Kronoloogia on aukartust äratav:
oktoober 2009 - vana viga paremas õlas hakkab taas tunda andma ja saab seega järjekordse hormoonsüsti
detsember 2009 - päev enne MK avastarti murran Östersundis parema jala välise pekse
jaanuar 2010 - luumurru operatsiooniarm lööb ühte kohta punni üles, nii et mõni trenn on puhas põrgu
veebruar 2010 - nädal enne olümpia esimisest starti jään haigeks
Ma ei tahagi üldse mõeldagi, mis selle rivi loogiliseks jätkuks on. Relva ei julge kättegi võtta, auto- ja lennukisõidust rääkimata. Kuigi mind arvestades on tõenäolisem, et ma vigastan ennast näiteks hambaharja või mõne muu süütu objektiga. Igal juhul selle fantastlise seeria loogise lõpptulemusega peaks ma igal juhul viimaseks jääma (jah, ma ikkagi loodan siin veel startida). Teine variant on muidugi, et mingi taevalik õiglus on siin maailmas olemas ja selle järgi peaks ma kõik asjad sirgelt ära võitma. Aga pigem kipub asi ikka sinna kanti, et elu on karm ja ebaõiglane...
Ega mul üleüldse midagi suurt nagu ei olnud, kõigepealt oli kurk valus, siis tuli nohu ja kerge palavik ka. Nohuga käisin eile olümpiaküla kliinikus röntgenis (ma arvan, et see koht on aparatuuriga paremini varustatud kui mõni väiksem Eesti haigla), kus tuvastati, et vasakus põskkoopas midagi nagu oleks, aga muidu on ilus. Vereproov tehti ka, seal midagi hullu ei olnud, pigem oli isegi hea? Praegu on jätkuvalt nina pisut kinni.
Jumal tänatud, et ma detsembris luu murdsin, muidu ma oleks praegu ikka täiesti masenduses. Kõik on suhteline ja pärast luumurdu tunduvad teised tagasilöögid üsna tagasihoidlikud. Trumm juba läks, suva siis nendest pulkadest. Eelseisvast jutust ei tohiks nüüd järeldada, et ma alla andnud olen. Ei, seda mitte. Ma lihtsalt ei loo endale illusioone, teen kõik, mis minu võimuses ja võtan päeva korraga. Loodan parimat, valmistun halvimaks. Ega keegi ei tea, milleks ma võimeline olen, isegi mitte ma ise. Seda nii heas kui halvas mõttes.
Kui ma terve oleks, siis oleks me suur sõbralik olümpiapere, aga hetkel üritan ma teistest eemale hoida. Kuigi põhimõtteliselt olen avatud ettepanekutele kasutada mind bioloogilise relvana. Keda valida aevastuse sihtmärgiks;)
Priidul on õnneks tervis korras ja tuju ka hea.
Eks lähemad päevad näitavad, mis sellest üritusest saab või ei saa. Aga ärge väga muretsege, küll ma hakkama saan.
[ 11 comments ] ( 3723 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Calendar
