Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et alustavad kella 10 paiku hommikul ühistreeningut eesmärgiga endiselt seda pisikest 950m rajalõiku ummistada.

 

 

Need kaks-kolm päeva, mis jõulude paiku pisut tavapärasest vaiksemad on, veetsime traditsiooniliselt Eveli vanemate juures Hiiumaal. Ja otse loomulikult maiustasime verivorsti ja piparkookidega. Oma 6 aasta kogemuse põhjal olen seal kahel korral lund näinud. Kui lund on olnud, siis seda on olnud rohkelt. Mõned aastad tagasi uskusin, et see. mis Hiiumaal suusatamise ja kohalike suusaradade kohta räägitakse, on puhas müüt, aga paar viimast talve on tõestanud, et tõepoolest on hetki, mil seal on võimalik väga edumeelselt suusatada. Sellel aastal oli loomulikult tavatult soe ja tuuline, mis aga omakorda pakkus silmailu merele vaadates. Treeningud olid kerged ja enamjaolt taastava iseloomuga - jooksuotsad koos mõningase jõuvõimlemisega. Olime valmis kiirelt reageerima ja suuna Otepääle võtma, juhuks kui 27-28 dets toimuma pidanud Eesti Meistrivõistlused oleksid siiski kuidagi maha peetud.

Nüüd on aga teada, et Eestikad on määramatuks ajaks edasi lükatud. Ei ole muud, kui võtta pilk juba uude aastasse. Ei ole kahjuks veel täit selgust, kus järgmisena joonel olen. Kas MK või IBU Cup. Peatreeneri tegemised ja tähelepanu on endiselt minust kaarega mööda läinud/käinud ja mis otsused sealt poolt tulevad, on ettearvamatu.

 

Kui vaadata tagasi vanasse aastasse ja käimasoleva hooaja kulgemisele, siis võin mõõdukalt rahul olla oma IBU Cupi esitlustega Ridnaunis ja Obertillachis. 16. koht distantsis ja 25. koht sprindis olid kindlasti korralikud sooritused, kuid mõlemal korral jääb sisimas pisut kripeldama. Ma ei oska selget põhjust välja tuua, miks sõidukiirus mu ootusi päris täpselt täitnud ei ole. Vaimusilmas olen soovinud 10km distantsil 30 sekundi jagu nobedam olla, aga alati ei ole paljast soovimisest piisanud. Laskmine see vastu on olnud justkui Ameerika mägedel – kord olen olnud „kõva käbi“ e väga hea, aga paraku on ka „segaseid“ sisse tulnud, millega mitte ei saa rahul olla. Siiski tundub, et Asko plaanid ja drill on vaikselt kinnistuma hakanud ja on lootust heal päeval täpselt lasta. Oleme korduvalt Eveliga mõelnud, et mis võiks olla sellise keskpärase sõidu põhjus, aga ei ole suutnud kindlat põhjust välja peilida. Iseenesest ei ole olnud midagi hullu, aga maksimalistina tahan paremat. Usun, et ettevalmistus on olnud selline, mille pealt võin loota kobedamaid sõitte. Üks võimalus on, et üksi treenimine ja enda tõestamine ning vägikaika vedu peatreeneriga neelab lihtsalt nii palju energiat, et suusarajale jääb teist väga vähe alles. Aga ma (me) ei saa teisiti – aega ei ole enam nii palju jäänud tippsportlasena radadel olla, et võiksime lihtsalt kellegi armu peale loota. Proovime teha nii hästi kui oskame.

Muide, jõuluvana tõi mulle Jaan Taltsi raamatu „Tahtmine“, kus selgub tõenäoliselt minu sõidukiiruse edu valem – tuleb veel rohkem tööd teha ja vaeva näha. Jaan ütleb oma raamatus:“tööd tuleb alati teha rohkem, kui selle eest tasu saad“.

 

 

Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne vintske treeningu tõmmata..

Mis siis toimus? Üleeilne sprindi päev oli igati OK. Laskmist 0+1 võib väga edumeelseks lugeda. Aga saab ka paremini! Loomulikult on kahju, kui hetkelisest lohakusest püsti esimese lasu mööda kärtsutad, kuid mis parata. Lihtsalt kogu laskmine oli nii hea (igati kiire ja rütmikas) ja see napp möödalask lihtsalt ei sobinud üldse ansamblisse. Eks mida lähemal maailma tipule oled, seda vähem kõikvõimalikke apse/lohakust sisse tuleb. Sõidu pool oli ka samm edasi võrreldes Ridnauniga, kuigi loodetavasti tuleb päevi, kus sõidus on pisut enam lennukust. Väga hea ülevaate sain sellest, milline vorm olema peab, kui õnnestus teisel ringil L'Abee-Lundi tuulde parasiiti sõitma pääseda. Iseenesest sõita jõuan küll, kuid hetkel on veel raske iseseisvalt endal kiirust üleval hoida. Aga oli igati hea võistlus. Tasuks 25.koht.

