Paari kodusveedetud päevaga ei tundugi kogu see asi enam nii hull. Hea on rahulikult omaette omi asju nokitseda. Hantõ segateade läks täpselt nii nagu ta läks, Kats tegi ainsana normaalse võistluse, ülejäänud pidid ikkagi trahviringi ära kontrollima ja vedas, et soomlased ka ikka starti tulid ning me päris viimaseks ei
Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber tundest, et
Pärast järjekordset “ümbermaailmareisi” (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama – kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;)
Tavaliselt pesitseme me Itaalias “Süd-Tirol”-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla – Saksa, Austria, Itaalia – üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia. Isegi meie hotelli nimi on Italia! Kõik
Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt
Võistlusi on juba kajastatud nii meedias kui ka siinsamas, aga eluolust vist väga ei olegi. Pilte ei ole ka seni näidanud, aga nüüd on aeg see viga parandada. Alustame sellest, et Vancouverit nägin mina ainult bussiaknast, kui lennujaam välja jätta. Priit nägi ka avamist, aga igal juhul Vancouver on meie
Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla…
Juba täna jätkub MK-karusell. 15:15 antakse start segateatele, meie oleme koosseisus Kadri, mina, Priit ja Martten. Laupäeval on sprindid, kus lisaks eelpoolnimetatutele on stardis ka Priit Narusk, Karel (Kristeli vend), Sirli ja Elisabet. Pühapäeval jälitused, kus kõik tahaks samuti hirmsasti startida. Viimaste päevade kõhuviirusest olen tänaseks jagu saanud, eelmised
Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai. Tegelikult olin juba laupäeval
Viimasest kahest stardist kahel olen pääsenud lilletseremooniale – kui eestikaid mitte arvestada, siis pole seda varem kunagi juhtnud;) Hea küll, konkurents oli suhteliselt hõre, aga meie võistkonnale on see siiski suur asi. Kui kogu ülejäänud hooaja üritad vältida viimaseks jäämist, siis on lohutav vähemalt ühel võistlusel olla esikuuiku-konkurentsis.