Sõita oli isegi enam-vähem. Pealelaskmise ajal sadas veel laia lund/lörtsi, aga pisut enne starti lõppes see nali ära ning rada oli enam-vähem sõidetav. Aga ainult enam-vähem, sest ainult ideaaltrajektoor oli libedaks sõidetud. Möödasõidud olid seetõttu üsna energimahukad ettevõtmised, mistõttu käis kogu aeg kõva positsioonivõitlus. Isegi sain ühel neiult kaikaga, kui ma talle pisut nahhalselt ette lõikasin. Elu on selline, eelmised 500 meetrit blokkis tema mind. Sõita mulle tegelikult meeldis. See oli minu selle hooaja esimene jälitus(!) ja mulle väga meeldis selline võitlus. Eelkõige selle pärast, et ma ei olnud rajal kõige aeglasem;) Seal tagaotsas, kus ma kogu sõidu platseerusin, olin ma ikka pigem kõva sõidumutt. Hea, et ennast esimestega võrdlema ei pidanud.
Laskmine oli aga täiesti kohutav. Üks trahv, hea küll. Järgmises kaks. Kust need tulid, mina küll ei lasknud... No ja siis see kuulsusrikas püstitiir. Ma ei uskunud oma silmi, kui märgid järjekindlalt mustaks jäid. Kohutav. Vaatasin järgi - viimati lasin 4 trahvi 17. novembril Olosel. Ridnauni laagrist ehk 26. jaanuarist saati olin enne seda võistlust lasknud kõikide trennide peale 4 korda kahte, kolme-nelja mitte kunagi. Tänases trennis lasin ka kokku 2 trahvi - 8 tiiru peale. Selles mõttes ongi kõige raskem see, et ma ei saa aru, mis valesti läks. Ma olen trennis ka kõrgelt pulsilt ja väga suurelt väsimuselt lasknud, aga siis ka mitte üle ühe trahvi. Kas tõesti närvid? Ise nagu ei tunne erilist närvilisust. Mis seal ikka, homme (eesti aja järgi küll täna) läheme uuele katsele. Üks kord peab ju välja ka tulema!
Tagasi võistluse juurde. Kui Neuner ühe trahvi lasi, siis tekkis korraks lootus, et ehk pääsen siiski veel temalt eest minema. Kiirelt parandasin enda positsiooni kahe koha võrra - vähemalt ei ole enam viimane. Aga Neunerile ei olnud mul küll mitte midagi vastu panna. Ja kui ta juba mööda läks, siis oli motivatsioon ka koheselt maas. Vaikselt mõtlesin omaette, et kaugele meid nii sõita lastakse. Lasti lausa tiiruni välja, aga edasi enam mitte...
Vahepeal on küll tunne, et mul tuleb see hooaeg lihtsalt kuidagi lõpuni ära kannatada. Ja kannatamises olen ma sellel aastal kõva käsi;)
Ja ma väga hindan, et keegi mind ja minu pingutusi veel hindab. Oma järgmised nullid pühendan Teile:D
[ 8 comments ] ( 5045 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Calendar
