Aeglaselt, aga järjekindlalt tuleb tervis tagasi. Esmaspäeval olin ma veel väga hädine, nohutasin täie rauaga, kolmapäeval käisin juba suusatamas ja täna oli täitsa inimese tunne. Kui nüüd see välja jätta, et õhk ei käi päris nii läbi, nagu võiks. Ühesõnaga nina on jätkuvalt kinni, aga muidu pole häda. Hommikune pulss
Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda – jälle null ja veel neljas tiirus! Tegelikult sai kõik alguse päev pärast sprinti, kui kurk läks maru valusaks. Enesetundel polnud väga
Aega läks, aga asja sai:D Ehk lõpuks tuli ära. Ma ju rääkisin kogu aeg, et ma oskan lasta küll ja sõidan ka enam-vähem;) Nagu lubatud pikka juttu ei tee, aga pisut ikka uhkustaks. Esimesed ringid hoidsin vähe tagasi, sest siin on väga ohtlik ennast kinni tõmmata. Laskmisi võtsin ka rahulikult,
Lühidalt – 1600m kõrgust ja poolteist meetrit lund. Millest pool meetrit on siis viimase kahe päevaga sadanud. Suusatades ei saagi aru, et palju lund on, ainult raja pealt kõrvale astudes oled vööst saati lumes. Ja lasketiirus on tuulelippude jaoks lume sisse augud uuristatud. Muidu on siin tavapärane. Esimestel päevadel võttis kõrgus
Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O’Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus. Peamiselt oli võistlus ilus kuni teise tiiruni. Esimene ring oli eriti lõbus. Jälitasin ühte hiinlast,
Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht. Päev ei alanud hästi. Meie transa suutis kõik sassi ajada ning lõppkokkuvõttes jäi 15 minutit
Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni. Üldiselt pole võrreldes eelmise aastaga suurt
Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks. Kõik oli väga ilus esimese kilomeetri lõpuni. Siis tuli saatuslik kurv, mis
Öösel jõudsime kohale, täna tegid mehed juba võistluse ja homme on meie kord. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt – linn ja rada on rahvast täis, rada on raske (ühe tõusu on nad isegi märksa suuremaks ehitanud). Ainult ilm on ebaoberhoflikult ilus ja päikesepaisteline, aga külm. Priidu sünnipäeva veetsime paljuski siis
Detsember on esimene tõsine võistluskuu – sellel aastal tegime ühe IBU karika, 3 MK-d ja eestikad veel lisaks. Sellise võistluskoormuse pealt kipud treenimiseks aega väheks jääma, lisaks sellised ohtlikud karid nagu jõulud ja aastavahetus, aga tuleb neist ikka mööda laveerida ja vaikselt mahtu hoida, sest talve lõpuni tuleb vastu pidada. Treeningpäevad