Oleme ilusti Ridnaunis. Paks lumi tuli maha ja toit on väga hea ja ujumas ja saunas saab käia ja kõik on muidu väga tore, aga netiga on kitsas käes. Praegu oleme administraatori arvutis…Teen lühidalt: peale meie on siin veel laagris Tsehhi mehe, Slovakid, Kanada, Sveits, Soome ja osad Saksa mehed.
Kogusin ennast paar päeva, et mõelda, miks see koht oli selline, nagu ta oli. Ega väga põhjapanevale avastusele ei olegi tulnud. Lihtsalt arvan, et unistasin hea tulemuse tegemisest liialt palju ja kaotasin kontrolli laskmistegevuse üle. Mitte, et oleksin plaaninud sõita 15-ne sisse, vaid oleksin väga rahul olnud kohaga 50 piirimail.
Täna on viimane päev Pokljukas. Nagu öeldud, massi ma ei lähe, kuigi eks ta pisut kipitab. Õnneks me naiste võistluse ajal juba sõidame, nii et ma ei pea vähemalt seda telekast nägema. Enesetunne on juba märksa parem, aga tegelikult väga ei taha seda suurt tõusu 5 korda võtta. Nii et
Täna loetud tundide pärast tuiskan suusarajale nr. 72 all. Eelmine nädalavahetuse Ruhpoldingu etappil tuli start kehva tervise tõttu vahele jätta. Olin paar päeva kurgu ja palavikuga (37,3) nö. puhkerešiimil. Seega ei julge tänaselt võistluselt ei tea mis tulemust loota. Loodan lihtsalt tiirus korralikult märkide pihta tuld anda.
Tõusva vormiga mägedes… Iga ringiga paremaks (ajad 57, 42 ja 34, kokku 47), viimane ring oli üsna konkurentsivõimeline. Mitte küll parimate päevade tasemel, aga juba hakkab tulema. Enesetunne oli ka enam-vähem, võis kaapida küll. Tegelikult oli sellest võistlusest üsna ükskõik (võib-olla sellepärast ei saanudki ennast alguses käima), teada oli, et
Mulle tegelikult üldse ei meeldi viimane olla. Aga keegi peab ju viimane ka olema. Mina omalt poolt teen kõik, et see rohkem ei korduks. Isegi mitte massis. Esimene ring oli huvitav. Start oli rahulik, hoidsin ennast tagumiste, omasuguste hulka. 100 m pärast starti oli esimene kukkumine. Tora Berger selili maas,
Nojah, pandi paika ära… Esimene ring käisin kõhuli (itaalia tüdruk kukkus ees, ehmatasin ära ja olingi kõhuli), külg on kenasti sinine. Kolm trahviringi jätsid pikalt viimaseks, rootslase Jonssoniga oleks võinud kembelda, aga tema astus üldse kõrvale. Lõpus sõitsin täiesti omaette, rahulikult. Ei olnud erilist mõtet ponnistada. Vahet pole, 2 punkti
Uskumatu. Viies start järjest punkte, kusjuures olid need täiesti ootamatud. Üllatus oli see, et ka halva vormiga olen hea laskmise korral punktil. Laskmine hoidis vee peal, elu neljas 0+0 ja esimene välisvõistlusel. Sõit oli oi kui raske, aga kõik on hea, mis hästi lõppeb. Polnud mingi saladus, et mul sõiduvormi
Eksamid on tehtud, nüüd algab taas võistlustsükkel. Üleeile õhtul jõudsin Ruhpoldingusse. Müncheni lennujaamas sain peaaegu 3 tundi oodata – mingil põhjusel siinsed korraldajad ei suuda oma transporti õigel ajal õigesse kohta organiseerida. Kaks aastat tagasi ootasin napilt alla 4 tunni, nii et põhimõtteliselt on arengut märgata… Eile oli juba treening.
105 ei saanud mitte sada ja peale vaid 64. koht. Kus juures 2 trahviga, mis ma viimases püstitiirus kaks viimast lasku lasin. Ole Einar loomulikult peab 4 trahviga 30-ks. tulekut tõenäoliselt läbikukkumiseks aga mina enda 64. kohta mitte. Pole super aga tore ikka, et ka korralik koht oli ilusti kenasti