Eestist eemal oldud päevi: 27 (23.november-20.detsember. Kõvematel meestel tuli vist lausa 19.november-20.detsember). Võistlusstarte: 10. MK-punkte: 95. Tabavus: lamades ~86%, püsti 84%. Keskmine kaotusprotsent sõidus: 7,6%. Maksimaalselt puhkepäevi kahe stardi vahel: 4. Külastatud riike: 6 (Norra, Rootsi, Saksamaa (Müncheni lennujaam), Austria, Sloveenia, Poola (Varssavi lennujaam). Võistluskilomeetreid: 90 (+ trahviringid). Teenitud auhinnaraha: 400€.

 

Üldiselt läks normaalselt. Eriti muidugi võrreldes eelmise aastaga, aga ega muul ajal ka häbenema ei peaks. MK-üldarvestuse põhjal jääksin välja ainult Saksa ja Vene teatenaiskonnast... Tuli ära ka üks 100% laskmine ja 10.koht. Hochfilzen on ikka minu koht. Laskmises oli ka muidugi üks hiiglaslik ärakukkumine, aga näiteks olümpiavõitja alustas hooaega 50% tabavusega, Hochfilzenis oli esimene. Juhtub ka parimates peredes. Sõidus oli ka paremaid ja halvemaid päevi - Östersundis ei saanud alguses hoogu üles ning Pokljukas hakkas juba väsimus kimbutama, aga üldiselt polnud viga. 

Paremaks minemise ruumi on aga nii laskmises kui sõidus. Laskmises tahaks veel rohkem nullivõistluseid näha ning sõidus võiks ikkagi alla 5% ära suruda. No ja küll need kohad ka siis tulevad. Kui pihta ei saa ja sõita ei jõua, siis ei tule ka. Laskesuusatamine on üks väga lihtne spordiala...

Lisaks mõningaid noppeid, mida vist varem kirjutanud ei ole:

*Sulasuuski pole olnud erilist mõtet kotis välja võtta. Hochfilzenis korra võtsime, aga siis hakkas lund sadama ja võis need sama rahulikult kotti tagasi pakkida...

*Ööl enne Hochfilzeni jälitust lõin WC-s käies pea kõvasti vastu kraanikaussi, ärge küsige miks või kuidas, ma ise ka põhimõtteliselt magasin. Kulm oli kaks nädalat valus.

*Pokljukas olevat ma Priidu sõnul keset ööd etendanud etüüdi "viimane tiir" - "pah-pah-pah-pah-pah" (sobivate pausidega, laskmist imiteerides), siis öeldnud "ja nüüd kiirelt minema!" (või midagi sellist) ja üle kere värisema hakanud (nagu koerad, kui nad unes jooksevad). Jälle ei tea mina sellest midagi, aga ma mäletan, et ma nägin unes massi stardiprotokolli, kus ma olin nr.16. See oli siis enne segateadet (kus me ka reaalselt olime nr.16).

*Hochfilzenis käisingi enne jälitust veretestis. Teoreetiliselt on see veretest pisteline ja täiesti juhuslik, aga mingil põhjusel naeratab mulle loosiõnn alati pärast korraliku tulemuse tegemist.

Järgmine võistlustsükkel on natuke teistsugune. Jaanuar on täpsel paras aeg ka MMi silmas pidades natuke treenida, nii et võistlemine peab kohati treenimisele alla vanduma. Ilmselt jätan mõned stardid vahele (teatenaiskonda niiehknaa me ilmselt kokku ei saa) ja tõenäoliselt ka nendel startidel kõige teravamas vormis ei ole. Samas on suuremas osal sportlastel sama seis ning tase on mul ikkagi kõrge, nii et väga ära vajuma ei peaks.

Priidu tulemused (või tulemusetus) on omaette ooper. Laskmisega maadlevad nad koos Askoga kaugjuhtimise teel, loodetavasti nuputavad midagi välja. Sõiduanalüüs näitas aga, et midagi väga hullu lahti ei ole. Östersundis ei saanud sarnaselt minuga hoogu üles, aga ülejäänud startidel on siiski asi jäänud laskmise taha. Küll aga ühel päeval kõik klapib.

Võistlustest on suurem osa vast lugenud-kuulnud, aga lühikokkuvõte oleks 0+0 sprindis ja 1+0+1+1 jälituses. Ning Eestis ma sellise laskmisega endale kaotusi lähiajal lubada ei kavatse. Enne seda olime aga Hiiumaal jõule pidamas.

 

 

Üldiselt läksid need seal kiirelt. Ei saanud mandri pealt varem minema kui 23 õhtul (viimane kord, kui ma sellisel kuupäeval autoga Tallinna linnas olen!) ja et viisakas oleks enne eestikaid korra ka suusatamise pealt laskmist proovida, siis pidime juba 25. detsembri pärastlõunal tagasiteele asuma. Aga kohapeal oli vahva, oleks lihtsalt pikemalt tahtnud. Kuusetoomine kujunes pigem küll meeleolukaks lumesõjaks ning mõni (ei nimeta nimesid, just kiusu pärast!) käis päris mitmeid kordi peadpidi hanges.  Ja kui terve noorem generatsioon otsustas koju joosta, siis sai lahtilükatud tee üsna ruttu otsa ning edasine oli juba asjalik sumpamine. 32. minutiks olime läbinud tugevad 2,8km...

No ja päkapikud ja söögid ja muu selline niiehknaa. Jõulu esimesel pühal käisime Priiduga soome kelguga Kärdla tänavatel, kus oli peamiselt kaks variant: kas tänav oli liiga korras st soola-lume segu alt oli asvalt väljas või olid hiiglaslikud tuisuvaalud. Pildilt on siis näha kelgu peamist kasutamisviisi... Ja mina ei suutnud vastu panna hiiglaslike hangede kiusatusele, oleks ma päeva veel olla saanud, ma oleks sellised saalid valmis uuristanud, et ükski mäger poleks köhinud ka.

