Esimene ring põgenesin aktiivselt Kaisa eest. Kogu aeg oli kõrv kikkis, kas kuulen tema ergutamist või mitte. Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, et jõudsin ilusti tiiru ära, aga nagu hiljem selgus, ei sõitnud mina mitte kiiresti, vaid tema enda kohta aeglaselt...
Lamades oli tegelikult lihtne lasta. Põhimõtteliselt oli võimatu mööda lasta, kui just midagi väga valesti ei tee. Aga näe, ikkagi tegin... Asko ütles selle peale, et mõtetega olin juba rajal. Mea maxima culpa, või kuidas vanad roomlased selle kohta ütleksid. Eks ma olin enda peale päris kuri ja siiani olen.
Teine ring vaatasin aktiivselt Kaisa selga. Väikselt vajus ikka eest ära, aga üldiselt sõitsin ma üsna pundis, eriti valgevene neidudega. Püstitiir oli aga väga raske. Pulss oli ilusti üle 180 ja minu hetkevormis on taastumine väga aeglane. Tulemus - märki praktiliselt ei näinud. Esimene mööda, teine kobaga pihta, enne kolmandat lasku olin sunnitud tegema lisahingamise, sest püss lihtsalt ei seisnud. Õnnega pooleks sain siiski need ülejäänud kolm ka maha... Kaisa läks näiteks kolmele trahviringile.
Viimaseks ringiks andis jõudu jälituselootus. Ringi algus oli väga raske, Nilsson näiteks kihutas mööda, aga ega ta ülejäänud raja osaga väga eest ära kadunudki. Üllatavalt hästi suutsin siiski lõpuni sõita, kuigi praktiliselt kogu võistlus oli punases. Maksimaalne pulss 189, keskmine 180. Minu normaalne oleks umbes 184/176...
55. koht ei pane just rõõmust hüppama, aga halval ajal käib ka. Ning kuna kogu senine hooaeg kvalifitseerub halvaks ajaks, siis ma ei virise. Hea küll, lamades viimase lasuga virisen, aga muidu annan endale armu. Kaks individuaalstarti on veel ees, nendes üritan eelkõige laskmisega toime tulla ja küll ma suusarajal ka vaikselt paremaks lähen.
Jalaga on praegu see lugu, et võistlusel ei saa suurt midagi aru, sest siis valutavad muud kohad rohkem;) Ainult korra ühel laskumisel läks kurvi läbides jalg pisut kehvasti ja siis oli üht-teist tunda. Aga järgmine päev on see-eest huvitav, uisusaabast ei taha eriti jalga panna. Kaks päeva järjest hetkel võistelda ei tahaks.
Järgmine start minul siis 16. veebruaril.
Meeste võistlus osutus täna järjekordseks loteriiks, kus võidunumbrid olid alla 10. Telekast oli seda lumesadu lausa jube vaadata, võistlejatel kellel hea, kellel katastroof. Midagi taolist toimus ka murdmaa MMil Sapporos ja Torino OMi naiste sprindis... Eks ma meie võistluse ajal vaikselt hoidsin pöialt, et vihm ei läheks lumeks üle ja meil läkski sellega õnneks. Meestel mitte. Aga see on sport.
Muidu elame hästi. Tervis läheb vist vaikselt paremaks, hea veel just pole, aga halval ajal käib kah (vt 4 lõiku ülevalt).
Ahjaa, head sõbrapäeva (meil see veel siin kestab) ja suured tänud kõigile sünnipäevaõnnitluste eest.
[ 10 comments ] ( 15044 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Nüüd, kui ajakirjandus juba teab, pole mul ka mõtet enam varjata - haige olin. Vähemalt ma ikka loodan, et olin ja nüüd olen juba terve. Vähemalt palavikku pole enam mõnda aega olnud, täna hommikul oli pulss täiesti normaalne ja käisin isegi suuskadega jalutamas ja laskmas.
Kronoloogia on aukartust äratav:
oktoober 2009 - vana viga paremas õlas hakkab taas tunda andma ja saab seega järjekordse hormoonsüsti
detsember 2009 - päev enne MK avastarti murran Östersundis parema jala välise pekse
jaanuar 2010 - luumurru operatsiooniarm lööb ühte kohta punni üles, nii et mõni trenn on puhas põrgu
veebruar 2010 - nädal enne olümpia esimisest starti jään haigeks
Ma ei tahagi üldse mõeldagi, mis selle rivi loogiliseks jätkuks on. Relva ei julge kättegi võtta, auto- ja lennukisõidust rääkimata. Kuigi mind arvestades on tõenäolisem, et ma vigastan ennast näiteks hambaharja või mõne muu süütu objektiga. Igal juhul selle fantastlise seeria loogise lõpptulemusega peaks ma igal juhul viimaseks jääma (jah, ma ikkagi loodan siin veel startida). Teine variant on muidugi, et mingi taevalik õiglus on siin maailmas olemas ja selle järgi peaks ma kõik asjad sirgelt ära võitma. Aga pigem kipub asi ikka sinna kanti, et elu on karm ja ebaõiglane...
