Aga mis minust. Tänase päeva kangelane on ilmselgelt Priit. Pärast kõike seda, mis ta sellel aastal on pidanud läbi elama, oli selline tulemus väga vajalik. Eks tal oli see sees kogu aeg olemas, aga erinevatel põhjustel pole suutnud ennast realiseerida. Asko just ütles mulle pärast minu ja enne meeste võistlust, et ta loodab kõige rohkem just Priidu korralikku võistlust. Kuskil jaanuaris olime me mõlemad kaks korraliku närvipundart. Mina poolvigase ja -haigena Eestis, tema poolhaigena Oberhofis olümpiakoondise ääre peal kõlkumas... Retsept ja muud asjad, et nüüd ilusa sõidu tegi. Musi ja kalli saab minu poolt niikuinii
[ 6 comments ] ( 4551 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Ilmselt on kõik juba erinevates audio-visuaalsetest kanalitest näinud, mida ma sellest võistlusest arvasin. Nojah, plaan ei olnud just päris selline.
Sõita oli isegi enam-vähem. Pealelaskmise ajal sadas veel laia lund/lörtsi, aga pisut enne starti lõppes see nali ära ning rada oli enam-vähem sõidetav. Aga ainult enam-vähem, sest ainult ideaaltrajektoor oli libedaks sõidetud. Möödasõidud olid seetõttu üsna energimahukad ettevõtmised, mistõttu käis kogu aeg kõva positsioonivõitlus. Isegi sain ühel neiult kaikaga, kui ma talle pisut nahhalselt ette lõikasin. Elu on selline, eelmised 500 meetrit blokkis tema mind. Sõita mulle tegelikult meeldis. See oli minu selle hooaja esimene jälitus(!) ja mulle väga meeldis selline võitlus. Eelkõige selle pärast, et ma ei olnud rajal kõige aeglasem;) Seal tagaotsas, kus ma kogu sõidu platseerusin, olin ma ikka pigem kõva sõidumutt. Hea, et ennast esimestega võrdlema ei pidanud.
Laskmine oli aga täiesti kohutav. Üks trahv, hea küll. Järgmises kaks. Kust need tulid, mina küll ei lasknud... No ja siis see kuulsusrikas püstitiir. Ma ei uskunud oma silmi, kui märgid järjekindlalt mustaks jäid. Kohutav. Vaatasin järgi - viimati lasin 4 trahvi 17. novembril Olosel. Ridnauni laagrist ehk 26. jaanuarist saati olin enne seda võistlust lasknud kõikide trennide peale 4 korda kahte, kolme-nelja mitte kunagi. Tänases trennis lasin ka kokku 2 trahvi - 8 tiiru peale. Selles mõttes ongi kõige raskem see, et ma ei saa aru, mis valesti läks. Ma olen trennis ka kõrgelt pulsilt ja väga suurelt väsimuselt lasknud, aga siis ka mitte üle ühe trahvi. Kas tõesti närvid? Ise nagu ei tunne erilist närvilisust. Mis seal ikka, homme (eesti aja järgi küll täna) läheme uuele katsele. Üks kord peab ju välja ka tulema!
Tagasi võistluse juurde. Kui Neuner ühe trahvi lasi, siis tekkis korraks lootus, et ehk pääsen siiski veel temalt eest minema. Kiirelt parandasin enda positsiooni kahe koha võrra - vähemalt ei ole enam viimane. Aga Neunerile ei olnud mul küll mitte midagi vastu panna. Ja kui ta juba mööda läks, siis oli motivatsioon ka koheselt maas. Vaikselt mõtlesin omaette, et kaugele meid nii sõita lastakse. Lasti lausa tiiruni välja, aga edasi enam mitte...
Vahepeal on küll tunne, et mul tuleb see hooaeg lihtsalt kuidagi lõpuni ära kannatada. Ja kannatamises olen ma sellel aastal kõva käsi;)
Ja ma väga hindan, et keegi mind ja minu pingutusi veel hindab. Oma järgmised nullid pühendan Teile:D
[ 8 comments ] ( 5045 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Vähemalt saab jälituses startida, see on kõige tähtsam. Ja ühtlasi ka miinimumprogrammi täitmine, mille tõttu võib võistluse rahuldavaks lugeda.
