis suurt jõupingutust ja ei õnnestunud mitte alati. Lolle nalju paraolümpia teemal olin võimeline juba tegema ja faktide edastamisega sain ka hakkama. Karkudega toimetamine nõudis harjutamist. Priit ei olnud päris kindel, mida minuga peale hakata, kaldun arvama, et temal oli selleks ajaks suurem paanika kui minul.
Öösel olulist magamist ei toimunud. Kips segas, aga kõige rohkem siiski mõtted. Poole seitsmest loobusin magamise teesklemisest ja kooserdasin pisut ringi. Üritasin Priitu mitte üles ajada. Selgus, et kipsi ja karkudega on nii mõnigi ülesanne üsna keeruline. Näiteks uste avamine. Näiteks hambapesu. Sööma minek võttis naha märjaks ja poolel teel tuli tahtmine puhata. Söögi võtmine oli praktiliselt võimatu. Hillar aitas ja mõned reisid suutsin teha ka ühe karguga hüpates, taldrik teises käes. Samas joogiga päris nii ei hüppa ja üleüldse see põrutamine tegi pisut haiget ka.  Reisimine (Östersund-Stockholm-Tallinn), 02.12, ~11:00-17:00  Asjade pakkimine oli samuti üsna keeruline, aga Priit aitas. Östersundi lennujaama check-in oli keeruline, turvakontroll samuti. Ütleme nii, et kargud ja relvakohver ei sobi kohe kuidagi kokku. Lihtsalt ei ole võimalik korraga kohvrit käes hoida ja karkudega edasi liikuda. Hillar oli mul õnneks pakikandja, kes mind igalt poolt läbi aitas ja Stockis pidid mindi juba uued abilised ootama. Aga siiani ei saa ma aru, kuidas nad karkudega lennukisse lubavad. Mina küll ei lubaks. Aga mis mina ka tean.
Östersund-Arlanda lend läks hästi. Arlanda lennujaamas tegin esimese trenni pärast kukkumist - 40 minutit karkudega lennujaama ühest otsast teise. Oleks ma teadnud, et nii pikk maa on, ma oleks kohe gate'i juurde endale transporti jõudnud. Aga kogu aeg tundus, et kohe jõuan kohale ja nii see pool tundi läkski. Nahk oli mäng, käed väsinud, keel vestil. Kui kolmveerand teest oli läbitud, andis osa koormast emale, kes oli käinud hiidlastega B7 kohtumisel Ölandil ja tuli nüüd samale lennukile. Sellegipoolest oli minu arvates see katsumus märksa raskem kasvõi kahetunnisest suusatrennist.
Tallinna lennujaamas selgus, et kuigi mu spordikott jõudis ilusti kohale, suudeti mu relv kuskile ära kaotada. Kiire paberite täitimine ja siis juba hüpates kaamerate ette. Meedia suur tähelepanu tuli mulle endale küll üllatusena. Ilmselt on käes hapukurgihooaeg ja mina lihtsalt niivõrd ilus, et kõik tahavad minust pilti teha;) Mina ise teiselt poolt ei tahaks sellises viletsas seisus väga pildi peale jääda. No ja siis ongi nii, et kui keegi viisakalt küsib, siis ma ütlen, et ei tahaks väga pilti, aga kui keegi juba kohale tuleb, ega ma siis keelama ei saa ka päris hakata. Nüüdseks on asi vist pisut maha rahunenud ja ei tule iga poole tunni tagant uudiseid, kuidas ma saabun Eestisse, lähen haiglasse, lähen operatsioonile, tulen operatsioonilt, lähen koju jne.  Magdaleena haigla, 02-04.12  Tallinnas võttis Priidu vend Veikko mind oma hoolde ja juba samal õhtul läksin haiglasse. Kaunilt kaunistatus Rootsi kips võeti maha, olevat hea kips olnud. Juba harjumuspärane koostis elastik ja jää asemel. Peale sünni ja mandliopi pole mul rohkem põhjust olnud pikemat aega haiglas olla. Ütleme nii, et mõnes mõttes oli isegi hea. Rahulik. Samas lõpus läks pisut juba liiga rahulikuks. Ma ei jõudnud enam nii palju magada ja telekat vaadata ja lugeda ja pleierit kuulata. Telefoni aku hakkas ka tühjaks saama ja arvuti jäi Priidule, nii et infosulg oli päris korralik. Suhteliselt tüütu.
