Vähemalt ei jäänud sellel aastal päris ilma meistritiitlita, vaid sain kohe kaks korraga. Eile täna olid Otepääl sprint ja jälitus (küll pisut lühendatud distantsidel) ning sai teistega mõõtu võetud. Sprindist oli oodata kõva võitlust. Mina startisin keskel, Sirli minu ees ja Kats taga. Plaan oli lamades pihta lasta, et Sirlile
Esimesed kolm MK-etappi ehk esimene võistlustsükkel on võisteldud. Kokku tuli 7 starti (3 sprint, 2 individuaali, 2 jälitust), kohad 52, 36, 52, 44, 39, 32, 41 ja tasuks 15 MK punkti. Parim koht 32, halvim 52. Parim sõiduaeg 28, halvim 66. Lasketäpsus lamades 74,5%, püsti 80%, kokku 77%. Ei lind
Eriti kosutavalt mõjuvad jõulud muidugi kehakaalule, aga siiski ka hingele. Jõudsime just Hiiumaalt tagasi ja vaikselt sätime ennast treeninglainele tagasi. Esmaspäev-teisipäev on juba Otepääl Eesti Meistrivõistlused. Hiiumaale minek oli omaette komöödia, sest Priit tuli ju Austriast bussiga ning neil läks keset Poolat genekas… Nii et nad 12 tundi parandasid seda
Soovin kõigile häid jõule ning et kõigil oleks võimalus need pere seltsis veeta, nagu minul praegu;) Lund ja päikest;)
Esimene võistlustsükkel lõppes sümboolse tulemusega: pihta ei saanud ja punkte ka ei saanud. Sõita enam-vähem jõudsin, suusk oli ka hea, aga see laskmine… Rist ja Viletsus, unustamata ka Kuradit ja Põrgut (ja teisi;). ommikul tegi Priit hea laskmise, aga sõit polnud nagu eelmistel päevadel. Päev varem oli ta oma varba
Hooaja parim tulemus, eksole, aga siiski mitte 30 hulgas… Ei ole vaja mööda lasta (tõmban nina natuke vingu). Sõita oli siiski hea ja mul on südamest hea meel selle lamades nulli üle – näe, on küll võimalik pihta lasta. Hommikul tegi Roland hea sõidu, näidates, et ka eestlased võivad nulle
Ma tahaksin olla näiteks Prantsuse koondises. Või Rootsi. Või Ukraina. Või kasvõi Poola või Hiina või Norra. Mitte et mul midagi eestlaseks olemise vastu oleks, risti vastupidi, eestlane olla on uhke ja hää, aga sellise tasemega koondises tahaksin võistelda. Siis oleks hea rahulik. On olemas oma tugevad liidrid (kelle hulka
Kui ma 2002. aasta jaanuaris esimest korda MK-sarjas startisin, lasin ma nelja tiiru peale kuus trahvi. Ja peaaegu seitse aastat hiljem on jälle sama seis. Hea küll, täna olid rasked olud ka, aga mina oma taseme juures ei tohi endale sellist laskmist kuidagi lubada. Esimene ring läks hästi, suusk töötas
On teil vähimatki aimu, kui villand mul sellest lamades esimesest lasust on? MK-sarja selle aasta saldo on üks tabamus kuuest korrast. Selleks pole ju vaja treenida? Ning kahjuks pole mina Neuner ega Sleptsova ega isegi mitte Helena Jonsson, nii et üle ühe trahvi minul mõistlikule kohale lootust pole. Päeva põhisündmused
Soojenduseks ütlen, et pole mul häda midagi. Östersundis läks halvasti küll, aga see tunne läheb üle ja praeguseks on sellest (loodetavasti) õpitud ning muu osa unustatud. Aga asjast rääkides – kell kaks öösel vastu teisipäeva jõudsime Hochfilzenisse või õigemini Fieberbrunni, kus me elame, ning homme on juba võistlused. Üldiselt on