 

No ja pühapäeva õhtul käisime Otepääl suusatamas ja laskmas. Laskmas esimest korda pärast Pokljukat ja uisustiilis suusatamisega oli sama seis... Aga vähemalt vaim oli värske!

Minu jaoks on eestikad alati sellised teistmoodi võistlused. Loomulikult tahan ma hästi esineda ja võita, aga MK on ikka teine tera. Eestikad on rohkem nagu esinemiskoht ja minu spordi alter ego on üks edevusehunnik. No eks ma siis esinesin. 0+0, lamades küll üks napikas ja kindel võit. Show mõttes panin teise tiiru tulles kurvis külje maha, aga see oli nii puude taga, et seda keegi ei näinud... Sõita oli selline keskmine, aga Haanja rada on sellise tundega sõitmiseks vähemalt viisakas. Ning et eestikate koos peeti ka Võru linna auhinnavõistlusi, siis sain uhke auhinna - teleka. Lameda ja digituuneriga ja muude vidinatega. Nojah, ega meil polegi päris mitu aastat telekat olnud, aga ka hetkel pole see mitte meie käsutuses - meid pole talvel koduski, mis me sellega ikka teeme.

Täna oli noortele-poistele-säru-tegemise-päev. Startisin koos M17 poistega. Esimese ringi sõitsime rõõmsalt koos, džentelemenid vedasid. Esimene tiir oli mul selle aasta esimene tõrge ja jamad märgiga ja üks trahv ka veel, nii et paar poissi jäid ette. Kihutasid, mina ei näinud otsest põhjust ennast ribadeks tõmmata. No ja teises tiirus lasin mina kiire nulli ja minust nad sinna trahviringidele jäid... Edasi olin jälle omaette. Üritasin ikka võistlusmeeleolus püsida. Sellele aitas kaasa ka terve punt fänne Dagöplastist, kes Hiiumaalt (!) meid vaatama-ergutama tulid. Täitsa nagu päris...

Priit oli traditsiooniliselt sellele aastale mõlemal päeval hädas oma laskmisega. Samuti on ta puhas suurvõistluste mees, MK-l sõidab Indreku-Rolandiga võrdselt, aga Eestis on teised kõvasti kiiremad. Nii et edasine plaan on kõik trahvid jätta vana aasta sisse ning välismaal jälle kiiresti sõita. Aga muidu tahaks esile tõsta Daniili häid sõite, laskmises on ta sellel aastal väga tubli hüppe teinud ning ka suusasõidus pole midagi häbeneda. Tasuks sõit Oberhofi MK-le.

 

Tulemused: sprint ja jälitus 

 

Nüüd treenime mõnda aega rahulikult.

Üks raadio hommikuprogramm aitas mul lõpuks lahendada mõistatuse "kuhu kaob aeg?". Terve viimase kuu olen tähele pannud, et ei jõuagi nagu silma pilgutada, kui jälle nädal läinud. Viimastel päevadel on olukord olnud eriti hull. Aga selgus, et tulenevalt peatsest üleminekust eurole pole tunnis mitte 60, vaid 3,8midagi minutit! Praegu on lihtsalt vaheaeg, kus tund järjest lühemaks jääb...

Aga peatselt läheme üle Hiiumaa ajale ja seda on tavaliselt lahedalt käes. Sellel aastal on seda lõbu  küll üsna lühidalt, sest esmaspäeval on vaja juba eestikatel tuisata ning enne seda võiks korra ju laskmas ka käia. 

Ehk siis soovime kõigile lumiseid jõule (siinkohal heatahtlik naer), paljusid häid inimesi oleme viimastel päevadel oma silmaga üle vaatamas käinud, aga veel rohkemad peavad rahulduma selle kirjatükiga.

Pikemad analüüsid esimesest MK-tsüklist ning essee teemal "Miks ma Neunerilt suusarajal haledalt tappa saan?" jäävad hetkel ilmselt jaanuari algust ootama.

Olgem ausad, 22 päevaga 10 starti teha pole lõpus just eriline meelakkumine. Eriti juhul, kui viimased stardid on Pokljukas 1300m kõrgusel küllaltki raskel rajal ning suhteliselt mittelibiseval lumel... Aga õnneks olid 90% sportlastel täpselt samad mured ning lõppkokkuvõttes ei kukkunudki võistlused kõige kehvemini välja.

Keha on juba mõned päevad märku andnud, et võiks nagu hoogu maha võtta. Uni on väga erk, söögiisu pole endine, õlg kaalub juba pikemat aega, kas hakata streikima, aga seni on veel lasknud ennast meelitustega ära petta... Samas eks ma tean ennast juba piisavalt - sooritusvõime on veel hea, aga väga pikalt nii edasi ei pane. Jõulud tulevad väga sobival ajal.

Kõigepealt laupäevasest sprindist. Väsimuse tõttu nõudis enda füüsiline ning vaimne võistlusettevalmistus juba suurt pingutust. Sain sellega siiski hästi hakkama ja stardist väljudes oli tunne hea. Tegelikult oli terve esimene ring päris hea tunne, sain jälitada ka Gregorini, kellel oli teine ring. Mõtlesin veel, et kuidagi aeglaselt sõidab... 