Neljapäeva lõunal viidi lõpuks ometi opile. Vähemalt mingi tegevus! Kohalik tuimestus või õigemini regionaalne anesteesia tegi parema jala päris tundetuks. Kõige naljakam oli see, et jala asendit ise enam ei tajunud, kuigi tegelikult olid võib-olla võimeline veel liigutama... Mingit rahustit andsid ka, uni kippus hirmsasti peale, aga ma hoidsin ennast ikka üleval. Kahjuks midagi ei näinud, sest esiteks olin ma kõhuli ja teiseks oli riie ees. Puhas pettumus. Eks ma siis jälgisin oma pulssi ja vererõhku ekraani peal (pulss u 50, vererõhk 120/60) ning üritasin ära arvata, mis nüüd tehakse. Sikutamised ja väänamised tundisin ära. Puurimise vibratsiooni tundsin teises jalas. Puuri häält kuulsin ka. Üldiselt põnevam kui niisama toas lamatisi saada, aga ei midagi põrutavat. Pärast pandi jalg poolenisti kipsi tagasi.
Pärast oppi jälgimises ootasin, kuni jalad tundlikuse tagasi saavad ning ajasin õdesid ja aparaate oma pulsiga hulluks. No kippus vahel alla 40 minema, aga aparaadi arvates on seda selgelt vähe ja see hakkas karjuma. Õed olid ka alguses kahtleval seisukohal, aga kui ma ütlesin, et 45 on igati normaalne, siis võeti aparaadilt lihtsalt hääl maha.Â
Tagasi oma palatis jätkasin lamatiste saamist. Õhtul läks tuimestus ära ja jalg hakkas pisut valutama, siis sain ka süsti. Öösel magasin üldiselt hästi, ainult et on tekkinud komme hüppamist unes näha. Ehk siis näed mingit oja, hakkad üle hüppama, teed päkkadega ilus tõuke - ja ärkad valu peale üles. Alateadvus tahab ilmselt jalga liigutada ja eks ta siis unes liigutab. Üsna häiriv. Eriti siis, kui see juhtub hommikul kuue ajal ning pärast enam magama ei jää... See-eest tukkusin pärast päeval vägagi edukalt - kuni järjekordse hüppeunenäoni.
Reede lõunaks oli mul üsna villand sellest haiglast ja ainult hea meel, et välja sai. Tagasi inimeste sekka! Ja muidugi arvutisse;) Samas oli haiglas mõne võrra mugavam, toodi söök ette, toodi jääkotid jala peale jne. Kodus pean ise märksa rohkem ringi tatsama. Ma hea meelega tatsan, aga püsti tõusmise hetked on ebameeldivad, jalg hakkab vastikult pakitsema. Pärast mõnda aega ringi koperdamist läheb paremaks.
Haiglas toimis mulle väga effektiivselt ka dieediprogramm. Kolmapäeva hommikul sõin Östersundis normaalse hommikusöögi ja enne lennukit natuke šokolaadi ning ühe õuna. Stockholmis sain ema käes ühe pirni ja pool liitrit mahla. Õhtul sain haiglas ühe saiakese, klaasi teed ja väikse jogurti. Järgmisel hommikul ehk enne oppi mulle süüa ei antud, kella nelja paiku sain suppi ja võileiba. Õhtul tee ja saiake. Ning ka järgmisel hommikul ma lihtsalt ei suutnud süüa. Maitseb hästi, aga lihtsalt ei saa, paha hakkab. Sama nali kestab siiani. Juua võin, söögiisu küll ei ole. Eks ma siis joon mahla. Energiapuudust ei karda, niikuinii ma peamiselt leban.
Praegune seis  Tänase päeva olen peamiselt suusatamist vaadanud. Valus on vaadata. Ebaloomulik. Kats tegi korraliku võistluse ja silmad peas.
