Reis läks väga hästi, Priit ja Kadri jõudsid kohale umbes 23 (!) tunniga, mina tutvusin edukalt Saksa ja Austria rongiliiklusega (sakslaste süsteem on parem) ning juba järgmisel päeval olime treenimas. Praeguseks on õhtusse jõudnud kolmas treeningpäev.

Kuigi oli hetki, mil see esimese Ramsau laagri teostumine näis pehmelt öeldes kahtlane, siis nüüd tundub, et ikkagi saab asja. Mina passin hetkel lennujaamas, Priit ja Kadri (jah, selline ebatõenäoline ekipaaþ) startisid eile lõuna ajal Kadri musta Civikuga Ramsau poole. Kolme inimese asjade äramahutamine oli taas kord paras mustkunstitükk, nüüd hoian ainult pöialt, et nad ikka ilusti kohale jõuaks. Asko juba ootab.

 

Nagu tavaliselt on puhkenädal olnud väga tihe. Üks päev siin, teine seal, siis jälle siin ja seal... Näiteks oleme me mõlemad Priiduga Elva meistrid rullsuusatamises, hambaarstile on hambad ette näidatud, käidud külas ja isegi trennis;)

Jälle kodus. Kuigi kolm nädalat Otepääl möödus lausa lennates, on siiski väga hea meel jälle kodus olla ja veel parem meel on puhata. Ütleme nii, et viimane nädal oli niigi piisavalt raske, aga laupäevased eestikad panid i-le ilusa täpi ja nüüd võib küll superkompensatsioon alata.

Mis ma rääkisin, et sügis on käes? Nüüd ei ole ainult päris kindel, et ma mitte kurja ise esile ei kutsunud... Või mis kuri see väike vihm ja inimlikud temperatuurid nüüd niiväga ongi, pigem tagasipööre normaalsusesse. Polnudki sellel suvel korralikku vihma saanud.

See oli juba üle nädala tagasi, kui sõitsime ükspäev Otepää poole, õues oli 25 kraadi sooja - ja õhus oli esimest korda sügist... Tookord küll vaevumärgatav vihje, aga nüüdseks on see kaugele edasi arenenud. Õhtud ja hommikud on juba jahedad, pikemad riided on vaja koti-kapipõhjast välja otsida ning õunad on valmis (väidetavalt, meil Elvas on kolm õuna viie puu peal, ploomidega pole ka oluliselt parem seis).

Vastu tulles rahva tungivale soovile räägin järgnevalt pisut meie füüsilise treeningu ülesehitusest, mahtudest ning üldisest filosoofiast. Numbrites saab näpuga järge ajada rubriigis "Treeningpäevik", seal on kirjas kuude kokkuvõtted alates maist 2006 ehk siis üle nelja aasta - jeerum, kas tõesti on sellest nii palju aega möödas!?

Viimased kolm nädalat on mu laskmine olnud kui ameerika raudteel. Vuokattis juba hakkas lõpus natuke ära vajuma, tagasi Eestis oli vahepeal täielik karauul - lamades oli raske viis lasku järjest seitsme ringi saada... Isegi rahulikult lastes võitlesid vägisi 80%, nii kui mingi võistlusmoment, tuul või tugevam koormus peale tuli, nii vaatasid, et väga palju alla 70% ei läheks. Ühesõnaga - paha lugu. Siis sai laager läbi, nädal aega pauku ei teinud ning nüüd lasen jälle nagu kulda:D

Sellist tulemust ei osanud küll oodata - ülivõimas esikoht - 45-minutise eduga, kusjuures üleüldse oli B-raja esiviisikus ainult üks meestetiim. Tugevate eesti naiste vastupidavus? Minu teooria kõlab küll nii, et naised lihtsalt takistavad meeste pea ees pimedasse metsa eksima tormamist - ja see oli selle võistluse võtmeküsimus.