Noh, aga enda teisele ringile minnes sain kohe aru, miks ta aeglane tundus. Jaks oli lihtsalt kadunud. Jalad olid pehmed ja paha oli anna. Ainsaks lohutuseks oli, et mõned liikusid veel aeglasemalt edasi ja leedu neiu (kellel oli esimene ring) ei kadunud eest kuhugi. Samas sõitis Kaisa oma viimasel ringil minust nii mööda, et lund ainult tuiskas. Eh, tugev on ta küll. Ringi keskel, kõige suurema tõusu otsas mõtlesin õudusega eesseisvale püstitiirule, sest tolleks hetkeks oli jalg nii pehme, et oleks ma sealsamas pidanud laskma, poleks ma ühelegi märgile vist pihta saanud. Õnneks on ringi lõpp suuresti allamäge, nii et see mind päästis.

Viimane ring oli naturaalne kannatus. Ausõna, ma pole ennast sellel aastal veel nii sodiks sõitnud. Kes finišit nägi, see vast nägi, et üldse ei tahtnud sealt ennast püsti ajada. Peamiselt mäletan viimasest ringist ainult seda, et paha oli olla ja pidevalt pidi endale valetama, et no see üks tõusunukk veel. Väidetavalt olevat ma ringi lõppu isegi kiiresti sõitnud, aga seal on peamiselt allamäge ning neid 10-20 sekundisi mäenukke ma jõuan enam-vähem sõita. Vuhh, vastik oli. Aga läbi sai.

Laskmine oli normaalne. Lamades läks üks küll ilma mingi põhjuseta mööda, inetu lugu, ja ka püsti olid olnud päris kahtlased lood. Olidki, ma ju ise nägin, et vaatas toru natuke kõrvale, aga märk on piisavalt suur, et ka selliste laskudega kukkuda. Tegelikult alati ei kuku, aga ma olin liiga väsinud, et selle üle pikemalt juurelda, lasin lihtsalt ära;) Ja kui te laskeaegu vaatate, siis uskuge mind, ma ei lasknud lamades 41 sekundit. Onu, kes nupule peab vajutama, on sellega ilmselt pisut hiljaks jäänud. Tiiru läbimise aeg on mul näiteks Zidekist, kes lasi samuti ühe trahvi, kiirem, kuigi tema laskeaeg on pandud kirja 28 sekundit. No muidugi on alati võimalus, et ma sõitsin trahviringi 13 sekundit kiiremini, aga ma mingil põhjusel pean ma tiirumehe aeglast reaktsiooni tõenäolisemaks.

Kokku 25. koht - iseenesest korralik. Laskmine viisakas, sõit nii ja naa. Oli raske ja kaotus parimale oli suur. Õnneks kui kaks tütarlast välja jätta, siis ülejäänud olid peaaegu käeulatuses ja 32.sõiduaeg on minu jaoks samuti viisakas. Ma just mõtlesin, et peaks tegema mingi suuremate masinaklasside erivõistluse, näiteks Neuner, Gössner, Björgen ja Kowaltczyk - pangu siis omavahel, nii et veri ninast väljas ja andku vahelduseks ka teistele võimalus;) Eh, ärge kuulake, siin räägin puhas kadedus. 

Täna oli jälle uus päev. Pakkuge, kas ma pärast eilset suremist põlesin soovist rajale pääseda? No ilmselt mitte. Kusjuures päris paljud koondised andsid oma tugevamatele puhkust ja näiteks lätlased läksid üldse koju ära. Aga kuna ma juba lubanud olin ja kõigest kuus kilomeetrit ja võibolla läheb õnneks ja saan rahulikult kellegi taga loksuda.

Looda sa. Välja kukkus väga tõsine võistlus. Esimene ring sõitsin koos Gwizdoniga, kes on muuhulgas kandnud ka kollast MK-liidrisärki. Ütleme nii, et omapäraselt sõitis. Siledal maal polnud mul tema taga midagi teha, sõitsid nagu trennis. Tõus tuli, hakkas tema sealt üles hüppama. Esimese nuki tegin selle nalja kaasa, aga kui ta pärast seda siledal uuesti pidurdama hakkas, loobusin sellest ja lasin tal tõusul rahulikult eest ära hüpata - ning kuna ta laskumiseL otsustas pidurdama hakata (!), siis sõitsin tast mööda... Ja Valgevene ja Norra sain ka peaaegu kätte.

Lamades oli laskmine keskmine, tuul oli muidugi täpselt teiselt poolt kui pealelaskmisel, nii et pidin natuke mööda sihtima, aga märgid siiski kukkusid, kuigi lisapadruni abiga. Teine ring jälitasin Valgevenet ja tundsin, kuidas ma üldse ei taha praegu seda tõusu sõita. Positiivse poole pealt nägin ees Soomet suremas ja see lohutas, et ka teistel on raske...

Püstitiir läks nagu unenäos. Enda arvates lasin täiesti rahulikult ja aeglaselt, aga protokoll väidab ühe varuga ajaks 31 ehk päris kiire tiir.. Mis seal siis ikka.

Viimasele ringile oli au minna (taas) koos Gregoriniga. Alguses oli mõte hammastega kinni hoida ja tagarippuda. Kümne tõuke järel selgus, et vist siiski mitte... 300m peal olin juba 7 sekundit maas. Õnneks päris samas tempos kaotust edasi ei kogunenud ja tema sõitiski kiirema ringiaja. Mina surin omaette ja sellest suurest tõusust oli mul juba üsna villand. Aga õnneks saab iga võistlus ükskord otsa ja polnud ka seekord erand. Pats Indrekule ja jõulupuhkusele!

Teised tegid ka kõik korraliku võistluse. Imet mitte, aga korralik esitus kõigilt. Mis neid varupadruneid ikka nii väga võtta? Sõita võiksid kõik ka pisut kiiremini, aga üldiselt pole mina iialgi teatevõistkonna koosseisus kõrgemat kohta saavutanud. Nii et pole paha.

