Täna andsime viisataotlused sisse, järgmisel reedel peaks viisad kätte ka saama. Peaks vist Tallinn-München lennupiletid ka ära ostma… Ühesõnaga hakkab tunduma, et lähebki minekuks. Noh, ongi viimastel aastatel selgelt vähe reisitud;) Kui see bürokraatiasebimine välja jätta, siis on olnud päris mõnus kevad. Vaikselt käime veel suusatamas, isegi tiirus käisime eile.
Oli tore spordinädalavahetus. Ilm oli ilus, päike paistis, Priit näitas Otepääl teistele poistele, kes on Liivimaa parim laskesuusataja, samal ajal kui mina Jõulumäel (Katsi kaasabil) laskesuusatajate lippu ka murdmaarindel kõrgel hoidsin. Kusjuures meile mõlemale oli see esimene meistritiitel, Priit on oma tükk aega jahtinud ja minul oli murdmaas eelnevalt sprindist
Eilsetel eestikatel korjasin selle aasta kolmanda (ja viimase, sest pühapäeval lähen hoopis murdmaad sõitma) kulla. Veenvalt. Ilm oli pehmelt öeldes omapärane ja huvitav, aga märgid kukkusid, suusad olid libedad ning enesetunne ka täitsa viisakas. Ilm oli loomulikult võistluste põhitegija. Eelmisel päeval Otepääl trennis käies oli tiirus täielik tormituul, aga
MK-hooaeg on küll läbi, aga suusahooaeg siiski jätkub. Vaikselt on välja sulanud ka nädalavahetuse võistlusplaanid, kavas on reedel EMV individuaal laskesuusatamises Otepääl ning pühapäeval EMV 30km vaba murdmaasuusatamises. Laupäevane teade ei jääb vahele, noored tüdrukud on mööda ilma laiali oma võistlustel. Muus osas läheb kevadiselt. Käime maratoni rajal sõitmas. Pakime
Üldiselt on kevadel Holmenkollenis tore suusatada – päike paistab, hea soe on, rahvast on palju raja ääres. Eriti kui võrrelda ülejäänud hooajaga, kus peamiselt on olnud külm või mõni muu häda. Nii et suures plaanis oli meeldiv nädalavahetus. Eile oli üldiselt korralik võistlus. Suurem asi sõitja ma loomulikult ei
Olgugi et lühike, kujunes veebruar kõige suuremate sisemiste erinevustega kuuks. Esimesed kaks nädalat USAs olid väga edukad ja mõnusad, kuid kuu lõpp läks pehmelt öeldes aia taha, CISM Sarajevos oli fiasko nii võistlemise kui treenimise mõttes ja ka reis Hantõsse ei läinud just kõige libedamalt Treeningpäevad 23 Treeningkorrad 31 Võistlusi
Vat kui tükk aega pole poolhaigena võistelnud, siis võib meelest ära minna küll, mis tunne on. Esimene ring polnud viga, aga teine ring staadionilt ära minnes ei tulnud need tõusukesed üldse nii libedalt ning viimasel ringil oli tükk tegu, et sileda maa pealgi edasi läheks. Aga ega ma ei kahetse.
Ma tean küll, et ma koguaeg räägin, et suusarada on suusarada ja lasketiir on lasketiir, ükskõik kus maailma otsas need ka poleks, aga praegu olen ma ilmselgelt parema meelega Holmenkollenis kui Hantõs. Ilm on ilus, suusarada on ilus, lasketiir on ilus – elu on ilus. Reis läks üldiselt hästi.
Läks nii nagu läkski. Alguses aevastamine, siis nohu, siis eile oli minu elu üks kõvemaid kurguvalusid (ja mul on korduvalt angiine olnud) ja pidevalt vahelduva eduga ka palavik. Täna on tunne juba parem, kuigi kurk on ikka valus ja nohu siiski on. Ilmselgelt teates ei stardi, aga Holmenkollenis panen jala
Üldiselt – pole paha. Suutsin rasketes oludes laskmist kontrollida, ennast suhteliselt ebaõnnestunud nädalavahetuse järel kokku võtta ning tiitlivõistluste parima koha ära tuua. Oleks kindlasti saanud veel paremini, aga pole siiski viga. Kõigepealt muidugi see relvajama. 8.märtsil, kui 24-MK starti hooajal juba selja taga, astub ametliku trenni lõpus ligi materjalikontrolli