Esimene ring põgenesin aktiivselt Kaisa eest. Kogu aeg oli kõrv kikkis, kas kuulen tema ergutamist või mitte. Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, et jõudsin ilusti tiiru ära, aga nagu hiljem selgus, ei sõitnud mina mitte kiiresti, vaid tema enda kohta aeglaselt...
Lamades oli tegelikult lihtne lasta. Põhimõtteliselt oli võimatu mööda lasta, kui just midagi väga valesti ei tee. Aga näe, ikkagi tegin... Asko ütles selle peale, et mõtetega olin juba rajal. Mea maxima culpa, või kuidas vanad roomlased selle kohta ütleksid. Eks ma olin enda peale päris kuri ja siiani olen.
Teine ring vaatasin aktiivselt Kaisa selga. Väikselt vajus ikka eest ära, aga üldiselt sõitsin ma üsna pundis, eriti valgevene neidudega. Püstitiir oli aga väga raske. Pulss oli ilusti üle 180 ja minu hetkevormis on taastumine väga aeglane. Tulemus - märki praktiliselt ei näinud. Esimene mööda, teine kobaga pihta, enne kolmandat lasku olin sunnitud tegema lisahingamise, sest püss lihtsalt ei seisnud. Õnnega pooleks sain siiski need ülejäänud kolm ka maha... Kaisa läks näiteks kolmele trahviringile.
Viimaseks ringiks andis jõudu jälituselootus. Ringi algus oli väga raske, Nilsson näiteks kihutas mööda, aga ega ta ülejäänud raja osaga väga eest ära kadunudki. Üllatavalt hästi suutsin siiski lõpuni sõita, kuigi praktiliselt kogu võistlus oli punases. Maksimaalne pulss 189, keskmine 180. Minu normaalne oleks umbes 184/176...
55. koht ei pane just rõõmust hüppama, aga halval ajal käib ka. Ning kuna kogu senine hooaeg kvalifitseerub halvaks ajaks, siis ma ei virise. Hea küll, lamades viimase lasuga virisen, aga muidu annan endale armu. Kaks individuaalstarti on veel ees, nendes üritan eelkõige laskmisega toime tulla ja küll ma suusarajal ka vaikselt paremaks lähen.
Jalaga on praegu see lugu, et võistlusel ei saa suurt midagi aru, sest siis valutavad muud kohad rohkem;) Ainult korra ühel laskumisel läks kurvi läbides jalg pisut kehvasti ja siis oli üht-teist tunda. Aga järgmine päev on see-eest huvitav, uisusaabast ei taha eriti jalga panna. Kaks päeva järjest hetkel võistelda ei tahaks.
Järgmine start minul siis 16. veebruaril.
Meeste võistlus osutus täna järjekordseks loteriiks, kus võidunumbrid olid alla 10. Telekast oli seda lumesadu lausa jube vaadata, võistlejatel kellel hea, kellel katastroof. Midagi taolist toimus ka murdmaa MMil Sapporos ja Torino OMi naiste sprindis... Eks ma meie võistluse ajal vaikselt hoidsin pöialt, et vihm ei läheks lumeks üle ja meil läkski sellega õnneks. Meestel mitte. Aga see on sport.
Muidu elame hästi. Tervis läheb vist vaikselt paremaks, hea veel just pole, aga halval ajal käib kah (vt 4 lõiku ülevalt).
Ahjaa, head sõbrapäeva (meil see veel siin kestab) ja suured tänud kõigile sünnipäevaõnnitluste eest.
[ 10 comments ] ( 15045 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Calendar