Eile see vastu ei suutnud head esitlust teha. Üldjoontes oli kõik hästi. Ettevalmistus, suuskadevalik, pealelaskmine – miski ei ennustanud lati alt läbi hüppamist. Paraku peale stardipauku ei läinud kõik just plaanipäraselt. Suusad olid igati konkurentsivõimelised, kuid .... laskmine lagunes totaalselt ... 2+1+2+3. Minuga kipubki nii minema, et mõned võistlused lihtsalt lähevad „käest ära“. Pean tunnistama, et ei suutnud lõpuni motiveerituks jääda ja lasin distantsi lõpupoole võitlusvaimul pisut raugeda. Protokollist leidsin ennast 45-dalt realt. Aga õnneks oli seda mitte-nii-head osa päevast kõigest 40 min kogu 24 tunnist. Kui ka see välja jätta, et pärast võistlust kohalikke poode külastades pidime pettunult koju lonkima, kuna kõik toidupoed olid juba suletud. Seega pean esmaspäevani peaasjalikult makaronidega leppima.

Selle aasta kolmas MK sari Hochfilzenis tõi ka Indrekule MK punktid kätte, kus ta sprindis 37. koha sai. Ka Kristel oli täringumängus (oli hästi tuuline ilm ja suur loterii, kes sai pihta, kes mitte) peavõitu võtmas ja oleks peaaegu jälitusse pääsenud, kuid see kord jäi sõidukiirust selgelt väheks. Kaks viisakat võistlust tegi ka Kadri siin IBU Cup-l, kus ta mõlemal päeval mõne üleliigse möödalasu pärast 13. kohal platseerus.

Kogu see ülejäänud krempel, millest lehtedest lugeda saab, on muidugi inetu. Arvestades aga, et meil oli terve eelmine aasta aega (ja tegelikult mitmedki varasemad aastad) igasuguste vassimiste, keerutamiste ja ootamatute otsustega harjuda, siis oleme juba natuke õppinud ennast sellest mitte segada laskma. Sellel aastal on lihtsalt kaasatud ka ajakirjandus. Meie ise teame, et me oleme omaltpoolt teinud kõik nii hästi kui võimalik ja teeme seda ka edaspidi.

Jäänud paari-kolme päeva jooksul plaanin pisut trenni teha, et jõulude ajal võiks õigustatult jõuluroogasid nautida. Samas peab ka jõuvarusid koguma, et kodutee ratastel kenasti vastu pidada.

 

Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on mul ette näidata individuaali 12.koht. Ka Eveli on sellest kohast sõna otseses mõttes tuule tiibadesse saanud – siin võistles ta laskesuusatajana oma esimestel tiitlivõistlustel.

 

Kui nüüd nädalavahetuse peale tagasi mõelda, olen võistlustega natuke rahul ja natuke mitte. Mõni suvel drillitud element õnnestus hästi, mõni mitte nii hästi. Väga heal tasemel oli 20km laskmine, kus ma sõna otseses mõttes kõva käbi olin. Oli ülim nauding lasta 4 tiiru alla 2min, täpsemalt 1min57sek ja ka tulemus oli igati korralik 0+0+0+1. Ei jäänud kätt väristama ja tegutsesin automaatselt. Tasuks elu kõrgeim IBU Cupil saavutatud 16.koht.  Ka sprindi 1+1 ja seda 56sek kõmmutada ei ole mingi kaos – lihtsalt öeldes ... saab pisut täpsemalt. Pidin leppima 40.kohaga. Väike „murelaps“ oli mõlemal päeval sõidukiirus. Lootsin pisut kabedamalt liikuda.  Ma nüüd ei oska täpselt öelda, kas see oli kuidagi aklimatiseerumisega seotud või oli mingi muu põhjus, aga loodan, et suudan võistluselt-võistlusele pisut kiiremaid sõiduaegu näidata. Treeninud olen ma selleks suvel vintskelt ja keha peaks selleks valmis olema küll.

Samal ajal tiirles MK karusell Hochfilzenis, kus Rolts mitu korralikku/stabiilset etteastet tegi ja pisut 39. kohaga MK punkte kogus. Toimus ka selle aasta esimene teatesõit, kus poisid sõitsid välja 18. koha. Loodan järgmine kord enda panust anda, et suudaksime ette poole nügida. Uudisena toimub ka kolmas MK etapp Hochfilzenis, kuna Prantsusmaal lihtsalt ei ole lund.

Nüüd oleme otsapidi Obertilliachis. Ole Einar Björndaleni koduradadel. Nagu sellel aastal tavaks, ei ole ka siin lumega priisata. Seda on täpselt nii palju, et saaks võistlused ära pidada. Igati head on 5km jagu võistlusradasid, aga põldudel on vaid 5cm looduslikku lund. Reedel võtame mõõtu sprindis ja laupäeval ajame lihtsalt üksteist reedeste tulemuste põhjal taga. Püsige lainel!

