Orienteerumine. Spordipisik on mul veres – nii ema kui isa on orienteerujad, mingil ajal on mõlemad ka treenerid olnud, ema on siiani. Metsas olen käinud niikaua kui mäletan ja tõenäoliselt natuke enne seda ka. Esimene võistlus oli kuueaastaselt. Seda mäletan. Läks kõik hästi. Teisel võistlusel eksisin metsa ära. Eredad mälestused on veel 1992. aasta eestlaste invasioonist O-Ringenile. Ma käisin teises klassis, kui ema hakkas orienteerumistreeningutele uue rühma. Muidugi oli pundis. Alguses ma eriti tugev ei olnud, nöörirada millegipärast ei istunud, aga mingi hetk hakkasin jooksma aegaajalt vanemas vanuseklassis ja üsna edukalt. Ässaks hakkasin u 12. aastaselt, siis sain ka esimese eestikate medali. Pronksi, D14 tavarajal. Päris huvitavaks läks elu siis, kui koondise piirile pääsesin: üllatajana 1998 baltikate tiimi ja veel suurema üllatusena ka seal pronksile. Edasi tulid juba TEAM 2003, noorte euroopakad ja juunioride MM-id. Need olid väga head ajad. Orienteerujad on superseltskond. Taandasin ennast tulemusorienteerujate seltskonnas pärast edukat 2003 hooaega, hakkasin laskesuusatajaks.
Esimene "päris" trenn oli hoopis aeroobika ja see oli enne kooli juba. Ilmselt oli mulle vaja mingi tegevus leida, et ma päris ninapidi raamatutesse ei kaevuks või muidu hukka ei läheks. Seda lõbu oli aga ainult aastaks.
Kooli minnes hakkasin käima tennisetrennis. Alguses eriti ei istunud – pallile ei saa pihta ega üle võrgu ega piiride sisse. Igavene jama. Hiljem hakkas asi meeldima ja isegi sujuma, nii et olime pundiga vahel hommikust õhtuni väljakutel. Lõpuks aga hakkas tennis "põhialasid", orienteerumist ja suusatamist, segama, nii et lõpetasin oma karjääri 14-aastaselt. Irooniana sain oma viimasel turniiril "Sini-Valge lahtistel" elu parima koha, kuuenda…