Esimene ring põgenesin aktiivselt Kaisa eest. Kogu aeg oli kõrv kikkis, kas kuulen tema ergutamist või mitte. Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, et jõudsin ilusti tiiru ära, aga nagu hiljem selgus, ei sõitnud mina mitte kiiresti, vaid tema enda kohta aeglaselt...
Lamades oli tegelikult lihtne lasta. Põhimõtteliselt oli võimatu mööda lasta, kui just midagi väga valesti ei tee. Aga näe, ikkagi tegin... Asko ütles selle peale, et mõtetega olin juba rajal. Mea maxima culpa, või kuidas vanad roomlased selle kohta ütleksid. Eks ma olin enda peale päris kuri ja siiani olen.
Teine ring vaatasin aktiivselt Kaisa selga. Väikselt vajus ikka eest ära, aga üldiselt sõitsin ma üsna pundis, eriti valgevene neidudega. Püstitiir oli aga väga raske. Pulss oli ilusti üle 180 ja minu hetkevormis on taastumine väga aeglane. Tulemus - märki praktiliselt ei näinud. Esimene mööda, teine kobaga pihta, enne kolmandat lasku olin sunnitud tegema lisahingamise, sest püss lihtsalt ei seisnud. Õnnega pooleks sain siiski need ülejäänud kolm ka maha... Kaisa läks näiteks kolmele trahviringile.
Viimaseks ringiks andis jõudu jälituselootus. Ringi algus oli väga raske, Nilsson näiteks kihutas mööda, aga ega ta ülejäänud raja osaga väga eest ära kadunudki. Üllatavalt hästi suutsin siiski lõpuni sõita, kuigi praktiliselt kogu võistlus oli punases. Maksimaalne pulss 189, keskmine 180. Minu normaalne oleks umbes 184/176...
55. koht ei pane just rõõmust hüppama, aga halval ajal käib ka. Ning kuna kogu senine hooaeg kvalifitseerub halvaks ajaks, siis ma ei virise. Hea küll, lamades viimase lasuga virisen, aga muidu annan endale armu. Kaks individuaalstarti on veel ees, nendes üritan eelkõige laskmisega toime tulla ja küll ma suusarajal ka vaikselt paremaks lähen.
Jalaga on praegu see lugu, et võistlusel ei saa suurt midagi aru, sest siis valutavad muud kohad rohkem;) Ainult korra ühel laskumisel läks kurvi läbides jalg pisut kehvasti ja siis oli üht-teist tunda. Aga järgmine päev on see-eest huvitav, uisusaabast ei taha eriti jalga panna. Kaks päeva järjest hetkel võistelda ei tahaks.
Järgmine start minul siis 16. veebruaril.
Meeste võistlus osutus täna järjekordseks loteriiks, kus võidunumbrid olid alla 10. Telekast oli seda lumesadu lausa jube vaadata, võistlejatel kellel hea, kellel katastroof. Midagi taolist toimus ka murdmaa MMil Sapporos ja Torino OMi naiste sprindis... Eks ma meie võistluse ajal vaikselt hoidsin pöialt, et vihm ei läheks lumeks üle ja meil läkski sellega õnneks. Meestel mitte. Aga see on sport.
Muidu elame hästi. Tervis läheb vist vaikselt paremaks, hea veel just pole, aga halval ajal käib kah (vt 4 lõiku ülevalt).
Ahjaa, head sõbrapäeva (meil see veel siin kestab) ja suured tänud kõigile sünnipäevaõnnitluste eest.
[ 10 comments ] ( 15045 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Nüüd, kui ajakirjandus juba teab, pole mul ka mõtet enam varjata - haige olin. Vähemalt ma ikka loodan, et olin ja nüüd olen juba terve. Vähemalt palavikku pole enam mõnda aega olnud, täna hommikul oli pulss täiesti normaalne ja käisin isegi suuskadega jalutamas ja laskmas.