Asjad ja mõned inimesed juba sõidavad Eesti poole, meie maandume homme lõunal Tallinnas. Ja enne eestikaid ei kavatse ma teha suuskadel ühtegi kiiremat liigutust.

 

Tuli vist pikk jutt... 

Seeria jätkub - punktilt pole välja veel jäänud, kuigi ega eile polnud midagi kindlat. Suusarajal oli väga raske päev, tiirus oli tegelikult kõik väga lihtne, ainult kaks lasku läksid natuke viltu. Oleks vabalt võinud mitte minna, aga sama vabalt oleks võinud ka rohkem mööda lasta. Meeste võistlus näitas väga ilmekalt, et seda juhtub ka paremates peredes.

 

Hommikul polnud midagi uut - ilm oli külm, televiisoris lasid mehed hulgakaupa ja mitte-nii-väga suurtel kiirustel mööda. Nagu siin Pokljukas kombeks. Meie pealelaskmiseks oli tuul pisut vaibunud, aga siiski tegin natuke pikema ja põhjalikuma pealelaskmise, et näha, kuidas erinev tuul laske mõjutab. Hohcfilzenis võis just sinna see koer maetud olla, nüüd oli Asko skype vahendusel andnud kätte karmi käsu korralik info koguda. 

Sõit oli paras piin. Ma juba teisel ringil mõtlesin, et vist ei jõuagi täna õhtule. Eriti masendav tundus olukord siis, kui Neuner 5km peal minutiga kinni püüdis. Ma ikkagi enda arvates suusatan ja võistlen, aga tema kõrval ma lihtsalt seisan. See siis selleks. Tegin siiski oma parima ja kolmanda ringi lõpust  oli mulle suureks moraalseks toeks üks Kanada tüdruk. Otseselt koos me ei sõitnud, meie rütmid olid pisut erinevad, aga ta oli pidevalt nägemis-, vahel ka katsumisläheduses. Viimane ring oli vaata et kõige parem sõidutunne, aga mul on väga hea meel, et laupäeval on poole lühem võistlusmaa.

Laskmine oli nagu öeldud lihtne. Tiiru tulles ei ole siin sellist hapnikupuudust kui näiteks Hochfilzenis, kuigi kõrgust on rohkemgi. Lamades oli lapsemäng. Üks lask oli olnud natuke ääre peal, aga muidu oli kõik väga hästi. Rütm klappis, tuulega suutsin arvestada (õigemini mitte arvestada, sest pealelaskmise info järgi polnud mul kummaski tiirus vaja niheleda. Mitte nagu Martin Fourcade, kes lasi 3 pihta, siis tegi parandusi ja lasi 2 viimast mööda...). Püsti läksid need 2 esimest lasku mööda. No ei olnud jah kõige paremad lasud, aga ma olen ka rohkem mööda lasknud. Viimane tiir olin natuke ebakindel, jäin sihtima ning endale tundus, et lasin pool päeva, aga reaalselt täiesti viisakad 31 sekundit. On hea teada, et ma siiski suudan pihta lasta, ka natuke kehvema tundega;)

Üldiselt hakkas pärast võistlust tunduma, et 27.koht on jama. No ei jõudnud sõita ja lasta oleks ka vabalt võinud paremini... Siis kulus aga ära väike reaalsuskontroll. Olgugi, et siht on seatud kõrgemale, on 27.koht väga hea. Eelmine aasta pani asju natuke teise pilguga vaatama. MK-l startimine iseenesest on au ja privileeg, võimalus seal rajal ja tiirus maailma parimatega konkureerida, anda endast parim. Üleüldse on õnn, et käed-jalad on otsas ja liiguvad, silmad näevad, kõrvad kuulevad ja mõte jookseb. Eriti ei valuta ka kuskilt, või kui valutabki, siis Helvis annab oma osavate kätega parima, et ei valutaks ning reeglina see tal ka õnnestub. Elu on ilus;)

Priit tegi ka võrdlemisi viisaka võistluse, võrreldes sellega, mis ta siin mõni teine päev korda saatnud on;) Esimeses tiirus tegi jälle olukorra põnevaks, siis aga leidis ennast. Loodetavasti ei kaota enne laupäeva uuesti ära.

Homme on siis sprindid. Meeste start 12:15, naistel 15:00. Praegu aga käib IBU karikas (meestes 176 startijat!) ja Daniil teeb väga head sõitu. 0+0 on kirjas.

Homme jätkub MK võistluskarusell individuaalidega, meeste start 11:30 (Priit nr.82), naistel 15:15 (Eveli nr. 14). 20 + 15km, pöidlahoidjatel tuleb tõsine tööpäev;)

Iseenesest käib üleval Pokljukas ainult suusatamine ja laskmine, muu elamine on all Bledis. Traditsiooniliselt on siin ilus. Järv ja seal saar kirikuga ja kalju peal kindlus kõrgumas. Maaliline. Sellel aastal ainult natuke külm, tihtipeale on siin paras suvitushooaeg olnud;)

Üleval staadionil on aga märksa külmem. Eriti siis, kui päike mägede taga on. Naiste trenn ja ka võistlus on täpselt sellisel kellaajal, et staadionile tulles on veel hea soe, aga tunni-pooleteisega läheb ikka väga külmaks kätte ära. Täpset temperatuuri ei teagi, aga sinna -10 kanti see jääb. Ja pakuks, et homse võistluse käigus võib kraad oma 5 kraadi langeda... Igal juhul Östersundi kogemused kuluvad jälle marjaks ära, paks pesu ja paksud kindad on juba välja otsitud.