 

 

Peale 24 tundi ratastel vuramist oleme jõudnud ilusti ehtsasse talveparadiisi – Ridnauni (1350m.). Reis läks üsna kenasti – jagasime 2000km kenasti kolme peale ära (Meelis säästis spordimehi/naisi ja valis endale peaasjalikult öise sõidu) ja kohal me olimegi. Lund on siin piisavalt ja ilm kergete miinuskraadidega päikseline. Kui aus olla, siis nii head olud päris ei ole, et kõik matkarajad ja võistlusrajad 100%-lt sees oleks aga kindel on see, et võistlused saavad kenasti peetud.

Aga ilmselgelt on siin Otepää 950m raja ees mõningaid eeliseid – esiteks on siin sees rajad kuni 3,3km-ni ja lasketiir on ka ilusti lume all, nii nagu peab. Hetkel tõenäoliselt saaksid nad ka 4km võistlusraja kenasti sisse lükatud, aga kuna lumi saabus viimasel hetkel, ei hakka korraldajad asja keeruliseks ajama. Nii meeste 20km kui ka naiste 15km distants toimub ebatraditsioonilistel ringidel. Mehed sõidavad peaasjalikult 3,3km ringi koos ühe topeltkaarega ja naised peavad oma distantsi kokku saama 3,3+3,3+3,3+2,5+2,5 suurustest ringidest. Kohal on siin tõeline rahvaste paabel – riikidest on kohal karvaseid ja sulelisi, nii tuntud laskesuusamaid kui ka ülimalt eksootilisi. Seda tõestab ka asjaolu, et korraldajad pakuvad lausa määrdekoolitus-seminari päev enne võistluspäeva, et kõik „uued biathlonimaad“ teaksid ikka, mis pidi suusad jalga panna ja kuidas elementaarne suusamäärimine käib. Koosolekul korrati korduvalt – kui kiirem tagant tuleb, peab neile teed andma.   Põnev saab olema. See aga ei tähenda, et siin tase kuidagi moodi kannatab. Kohal on mitmed kõvasid nimesid Saksa , Norra, Venemaa, Prantsusmaa ja Itaalia koondisest – üks suusemiad üllatusi minu jaoks oli näha väsimatut vanameistrit Frode Andreseni.

 

Kodus olles oli päris suureks väljakutseks kvaliteetsete erialaste treeningute läbiviimine. Pidin leppima kas mustamaa treeninguga Elvas või siis Otepääl suusatreeninguga. Ainuke võimalus laskmist teha oli kas enne või pärast suusasõitu tossu pealt lasketiirus paugutada. See andis eile esimesel vabatreeningul kohe tunda. Üllatavalt võõras oli lasta – eriti püsti. Täna veel kerge võimalus laskmisega sõprust uuendada, kerge suusatest ja homme siis 20 km  ja ülehomme 10 km mõnusat libistamist.

 

Kuulu järgi olevat ka Otepääl talve hõngu – edu Evelile sealsete nõlvade nühkimisel.

 

 

IBU Cup-i vitsad käes, olen mõned päevad Eestimaa talve nautinud – miks mitte ... olud ei ole siin sugugi kehvad. Ilm kuiv ja temp treenimiseks enam-vähem norm. Otepää on sportlastest mõnusalt tühi (vähemalt suvise ajaga võrreldes). Näiteks tiiru võid igal hetkel paugutama minna ja sealt mitte kaugel on igati korralik 950m suusaring. Lausa väga hea. Seal valitsevad kindlasti paremad olud kui olid seda Ramsaus või Olosel. Noh pisikesi suusaässasid on vahest rajal paljuvõitu, aga hetkel teen neile veel massiga ära. Eveliga on juba keerulisem. Ta on ka mõned korrad Otil suuskamas käinud ja tundub päris terava jalaga olevat.

Vaikselt hakkab keha unustama ka kägarat Östersundis. Puus on juba peaaegu nagu tervel inimesel. Küünarnukk tahab pisut suusatades vingerpussi mängida (peaasjalikult kiirendustel) ja kerget valu anda, aga üldiselt laseb kõik vajaliku ära teha. Loodan, et see on möödanik. Olen käinud mõned korrad ka laskmas – kui mees ise mööda ei lase, siis üldjuhul märgid kukuvad ... seega tundub, et relv üleliia kannatada ei saanud. Tuleb proovida veidi kuplialust korrigeerida, et võistlussituatsioonis verest välja ei lööks. Jätkame harjutamist.

Poisid-tüdrukud on samal ajal MK-karusellis päris häid sõite teinud. Eriti märkimisväärsed on Kristeli esitlused, aga minu arvates on Greete ka väga hea olnud. Ega mul kõige parem meel pole neid võistluseid TV-st vaadata, aga loodan, et peagi saan ka ise võimaluse MK punkte jahtida. Eks ma kevadel teadsin seda riski, mille võtan, kui teistega ühte jalga ei astu – esimese eksimiseni.

Veel paar päeva kodus ja siis suunaga Ridnauni ja Obertillach-sse, et seal IBU Cup-l vormikõverat tõsta. Eveli peab aga endiselt 950m ja heitlike ilmadega leppima.