Kronoloogia on aukartust äratav:
oktoober 2009 - vana viga paremas õlas hakkab taas tunda andma ja saab seega järjekordse hormoonsüsti
detsember 2009 - päev enne MK avastarti murran Östersundis parema jala välise pekse
jaanuar 2010 - luumurru operatsiooniarm lööb ühte kohta punni üles, nii et mõni trenn on puhas põrgu
veebruar 2010 - nädal enne olümpia esimisest starti jään haigeks
Ma ei tahagi üldse mõeldagi, mis selle rivi loogiliseks jätkuks on. Relva ei julge kättegi võtta, auto- ja lennukisõidust rääkimata. Kuigi mind arvestades on tõenäolisem, et ma vigastan ennast näiteks hambaharja või mõne muu süütu objektiga. Igal juhul selle fantastlise seeria loogise lõpptulemusega peaks ma igal juhul viimaseks jääma (jah, ma ikkagi loodan siin veel startida). Teine variant on muidugi, et mingi taevalik õiglus on siin maailmas olemas ja selle järgi peaks ma kõik asjad sirgelt ära võitma. Aga pigem kipub asi ikka sinna kanti, et elu on karm ja ebaõiglane...
Ega mul üleüldse midagi suurt nagu ei olnud, kõigepealt oli kurk valus, siis tuli nohu ja kerge palavik ka. Nohuga käisin eile olümpiaküla kliinikus röntgenis (ma arvan, et see koht on aparatuuriga paremini varustatud kui mõni väiksem Eesti haigla), kus tuvastati, et vasakus põskkoopas midagi nagu oleks, aga muidu on ilus. Vereproov tehti ka, seal midagi hullu ei olnud, pigem oli isegi hea? Praegu on jätkuvalt nina pisut kinni.
Jumal tänatud, et ma detsembris luu murdsin, muidu ma oleks praegu ikka täiesti masenduses. Kõik on suhteline ja pärast luumurdu tunduvad teised tagasilöögid üsna tagasihoidlikud. Trumm juba läks, suva siis nendest pulkadest. Eelseisvast jutust ei tohiks nüüd järeldada, et ma alla andnud olen. Ei, seda mitte. Ma lihtsalt ei loo endale illusioone, teen kõik, mis minu võimuses ja võtan päeva korraga. Loodan parimat, valmistun halvimaks. Ega keegi ei tea, milleks ma võimeline olen, isegi mitte ma ise. Seda nii heas kui halvas mõttes.
Kui ma terve oleks, siis oleks me suur sõbralik olümpiapere, aga hetkel üritan ma teistest eemale hoida. Kuigi põhimõtteliselt olen avatud ettepanekutele kasutada mind bioloogilise relvana. Keda valida aevastuse sihtmärgiks;)
Priidul on õnneks tervis korras ja tuju ka hea.
Eks lähemad päevad näitavad, mis sellest üritusest saab või ei saa. Aga ärge väga muretsege, küll ma hakkama saan.
[ 11 comments ] ( 3723 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Aklimatiseerumine on läinud normaalselt, kui loeme normaalseks kell 21 magamaminekut ja 6-7 ärkamist. Aga mulle nii sobib. Igal juhul keset päeva (ehk eesti aja järgi õhtul) enam uni peale ei tiku.
Elu olümpiakülas on elu nagu väikeses külas ikka. Siin Whistleris on suurem osa maju väikesed ridaelamud, mõni üksik kortermaja, abihooneteks konteinerid ja suured telgid, sh söögitelk. Söögi valik on lai, ma ainult vinguks selle üle, et pabertaldrikud ja plastrelva pole eriti minu teema ja maapähklivõid pole ka juba paar päeva näinud. Inetu lugu, eksole? Aga vahtrasiirup on alati olemas:)
Suusarajad, niipalju kui ma seal käinud olen, on head. Lund on palju, kuigi isegi olümpiakülas on seda natuke raske uskuda. Aga eks Eestiski on vahel nii, et Võrus pole üldse lund, aga Haanjas on pool meetrit. Siin sama lugu, aga lund lihtsalt veel rohkem.
Oma riietuse kohta olen saanud ohtralt komplimente, samuti ka teised eestlased, soost ja vanusest sõltumata. Üleüldse on korraldajad ja vabatahtlikud kõik väga sõbralikud ja toredad. Selles mõttes pole aastaga küll midagi muutunud.
Kui alguses olid rahvast võrdlemisi hõredalt ja tundus, et laskesuusatajad on külas ilmselges enamuses, siis paari viimase päevaga on inimesti kõvasti juurde tulnud. Hetkel tundub, et valdav enamus koondiseid elab ikkagi olümpiakülas, vaid mõned üksikud on mujal.
[ 2 comments ] ( 5711 views ) | [ 0 trackbacks ] | permalink
Calendar