Lisalõbustuseks on ka sõit Bled-Pokljuka-Bled. No selline keerutav mägitee, 800 tõusu ja päris mitu kurvi. Sõjaväeautodega seekord sõita ei saa, on natuke lihtsamad masinad, aga määrdemeestele sattus täna hommikul selline autojuht, kes põhimõtteliselt alla 100 ei lasknud. Tavapärase 35 minuti asemel oldi kohal 20. No ja alla tulime täna oma Volkariga, millel umbes 10minuti sõidu järel uks lahti tuli ja mida siis Jaan ülejäänud tee jalaga kinni hoidis.

Aga homsest võistlusest. Rada on siin kerge - trennis sõitmiseks. Esimesed 1200m on lihtsalt sile maa, siis tõuseb päris pikalt, aga laugelt, siis on parajalt järsk ja kurviline laskumine (vanasti oli see tõus), veel mõned tõusunukid-laskumised ja siis sõidadki paraja hooga tiiru sisse. Võistlustel saab jälle raske olema, sest puhkelaskumisi praktiliselt pole - aga ega 15km polegi kunagi kerge, ükskõik mis rajaga. Minu õnneks on ainult üks järsem tõus, vast saab ka sellest kuidagi üles.

Laskmine on individuaalis muidugi põhitegija. Tiir on siin salakaval. Tuul keerutab ning on kohati päris tugev. Lisaks läheb naiste võistluse ajal päike mäe taha, mis tähendab valguse-varjude mängu ning lamades võib see päris palju asja muuta. Tiiru tulek on iseenesest lihtne, püsti laskmiseks on vaja isegi kõvasti hoogu maha pidurdada, parema tahtmise juures võib laskumisasendis läbi tiiru sõita;)

Tegelikult on kolmas (koos IBU karikaga isegi neljas!) võistlusnädal päris raske, aga raskused ongi selleks, et neid võita:D

Kaheksat trahvi ei lase ma just iga päev, õnneks, aga eile lasin. Kõik oli üsna hästi, tuul vaikselt küll keerutas, aga on ka hullemaid nähtud - ja märgid lihtsalt ei kukkunud... Noh, vähemalt sai jälle mõned MK-punktid taskusse, seni on see igal võistlusel õnnestunud.

 

Kõigepealt lühidalt teatest. Esiteks, me saime tulemuse kirja! Sellest aastast on sellised reeglid, et kui esimene võistkond jõuab finišisse, siis pannakse tiir vaheajapunkt lukku, sealt enam edasi ei lasta ning tulemus arvestatakse selle järgi. Ehk siis saavutasime täiesti ausa 16.koha ja ka mehed ei jäänud eile mitte viimaseks, vaid olid lihtsalt viimased, keda viimasele ringile lasti. Meie võistlus kippus rappa juba esimeses vahetuses, kus Katsil oli isegi mustem päev kui minul eile. Siin ei olegi midagi öelda, selline see biahtlon juba on. Sirli sõitis üsna enam-vähem, viimasel ringil vajus ära. Kristel tegi oma ära, tal on vähe mägede kogemusi ning omast kogemusest võin öelda, et esimesed aastad tõmbab siin ikka mõnusalt hinge kinni. Mõne aasta pärast ei saa arugi enam;) Ise sõitsin üsna rahulikult, siiski tempokalt ja üritasin kiiresti lasta. Lamades tuli hästi välja, 28 sekundit ja 0, püsti läks natuke liiga kiireks (alla 2 sekundi lasu vahe ei mänginud välja) ja tuli kasutada kahte varupadrunit.

Eile jätkus Hochfilzeni ilm ehk lai lumesadu. Üldiselt oli tore võistlus, kui need trahviringid välja jätta:) Sõita oli enam-vähem, kellegi taga oli alati lihtne libistada, ise tuult (ja lund) murda oli natuke raskem. Eriti kolmas-neljas ringi, kui natuke oli paha meel nendest trahvidest ka... Viimane ringi oli jälle parem, aga iga möödaminek oli siin niivõrd suur aja- ja energiakulu, nii et väga palju tõusta ei jõudnud. Kokku oli sõit ikkagi viisakas, oleks ju võinud alla 2 minuti kaotada, aga hullu ka polnud. Eks need lisa 1200m (!) mõjusid natuke sõidukiirusele ka.

Laskmises olin vähemalt lõpuni stabiilne ja endale kindel:) No ei olnud mingit ulmeolukorda, ainult esimene püstitiir oli vähe tuulisem ja ebameeldiv, kõik ülejäänud oli nagu hästi, aga järjekindlalt jäid need kaks märki püsti. No nii on, mõnel päeval piisab ainult märkide poole vaatamisest ja need kukuvad, mõni teine päev ei saaks neid vist basuukaga ka alla. Eile oli siis see teine variant. Aga parem ühel võistlusel 0 ja teisel 8 trahvi kui mõlemal 4.

Praegu jõudsime Pokljukasse, buss(id) asju ja inimesi täpselt täis, ruumi jäi puudugi. Sõidu peale ei läinud poolt päevagi, kuigi korra pidime tagasi pöörama, sest mõni mees jättis toa võtmed enda kätte;) ja ka siin põhjustab see lumi natuke ummikuid. 

Neljapäeval on individuaalid ning laupäeval sprindid.

Eile polnud sugugi paha päev. 0+0 ja esikümme. Ongi nagu kõik öeldud:D

 

 

Ilm oli Hochfilzeni kohta üsna tavapärane, igal aastal on vähemalt ühel päeval kõvasti lund sadanud. No ja seekord siis sprindipäeval. Pealelaskmise ajal tuli korraks isegi päike välja, aga kui võistlemiseks läks, siis sadas tihedat laia lund. Kuigi nagu ma aru saan, siis võrreldes Eestiga siin ainult tibutas...

