Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et
Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne
Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on
Peale 24 tundi ratastel vuramist oleme jõudnud ilusti ehtsasse talveparadiisi – Ridnauni (1350m.). Reis läks üsna kenasti – jagasime 2000km kenasti kolme peale ära (Meelis säästis spordimehi/naisi ja valis endale peaasjalikult öise sõidu) ja kohal me olimegi. Lund on siin piisavalt ja ilm kergete miinuskraadidega päikseline. Kui aus olla, siis
IBU Cup-i vitsad käes, olen mõned päevad Eestimaa talve nautinud – miks mitte … olud ei ole siin sugugi kehvad. Ilm kuiv ja temp treenimiseks enam-vähem norm. Otepää on sportlastest mõnusalt tühi (vähemalt suvise ajaga võrreldes). Näiteks tiiru võid igal hetkel paugutama minna ja sealt mitte kaugel on igati