Järjekordselt on loo moraaliks see, et kui vähem trahve lasta, saaks parema koha. Need trahviringid olid eile ikka eriti rasked - rajal oli lumi kinni sõidetud ja läikis, trahviringid (ja finishisirge) olid nagu märg vatt. Pärast 300m seal ei olnud viimane ring enam üldse lihtne.
Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul... Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse.
Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks.
Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel.
Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht.
Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks.
Â