Pealelaskmine oli tavapäraselt halb, ma ei saanud vist üheski seerias alla 2 trahvi, aga praeguseks olen ma juba nii külma kõhuga, et sellistest pisiasjadest ennast häirida ei lase. Põhimõtteliselt oli ju peal;) Ka suusa valik ei olnud just lihtsamate killast, mina oma karu-aruga oleks hoopis teise suusa võtnud, aga Jaan ikka veenis mind, et lund hakkab rohkem sadama ja tuleb ikka just see suusk valida. Ja oligi õige valik! Vot mida tähendab hea määrdemees. Oma osa auhinnarahast on igastahes ta ausalt välja teeninud;)

Sõidust ka. No peamine tegija oli ikkagi lumi. Esimesel ringil oli häda, et keegi ees ei sõida ja ise pean rada lükkama. Teistel ringidel oli juba häda, et kõik sõidavad ees ja mööda ei saa, sest ega keegi vabatahtlikult kinnisõidetud rajalt kõrvale ei astunud ja nii pididki ise kõrvalt sumpama... Ainult üks tüdruk astus poolenisti kõrvale (noorem Gasparin). Kusjuures mina olin seekord see viisakas neiu, kedagi keppidega ei tagunud, suuskadel ei tallanud ja kui korra "hei!" hõigati, võtsin viisakalt koomale. Mis mulle küll sisse on läinud? Üldiselt läks aga võistlus kiirelt. Suur tõus oli raske, lisaks olid seal tipus prillid nii udused-lumised, et rada hästi ei näinud. Seal on üks väike allamäge nukk ja ma ei saanud seal ühelgi ringil õigele sõidujoonele pihta, ikka avastasin ennast kuskilt paksust vatist...

Aga tunne oli tegelikult päris hea. Viimase nuki peal ma üllatasin ennasti, et nii kiiresti veel liigutada jõudsin. Sellegipoolest tundus lõpusirge üsna lõputuna, siin on see kergelt ülesmäge ning veel eriti lund täis sadanud... Aga hea oli esikolmikus finišisse tulla, nüüd peaks kuidagi nii rihtima, et sinna ka võistluse lõpuni pidama jääks;)

Laskmine oli eile paljudele paras pähkel. Mehed näitasid ilmekalt, kuidas mööda lastakse, naised said traditsioonilist paremini pihta. Mina sain ka hästi pihta, kuigi sihik oli kergelt udune-lumine, Eurospordi jälgijad said näha, kuidas ma püstitiirus kaks korda puhuma pidin. Aga kui laskmiseks läks, siis juhtus naljakas asi - lõhestunud isiksus või nii;) Üks mina mõtles igasugu mõtteid, näiteks et "ei ole hea tunne", "kuidagi hägune on see pilt", "hurraa, juba kolm pihtas", ja teine mina lihtsalt lasi. Eriti oli seda tunda püstitiirus. Põhimõtteliselt oleks ma võinud "Valgeid jõule" ümiseda, tegevus oli niivõrd automaatne ja instiktiivne, teadvusest täiesti lahus. No eks ole sellise olukorra saavutamiseks suvel kõvasti peaga vastu seina ka joostud, tundub et sein on nüüdseks järgi andnud... 

Päris huvitav asi on see laskesuusatamine. Eile oli naiste esiüheteistkümnes 10 erinevat riiki... Mina olin vast kõige suurem üllataja (ma võin kihla vedada, et täna-homme olen ma dopingukontrollis nagu viis kopikat). 

Täna sõidame teadet. Kats, Sirli, Kristel ja mina viimast vahetust selle mõttega, et kui sotid kõik selged on, võib asja natuke rahulikumalt võtta. Homme jälitus, vahelduseks on tore ka eespool startida;)

Ja ongi juba homme jälle sportlase pidupäev! Seekord küll ainult minul, Priit hoiab jalga teateks. Eestlastest on veel rajal Kats, Kristel, Roland, Indrek ja Kauri. Meeste start eesti aja järgi 12:30, naistel 15:30. Hoidke pöialt!

Esimesed päevad olid siin nagu paradiis, eriti võrreldes Östersundiga. Õhk kergelt plussis, päike paistab, hommikul oli rada veel parajalt krõbe... Mmmm, mis nii viga suusaspordiga tegeleda! Ja laskmine ka, Ramsaust saati pole saanud rahulikult tiirus passida, nii et külm ega märg poleks. Täna viskas aga juba vimkat sisse, korralik lumesadu ning tuul ka. Eestis pidi praegu küll kordi hullem olema;)

Reis läks hästi (kuigi hetkesaldo Norwegian Airiga on 2 lendu, 2 hilinemist), elamine on vana tuttav "Obermair" (tel (0043) 53 54 / 5 62 49, tuba nr.11), söök võiks parem (ja kiirem) olla (aga uus suur Spar on lähedal), internet on raha eest või rõdul või staadionil.

Homme on au startida teisest grupist (MK arvestuses peab olema top 80, et saaks kahte esimest gruppi valida). Rada pole siin väga raske, suuri seinu pole, aga siinne kerge kõrgus (~1000m) paneb kõigele oma pitseri. Kui peaks mingi äge ilm ka olema, näiteks lumesadu, siis on siin väga raske. Kiiresti sõita tuleb niikuinii. Täpselt laskmine tuleks ka kasuks, aga siin üleeile sai proovitud, mis tunne on täie hooga tiiru tulla. Ei olnud just kõige lihtsam. 

Nädalalõpp tuleb tihe. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis tuleb kolme päevaga kolm starti. 

Nonii, seekord sai siis juba "päris" punktidele, ei ole enam-mingit IBU-abi;) Esikakskümmend on juba päris laskesuusataja moodi. Iga stardiga läks nii sõit kui ka laskmine paremaks, täpselt nagu kavas oli ning loodetavasti see trend ka jätkub.