 

Vot mida tähendab tõsine treenimine (ning sellele järgnev tõsine puhkamine) - lihtsalt ei jõua kirjutada. Nädala lõpp Otepääl oli paras võitlus, kusjuures kehal polnud häda midagi, aga vaim oli kohati pisut väsinud. Iga korralikult lõpetud treening oli väike võit. Aga minu isikliku arvamuse järgi olid need väga edukad kolm treeningnädalat.

Viimastel päevadel Vuokattis kippus ilm juba jaanipäevaseks - kerge vihm ja alla 20 kraadi, aga selle üle ainult hea meel. Nüüd oleme juba mitmendat päeva Eesti leitsakus tagasi ning lausa Otepäälgi. Treeningtsükkel lõppeb laupäeval.

Viimased päevad on olnud tihedad. Laupäeval sai käidud-nähtud-võidetud Cesises IBU karikal laskejooksus, pühapäeva hommikul võtsime aga suuna Vuokatti ning oleme siin nüüd nädalakese Askoga laagris. Tunnelisse ei ole veel jõudnud, küll aga lasketiiru ja rullirajale. Ilm on kusjuures väga viisakas - selgelt alla 25, ainult tibutab vahepeal, aga see on igal juhul parem variant kui see pidev kuumus.

Laager käib täie hooga, lihased on kohati juba meeldivalt valusad ning uus relv korralikult sisse lastud. Rahvast tuleb tiiru järjekindlalt juurde. Ukrainlased on juba ammu siin, ükspäev tuli olümpiavõitja Kuzmina, täna pärast lõunat venelased, nii mehed kui naised. Anatoli on nüüd kuuldavasti vene naiste peatreener;) Ülehomme läheme käime Cesises kiiresti jooksmas ja täpselt laskmas.

Leedus käidud nagu niuhti. Järjekordne Sõjaväe Balti Mängude laskejooks möödus Eesti koondvõistkonnale tavapäraselt võidukalt, minule just mitte nii edukalt. Vähemalt sain korraliku pingutuse ning lõunamaal aega veeta;)

Piisab ainult paar korda rutiini üle kurta, kui kohe hakkab juhtuma. Kõigepealt andis otsad minu relva lööknõel, siis oli meil tükk tegu, et kuskilt mõni uus hankida ning see ära vahetada. Järgnevalt läksime ühe treeninguga pisut hoogu ning nüüd on laagri eelviimasel päeval kumm üsna tühi.

Laagrielu veereb jätkuvalt edasi marsruudil Elva onn - lasketiir - rullirada - jooksurajad - jõusaal - söögikoht. Vähese vaba aja sisestab loomulikult jalgpall ja juba teist aastat järjest on ametlikuks laagriseebiks "Südameasi" - enne hommikust trenni näeb esimese poole, pärast õhtusööki teise poole. See lõbu aga ähvardab varsti lõppeda, sest vähemalt esialgu onnis digiboksi küll pole. 

 

Kui füüsilise treeningu mõttes on mai rohkem selline sissejuhatuskuu, treenimine treenimiseks, siis laskmisega väga tagasi ei hoita. Mina, kes ma olen olnud küll ise vigane, küll on relv olnud tegemises, olen lasknud üle 700 padruni ja veetnud kuiva tehes või lastes tubli 12 tundi. Palju ma sealjuures verd olen loovutanud, on nüüd raske öelda;)

 

Niisiis - peaaegu 20 päeva on lõikusest möödas, tubli kaks nädalat olen täiesti viisakalt treeninud, juba saan joostagi - ja nüüd, kujuta pilti, on parem jalg silmnähtavalt vasakust peenem! Iseenesest pole mul siredate säärte vastu midagi, aga kuidagi naljakas on, et see alles nüüd välja lõi. Ilmselt füsioloogilistel protsessidel võtab pisut aega, enne kui tulemus näha on.

 

Täna võttis juhatus vastu otsuse, et vähemalt hooajal 2010/2011 on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks Maris Cakars, endine Läti naiste peatreener. Mis seal ikka, mina iseenesest olin teise kandidaadi ehk meie senise lasketreeneri Asko poolt. Nüüd tuleb lihtsalt Asko jaoks ise vajalikud ressursid leida, mis ei ole just lihtne ülesanne...