Ega mul üleüldse midagi suurt nagu ei olnud, kõigepealt oli kurk valus, siis tuli nohu ja kerge palavik ka. Nohuga käisin eile olümpiaküla kliinikus röntgenis (ma arvan, et see koht on aparatuuriga paremini varustatud kui mõni väiksem Eesti haigla), kus tuvastati, et vasakus põskkoopas midagi nagu oleks, aga muidu on ilus. Vereproov tehti ka, seal midagi hullu ei olnud, pigem oli isegi hea? Praegu on jätkuvalt nina pisut kinni.
Jumal tänatud, et ma detsembris luu murdsin, muidu ma oleks praegu ikka täiesti masenduses. Kõik on suhteline ja pärast luumurdu tunduvad teised tagasilöögid üsna tagasihoidlikud. Trumm juba läks, suva siis nendest pulkadest. Eelseisvast jutust ei tohiks nüüd järeldada, et ma alla andnud olen. Ei, seda mitte. Ma lihtsalt ei loo endale illusioone, teen kõik, mis minu võimuses ja võtan päeva korraga. Loodan parimat, valmistun halvimaks. Ega keegi ei tea, milleks ma võimeline olen, isegi mitte ma ise. Seda nii heas kui halvas mõttes.
Kui ma terve oleks, siis oleks me suur sõbralik olümpiapere, aga hetkel üritan ma teistest eemale hoida. Kuigi põhimõtteliselt olen avatud ettepanekutele kasutada mind bioloogilise relvana. Keda valida aevastuse sihtmärgiks;)
Priidul on õnneks tervis korras ja tuju ka hea.
Eks lähemad päevad näitavad, mis sellest üritusest saab või ei saa. Aga ärge väga muretsege, küll ma hakkama saan.
[ 11 comments ] ( 3722 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Aklimatiseerumine on läinud normaalselt, kui loeme normaalseks kell 21 magamaminekut ja 6-7 ärkamist. Aga mulle nii sobib. Igal juhul keset päeva (ehk eesti aja järgi õhtul) enam uni peale ei tiku.
Elu olümpiakülas on elu nagu väikeses külas ikka. Siin Whistleris on suurem osa maju väikesed ridaelamud, mõni üksik kortermaja, abihooneteks konteinerid ja suured telgid, sh söögitelk. Söögi valik on lai, ma ainult vinguks selle üle, et pabertaldrikud ja plastrelva pole eriti minu teema ja maapähklivõid pole ka juba paar päeva näinud. Inetu lugu, eksole? Aga vahtrasiirup on alati olemas:)
Suusarajad, niipalju kui ma seal käinud olen, on head. Lund on palju, kuigi isegi olümpiakülas on seda natuke raske uskuda. Aga eks Eestiski on vahel nii, et Võrus pole üldse lund, aga Haanjas on pool meetrit. Siin sama lugu, aga lund lihtsalt veel rohkem.
Oma riietuse kohta olen saanud ohtralt komplimente, samuti ka teised eestlased, soost ja vanusest sõltumata. Üleüldse on korraldajad ja vabatahtlikud kõik väga sõbralikud ja toredad. Selles mõttes pole aastaga küll midagi muutunud.
Kui alguses olid rahvast võrdlemisi hõredalt ja tundus, et laskesuusatajad on külas ilmselges enamuses, siis paari viimase päevaga on inimesti kõvasti juurde tulnud. Hetkel tundub, et valdav enamus koondiseid elab ikkagi olümpiakülas, vaid mõned üksikud on mujal.
[ 2 comments ] ( 5711 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Ühesõnaga see on see koht, kuhu ma nüüd üritan üht-teist edaspidi kirjutada. Kommenteerida saab, aga enne ilmumist peavad nad saama minu heakskiidu. Väljanägemine on ka selline nagu on, kui ma viitsin susserdada, siis susserdan. Head talve!
[ 1 comment ] ( 4437 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Calendar