 

 

Ilm oli soe, mingi -13 ei kõiguta enam üldse. Kui, siis ainult natuke, esimese ringi sõitsin paremas käes siiski labakuga. Varbad ka eriti ei külmetanud.

Start oli seekord teistmoodi, igal sportlasel oli vaja ise vaadata, et õigel ajal minema paneks. Läks üsna rahulikult, 120 võistleja kohta ainult 3 said liig varase stardi tõttu 30sek karistust, kahjuks meie Indrek ka nende hulgas. Aga esimese ringi strateegia oli mul selge: istun Vita selja taha ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Liiga kiiret tempot ei kartnud, vana sprinter nagu ma olen. Üldiselt polnud probleemi, tempo oli hea, korjasime eest paar skalpi, aga tagant tulid ka mõned kiiremad masinad. Ringi peal pidevalt arvutasin, mitmes olen, sest tiirus on suur vahe, kas oled 30 või 31. Läks nii, et olin 31 ja seega sain taas lasta esimesel laskekohal. Pikalt ei põdenud, esimese lasin küll mööda ja viimane oli ka selline kahtlane, aga üldiselt oli kõik kontrolli all.

Teine ring oli ka paras tõmbamine, minu ees läks päris pikk rivi võistlejaid, sealhulga ka Kats. Andsime aga minna. Tiiru tulles oli 32 ehk teine laskekoht. Nüüd oli töö veelgi kiirem ja korralikum ning positsioon oli märksa parem. Kahjuks otsustas aga kõik see ülejäänud seltskond a) minna trahviringile või b) lasta pool päeva, nii et rajal oli minu ees piisavalt suure vahega piisavalt kiire sõitja, keda ma kätte ei saanud ning tagant ka kedagi tulemas ei olnud. Nii et jäin üksi. Oli juba sõidetud ka pisut ja väike väsimuspoiss kallal... Ühesõnaga - tempo hoidmine läks väga raskeks.

Aga positsioon oli juba parem. Tiirus lasin täiesti korraliku nulli ja kuigi taas olin rajal üsna üksi, siis nüüd oli vähemalt Khvostenko piisavalt lähedal, et tema moraalset toetust tunda;) Viimane tiir oli vormistamise küsimus. Lasin kiire nulli, aga minu ikalduseks tegid seda ka kõik ülejäänud... Oleks ma lasknud ühe mööda, oleks olnud koht tagapool, isegi kahe trahviga oleks olnud 23. Ma ütlen, et varsti tehakse seda märki väiksemaks, sest keegi enam mööda ei lase, eriti naised muidugi.

Viimane ring oli paras kannatus. Tiirust läksime minema neljakesi - Khvostenko, Flatland, mina ja trahviringilt ühines meiega Hitzer. Flatland ja Hitzer panid kohe käigu sisse, meie Khvostenkoga jäime kahekesi taaruma. Kohe hea oli vaadata, et kellelgi on veel sama raske;) Eelviimasel tõusul panin temaga siiski asjad paika, aga viimasel tõusul tuli tagant olümpiapronks Dorin, kellele mul ei olnud enam midagi vastu panna. Omast arust muidugi panin, aga vahe suurenes iga tõukega... Noh, seekord veel sedapidi, jätame meelde;)

Finišis 19.koht. Konkurentsitult parim avaetapp, Östersundi parima koha kordus (2008 MM, samuti jälitus, samuti 1 trahv). Sõit oli enam-vähem, esimestel ringidel polnud viga ja ärakukkumine ei olnud väga metsik. Laskmine ka korralik, eks ma ise tean, milleks ma tegelikult võimeline olen, aga võrreldes individuaaliga oli see juba minu moodi. Kokku teine laskeaeg ka...

Nüüd aga Hochfilzenisse. Eile õhtul sõitsime Stockholmi, kohe lendame Münchenisse ja sealt korraldajate transaga uude koju.

Ka Kats ja Roland tegid eile tugeva esituse.

Analüüs: naiste jälitus

Idee poolest läks nagu paremini, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik 7,5km peal kaotada 1:52? Enda arvates päris ei jalutanud seal raja peal... Hea seegi, et ligi pooled naised suutsin veel aeglasemalt sõita;) Laskmine oli muidugi ulmeline, 40 naist lasi 0 või 1.

 

Ilm oli külm. Ma arvan, et see oli mul üsna isikliku rekordi lähedal. -19. Põhimõtteliselt olid korraldajad valmis võistlust ära jätma, aga tele on see, mis lõpuks otsustab. Ehk siis lihtsalt oli vaja ennast soojalt riidesse panna ning hoolega tegevus läbi mõelda. Ei olnudki väga külm! Ainult lihased jäid nõksa kangeks ja labakud kulusid marjaks ära ning näo peal on mõned kenad punased laigud;)

Start oli ehmatav. Soojendusdressidega hakkas juba tunduma, et polegi hullu, aga nii kui kombe peale võtsid, said aru, et nalja pole. Esimesed tõusud olid täitsa hirmsad, jälle tuli meelde Beito, kus lihas täpselt samamoodi külmast kange oli... Aga seekord olin ma selleks valmistunud ja lihtsalt sundisin ennast kiiremini liigutama. Aitas küll;) Õnneks pole siin rajal suuri laskumisi ka (poleks iial uskunud, et ma seda õnneks nimetan;), kogu aeg on vaja vehkida. Teine ring oli juba lõbusam, vana konkurent Döll startis parajasti ja ma hüppasin talle tuulde. Raske oli, aga täpselt mulle sobiva tempoga sõitis. Viimane ring oli jälle raske, siis oli lisaks külmale ka piimhape jalgu kangestamas ning järskudest nukkidest lihtsalt ei saanud üles. Jää või seisma. Sileda peal võis nagu sõita.

