Üldiselt on mul pagasiga hästi läinud. Üksikud korrad on midagi ära kaotatud, aga ka siis olen veel samal päeval kätte saanud. Koju tulles jäi korra relv pikemalt kuhugi orbiidile, aga võistlustele minnes jõuavad asjad tavaliselt ilusti kohale. Kuni siis selle nädalani. Sarajevos olime reaalselt poolteist päeva ainult käsipagasiga ja nüüd
Stardi ilusti õigel ajal. Tule esimesse tiiru, lase esimene lask – märk ei kuku. Lase ülejäänud neli lasku, mis kukuvad. Keera juba trahviringi peale ära, siis kuula aga treenerit, kes eemalt sulle “Zero!” karjub ja ära mine trahviringile. Teises tiirus lase üks trahv ja sõida üks trahviring. Ole algses lõpuprotokollis
Gerald Durell ütles vist Kreeta kohta midagi taolist, et seal on targem loogika esialgu mängust välja jätta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Siin on mõnes mõttes sarnane olukord. Balkan on minu jaoks sõna otses mõttes täiesti tundmatu koht ja siin on väga palju sellist, mida mõistus päris hästi vastu võtta
Jaanuar oli “võistleme, samas treenime”-kuu. Viimase kolme kuu kõige kõvem treeningmaht, samas tegin Anterselvas ka oma selle hooaja parima tulemuse. Üldiselt – ei kurda. Treeningpäevad 26 Treeningkorrad 41 Võistlusi 7 Km kokku 671 Erialased km(suusk, rull, imm) 579,5 ÜKE 7:20 Aeg kokku 66:30 SV 0:50 SV % 1,3% EV 04:49
Niipalju siis kirjutamisest, ükskõik kas minu või Priidu poolt… Aga ausõna, lihtsalt kuri saatus on olnud meie vastu. Suvalises järjekorras nimetatult: ajavahe, ilmad, auto ja internet. Ajavahega kohanemine on läinud suhteliselt valutult. Esimesel ööl magas Priit südamerahuga õhtul üheksast järgmise päeva üheteistkümneni. Mina nii pikalt ei suutnud, mul läheb vahepeal
Hetkel oleme New Yorgis. Eile hakkasime Fort Kentist tulema, minu sünnipäeva puhul käisime õhtul natuke viisakamas kohas kui Burger King söömas ja öö olime järjekordselt mingis suvalises motellis. Sõit läks märksa libedamalt kui tulles, sest seekord ei ole lund. Eesti aja järgi peaks homme (st 15.02) lõunal Tallinna jõudma. Eilne
Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti.
Otseselt nagu kurta ei saaks, ega iga päev 16. ei ole (kahjuks). Aga võistlus oli üsna kummaline. Õnneks heas mõttes. Loomulikult oleks suurima heameelega need kaks viimast lasku ka pihta lasknud, aga näe, ei tulnud välja. Sõit see-eest tuli. Kokku olin tubli. Homme-ülehomme jälle. Ei, ma ei saa siiani aru,
Esmaspäeval sõitsimegi siis Fort Kenti ja täna on juba meeste sprint. Linn iseenesest meeldib mulle rohkem, selline pisike ja natuke loogilisem. Elame üliõpilaskülas/ülikoolilinnakus, sealsamas sööklas saame ka süüa ning Priidu peamine kommentaar selle kohta oli: “Siit tuleb ruttu ära minna, muidu ma söön ennast paksuks”. Eeskujusid nagu oleks. Söögist rääkides
Soomlaste jaoks on jälitus “takaa-ajo” ehk siis tagaajamine. No üsna täpselt eilse võistluse iseloomustus.. Üldiselt oli eile pisut parem päev kui reedel. Trahve tuli küll täpselt sama palju – lamades 1, püsti 4, kokku 5 – aga tiire oli see-eest kaks korda rohkem ning ilm oli ümbes viis korda hullem. Sõit