Ülehomne on veel lebotamine, esmaspäeva pärastlõunal võetakse kips maha ning kui vähegi kannatab, lähen esimest korda vette. Edasisi plaane pikalt ei tee, vaatame päev korraga. Kiirustame aeglaselt, loodame parimat. Täna proovin teha mõningaid kergemaid jõuharjutusi kätele ja kõhule ja seljale jne.
Mõnest asjast eraldi
- Suusaklambrist. Mul on Rottefella süsteem. Selle süsteemi puhul on olemas võimalus, et kui klambri vahele jääb lund, siis klamber ei sulgu korralikult ja võib jalast tulla. Katsil oli näiteks Ramsaus sama asi http://kadrilehtla.wordpress.com/2009/10/08/veel-veidi-suve/ . Tundub, et klamber on kinni ja suusk ilusti jalas. Paremal juhul lähed kohapealt ühe suusaga minema. Halvemal ehk minul juhul püsib saabas mõnda aega klambri küljes, et siis kõige ebasobivamal hetkel ära tulla. Imelik on see, et ei olnud nagu selline ilm, kus lumi kipub klambrisse minema ja üleüldse, ma ei saa ise ka aru, kuidas nii läks.
- Kipsist ja karkudest. Ise ka ei uskunud, kui raske ja keeruline on karkudega toimetada. Esimesed 10 sammu pole midagi, aga vähegi pikem maa võtab naha märjaks ja käed kangeks. Ja peopesad valusaks. Rääkimata sellest, et käte ja jalgadega ei saa midagi korraga teha. Kui midagi on käes, siis järelikult seisad või istud. Kui liigud, siis midagi käes olla ei saa. Selline lihtne ülesanne nagu jogurtipaki laua pealt külmkappi viimine (võta jogurt, pane külmkappi, tule tagasi) on äärmiselt keeruline tegevuste jada - upita ennast kuidagi jogurtini, pane jogurt laua äärele, otsi kargud, pane kargud valmis, võta joguripakk hammaste vahele, karguta külmkapini, pane kargud nii kõrvale, et need maha ei kukuks, ava külmkapp, pane jogurt külmkappi, ära kaota tasakaalu, pane külmkapp kinni, ära kaota tasakaalu, otsi kargud, komberda tagasi, pane kargud nii ära, et need ei kukuks, istu maha. Nüüdseks olen teinud läbi arengu ja suudan juba üht-teist koos karkude käes kanda. Aga ettevaatlikult. Suured taskud on suureks abiks. Samuti on kipsiga pesemine keeruline, aga saame hakkama.
|
Teema: jama jalg |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 04.Det.2009 17:41 | Teisipäeval, 1. detsembril, testisin Rootsis Östersundis järgmisel päeval toimuvaks MK-hooaja avastardiks suuski, kuni mingil põhjusel parem suusk laskumisel jalast tuli ning mina küllaltki suure hoo pealt oma jala maha toetasin. Kohutav ragin, suur valu, hirmus pettumus. Diagnoos - külgmise pekse murd. Eile tegi dr. Mardna mulle operatsiooni ja esmaspäevast saan tõenäoliselt alustada taastusraviga. Suuskadele loodan saada umbes jaanuaris.
 Aga mitte sellest ei taha ma praegu rääkida. Sellest ma kirjutan pika jutu ka, aga kõigepealt tahan ma tänada kõiki neid häid inimesi, kes mind aidanud ja toetanud on. Alustades Moldova treenerist, kes mind sõna otses mõttes kätel kandis (rajalt ära) ja lõpetades Priidu venna Veikkoga, kes ilmselt on nüüd sunnitud mõnda aega mulle Tallinnas ulualust andma ja taksojuhti mängima. Sinna vahele jäävad kõik need, kes mulle nii Östersundis, Tallinnas kui ka reisi peal abi on pakkunud ja andnud. Moraalne toetus teeb sama välja.
Headus pole siit ilmast kadunud. Muuseas, mina ise ei kahtle sugugi, et ma Vancouverisse lähen. Vormis ma kahtleks, kui ma oskaks mingit seisukohta võtta. Hetkel ei oska. Keskendun parem paranemisele |
Teema: jama jalg Östersund avalik |
|