Laskmine tuli välja üsna hästi. Lamades kolmas lask kell 1 mööda, muidu ok. Asja tegi huvitavamaks see, et diopter läheb sellise külma ja niiskusega päris hästi jäässe, nii et pilt on ühtlaselt hägune. Pealelaskmisel sai juba proovitud, et puhumine ka ei tee asja paremaks. No ja siis lasidki selle poolhägusega ära. Püstitiiruks ei näinud enam midagi läbi, siis pidi ikka natuke puhuma. Aga diopter on metallist ja ma arvan, et kõik on nooruses omal nahal järgi proovinud, mis juhtub, kui külmaga keel või huuled näiteks metallist ukselingi vastu panna... Tühja see huulte nahk, vähemalt nägi midagigi lasingi selle hooaja esimese püsti nulli! Kolmas lask korra jõnkasin, aga sain õigel hetkel pidama.

Ma ei saa öelda, et ma oleks teinud halva võistluse. Tegelikult lasin täiesti normaalselt, sõitsin kogu aeg aktiivselt ja ikka pingutasin, aga koht on natuke hädine? Kogu aeg tahaks paremini, aga reaalsusele silma vaadates olen ma vaid ühe korra esimesel MK-l paremini esinenud - hooajal 2007/2008 olin Kontiolahti sprindis 27. Muidu: detsember 2005 - parim 37; 2006 - 39; 2008 - 36; 2009 - DNS. Aga ikka on selline nkh tunne, tahaks hirmsasti hirmus kiiresti sõita. Kohe ja kogu aeg. 

Eks mul homme see võimalus ole. Kahene rada on iseenesest samuti üsna tasane, aga samas tähendab see ka seda, et esimesed 800m on põhimõtteliselt kogu aeg ülesmäge ning esimene laskumine, kus reaalselt natukenegi hinge saab tagasi tõmmata, on umbes 1,3km peal. Aga vähemalt saab jälle pundis sõita ja võidelda, meie kandis on päris tihe andmine. Oh, ja hommme on uus stardisüsteem. Starterit enam pole, igaüks peab ise õigel ajal rajale minema. Seda nalja tahaks isegi näha;)

Praegu aga hoiame pöialt Priidule. Distantsis oli kõik tema sõnade järgi väga hästi kolmanda tiiru lõpuni. Siis sai võistlusjaks otsa. Täna on aga hea see, et võistlusmaa on poole lühem!

Analüüsid: meeste distants, naiste sprint

Eile ma mõtlesin juba stardis olles, et võrreldes eelmise aastaga on juba praegu läinud märgatavalt paremini. Ja kui siis lõpuks selle viimase "IBU-abi" punkti ka sain, siis oligi korras - vähemalt on mingigi märk sellest aastast maas ja MK kokkuvõttes nimi kirjas;)

 

Üldiselt läks suusatamine paremini kui ma kartsin. Beito haamrist oli hirmutav mälestus meeles. Samas ennast tundes teadsin, et kui ma juba alguses väga ettevaatlikult võtan, siis ma jäängi sinna rajale astuma. Nii et proovisin siiski teravalt sõita, aga samas mitte väga punasesse minna. Enam-vähem nagu õnnestuski, ainult 3-4 ring tulid raskelt, sest maa oli külmunud ja kärss kärnas (ilm läks külmemaks, rada sõideti ära, rahvast jäi raja pealt harvemaks). Viimane ring oli päris tore, eriti lõpus, kui neiu Eiega sai konkureeritud. Kaks korda sõitis ta minust mööda, aga lõpujoonel oli ikkagi mina mõned meetrid eespool. Nii et võib panna küll.

Laskmine oli nii ja naa. 3 trahvi on täpselt selline number, et halb pole, aga hea ka mitte. Lamades oli üldiselt hea. See üks kolmanda tiiru möödalask oli kõige napim, märk oli ilusti veerandi jagu üles tulnud, et siis jälle alla vajuda. Oma viga, pole vaja sinna ääre peale lasta, keskele on vaja. Muidu oli üsna hea. Lasin meelega aeglaselt, võibolla natuke liigagi. Aga püsti oli tegelikult parajas jama. No absoluutselt ei suutnud lasta. Ei mingit automaatsust, ei mingit rütmi. Üks trahv tiiru kohta oli isegi hea. Esimene tiir oli eriti hull, mul oli selline tunne, et ma ei jõuagi neid viite lasku ära teha! Viimane tiir oli juba pisut parem. Täna lähen teen veidi kuiva, võibolla tuleb meelde, kuidas asi käib;)

Veel lisamärkusi. Üldiselt oli soe, ainult varbad külmetasid (elektriküttega sisetallad on olemas! Ainult et maksavad hingehinda, komplekti saaks u 2000 eesti krooniga. Homseks olen varutud jõumeetodi ehk soojenduspakid). Õhuniiskus oli aga piisavalt kõrge, et tiirus olid matid jääs ja relv läks ka kenasti härma.

Üldiselt tegelen ma isetäituvate ennustustega. Vaatan eilse hommiku võistlusplaani: "alla 3 trahvi, sõidus kaotus alla 4 minuti ja tore oleks olla 40 sees". Palun väga, mida veel. Järgmine kord kirjutan "0, kõige kiirem sõit ja võit". Vot siis tahaks näha!

Täna õhtul meeste võistlus, eestlastest rajal Roland ja 2xPriit. Hoiame pöidlaid.

Ülehomme naiste sprint. Sõidu poolest on nüüd julgem peale minna, ikkagi poole lühem maa.

 

Analüüs