Eile õhtul (või oli see täna hommikul?) jõudsime tagasi Klaipedas peetud 5. Baltic Military Sport Games nimeliselt ürituselt. See on aasta jooksul üks kahest üritusest, kus me peame ennast näitama, et kuidagi oma kohta spordirühmas ära teenida. Teine üritus on loomulikult CISM.
Sõit hakkas peale esmaspäeva varahommikul ning Klaipedas olime umbes neljaks. Siis tuli paraad, kus sain demonstreerida oma uusi kapralipaguneid ja embleeme, mida pühapäeva öösel sai peale õmmeldud. Ilm oli soe, ühel noorkotkal läks seismine üsna raskeks. Ega endalgi kõrgete kontsade peal kõige lihtsam ei olnud…
Õhtusöögi ajal sai selgeks, et sellest ajast, kui mina viimati Leedus käisin, nii umbes kolm aastat tagasi, ei ole kokakunst neil edasi arenenud. Kõigi suureks rõõmuks oli pataljonist umbes 15 minuti tee kaugusel Rimi ja Maxima, mida siis ohtralt külastatud sai. Ei, see söök ei olnud nii hull ka. Näiteks erinevalt Kuperjanovist, kus võib ennast kerge vaevaga üle süüa ja ajateenijad kilode kaupa juurde võtavad, oli sealne toit dieedi pidamiseks sobiv ja ajateenijad kenad peenikesed poisid…
Pidin kohe algusest söögist kirjutama, sest see lihtsalt oli kõige levinum jutuaine. Ilma kõrval muidugi. Ilm oli ülepäeva vihmane ja päikseline. Kaks päeva päikest, kaks vihma. Viimaseks päevaks tegid nad topeltlükke – ilm oli külm, eriti meil õnnetutel, kes pintsakut ei viitsinud kaasa vedada ja seetõttu lühikeste varukatega olime, ja bankett peeti loomulikult õues ning oli ka pehmelt öeldes tagasihoidlik. Ka selles oli head. Algselt kuueks planeeritud ärasõit toodi kaks tundi varasemaks, sest banketil nii kaua olla ei oleks olnud midagi teha;)
Võistlemisest ka. Kõigepealt pandi mind orienteeruma. Niikuinii ma seal juba olin ja targemat poleks ka teha olnud. Priit oli ka sama meelt ning sai ka metsa minna. Põhiline oli muidugi see, et enne starti kõvasti kordineeriti, kuidas ta metsast välja saaks. Loeti sõnad peale, et kui mind näeb, siis edasi läheme koos. Tavaliselt olen mina tast ikka nobedam. Aga oh üllatust! Priit otsis esimest punkti "natuke valest kohast", sattus kokku kaks minutit hiljem startinud Leedu noormehega ja ülejäänud raja läbisid nad koos, kui viisakalt öelda. Leedu noormees oli kolmas, Priit viies, teine eestlane. Mind, kes ma olin viimane, võitis 17 minutit. Või rohkem. Mina olin jah viimane, aga sugugi mitte pikalt. Indre Valaitele, kes oli parim naine, kaotasin vaid 7 minutit. Rain Eensaarele 10 ja seda 7,4km rajal. Viga tegin ainult kahe punktiga, soperdamisi muidugi rohkem, aga lõpus hakkas juba orienteerumise tunne tulema. Sai teha toreda kiirustrenni. Aga kaotust Priidule hõõruti muidugi ohtralt nina alla. Nii Tiidemann, Märks kui ka mõningad teised. Järgmisel neljapäevakul seda asja me veel vaatame…
Meie põhiala, laskejooks, tõotas alguses põnevust. Hea küll – laskmine õhupüssidest. Päev varem oli treening, kus meile anti sellised püssid, millest mina ja nii mõnigi teine ei saanud ühtegi lasku pihta. Kippus juba koomiliseks. Kui me olime juba lootust kaotamas, toodi siiski uued püssid, millega oli võimalik lasta ja öeldi, et tegelikult on homme hoopis sellised. Tore. Vahepeal jõuti 3 korda võistluse formaati muuta. 2,5km kahe laskmisega individuaalstarti -> 3-liikmelised võistkonnad, 700m ühe laskmisega -> 6-liikmelised võistkonnad, 2,5km ühe laskmisega. Igal juhul, eestlaste ülemvõimu see ei muutnud. Meestest oli eraldi arvestuses kiireim Indrek, Priit kolmas ning naistest saime mina ja Sirli kaksikvõidu. Võistkond võitis teist, st leedukaid nii umbes 5 minutiga. Kamba peale lasime 4 trahvi, teised lasid pisut rohkem… Ütleme nii, et leedukatel polnud ühtegi laskesuusatajat, lätlastel oli kolm, meil kuus. Enda jooksuga olen rahul, isegi Indrek ütles, et ilusti jooksin:D
Treeningutega olid seal lood muidugi kehvad. Variant A oli jooks ja variant B oli ÜKE, ilma jõusaalita. Jooksust oli lõpuks juba kerge kopp ees ja ÜKESt ka. Kui oli päikseline ilm, sai võrku mängida, aga seda ka ei viitsinud. Pole hullu, oli selline poolpuhkelaager. Esmaspäevast saab Haanjas lammutama hakata, juuli plaan ikkagi 65 tundi.
Aga kogu ürituse naelaks oli ikkagi delfinaariumi külastus. Teate küll, seal poolsaare otsas. Toredaid trikke tehti, umbkaudu 35kr selle lõbu eest maksta pole just palju. Soovitan soojalt minna, kuigi eestlasi oli seal niigi juba mitmeid.
Nüüd on vaja kiiresti mõningad kiired asjad ära teha, nagu näiteks juhilubade vahetus. Jah, saame vahtralehtedest lahti.